Jah, mul on lemmikloom. Ta sai oma nime mu eelmise kassi nime järgi, mu eelmine kass oli Valter, aga ta suri. Öeldakse, et kassid ei näita oma haigust välja, meie kass ka ei näidanud. Arstid ütlesid, et see haigus on juba väiksest peale olnud. Ma nutsin, kui ta ära suri. Aga mõne aja pärast saime uue kassi ja ta on siiami kass. Ema ja isa ostsid ta 300.- eest. Temale panime nimeks VILLU - nii ta oma nime saigi. Minu kassile meeldib väga mängida, süüa ja logeleda. Ühel päeval mu kass äratas mind üles, ta tõmbas mult hammastega teki pealt ja hüppas kõhule, siis ma kohe ärkasin. Ma mõtlesin -mis nüüd lahti. Ma taipasin, et olin kooli hilinenud, aga õnneks ainult 20 min. Ma helistasin kohe klassijuhatajale, et kas on mõtet kooli veel tulla, ta vastas, et nii nagu ise tahad - ma loomulikult jäin koju. Ma panin kassile süüa ja tegin siis endale ka. Meil oli sel päeval väga lõbus kodus olla. See ongi mu lemmikmälestus, kuidas kass ülesse äratas.
Mul on üks lemmikloom. Selleks on koer, kelle nimi on Pitsu. Ma mäletan: tulin koolist koju, ta jooksis mulle vastu ma, siis laususin et: "Ei hüppa ülesse, lama!" ja ta viskas pikali ja mina läksin tuppa. Kui õue tagasi tulin, lamas ta ikka selle sama koha peal. Hõikasin siis: "Tule siia, poisu!" ja ise istusin trepile peale. Dublett: EFA, KP 116, 116 (1f).