Enam mul lemmiklooma ei ole, on vaid iseloom :D Kunagi oli kass Kutt. Nime sai ta minult, kuna olin väike ei osanud koer või kutsu öelda, seega üritasin kutsu öelda, aga ei kukkunud õieti välja. Nii saigi talle Kutt nimeks. Aga ta suri paar aastat tagasi. Kui ma väiksem olin üritasin end vanaema eest ära peita, aga Kutt reetis mind alati. Sinna kuhu mina peitu pugesin, tuli Kutt sinna nuuskima ja saba liputama. Ja nii see mäng ei kukkunud hästi välja.
Jaa, mul on lemmikloom. Selleks on must emane kass nimega Blacky. Selle nime sai ta meie naabri käest. Naaber ütles, et ta on musta värvi ja ta võiks olla Black ja meie panime lõppu y-u (igreku) ning nii ta saigi nimeks Blacky. Emadepäeva hommikul kui läksin emaga jalutama, leidsime kassipoja võsa alt. Meil hakkas tast kahju ning viisime koju. Kohe hakkasime talle uut peremeest otsima, sellepärast et elasime suures majas. Kuid ei leidnud ja kiisu kiindus meisse ära, eriti emasse. Kuigi ema oli see, kes tahtis tast kõige rohkem lahti saada. Ja nüüd on kass olnud meie juures neli aastat. Meie kass on väga valiva iseloomuga. Ei salli meesterahvaid ja võõraid, läheb kallale.
Mul oli kunagi lemmikloom. Ta oli minihiir. Tema sai oma nime selle järgi, et ta oli hästi karvane ja väike, armas. Nimeks oli Tupsu, ta oli nagu vatitupsuke ja sellest ka nimi. Meenub see, kui ta jäi haigeks, sest mul polnud aega temaga iga päev mängida. Ja kui jälle aja leidsin, siis oli ta minuga terve päev voodi peal koos ning eluvaim hakkas taas sisse tulema. Hurraa! Ta sai teveks. Ei aita ainult sellest, et paned süüa talle ja natuke paitad. Kui temaga ei tegele, siis sureb ta igatsusse ära. Ja kui ma läksin kolmeks päevaks kodunt ära, siis andis süüa ema ja kui ma taas koju tulin, siis oligi ta peaaegu surnud. Ma võtsin küll ta enda juurde, aga ta suri mu käte vahel. Sellest ajast peale ei ole mul otsest lemmikut. Sest elu on kiire.
Mul on viis lemmiklooma: kaks liivahiirt, jänesepoiss Ints, linnutapik Frank ja kuningpüüton, keda kutsun Lapseks. Kõige lemmikum nendest on kuningpüüton ja Lapseks kutsun teda sellepärast, et ta ongi alles laps, kuskil aastane. Ta on kõige mõnusam ja kallim olend üldse, kes mind kunagi ei peta ega reeda.
On kass nimega Miisu. Oma nime sai ta eelmiselt omanikutl. Tahtsime nime muuta, kuid ta oli juba liiga vana. Ta toob palle tagasi suus. Ühel ööl ronis valesti teki alla ja sattus hoopis tekikoti sisse ja ei saanud sealt ilma abita väljagi.
Mul on olnud päris palju lemmikloomi, eeskätt sellepärast, et korteris elades on mõttekas pidada pisikest närilist, aga teatavasti need kipuvad tihti surema. Samas oli mul kunagi vanaema juures maal päris oma koer, kes nüüd on kahjuks surnud. Nimeks oli tal Timmu, aga seda, kust ta oma nime sai, ma ei mäleta. Kuid saamislugu mäletan küll. Olin hästi pisikene ja läksime vanaemaga koera ostma, mina pidin valima. Seisin siis keset pisikeste koerte karja nagu taevas ja olin nii põnevil. Siis tuli kõige väiksem kutsu minu juurde, tegi mu kingapaela lahti ja ma otsustasin tema kasuks. Timmu oli väga hea sõber, ta hoidis ja kaitses mind isegi mu isa eest, kui too mind naljatlevalt kiusas, sest ta arvas, et isa tahab mulle halba. Kui koer ära suri, rääkis vanaema mulle, et minu väljavalitud koer oli kohe järgmise päeva hommikul ära surnud ja vanaema oli hommikul väga vara läinud uut koera tooma, et laps jumala eest ei kurvastaks. Nii kasvatasingi siis mina õndas teadmatuses "võõrast koera."
Kodulooma mul hetkel pole enam. Olnud on isegi üks kass ja kaks hamstrit. Hamstrid elasid oma elu ära ja kassist pidin ma kahjuks loobuma. Kuna ta oli metslane, kes ronis mööda seinu üles ja tuli tihti kallale.
Mulle meeldivad kõik loomad. Mul on hetkel kodus kass Liisu ja koer Ponny. Mõlemad on hästi targad ja arusaavad. Kunagi pole miskit paha teinud. Loomulikult on nad aga väga ära hellitatud. Nagu lapsed meil. Kass istub mul pidevalt akna peal ja jutustab lindudega ning vahel käivad linnud justkui meelega akna taga teda õrritamas. Ja siis ta paneb jooksu. Muidu on kõva mutt küll.
Mul on koer Sally, nime sai ta... ma ei tea mille järgi või kelle. Ta sündis külmal talvel ja jäi oma pesakonnast ainukesena elama. Väiksena ta võttis mul kindaid käest ja mütsi peast, jooksis minema - mängis. Hüppas sügava lume sees ühest jalajäljest teise. Siis on ka veel kass, emane, Vuffi. Nime sai ta selle järgi, et ilmus meile ühel talvepäeval, oli meie nüüdseks kadunud kassi koopia.