Mul oli lemmikloom. Merisiga kel nimeks Pööru. Pööru, sest tal olid selja peal pöörised. Ta oli hästi armas loom. Tal oli hästi palju hüüdnimesid, nagu nt ajuhälvik, alpinist (ta jooksis ükskord täiega laualt maha ja kukkus umbes meeter, seega hakkasime teda alpinistiks kutsuma), abesiinia irvikkass, jne. Temaga käisin väljas ka korviga. Ükskord hakkas ta jooksma heina sisse. Ma jooksin talle paanikas järgi ja õnneks sain ta ka kätte.
Minu lemmikloom on maal, koer Bobby. Ta lihtsalt sündis Bobbyks, seda ei saa kirjelda, ta on täpselt Bobby nägu, samas mu vanaisa lemmiktegelane sarjast "Kodus ja võõrsil" oli ka mingi Bobby, nii et võibolla mu vanavanemad samastasid ta sellega, kuigi minu Bobby on meessoost, aga jah. Ma olen selle koeraga koos üleskasvanud, nii et mul on lugusid virnast võtta, siia tahaks ma aga kirjutada hoopis ühe teistsuguse jutu. Tähendab, kui me ta võtsime, siis oli ta siuke haledakene, kurbade silmadega, karvatu pitsu, ükskord aga mu vanaema ütles talle, et sul võiksid vähemalt lokid kasvada, muidu sa jäädki meil selliseks vaesekeseks ning paari kuu pärast oligi Bobby lokke täis, kusjuures ta on siiamaani selline armas lokilammas, minu meelest on see suht uskumatu lugu, sest ta vanemad ei olnud ka lokkis, nii et jah.
Mul on koer nimega Bella, kes on juba suhteliselt vana. Nime panin talle mina ning see tuli ühest raamatust, mida lugesin. Seal oli printsess nimega Bella ja nii sai mu koergi endale sellise printsesliku nime. Nooremana tegelesin temaga rohkem. Käisin õues, mängisin jne. Nüüd aga olen ta n-ö unarusse jätnud. See on ka tingitud sellest, et ta elab nüüd vanavanemate juures, kust meie veidi aega tagasi ära kolisime. Bella jäi aga vanaemale-vanaisale seltsiks. Temaga on kindlasti palju mälestusväärseid seikasid olnud, kuid kõige meenutavam on üks talvine juhtum, mis Bellaga toimus. Oli talv. See oli umbes, siis kui ma olin viie-kuue aastane, ehk siis pea kümme aastat tagasi. Ma olin inspiratsiooni saanud jõuludest ning põhjapõder Rudolfist ja nii otsustasin minagi, et pean leidma endale ühe sobiva põhjapõdra. Nii istusin kelgu peale ning rakendasin oma koera selle ette. Panin talle kelgunööri ümber keha ning käskisin sõita hakata. Sel ajal oli Bella veel väga noor ning energiline koer, see pärast startis ta meeletu kiirusega paigast ja hakkas pöörase kiirusega suvalisse suunda sõitma. Mina kiljudes kelgu peal, tiirutasime nii kaua, kuni Bella ühte kassi nägi ning selle järgi liduma hakkas. Mina lõpetasin kraavis, kelk peapeal ning muhk peas. Peale seda juhtumit, pole enam püüdnud põhjapõtradega sõita. Mul on ka teine koduloom, kes on tegelikult mu õe oma. See on jänes Pätu. Temaga ei tegele ma üldse. Selleks on ema ja õde. Ega ma eriline kodulooma fänn pole, eriti ei meeldi mulle kassid ega närilised. Koerad on aga lemmikud. Suureks saades ostan endale chiuaua ning panen talle nimeks Gucci, see on kindel!
Minu lemmikloomaks on kilpkonn Willy. Ma panin talle nime ühe filmi järgi, mis rääkis ühest armast vaalast, kelle nimi oli Willy. See film oli väiksena mu lemmikfilm.
Hetkel ei ole looma. Mul oli kunagi koer, kellega kasvasin koos üles, ta nimi oli Reksu. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, vanemad ilmselt niisama mõtlesid, see pole ju kuigi originaalne nimi ka. Peale koera sain ma endale sünnipäevaks jänese, ta nimi oli Trips. Nime mõtlesin ma juba ise ja panin selle mängu trips-traps-trull'i järgi. Trips oli väga lahe, käisin taga suvel õues rohu peal kassitraksidega jalutamas, vahel ma pidin tal isegi järgi jooksma, sest ta hüppas ülikiiresti. Ta oli väga armas ja ülimalt kallis mulle. Kahju, et teda enam pole.
Lemmikloomaks on mul kass Tropp, kellele pani nime mu isa. Selline idiootne nimi on tal sellepärast, et alguses, kui me kiisu saime, jooksis ta mööda tube ringi nagu närvihaige, mu väike vend kartis teda ja midagi iganes - igatahes jättis ta endast totaalse tropi mulje ja, noh, nii see läkski.
Lemmikloomaks on mul koer. Mul oli kunagi koer, tema nimi oli Reki. Saime ta endale niimoodi, et käisime kord pere ja sugulastega linnast väljas piknikul - grillisime ja tegime sašlõkki. Vorsti lõhna peale ilmus sinna üks väike armas taksikoer. Andsime talle vorsti ja sellepeale ta ei läinudki enam ära. Seadis ennast meie auto tagaistmele mugavalt magama ja kuna me teda sealt ära ka ei saanud, siis võtsimegi ta endale koju.
Mu lemmikloomaks on kass Mopsu. Nimi tuli väga juhuslikult, küllap mingis mõttes sellepärast selline nimi, et mu eelmise kassi nimi oli Nöpsu ja need on natuke sarnased. Temaga on juhtunud päris palju seikasid. Ükskord söödeti talle ühte ainet, mille tõttu oli ta tükk aega peaaegu, et kivistunud olekus, istus murul ja lihtsalt vaatas põõsast.