3.1. KAS FOLKLOORI ENESEKONTROLLI SEADUSE TOIMEL ON ŽANRISPETSIIFIKA?

Walter Andersoni kuulsas tüübimonograafias "Kaiser und Abt" (FFC 42, Helsinki, 1923), mida nimetasime juba mõistatusjuttude juures, on lk. 397–403 formuleeritud folkloori enesekontrolli (või eneseõiendamise, või stabiliteedi) seadus (das Gesetz der Selbstberichtigung). Anderson märgib, et uurija, kes esmakordselt rahvajuttudega kokku puutub, peab tihti hämmastuma selle üle, et rahvajutud püsivad äärmiselt stabiilseina, vaatamata nende tihti sajanditepikkusele eale ja väga laiale levikule. Üldiselt, ütleb ta, on asja püütud seletada kirjaoskamatute mälu tugevuse ja selgusega. Teisalt on aga teada, et juttude tradeerimisel ikkagi tekib alatasa põhikujust järsult põikuvaid fluktuatsioone, kuid traditsiooni põhivool summutab need peagi. Üks võimalik seletus viimasele oleks see, et rahvajutud pole loomuldasa seosetute juhtumite või seikluste jadad, vaid organismid, millel on teatav loogiline ja kunstiline ühtsus. Kuid siis jääb seletamata nt. see, miks sumbuvad ka need põiked, mis seda ühtsust tegelikult ei riku. Omalt poolt pakub Anderson juttude stabiliteedi kohta seletuse, mille olemus on lühidalt järgmine:

1) iga jutustaja on kuulnud asjaomast juttu ühelt ja samalt eelkäijalt reeglina mitte üksainus kord, vaid enam;

2) ta on kuulnud juttu reeglina mitte üheltainsalt, vaid tervelt realt erinevailt jutustajailt (ja nimelt erinevais versioonides).

Seeläbi lülitatakse traditsioonist välja juhuslikud fluktuatsioonid, mis jutu põhikujust väga järsult põikuvad, ning jutt ei muutu tundmatuseni isegi ajaliselt pika ja geograafiliselt laia leviku korral. Juba kuulajaskond võib jutustajat parandada, kui ta harjumuspärasest redaktsioonist kõrvale kaldub. Rahvajutustaja, kes teab jutust mitmeid erinevaid redaktsioone, teeb juhuslikke põikeid välja sõeludes õieti sedasama tööd, mis uurija oma märksa suurema materjali põhjal: ta rekonstrueerib antud jutu algkuju.

Hiljem, nii Tartu-perioodil kui ka juba Kielis elades on Anderson mitmel korral püüdnud stabiliteediseaduse kehtivust kontrollida spetsiaalselt korraldatud eksperimentide teel ― vt. nt. "Ein volkskundliches Experiment" (FFC 141, Helsinki, 1951) ja "Eine neue Arbeit zur experimentellen Volkskunde" (FFC 168, Helsinki, 1956).

Andersonil on stabiliteediseadus formuleeritud nimelt juttude põhjal ja kontrollitud nimelt juttude peal. Nii 1923. kui 1951. a. töös on tehtud küll kerge märkus selle kohta, et stabiliteediseadus peaks kehtima mitte ainult juttudes, vaid folklooris tervikuna. See on igati usutav, kuid seni pole keegi püüdnud kirjeldada folkloorse tagasiside mehhanisme mingeis üldisemais (süsteemiteoreetilistes vm.) kategooriates. (On tõenäoline, et kui stabiliteediseadus oleks formuleeritud tänapäeval või igatahes pärast küberneetika teket, oleks ta saanud folkloorse tagasiside seaduse nime, sest olemuselt on ta nimelt see.)

Ja muidugi ei ole siis ka võimalik rääkida sellest, milline just on stabiliteediseaduse toime spetsiifika eri folkloorižanrides. Intuitsiooni põhjal võiks uskuda, et sedalaadi erinevusi tõepoolest leidub. Näiteks kui vanemat puändita naljandit võidi ilmselt kuulata korduvalt ja nauding sõltus sellest, kui meisterlikult teda jutustati, siis kaasaegne puänteeritud anekdoot teeb oma töö ära esimesel kuulmisel ja edaspidi kutsub reeglina esile hoopis psüühilise tõrjereaktsiooni ― kas on siis usutav, et juttu ennast tegelikult ei kuulata, kuid oma teadmisi selle jutu kohta ometi korrigeeritakse? (On ju tavaline, et anekdooti, mida juuresolijad juba teavad, ei hakata rääkimagi.)

Juba varem toodud näidetest selgus, et

1) eesti vanasõna või mõistatus võib olla runovormiline või lõppriimiline kaksikvärss;

2) eesti vanasõna, kõnekäänd või mõistatus võib olla ka lühike sümmeetrilise struktuuriga, nt. 2×2-sõnaline "vormel";

3) eesti vanasõna või mõistatus võib olla ka mingi selgema kõlakujunduseta ja rütmilise või süntaktilise korrapärata lause.

Seega on põhjust arvata, et ühed lühiüksused talletuvad mällu eelkõige kujundisemantikast lähtuvate assotsiatsioonidena, teised eelkõige mingite eufooniliste "ornamentidena", kolmandad eelkõige teatavate loogilis-süntaktiliste stereotüüpidena. Vastavalt peaks olema tunduvalt erinev ka nende edaspidine käekäik folkloorses teadvuses ja väljundites.

