Mul ei ole praegu lemmiklooma. Lapsepõlves on mul olnud palju koeri vanaema juures. Kõige kallim koer oli Rommi, kes kingiti mulle sünnipäevaks. Veel on mul olnud kass ja vene kääbushamstrid.
Vanaema juurde võisin ma võtta kassi, mängisin temaga päevad läbi, ma olin mingi kuue-seitsme aastane, loomulikult meeldisid mulle seebikatest võetud pikemad ja uhkemad nimed, seega mu esimese kassi nimi oli Patricia. Nüüdseks on see kass mullatoidul ja vahepeal on ka paljud teised kassid ketsid nurka visanud. Hetkel on mul koer Robbie, nime sai tema mu ühelt lemmiklauljalt Robbie Williamsilt. Kui ta veel kutsikas oli treenisin teda kõrgele hüppama ja nüüd tean, et see oli halb, kuna alatasa hüppab ta lihtsalt üle aia ja paneb jooksu.
Enam mul lemmiklooma ei ole, on vaid iseloom :D Kunagi oli kass Kutt. Nime sai ta minult, kuna olin väike ei osanud koer või kutsu öelda, seega üritasin kutsu öelda, aga ei kukkunud õieti välja. Nii saigi talle Kutt nimeks. Aga ta suri paar aastat tagasi. Kui ma väiksem olin üritasin end vanaema eest ära peita, aga Kutt reetis mind alati. Sinna kuhu mina peitu pugesin, tuli Kutt sinna nuuskima ja saba liputama. Ja nii see mäng ei kukkunud hästi välja.
Jaa, mul on lemmikloom. Selleks on must emane kass nimega Blacky. Selle nime sai ta meie naabri käest. Naaber ütles, et ta on musta värvi ja ta võiks olla Black ja meie panime lõppu y-u (igreku) ning nii ta saigi nimeks Blacky. Emadepäeva hommikul kui läksin emaga jalutama, leidsime kassipoja võsa alt. Meil hakkas tast kahju ning viisime koju. Kohe hakkasime talle uut peremeest otsima, sellepärast et elasime suures majas. Kuid ei leidnud ja kiisu kiindus meisse ära, eriti emasse. Kuigi ema oli see, kes tahtis tast kõige rohkem lahti saada. Ja nüüd on kass olnud meie juures neli aastat. Meie kass on väga valiva iseloomuga. Ei salli meesterahvaid ja võõraid, läheb kallale.
Mul on mitmeid lemmikloomi olnud ja on ka praegu. Kasvasin talus, nii et olen loomadega harjunud. Mul on hetkel tavaline valge (üleni!) kass, kelle üks silm on sinine ja teine roheline. Ta on emane, nimi on Kitty, kuna kassi saamise ajal oli see nimi kõige sümpaatsem. Ta on suhteliselt ära hellitatud. Ta on minu kass ja enamus teisi pereliikmeid ei võta teda sülle, kuna Kitty hakkab kergesti urisema ja saab mõnikord ruttu vihaseks. Minuga ta aga halvasti ei käitu. Mu väike õde kardab teda, ega julge tema juurde mõnikord üldse minna. Kui me kassi võtsime, oli ta ainuke. Nüüd, tänu talle, on meil seitse kassi. Mu kass usaldab mind niivõrd, et toob oma pojad alati minu juurde, et aitaksin nende eest hoolitseda.