Mul on kodus tšintšilja. Ja talle panndi nimeks Kelly, aga mina kutsun teda Tipsutupsuks. Oi jummal, ta on õudne näriline, ta on mul palju asju ära närinud. Nt raha, õpiku, õpinguraamatu.
On küll lemmikloom. Ta sai oma nime ühe kirjaniku kohta. See kirjanik on Agata Kristi ja koera nimi on Krista. Oh lugusi on palju, aga paberit on vähe.
Lemmikloomaks on minul pikakarvaline minitaks Robi. Selle nime sai ta seetõttu, et minule meeldis nimi Ramon ja emale nimi Roobert, siis selle keskmiseks otsustasime, et tema nimeks saab hoopiski Robi. Taksi kohta on ta meil väga intelligentne koer. Mäletan lugu, kuidas me ta endale saime. Mina olin kuusteist ja Tallinnas isa juures tööl. Just parasjagu, kui veranda peal tikksaega parketti lõikasin, helises telefon - ema helistas. Jätsin töö korraks pooleli, ema ütles, et tema tahab koera võtta. Mul kukkus saag ka käest maha ja me hakkasime üksteise peale karjuma. Eelnevad aastad on olnud alati sellised, et nii kui me endale lemmiklooma oleme võtnud, oleme pidanud ta aasta kahe pärast ära andma, sest kolime, või midagi seesugust. Ma ei olnud sellega nõus, et ema toob koju looma, kiindun temasse ning siis pean jällegi pisarais temast lahkuma. Eriti naljakas on tagant järele vaadates see, kuidas töömehed hoovi peal ehmusid minu reaktsiooni peale, kui ema ütles, et tõug on taksi ja ta on koera juba välja vaadanud. Ta oli mulle sellest varem rääkinud, aga ta teadis minu seisukohta sellel teemal ja ma ei võtnud teda eriti tõsiselt. Ma pistsin röökima, kujutasin juba ette, kuidas ema koleda, lühikeste jalgadega viineri koju toob. Töömehed vaatasid mind kui lehm lennukit. Töö oli justkui kõigil peatatud ja kõik kuulasid huviga. Pidasime emaga kaks nädalat sõda selle koera üle. Kõige hullem oli see, et ta tahtis, et koera eest hoolitseks kooli ajal mina, kuni tema tööl on. Vastutuse lükkas minu kaela, aga mulle taksid ei meeldinud. Kui töö läbi sai ja aeg Tartu poole minema hakata, olin ikka veel koera vastu, kuid kui koju jõudsin ja ema kutsika auto katusele pani, ma ei uskunud, et see taksi oli. Ta oli ju nii armas, pikkade karvadega väike totu. Mu süda sulas kohe. Nüüd juba pigem kakleme emaga kummast koer rohkem hoolib. Eks Robi veidi põikpäine ole, kuid ta kuulab ikka mingil määral sõna. Käsklustele ta allub, tema kõige naljakamad küljed on need, et ta küsib ilma hääleta, laulab telefonihelinale kaasa ja kuulab, kui temaga räägitakse ning kõige kummalisem on see, et kui enamus koeri ei vaata inimesele silma, siis temal on just vastupidi. Jaanipäeval saab ta kolme aastaseks ja on kõik temaga rahul.