3.2. ÜTLUSTE ERISTAATUS FOLKLOORIS

Oli juttu sellestki, et vanasõnad ja kõnekäänud käibivad retooriliste vahenditena inimeste igapäevases kõnes. Nende staatus folkloori üldfoonil meenutab seega bakterite vm. mikroorganismide staatust loomariigis: nad on väikesed, teistest lihtsama struktuuriga; nad paljunevad teistest kiiremini, kuid ka hukkuvad massilisemalt; kummatigi on neid mingis ajalõigus rohkem elus kui suuremaid isendeid. Teisiti öeldes,

1) "prooviaforismi" või fraseoloogilist improvisatsiooni on ilmselt hõlpsam teha kui uut laulu või juttu; tohutu hulk selliseid improvisatsioone hävib traditsiooni jõudmata, kuid mingis sünkroonilises lõikes on mingis sootsiumis ikkagi käibel palju rohkem vanasõna- ja kõnekäänutüüpe kui laulu- või jututüüpe;

2) retooriline folkloor on muust folkloorist ilmselt produktiivsem mitte ainult loome, vaid ka käibe intensiivsuse mõttes, st. kasutamissageduse (aktualisatsioonide hulga) poolest, sest inimesed vestlevad märksa sagedamini kui laulavad või jutustavad.

(Selles mõttes paistavad vanasõnad ja kõnekäänud välja mitte ainult "pika folkloori" seast, vaid erinevad ka mõistatustest ― vt. lähemalt järgnevas, ptk. 4.1.4 )

Kui vaadata neid arvatavasti tõeseid seiku folkloori enesekontrolli seaduse seisukohalt, kipub tekkima järgmine mõttekäik.

Retoorilised üksused on väga lühikesed ja peaksid seega hästi meelde jääma.

Nende taaskuulmiste ja taastarvitamiste sagedus on hästi suur.

Järelikult võiks olla alust uskuda, et just retoorilistes žanrides on tüpoloogiliste üksuste identiteet stabiliteediseaduse toimel eriti kindlalt kaitstud.

Seda oletust näivad kinnitavat ka kaks domineerivat kujutelma vanasõnade ja kõnekäändude tüpoloogilise spetsiifika kohta:

1. Vanasõnad ja kõnekäänud on klišeed: kord kellegi poolt leiutatud või teisest keelest laenatud, käibivad nad muutumatul kujul justkui ühe ja sama pitsati üha uued ja uued jäljendid. See kujutelm on üks põhiaksioome näiteks G. Permjakovi teooriates, mille mõnede osadega oleme juba tuttavad.

2. Soome koolkonna vaimulaadi järgiv kujutelm, et vanasõnad ja kõnekäänud nagu muudki folkloorsed üksused käibivad tüüpidena, mis oma aktualisatsioonides varieeruvad, kuid mitte väga. Traditsioon või žanr meenutab seega maad, mille pinnast kasvavad välja puud, iga puu on küll enam või vähem haraline ja mõned naabritevahelised oksad ulatuvad kokku, kuid eri tüved seisavad siiski selgesti eraldi.

Kujutelmad folkloori, sh. vanasõnade ja kõnekäändude tüpoloogilise olemuse kohta sõltuvad küllap kaunis suuresti ka sellest, mis laadi allikatega üks või teine uurija on töötanud. Kui need on trükiallikad, kus iga tüpoloogiline üksus, mis üldse on esindatud, on esindatud reeglina üheainsa tekstiga, siis kipuvad tekkima klišeeteooriad. Keskmise suurusega arhiiv laseb näha peamiselt tüüpe, st. mõneti hajuvaid, kuid ometi kindlais raames püsivaid tekstisülemeid või -klastreid. Kui arhiivimaterjal on juba piisavalt suur, hakkab selguma, et tüpoloogiline üldpilt, mille vanasõnad ja kõnekäänud moodustavad, on üsna keerukas ja mitmekesine.

3.3. KOHERENTNE JA DIFUUSNE VARIAABLUSPILT

Eesti vanasõnade põgus vaatlus (vt. ka järgnevad tabelid) näitab, et lühikesed lihtlaused, sümmeetrilise 2×2-sõnalise struktuuriga vormelid jt. lühiütlused näivad tõepoolest harrastavat klišee-lähedast reprodutseerumist: variaabluspilt koosneb siin tavaliselt klišeelisest dominandist ja väheldasest hajumist selle ümber; vahel on selliseid dominante kaks või mitu, need dominandid on tihti peamiste lokaalredaktsioonide normaalkujud. Statistiliselt pikemate "proosavormilisemate" vanasõnade variaabluses on klišeelised dominandid märksa haruldasemad, sõnastusvariante palju rohkem ja sõnastusvariantide sagedusjaotus lamedam. Kalendaarsetes vanasõnades, kus tekstid võivad olla eriti pikad, on vahel suur haruldus, kui kaks arhiiviteksti ei ole sõnastuselt erinevad. Ei jää aga siiski muljet, et selliste tüüpide sõnastuslik hajuvus ohustaks nende tüpoloogilist identiteeti.

