Arvud (mdEM tshislat; moksha ja ersa oma sõna pole säilinud).
Arvudel on rahvauskumustes ja kombestikus keskne tähtsus. Arvutamisel lähtus inimene algselt kehaosadest ja lähimast ümbrusest (üks sõrm, kaks kätt, kolm kala). Arvutati peamiselt sõrmede abil või tehti märke puutükile. Hiljem on arvud saanud sümboolse tähenduse.
Traditsioonilises kultuuris olid eriti oluline esimese kümne arvu sümboolika. Paljud kombed ja keelud olid seotud numbriga “üks”. Enne üheaastaseks saamist ei tohtinud lapsel juukseid lõigata ega talle peeglit näidata (hakkab hilja rääkima). Kui võtta laps esimesel külvipäeval põllule kaasa, hakkab ta varem kõndima. Esimest lõikunud hammast kraabiti hõbemündiga ja esimene äratulnud hammas visati keldrisse, et lapsel oleksid tugevad hambad. Aasta esimese päeva järgi ennustati tervet tulevat aastat; esimese kevadise äikese järgi suveilma ja saaki. Teatud rituaale sooritati esimesel kevadisel karjalaskepäeval - väravasse pandi vöö, loomi löödi pajuvitsaga, karjasele anti mune jne.
Tähtsaks peeti esimesest majja sisenejat pühade, eriti lihavõtte ajal - selle inimese sarnane tuleb eelseisev aasta. Esimese vastutulija järgi said tüdrukud teada peigmehe nime ja seda, kas pulmad, sooritatud ostud, ettevõetud töö või teekond on edukas. Et miniat mehe kodus armastataks, pesi ta peiukodus esimest korda nägu salaja ahju juures.
Number “kaks” esineb tavaliselt mõistatustes ja mängudes.
Rahvausundis on eriline koht numbril “kolm”. Maailm on kolmekihiline - taevas, maa ja maa-alune ilm. Metsas peetava palvuse kohaks valiti paik, kus kasvaks koos kolm puud: pärn, kask ja tamm. Müütides seisab maa kolmel kalal - beluugal, sevrjuugal ja tuural; maal on kolm algust ja kolm sügavikku; ema käib oma tütre hauakambris kolm korda; surm tuleb oma ohvrile kolm korda järele, kuid haige noormees küsib kolmeks aastaks ajapikendust; rase vanaeit või naine kannab last kolm aastat ja sünnitab kolm nädalat; moksha laulus võtab äikesejumal maise tüdruku Vasal'g'a taevasse kaasa pärast kolmandat kiigehoogu; müütiline madu otsib päästjat kolm aastat; võitlevad kolm õde või kolm venda.
Pärast sünnitust tuli ema ja last pesta kolmes saunas ja kolmes vees, muidu võis vastsündinu surra. Haige saavat terveks, kui võtta kerisekivid kolmest erinevast saunast, vihelda teda kolm korda kolme kase vitstest tehtud vihaga ja üle valada kolme allika veega. Halltõve ravimiseks pesti last kolmest allikast võetud veega. Enneaegne laps pandi pärast leiva küpsetamist kolm korda ahju, et ta saaks “küpseks”.
Uskumuse kohaselt kostab õhtuti kolm harva kirikukella lööki, kuna sel ajal palvetavad enneaegselt surnud (uppunud, poodud ja viinasurma surnud). Pulmas juhiti noorpaari kolm korda ümber laua ning isamees käis tavandinuga käes kolm korda ümber vankri, et kaitsta noorpaari kaetamise ja õnnetuse eest. Nõidade ja kaetamise kaitseks torgati kolm nõela või haaknõela mõrsja riidesse; sülitati kolm korda üle vasaku õla; lastele seoti ümber käe või riputati kaela kolm niiti (punane, valge ja must) või kolm pärlitera.
Mõne uurija arvates kasutati soome-ugri ühisajal kuuendsüsteemi, mis hiljem asendus kümnendsüsteemiga. Traditsioonilises mordva kultuuris on arv “kuus” säilitanud kohati oma tähtsuse: mõrsja särgile on tikitud kuus kaunistustriipu; rituaalsete laulude saatel pannakse mõrsja kirstu (mdME par' ’tünder, vaat’) kuus särki jne. See arv kajastub ka riidekirstude nikerdustes. Paljud muistsete ersade-mokshade ehted (kiviga sõrmused, ripatsid) koosnevad kolmest, kuuest, üheksast või kaheteistkümnest osast. Laste kivimängus tshakasa (mdM tshaka ’kild, tükk’) kasutati kuut kivikest.
