On kass nimega Miisu. Oma nime sai ta eelmiselt omanikutl. Tahtsime nime muuta, kuid ta oli juba liiga vana. Ta toob palle tagasi suus. Ühel ööl ronis valesti teki alla ja sattus hoopis tekikoti sisse ja ei saanud sealt ilma abita väljagi.
Mul on olnud päris palju lemmikloomi, eeskätt sellepärast, et korteris elades on mõttekas pidada pisikest närilist, aga teatavasti need kipuvad tihti surema. Samas oli mul kunagi vanaema juures maal päris oma koer, kes nüüd on kahjuks surnud. Nimeks oli tal Timmu, aga seda, kust ta oma nime sai, ma ei mäleta. Kuid saamislugu mäletan küll. Olin hästi pisikene ja läksime vanaemaga koera ostma, mina pidin valima. Seisin siis keset pisikeste koerte karja nagu taevas ja olin nii põnevil. Siis tuli kõige väiksem kutsu minu juurde, tegi mu kingapaela lahti ja ma otsustasin tema kasuks. Timmu oli väga hea sõber, ta hoidis ja kaitses mind isegi mu isa eest, kui too mind naljatlevalt kiusas, sest ta arvas, et isa tahab mulle halba. Kui koer ära suri, rääkis vanaema mulle, et minu väljavalitud koer oli kohe järgmise päeva hommikul ära surnud ja vanaema oli hommikul väga vara läinud uut koera tooma, et laps jumala eest ei kurvastaks. Nii kasvatasingi siis mina õndas teadmatuses "võõrast koera."
Kodulooma mul hetkel pole enam. Olnud on isegi üks kass ja kaks hamstrit. Hamstrid elasid oma elu ära ja kassist pidin ma kahjuks loobuma. Kuna ta oli metslane, kes ronis mööda seinu üles ja tuli tihti kallale.
Minu lemmikloom on merisiga Ruuno. Tema nimi oli mul ammu väljamõeldud. Esimese merisea nimi oli Nummi-Lifter. Selle nime valisin siis, kui sõitsime isaga ühest rekkast mööda ja selle taha oli kirjutatud NUMMI-LIFTER. Originaalne, kas pole?! Mu praegune merisiga on jube õgard. Ma olen ta vist üle söötnud. Ükskord viisin ta õue ja panin muru peale, kuid kogemata sipelgapessa. Siis hakkas ta äkitselt hüppama ja kargama. Vaene loomake :D
Mulle meeldivad kõik loomad. Mul on hetkel kodus kass Liisu ja koer Ponny. Mõlemad on hästi targad ja arusaavad. Kunagi pole miskit paha teinud. Loomulikult on nad aga väga ära hellitatud. Nagu lapsed meil. Kass istub mul pidevalt akna peal ja jutustab lindudega ning vahel käivad linnud justkui meelega akna taga teda õrritamas. Ja siis ta paneb jooksu. Muidu on kõva mutt küll.
Mul on koer Sally, nime sai ta... ma ei tea mille järgi või kelle. Ta sündis külmal talvel ja jäi oma pesakonnast ainukesena elama. Väiksena ta võttis mul kindaid käest ja mütsi peast, jooksis minema - mängis. Hüppas sügava lume sees ühest jalajäljest teise. Siis on ka veel kass, emane, Vuffi. Nime sai ta selle järgi, et ilmus meile ühel talvepäeval, oli meie nüüdseks kadunud kassi koopia.
Mul on kolm koera: Lorenza (sai nime seebika tegelase järgi), Beemut (kirjandustegelase järgi), Bosse - nime pani venna tütar, kelle teisel vanaemal oli selle nimeline koer. Kunagi oli mul kass Kiti - minu kullake - tema jäi kadunuks mõned aastad tagasi. Oli ka koer Tipsi-Tinky-Vinki - multika tegelase järgi - see oli väga ammu.
Mul hetkel lemmiklooma pole, aga ennem oli pisike merisiga. Tema nimi oli Miki. Ta sai oma nime selle järgi, et meile meeldis õega palju Miki Hiirt lugeda ja siis panimegi talle nimeks Miki.
Mul on hästi armas kass Miisu. Nimi sai ta eelmiselt omanikult, kui oli veel väga väike. Ta on paras pätt. Ta solvub kergesti. Siis kui on solvunud läheb laua peale ja ajab asjad segi ning lükkab osad asjad maha. Kui tahab, et ma paitan teda, aga ma ei viitsi, siis hammustab mind varbast. Õhtuti kutsub mind magama käib kogu aeg mul kannul.
Mul oli lemmikloom, koer. Kahjuks ei ole teda enam meie seas. Aga ta oli parim koer, keda tahta. Ma mäletan, kuidas talle meeldis talvel lume sees püherdada ja palli mängida. Igatsen teda.
Jaa, kass on mul. Nime tal õigupoolest polegi. Kutsuda saab teda ikka kuidagi - kas kiisu vms. Ja kui kiisu on pahandust teinud, siis leiab talle kah asjakohase nimetuse. Kuna elan korteris, siis ei tahtnud vanemad eriti kassivõtmist lubada, aga teoks see siiski sai. Olin juba mõnda aega haige olnud (ja seda veel suvel!) ja pidin voodis lamama, ainult selili. Nagu uskuda võite, lõbus see polnud. Aga siis tõi vanem vend mulle kiisu (nüüd ometi ei hakanud vanemad seda mulle ju keelama) ja mulle kui palavale kiisuarmastajale tegi see väga palju rõõmu ja terveks sain kah ilmselt kiiremini kui muidu.
Jah. Lemmikloomaks on mul koer. Eriti suured koerad. Lemmikuks on siiski enda koer - puhtatõuline kaukaaslane. Nimi on tal Rax. Nime sai ta mu vanema venna Taivo klassivenna järgi, kes oli täitsa kompu kutt:)
Minu lemmikloomaks on minihamster, kellel küll ametlikku nime pole, kuid me kutsume teda Tibuks, sest ta on imearmas. Tibuga seoses ei tule mul meelde väga palju lugusid, kuna ta on meil alles vähe aega olnud, küll aga on teda alati tore vaadata, sest ta sööb nii armsalt. Näiteks andsin ma talle ükskord kõrvitsaseemne (olgu siin kohal ära mainitud, et kõrvitsaseeme on tibu jaoks suuruselt nagu arbuus inimese jaoks), mis tal enne kümme korda käppade vahel ringi käis, kui lõpuks leidis õige koha, kust söömist alustada.