Koherentse varieerumise näiteid eesti vanasõnadest

EV nr.	Sõnastusdominant ~-dominandid	Autentseid tekste	Sõnastus- variante	Dominandi korduvus
3174	Kes kannatab, see kaua elab	u. 200	u. 20	u. 175
14836	Üheksa ametit, kümnes nälg	u. 140	u. 20	u. 125
7041	Enne mõtle, siis ütle	u. 120	u. 20	u. 85
7961	Oma silm on kuningas	u. 110	u. 10	u. 100
13278	Kes valetab, see varastab	u. 110	u. 20	u. 80
10918	Suu on südame mõõt	u. 105	u. 10	u. 80
12469	Kuidas töö, nõnda palk	u. 100	u. 20	u. 80
13672	Mida varem, seda parem	u. 95	3	u. 90
14799	Öö ees, surm selja taga	u. 65	u. 10	u. 55
5454	Kelle laps, selle nimi	u. 60	6	u. 55
10111	Salajutt läheb haisema	u. 60	6	u. 50
7986	Oma tuba, oma luba	u. 50	6	u. 45
2936	Kes kahju kardab, see õnne ei leia Kes kahju kardab, see kasu ei saa	u. 195	u. 30	u. 85 u. 55
975	Hea sõna võidab võõra väe Hea sõna sööb võõra väe	u. 150	u. 25	u. 100 u. 20

Difuusse varieerumise näiteid eesti vanasõnadest

EV nr.	Tüübi tiiteltekst EV-s	Autentseid tekste	Sõnastus- variante	Sõnastus- variandi korduvus (max)
12287	Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg	u. 320	u. 315	2
4132	Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka	u. 245	u. 190	5
13525	Ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei ole	u. 195	u. 185	3
1337	Hobune komistab nelja jala peal, siis inime ei eksi sõna peal	u. 120	u. 105	6
1245	Mis hiirtel viga elada, kui kassi kodus pole	u. 105	u. 95	4
7260	Naine jõuab põllega rohkem välja kanda kui mees koormaga sisse vedada	u. 100	u. 100	1
621	Ema pistab rinna suhu, aga ei pista meelt pähe	u. 95	u. 90	4
1654	Kes huntide hulgas on, peab nendega uluma	u. 85	u. 75	10
6827	Mihklipäeva öösel kasvab kapsas veel villase lõnga katki	u. 75	u. 75	2
4588	Anna kurjale sõrm, siis võtab ta terve käe	u. 70	u. 70	1
3005	Kui kaks kõnelevad, siis pistku kolmas oma nina vöö vahele	u. 65	u. 65	2
3400	Mida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstab	u. 60	u. 55	4

3.4. TÜPOLOOGILISED SEGUNEMISED (AHELAD, "RÄGASTIKUD")

Teisalt on ilmne ka see tõik, et juba üheainsa rahva paröömilises fondis (seda enam internatsionaalses) leidub arvukalt juhte, kus stabiliteediseadus keeldub töötamast. Kaks tüpoloogilist üksust võivad kontamineeruda "põkkuva" liitumise teel või hübriidvormide vahendusel. Võib tekkida pikemaid tekstiahelaid, aga ka keerukamaid tüpoloogilisi rägastikke, mis hargnevad mitmes eri mõõtmes ja on vahel ülimalt sidusad. Selliste rägastike "vastasservadel" paiknevad tekstid sarnanevad üksteisega üpris vähe, "lähinaabrid" aga üpris suuresti, ning üleminekud võivad olla nii aste-astmelised, et näib olevat mõttetu küsida, kus lõpevad siin "ühe vanasõna variandid" ja algavad "teise vanasõna variandid" või kui mitmeks tüpoloogiliseks üksuseks seda tekstipadrikut üldse tuleks jagada.

Püüdkem otsustada näiteks, kuimitu "eri vanasõna" on esindatud järgmises tekstisarjas (EV-numbrid on meelega lisamata jäetud):

Mis pole peas, see peab jalgus olema Kui pole pead, siis peavad olema jalad Halb pea ― head jalad Kellel sitt pea, sel olgu head jalad Pea harv ― jalg kerge Kerge pea annab jalgadele tööd Kui pea ei jaga, siis jagave jalad Kel pia ei jäga, sel jägavad kääd ja jalad Kellel pää hästi ei jaga, selle jalad peavad järel aitama Kel pää ei tööta, sel jalad joosku Ku pää ei võta, sis võtva jala Mis pea ei tea, seda teadvad jalad Hull pää anna-ai jalolõ puhkuist Kel tüütäs pää, tuul jalol veidemb vaiva Pea pahane unestab ― jalad vaesed vastagu Mis pääs ei ole, seda jalad vastavad Jalad tasuvad, mis pea võlgu jätab

Pea unustab ― jalad tuletavad Küll jalad mäletavad, ku pää unetab Mis pea unustab, seda jalad jooksevad Pää unetab ― perse tuletab Kui rumal pea, peavad jalad tundma Kui ei õle piad õtsas, anna aga jalgudele valu Ul'l pää ― jalal pal'lo vaiva Loll pea on kere nuhtlus Loll pää on persel nuhtluseks Loll piä annab kerele vatti Rummal pää ― pallu vaiva Ul'l pää ― pal'lu vaiva Ullil iks pallo vaiva Ul'lil paljo vaiva, targal paljo mõtlemist Loll pea nuhtleb inimest Rumal pia vaevab inimist

[Näiteid tüpoloogiliste liidete, põimete ja hargnemiste kohta on toodud ka EV I köite sissejuhatuses, p. 2.2, lk. 62–68. Tüpoloogiapilt, millesse lülitub nt. tuumkujund vasikaga võidu jooksma, võiks olla illustratsioonina üsna muljettekitav.]

Selles, et folkloorsed "palad" (tüübid, tüpoloogilised üksused) ei seisa alati diskreetselt üksteise kõrval, vaid kipuvad liituma, põimuma ja segunema, pole folkloristi jaoks iseenesest midagi uut. Taolisi "orgaanilisi molekule" jm. laadi tüpoloogiasegadikke tuleb ette praktiliselt kõigis žanrides.

