Ei ole lemmiklooma, mingi suvaline kass käib ukse taga, teda toidame. Siis kährikud ja rebased käivad ka uksetaga söömas meie toidu ülejääke. Meenutusi: kass ajas rebast ükskord taga ja kassil on üks silm, magab garaaži pööningul.
Jah on, kass, kes kodus mul ka on, tema nimi on Kollu, tema sai oma nime musta värvi järgi. Temaga seoses on üks lugu ka. Ta on pärit Aafrikast nagu meremehed rääkisid, ta saabus Hiiumaale koos ahvi, kuke ja seaga (kass ka), teiste loomadega oli selline lugu, et kukk lendas üle parda, ahv lasti maha, sea sõid ära ja nüüd ongi kass ainult alles minu kodus.
Hetkel ei ole ühtegi looma, kuid on olnud hamstreid, rotte, kass, koer ja hiired. Koer ja kass olid väga ammu, nende saamist ma ei mäletagi. Rottide saamislood on sellised: üks kingiti vennale sünnipäevaks ja teise tõin ma ise üks päev, kui käisin korraks Haapsalus. Nägin loomapoes väga armsaid rotipoegi ja otsustasin, et ostan ühe ära. Hiiumaale tulles oli väike rott mul mütsi sees, sest mingit puuri ma talle ei ostnud, sest hamstrist ja eelmisest rotist oli piisavalt puure järgi.
Kodus on nüüd kaks kassi ja koera, kanad, kaks jänest. Üks kass kadus talve jooksul ära. Mul oli vanasti üks armas kollane kass Kollu, kes aga suri, kuna aga suri, kuna oli uute poegade ilmale toomiseks liiga vana ja sellega seoses olid tal ka suured jamad poegimisega. Aga kui ma veel olin noor, siis ta magas öösiti mu jalge otsas. Ühel öösel ärkan üles, tahtsin pead ja patja teise voodi otsa panna. Poolunine nagu ma olin, panin oma käe millegi märja sisse. Tasapisi ärkasin üles ja avastasin, et ma magan peaaegu kakiloigu sees. Hais käis ka üle pea. Vennale kuulutati ükskord sõda, kui ta suvel aidas magas. Kassid armastasid aidapööningul hädal käia. Ja öösel saigi suure sirina peaaegu pea peale. Ega rohkem nendega selliseid naljakaid lugusid polegi.
Lemmikloom on kass. Nimeks on tal Usiimu (tagurpidi loetuna Miisu). Alguses panimegi kiisule nimeks Miisu, kuid hiljem muutsime nime ära, sest ta tegi nii palju pahandust. Arvasime, et Usiimu kõlab pahareti kohta paremini.
Lemmikloomi on mul olnud palju ja alati. Kuid ehk üheks erilisemaks tuleks lugeda meie kassi, Sessat. Oma nime sai ta Lindgreni lasteraamatust "Bullerby lapsed". Ta ei ole tavaline kass. Ta on ennast täielikult kohandanud meie pere veidra ja liikuva elustiiliga. Ta on õpetatud koera moodi rihma otsas käima, ta on õppinud külmkapi ust avama, et siis endale midagi meelepärast süüa võtta. On täiesti mõeldamatu, et ta oma pere liiget hammustaks, küünistaks ja ka tema löömine ei tule kellegil mõttesse.
Lemmikloomaks on mul koaala. Teda mul pole, ega saagi olema, kuna see oleks võimatu. Õnneks on mul väike, armas karvane mängukoaala, mille isa mulle 8. aastaseks saamisel puhul kinkis.
Mul on lemmikloom nimega Vatsu. Ta on kass, kelle nimi tuli tema suure kõhu järgi. Alati vanematekodus käies ronib ta minu kõrvale voodisse ja magab seal terve öö. Ka siis, kui haige olen, tuleb ta oma armastust nurrudes näitama.
Lemmikloomadeks on minu kalad ja ainult ühel kalal on nimi Mikk, sest see tuli ühe poisi nimest, kellele see kala meeldima hakkas ja nüüd kuidagi ongi see külge jäänud hüüda seda kala Mikuks.
Jah. Üks minu lemmikloomadest on kass nimega Nurri. Nime sai ta sellest, et juba esimesel korral, kui ma ta sülle võtsin, hakkas ta nurruma. Suvel magan ma mingi aeg aias telgis. Tavaliselt ilmub mingi aeg välja Nurri ja hakkab telgi ukse taha kaeblikult näuguma, nõudes sisselaskmist. Ükskord ronis ta telgi kahe kihi vahele ja lõpuks oli juba minu kohal. Ma käskisin tal alla tulla ja lasin ta telki. Küünejäljed on siiani telgiriides.