Mütoloogias ja kombestikus on tähtsal kohal arv “seitse”. Lauludes levib hea tüdruku kuulsus tavaliselt seitsme maa ja mere taha. Antud juhul sümboliseerib maagiline “seitse” vahemaad või kaugust. Seitsme metsa tagant tulevad ka kosilased. Pärast tavandisauna küsib mõrsja *saunaemalt Ban’avalt, kus kasvasid saunapalgid ning kes need langetas, ja vastab ise, et need kasvasid männikus Sura ja Rava (Volga) jõe teisel kaldal, need raiuti maha seitsme kirvega ja veeti kohale seitsme hoburakendiga. Pulmalauludes soovitasid pulmalised mõrsjal sünnitada seitse tütart ja seitse poega. Abielluda ei tohtinud kuni seitsmenda põlve sugulastega. Ersade viisud olid tehtud seitsmest niinest.
Lauludes künnab *T'usht'a seitsme hobusega, tema nool on seitsmepuudane. Müütides kasvab ersade arv pärast nende loomist jumala Nishke (*Nishkepaz) poolt ning neid saab seitse külatäit. Kindluse ehitusohvriks määratud tüdrukut veetakse seitsme hobusega, aisakellahelinaga summutatakse tema seitsme versta kaugusele kostvat nuttu. Müütilistes lauludes keelab jumal Nishke välgujumal Jondoli (mdM) maisel naisel Azravkal avada seitsmendat aita, kuna vaid sealt võis naine näha oma isakodu. Laulus “Vasalg'a” paluvad seitsme poja vanemad *peajumal Shkabavazi, et neile sünniks tütar. Müütilisel draakonil Kar'azil (mdM kar'az ’selg, selgroog, nimme’) on seitse keha ja pead.
Siiamaani kasutatakse arvu “seitse” needustes: “Tuk sisem sel'ht' modava” (’Vaju seitse sülda maa alla’). Tihti sooviti vaenlase kehale “seitsme pea ja bojaari lokkidega” (mdM “sisem pr'asa, bajaron' kudr'asa” - tähendusega ‘väga suur’) koeranaela. Armuloitsudes kutsutakse appi seitset saatanat.
Uskumustes ja kombestikus esinevad ka arvud “neli”, “kümme” ja “kaksteist”: maal on neli nurka, mis toetuvad neljale postile; *maaemale Mastoravale pühendatud ohvriloom raiutakse neljaks ja maetakse nelja majanurga alla; moksha särgile tikiti neli kaunistustriipu. Noorpaarile usuti õnn tulevat kõigist neljast ilmakaarest. Mokshad jätsid viljalõikuse järel kümme viljapead müütilisele põllukitsele (mdM paks'än' kazandi), kes pidi kümne aasta vältel kaitsma põldu ja aitama vilja kasvatada. Noormees varastab kaheteistkümnenda luigeneiu suled - hiljem saab tüdruk tema naiseks. Ersa traditsiooniline pulmapirukas luvon' kshi oli 12-kihiline, ülemine kiht kaunistati nelja kanamuna või nelja tainast tehtud tuvikesega.
Rahvaluules kajastuvad ka arvud “30” ja “77”: müütiline tegelane *T'usht'a suudab maad künda 30 hobusega; ersa pulmas on 77 pulmalist. Kaitseloitsudes pöörduti 77 ingli ja 77 pühaku poole. Seda arvu kasutati sageli halltõve, vigastuste jne ravisõnades (77 luud, 77 liigest, 77 lukku).
Teatud arve (tavaliselt kolm ja üheksa) kasutati nõidumisel: noorpaari vankri ette visatud üheksa teraga hernekaun peatavat hobused (õnn jääb tulemata). Soolatüükaid eemaldati puudutades neid kolm korda üheksa (mdM kolma veihksosa) herneteraga.
Maagiline tähendus oli paaris ja paaritutel arvudel. Pulmas mõrsja väljaostmisel peab rublade arv olema paaritu. Mälestamisel toodi aga kõike asju paarisarv näitamaks, et peres pole liigset inimest ja surra ei saa enam keegi. Kui ühele surnule valmistatakse kaks kirstu, siis sureb varsti veel keegi.
Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja epitsheskaja pesnja. Saransk 1964;
UPTMN. T. 1. Epitsheskie i liro-epitsheskie pesni. Saransk 1963;
Martjanov, V. N., Nadkin, D. T. K voprosu o finno-ugorskoi sisteme stshislenija // Materialy po arheologii i etnografii Mordovii. Saransk 1975.