Laulus või juttudes, kus tekst on pikem ja kätkeb palju enam struktuuritasandeid kui ütlusetekst, võivad ka tüpoloogiapadrikud olla mõnikord iseäranis keerukad ― vaadatagu nt. televiisoriskeemi meenutavat graafi Veera Pino kirjutises "Laulurühma "Kubjas ja teomees" tüpoloogilistest suhetest" (kogumikus "Eesti rahvaluulest", Tallinn, 1964, lk. 41).

Ei folkloristika üldteoorias ega ka parömioloogias kitsamalt ole seni kindlamat teadmust faktoritest, mis põhjustavad tüpoloogilist destruktsiooni resp. tagavad tüpoloogia diskreetsuse ja tüüpide autonoomia.

Tüpoloogiarägastikud sunnivad eriti teravasti tajuma ka seda, kui intuitiivsed on tegelikult parömioloogide kujutelmad ütluste tüpoloogia kohta ja kui raske (või pigem: võimatu) oleks anda mingit ühtset algoritmi otsustamaks, milliste semantiliste, süntaktiliste, eufooniliste jm. tunnuste samasuse korral tuleks tekste lugeda samatüüpseteks ja milliste erinevuste korral eritüüpseteks ― konkreetsed situatsioonid, mille kohta uurija peab oma otsustused tegema, on äärmiselt erinevad. Võib öelda koguni, et tüpoloogia ei olegi parömioloogilises teoorias (seni?) eriliseks probleemiks kujunenud ― võib-olla taas seetõttu, et maailmas on üsna vähe arhiive vm. ainepanku, mille varal oleks võimalik saada enam-vähem tõelähedast mudelit paröömiate tüpoloogilise käitumise kohta või mis üldse võimaldaksid tüpoloogiaprobleeme sisukamalt tõstatadagi.

Matti Kuusi on kirjutises "Sananparsiston rakenneanalyysin terminologiaa" ("Virittäjä" 1963, nr. 4, lk. 340) teinud mitmeid ettepanekuid parömioloogilise mõistestiku korrastamiseks ja muuhulgas püüdnud anda ka sananparsi-tüübi formuleeringu. Kuusi järgi võib ütlusetekste lugeda samatüüpseiks, kui neil on ühine idee (idea) ja tuum (ydin), kusjuures idee on "kasutamisühtsust ja -funktsiooni määrav lähestikune tähendussisu" ja tuum on "keskne kujundielement (kuvaelementti), sõnakujund või mõistekompleks". Seegi piiritlus aga vormistab pigem needsamad intuitiivsed kujutelmad, mille järgi ütluste tüpoloogilist kokku-lahkukuuluvust on määratud senigi ― st. et ütlusetüüp on selliste tekstide sülem, milledel on ligikaudu sama tähendus ning piisavalt suuri ühtelangevusi ka leksikas. Temast on vähe abi konkreetsete probleemjuhtude üle otsustamisel, liiati ei tee see ega mõni osavam määratlus olematuks tüpoloogilisi sildumisi, ahelaid ja rägastikke, mille ümber käib meie praegune jutt.

Nägime niisiis,

1) et paljud lühiütlused harrastavad klišeelähedast reprodutseerumist, st. nende variaablus koondub mingi dominantse sõnastusvormi (või -vormide) ümber ja

2) et pikemate, mittevormellike, "proosavormiliste" ütluste suur sõnastuslik hajuvus ei tarvitse eriti õõnestada nende tüpoloogilist identiteeti.

Edasi võib küsida, kas teksti lühidusel ja vormellikkusel (ja ka eufoonikal) ongi ainult ühesuunaline, variaablust pidurdav ja seega tüpoloogilist stabiliteeti kaitsev toime. Pikem tekst on juba mingis mõttes "süžee", st. mõne sõnastuselemendi väljavahetumine vm. muutus jääb n-ö. kohalikuks ega suuda tüübi identiteeti kahjustada. Lühitekst seevastu sisaldab vähe leksikaalseid tugipunkte ning juba üheainsagi sõnastuselemendi asendamine teisega võib tekitada tüübitasandile küündivaid tajumuutusi, nt. vorme, mis satuvad mõne teise tüübi "tõmbevälja" ja moodustavad tüpoloogilisi hübriide.

Toome mõned näited.

● Eesti arhiivimaterjalis leidub "klišee" Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469; u. 80 kordust) ning "klišee" Kuidas küli, nõnda vili (EV 5136; u. 10 kordust), lisaks neile üheainsa Kihelkonna üleskirjutusega esindatud hübriid Kuida töö, nenda vili (EV 12472). Kas viimane on emma-kumma geneetiline järglane? Tüpoloogiliselt ohtlikus läheduses ringleb veel muidki vorme: Kuidas töö, nõnda saak (EV 12468), Iga töö kannab oma vilja (EV 12433) jt. Sisu kandvaid sõnu on igas tekstis vaid kaks, emma-kumma muutumine tekitab juba tüpoloogiasegadusi.

● Vaatame järgmist tekstiseeriat:

Kui kujutleda traditsioonilises vaimus folkloorset protsessi kui folklooriteoste taasesitamist ja edasikandmist, siis mis on selles tekstiseerias see "teos" ― kas iga üksiktekst eraldi? või mõni osa seeriast? või seeria tervenisti? Või teisest suunast lähenedes: milliseid tekste siin seerias tohib lugeda üksteise suhtes variantideks ja milliseid mitte?

