Mul on kolm koera: Lorenza (sai nime seebika tegelase järgi), Beemut (kirjandustegelase järgi), Bosse - nime pani venna tütar, kelle teisel vanaemal oli selle nimeline koer. Kunagi oli mul kass Kiti - minu kullake - tema jäi kadunuks mõned aastad tagasi. Oli ka koer Tipsi-Tinky-Vinki - multika tegelase järgi - see oli väga ammu.
Mul hetkel lemmiklooma pole, aga ennem oli pisike merisiga. Tema nimi oli Miki. Ta sai oma nime selle järgi, et meile meeldis õega palju Miki Hiirt lugeda ja siis panimegi talle nimeks Miki.
Mul on hästi armas kass Miisu. Nimi sai ta eelmiselt omanikult, kui oli veel väga väike. Ta on paras pätt. Ta solvub kergesti. Siis kui on solvunud läheb laua peale ja ajab asjad segi ning lükkab osad asjad maha. Kui tahab, et ma paitan teda, aga ma ei viitsi, siis hammustab mind varbast. Õhtuti kutsub mind magama käib kogu aeg mul kannul.
Mul oli lemmikloom, koer. Kahjuks ei ole teda enam meie seas. Aga ta oli parim koer, keda tahta. Ma mäletan, kuidas talle meeldis talvel lume sees püherdada ja palli mängida. Igatsen teda.
Jaa, kass on mul. Nime tal õigupoolest polegi. Kutsuda saab teda ikka kuidagi - kas kiisu vms. Ja kui kiisu on pahandust teinud, siis leiab talle kah asjakohase nimetuse. Kuna elan korteris, siis ei tahtnud vanemad eriti kassivõtmist lubada, aga teoks see siiski sai. Olin juba mõnda aega haige olnud (ja seda veel suvel!) ja pidin voodis lamama, ainult selili. Nagu uskuda võite, lõbus see polnud. Aga siis tõi vanem vend mulle kiisu (nüüd ometi ei hakanud vanemad seda mulle ju keelama) ja mulle kui palavale kiisuarmastajale tegi see väga palju rõõmu ja terveks sain kah ilmselt kiiremini kui muidu.
Jah. Lemmikloomaks on mul koer. Eriti suured koerad. Lemmikuks on siiski enda koer - puhtatõuline kaukaaslane. Nimi on tal Rax. Nime sai ta mu vanema venna Taivo klassivenna järgi, kes oli täitsa kompu kutt:)
Minu lemmikloomaks on minihamster, kellel küll ametlikku nime pole, kuid me kutsume teda Tibuks, sest ta on imearmas. Tibuga seoses ei tule mul meelde väga palju lugusid, kuna ta on meil alles vähe aega olnud, küll aga on teda alati tore vaadata, sest ta sööb nii armsalt. Näiteks andsin ma talle ükskord kõrvitsaseemne (olgu siin kohal ära mainitud, et kõrvitsaseeme on tibu jaoks suuruselt nagu arbuus inimese jaoks), mis tal enne kümme korda käppade vahel ringi käis, kui lõpuks leidis õige koha, kust söömist alustada.