Folkloristlik "soome meetodi vaimus" tüpoloogia seob tüübi identiteedi konkreetse sisulise (süžeelise, leksikaalse) ainega ― nii ka Kuusi sananparsi-tüübi piiritlus ülal. See folkloristlik tüpoloogia ei tegele üldiselt "palade" tasandist kõrgemale ulatuvate abstraktsete sisuskeemidega, mida on laialt harrastatud nt. strukturalistlikes jutu-uuringutes ning hiljem ka nn. tekstigrammatikas või -teoorias; ka G. Permjakovi parömioloogilised klassifikatsioonid opereerivad peamiselt tavatüpoloogiast kõrgemail tasanditel (sünonüümirühm, nn. loogilis-semiootilised invariandid).

Mingil "eemilisel" tasandil oleks tõepoolest võimalik formeerida ka enamik viimase seeria tekste teatavaks hüpertüübiks, ütleme, 'Kuidas inimene, nõnda ta asjad', sest peale semantilise sünonüümsuse on siinseil tekstidel ka rida vormilisi ühistunnuseid:

a) süntaksimallid Kuidas..., nõnda... ~Nigu..., nii... ~Määne..., sääne...;

b) korduvad sõnapaarid sümmeetrilises positsioonis;

c) vokaalidele i ~e ~a toetuv assonantsipilt.

Kuid folkloristlik tüpoloogia soome koolkonna vaimus eeldab vaikimisi ka geneetilist seost ühte tüüpi liigitatavate tekstide vahel. Seda nõuet meie seeria kindlasti ei rahulda: põhjaeestiline (9)  Kuda mees, nõnda mekud (EV 6511) on ilmselt soome laen; peaaegu puhtsetulise levikuga tüüp (13) Määne Jaan, sääne saan (EV 2343) on usutavasti mugandus vene vanasõnast Каковы сами, таковы и сани; sellest vene ütlusest võib olla inspireeritud ka (12) Kuida mies, ninda regi (EV 6522), võib-olla isegi idaeestiline (6) Kuidas isi, nõnda asi (EV 2215).

Nimetasime juba eespool, et lühiütlused on nähtavasti allpool teksti psühholoogilist pikkusoptimumi ning on seetõttu altid nn. jätkamislusti toimele (K. Krohni termin: Lust zu erweitern; üks folkloori varieerumist juhtivaid psühholoogilisi faktoreid). Ja lühiütlused tavatsevadki kasvatada endile sappa parallelistlikke jätke või kontamineeruda teiste samastruktuursete lühiütlustega.

● Habe mehe au (EV 739) jätkud on näiteks:

nina mehe nägu;
naine mehe nõu;
kübar mehe kõrgus;
töö mehe tegu;
titt mehe tigo (= teotus);
koon mehe kogu;
saabas mehe sirgus.

● Häda ajab härja kaevu (EV 1727) jätkud on näiteks:

nälg ajab neiu ~naise ~lapsed ~vaese vargile;
nälg ajab soe karja ~külla;
surm ajab soe suhu (= sohu);
tühi toob tüli majasse;
nälg ajab sandi paluma.

Kui liituvaid ütlusi on 2, võib tüpoloogiaküsimuse praktikas lahendada "tehniliselt", arhiivimaterjalis vm. tekstifondis nähtuvate sagedusvahekordade alusel: kui komponentide A ja B liide A&B on esindatud vähese hulga materjaliga, siis on võimalik üksikosi A ja B käsitada "tüüpidena", liidet A&B aga "kontaminatsioonina". Kui taas liitvorm A&B on ülekaalus, siis oleks liitvorm ise "tüüp" ning vormid A ja B (täpsemini: 'A, kuid mitte B' ja 'B, kuid mitte A' oleksid "fragmendid" (vt. juuresolev joonis).

Mõistete tüüp, kontaminatsioon ja fragment suhtelisus

See lahendus ei tarvitse muidugi olla adekvaatne geneesiühtsuse mõttes.

AB-ühendi tekkekäik võib olla olnud näiteks:
või ka tükkis vastupidine:
või siis hoopis selline:

Kui aga liited on väga pikad (paljulülised), lülide arv liidetes varieerub ning liidete kombinatoorika läheb keerukaks, osa lülisid võib esineda ka iseseisvalt, osa aga ainult liidetes jne., võib selline parallelistlik protsess tekitada ka palju tõsisemaid tüpoloogilisi komplikatsioone. Lisaks võib toimuda sisuliselt kandvate sõnade variaablus igas üksiklülis, võib toimuda süntaktilisi ja modaliteedimuutusi jm.

Vaatame üht keerukamat ahelduva variaabluse näidet. See on

● 'M pole G ~M-gi on G ~...'-struktuuriga vanasõnarühm,
kus marginaalne erijuht M välistatakse klassist G või jäetakse klassi G.
[Eesti materjali vt. EV 2842; 2897; 3117; 3561; 3708; 3894; 4368. Läänemeresoome materjali vt. PS 60]

Toome sellest sülemist näiteid paaris eri lõikes.

A. Üksiklülides varieeruvate terminite näiteid
(väljalugemid nt.: Lutikas pole liha; Lutikaski on liha; Kui pole liha, on lutikaski liha)

Eriterminid (M)	Üldtermin (G)
naine ~tüdruk ~juut ~rootslane	inimene
Käina mees ~karjane ~koduväi ~narr ~Ants (vm.)	mees
Iezupata (vm. nimi) ~lits	naine, eit
praporštšik	ohvitser
mära ~kronu ~kirju hobune	hobune
kits ~kass ~hobune	(kari)loom
siil	(mets)loom
kiisk ~luts ~heeringas NB! ka: ~vähk	kala
vares ~harakas ~tihane ~kana NB! ka: nahkhiir	lind
kadakas ~haab ~kõrend	puu
kaer	vili
silk ~kanapoeg	toit
lutikas ~prussakas ~raisakull	liha
tohutorbik	nõu, anum
hark	tööriist
põll	rõivas
kopikas ~penn ~öör	raha
"Ford" ~"Moskvitš"	auto

B₁. Sisustruktuuri 'M pole G' näiteid
(mitte-eesti tekstid tõlgetena)

Kronu pole hobune, Mani (üks pühi raamatuid) pole raamat (mongoli)
Kirju hobune pole hobune, teine naine pole naine (udmurdi)
Mära ei ole hobune, baaba ei ole inimene (vene)
Mära pole hobune, ritv pole puu, (teenija)tüdruk pole inimene (soome)
Kits pole loom, virsikuaed pole aed (uiguuri)
Kits ei ole karjaloom ega naisterahvas pole inimene (eesti)
Kes kitse loomaks peab, kes juuti inimeseks (läti)
Kadakas pole puu, kits pole elajas, muhulane pole mees (eesti)
Haab ei ole puu, kits ei ole loom, kaer ei ole leib, Andrievs ei ole inimene, Iezupata ei ole eit (läti)
Ei ole kits loom ega harakas lind ega (teenija)tüdruk inimene (soome)
(Teenija)tüdruk ei ole inimene ega mära hobune ega harakas lind ega koduväi mees (soome)
Vares ei ole lind ega mära hobune (soome)
Kana ei ole lind, naine inime (eesti)
Tihane pole lind, prapor pole ohvitser (vene)
Harakas pole lind, koduväi mees, tint ei ole kala (karjala)
Kiisk ei ole kala, tohutorbik ei ole anum ega (teenija)tüdruk pole inimene (soome)
Kiisk ei ole kala, pastel ei ole king, rootslane ei ole mees (karjala)
Kiiska ei peeta kalaks ega narri meheks (eesti)
Naisterahvas põle inimene, mära põle hobune, kaer põle vili, kadak põle puu ja lest põle kala (eesti)
Vähk pole kala, nahkhiir pole lind ja sitikas pole (mets)loom (vene)
Kopikas pole raha ega sitikas ole liha (eesti)
Kopikas pole raha, räim pole kala, randlane pole mees (soome)
"Ford" ei ole auto ega margariin või (soome)
Kiisk ei ole kala, "Ford" ei ole auto (karjala)
Kes kaeravilja viljaks ehk joodikut meheks hüüab (eesti)

B₂. Sisustruktuuri 'M-gi on G' näiteid

Loom on kasski, kuna on neljajalgne (karjala)
Ka kiisk on omast kohast kala (komi)
Raha on öörgi, kala on kiiskki (soome)
Kopik ka raha ja lutik liha (eesti)
Markki on raha, kirpki on liha (soome)
Varblanegi on liha (uiguuri)
Isegi konn on liha (ovambo)
Vares on ka lind (saksa)
Varblane on küll väike, aga ikkagi lind (türgi)
Ka nahkhiir on lind, ka riitsinuspuu on puu (bengali)

B₃. Sisustruktuuri 'Kui pole G-d, siis on M-gi G' näiteid

Kui pole hobust, on ka kirju hobune hobune (udmurdi)
Kalapuuduse ajal on vähkki kala (vene)
Nälja ajal on sitikaski liha (läti)
Kui pole kala, on ka konn kala (usbeki)
Lindudeta külas on ka nahkhiir lind (jaapani)

Märkus: Paarid vähk ― kala ja nahkhiir ― lind, mis on siinseis ahelates üsna sagedased, on selles rühmas semantiliselt erandlikud, kuna nende puhul on väide 'M pole G' bukvaalselt õige (üldjuhul on see väär).

3.5. TÜPOLOOGIA SPETSIIFIKAST KÕNEKÄÄNDUDES

Me kogesime juba vanasõna ja kõnekäänu vahevorme vaadeldes (vt. ptk. 2.1.1 ), et žanriprobleemid põimuvad siin igal sammul tüpoloogiaprobleemidega: praktikas on võimatu eristada üheselt juhte, kus on tegu ühe ja sama tüübi vanasõnaliste ja kõnekäänuliste vormidega (nt. Suuga teeb suure linna...), ja juhte, kus üks (kõnekäänu-) tüüp on n-ö. teise (vanasõna-) tüübi "sees", moodustab selle osastruktuuri. St. lihtsameelne üldreegel, et žanripiirid on tugevamad piirid kui tüübipiirid, loobub alatihti töötamast. (Nägime analoogilisi juhte ka muude žanride piiril.)

Kõnekäändude juures ― ka väljaspool nende suhteid vanasõnadega ― on raskused tekstide sama- ja eritüüpsuse määramisega eriti suured. Üldistus puudub. Järeldustehe (implikatsioon) puudub. Ütluse koosseisu kuuluv subjekt puudub. Ütlus on reeglina eriti lühike. St. tekst on kaitsetu ja seetõttu muutub tüpoloogiliselt ohutu variaablus puhuti peaaegu võimatuks.

● Vaatame eesti kõnekäänumaterjali (eelkõige võrdlusi), kus rumalust, lollust või hullust väljendatakse loomkujundite kaudu (arvud tekstide järel näitavad üleskirjutuste hulka arhiivis).

A. Kõrvutused või samastused loomadega

[Veised]

1. Tüüp? ~Sülem? köstri (lehma) vasikas ~köstri lehm:
((Ta on) loll ~rumal kui) köstri (lehma) (valge) vasikas (jookseb kolm päeva enne vihma koju (aga ikka jätab saba vihma kätte)) ― u. 115;
Sama loll kui köstri kahepäiväne ~kolmepäiväne vasik (kes (kaks päivä) enne vihma peitu puges) ― 3 Kuu;
Rumal kui köstri lehm (läheb kolm päeva enne vihma lauta ~pakku ~varju (siiski jätab saba välja)) jts. ― u. 25
Iroonilisi vorme:
Tark kui köstre vasikas, tuleb kolm päeva enne vihma koju ja jätab siiski sabaotsa vihma kätte välja ― 1 Hls;
Tark kui köstre lehm (jooseb kolm päeva enne vihma kiili) ― 2
Erandvorme:
Olõt rummal' ku köstre vasik, läät kerigu aigu lättehe ― 1 Rõu;
Sa olõt nigu Tsooru härrä vasik, tuu kah lät's kolm päivä enne vihma kaardõ ala ja jät't perse väl'lä ― 1 Har;
Sa oled rumal kui Kesa Antsu vasikas, kes kolm päeva enne vihma vihmavarju läheb, aga siiski perse vihma kätte jätab ― 1 KJn?

2. Muud vasikad:
Loll ~Rumal ~Tohm kui vasikas ― u. 40;
Loll ~Rumal nagu kolmepäevane ~kahepäevane ~päevane ~sündinud vasikas ― 5;
Sa oled (rumal) nagu kople vasikas ― 2 (Rap, Juu);
Sa oled rumal ku vasik ilma tallin ― 1 Krk;
(Tal on) vasika mõistus ~aru ― 2;
Tal pole vasika arugi ― 1 Sim;
Vasika arusaamisega ('kohtlane') ― 1 Tõs;
lollvasikas ~tollvasikas ― 2 (Wiedemann);
lorovasikas ('rumal, tola') ― 1 Lüg

3. Pull:
Loll kui laadapull ― 6 (tekstid uueaegsed; ilmselt vorm nelikvärsilisest "paroolist": ... on loll kui laadapull, / nina otsas niidirull...);
Ul'l kui (papi) pull ― 2 (kagueestiline?);
Loll kui toodso pullikene ― 1 Kan

4. Härg:
Loll kui härg ― 1 Trm

5. Veis:
Rumal(am) kui veis ― 3 (inspireeritud võib-olla vanemas eestikeelses luules korduvast riimipaarist täis ― veis, näiteks O. R. Holtzil ― vt. EV 2251)

[Ebamäärast liiki kariloomad]

6. Tõbras:
Rummal ku tõbras ― 3 (ilmselt lõunaeestiline)

7. Lojus:
Rumal ~Loll kui lojus ― 4

[Lambad, oinad]

8. Lammas:
(Justku vana) lammas ― 3;
Loll ~Rumal kui lammas ― u. 40;
Rumal kui lumelammas ― 2 (Mulgis?);
Sa oled loll kui lammas, / sul puudub purihammas ― 1 Jõh;
Sul ei ole lamma vasta aru ― 1 Kod

9. Oinas, päss:
Rumal ~Loll ~Juhm kui oinas ― u. 30;
oinas ('juhm') ― 1 Trm;
Mälupea oinas ― 1 Saa;
Peast põrunud oinas ― 1 Mär;
Pea laial nagu oinal ― 1 Tln;
Tegi oinaks ('rumalaks') ― 1 Kul;
oinaajudega ― 1 Pee (õpilasargoost?);
Rumal ~Loll ~Tola kui vana päss ― 3 (kirde-eestiline?)

[Kitsed, sokud]

10. Kits:
Tal on kitse arud peas ― 1 Nrv;
Ei ole ahtra kitse arugi pääs ― 1 VNg

11. Sokk:
Loll ~Rumal kui sokk ― u. 25
(tekkinud või võimendunud võib-olla C. W. Freundlichi "Jänese õhkamise laulu" toel ―
Armas kokk ja rasvamokk! / Jääger on nii loll kui sokk!)

[Sead]

12. Siga:
(Ta on) rumal kui siga ― u. 15;
Veel lollim kui siga ― 1 Hlj;
Ul'l ku tsiga ― sita süü är, saia jätt söömätä ― 1 Kan;
Rumal kui õpetaja siga ― 1 Vän;
Siga on ka targem (ku seuke inimene) ― 2;
No siga teab küll paremini kui sina ― 1 JMd v. Amb

13. Rublane põrsas:
Rumal(am) kui rublane põrsas ― u. 20 (valdavalt läänepoolne levik)

14. Muud põrsad:
Rumal ~Tuhm nagu põrsas ― 6;
Rumal kui koldepörssas ― 1 Khk;
Sa oled just paras kuine põrsas ― 1Pöi

15. Orikas:
Rumal kui orikas ― 1 Pär?

[Koerad]

16. Koer:
Koer on ka teinekord targem ― 1 Ote

17. Peni:
Rumal kui meie naabripeni ― 1 Aud;
Ul'l kui marupeni ― 1 Ote;
Sokaotu peni ― 1 Kan

[Hobused, eeslid]

18. Hobune:
Rumal nagu poolearuga hobune ― 1 Vil

19. Varss:
Nii vähe mõistust kui varsal ― 1 Kir

20. Eesel:
Rumal ~Loll kui eesel ― 12;
Lottkõrv ja lolli näoga nagu eesel ― 1 Juu;
Tegi eesliks ('rumalaks') ― 1 Kul

[Loomad ― varia]

21. Hunt:
Rumal nagu hundikutsikas ― 1 Vil

22. Jänes:
Glup ku märteba d'ännel ('mardipäeva jänes') ― 1 Lei

23. Hani:
Rumal nagu hani ― 7 (peam. uueaegsed)

24. Part:
Loll nagu part ― 1 Rei

25. Kana:
Meie oleme sääl kui hullud kanad ― 1 (Vestring);
Ta lätt hullus kui kanapoig ― 1 Kan

26. Kalkun:
Rumal kui kalkun ― 1 Kod

27. Vares:
Rumal kui vares ― 1 Trv;
Varese ~Nonni mõistus ~meel (peas) ― 4 (peam. saartelt;
vrd. ka EV 14070: Viiekuusel juba varese mõistus)

28. Kull:
(Oh sina) lolli kulli poeg ― 2 (uueaegne?)

[Muud]

29. Kapsauss:
Loll nagu kapsauss ― 1 PJg (uueaegne?)

B. Kõrvutused ja samastused loomapeadega (vm. kehaosadega)

Veised:

Oh sa (taignapääga) vasikapää ― 2;
(Küll on) härjapää ― 2

Lambad, oinad:
Loll ~Rumal kui lambapea ― 2 Lai;
(Sa oled (üks igavene)) lambapea ― u. 20;
Ta umu keib otsas ümber naagu lamba pee ― 1 Kaa;
Rumal nagu oinapää ― 2 (lõunaeestiline?);
(Ta on üks ~Oh sa) oinapea ― 6

Varia:
Ta on loll, tal hundi pea otsas ― 1 Phl;
tursapea ('loll') ― 1 Kuu;
Rummal ku tsia kõrv ― 1 Rõu

Mis võiks siin olla "tüüp"? Iga lahter eraldi? Iga eraldi rida? Või iga eraldi veerg?

Või mis kasu oleks sellest, kui teame, mitu arhiiviteksti esindab seda või teist kombinatsiooni (kui me muidugi ei soostu sellega, et osa folkloori käibib tüüpidena, osa aga lihtsalt niisama "hajaainena")?

Veelgi enam: nagu öeldud, siin pole ruumi peaaegu mingiks tüpoloogiliselt ohutuks muutumiseks. Juba võrdlusvormi asendumine atributiivsega jätab mulje uue tüübi tekkest (või koguni allžanri muutumisest): Magab kui siga → unisiga; Lakub kui vasikas → lakevasikas.

Ja ka selle lapidaarse sõnastuse taustal toimub tähenduslik varieerumine. Eespool oli juttu sellest, et G. Permjakov kaldub nägema ühe ja sama vanasõnateksti otsese ja ülekantud tähenduse taga kaht erinevat homonüümset vanasõna. Meie näite juures tõuseb täpselt analoogilisi probleeme. Sööb nagu härg tähendab ilmselt, et süüakse palju; Sööb nagu siga võib tähendada ka seda, kuid valdavalt viitab siiski räpakale söömisele; need tähendusvariandid on üpris erinevad ― kas nad esindavad siis kaht eri tüüpi? Joob kui siga ja Joob kui karu tähendavad ilmselt alkoholi joomist, Joob kui härg võib tähendada nii viina- kui veejoomist ― kas nad esindavad seetõttu kaht eri tüüpi?

Samuti on tüpoloogiaprobleemid kindlasti platsis kõikjal, kus kõnekäänd asub vanasõna "sees" tema osastruktuurina, ning neid juhte on uputavalt palju.

3.6. ENESEKONTROLLI SEADUSE ÜLDISEMA TÕLGENDUSE KATSE

Võib muidugi küsida, kas vanasõnade ja kõnekäändude tüpoloogilise hajuvuse ja kontinuatiivsuse ilmingud on pädev tõend selle kohta, et stabiliteediseadus ei toimi. Stabiliteediseadusest võiks nagu üldse rääkida ainult sel eeldusel, et geneetiline ahel jutu vm. folkloorse üksuse levikus ei katke, kuid meie näidetes on üldjuhul võimatu kindlaks teha, kui mitmest eri allikast teatav verbaalsete elementaarühendite sülem lähtub ja kui suur on selles spontaanse paralleeltekke osakaal. Igatahes aga juba nn. lokaalredaktsioonide vaieldamatu olemasolu vist kõigi žanride tüpoloogias näib viitavat sellele, et enamik korrigeerivaid tagasisidestusi toimub ikkagi just väikese levila piires, st. et stabiliteediseaduse toime on tõepoolest efektiivsem väikeses kui suures levilas.

Ka on juba üldpsühholoogiliste seikade põhjal usutav, et stabiliteediseadus kaitseb tõesti efektiivsemalt "sisumälu" kui teksti sõnasõnalist reproduktsiooni ja kaitseb paremini kausaalselt nidusaid sündmustikke ja mõtteahelaid kui juhuslikult järgnevate episoodide ridu või parallelistlikke seostusi.

Võib samuti eeldada, et stabiliteediseadus kaitseb universaalsemalt žanre ja üksikteoseid, mis ei sõltu konkreetsest keelest ega sellele omasest poeetilisest koodist. Näiteks jutusüžeed, aga ka metafoorsed ütlused ületavad keelepiire mängleva kergusega, sellal kui runolaul jääb läänemeresoome keeleareaali piiridesse (sest kalevalavorm saab areneda vaid seal, kus rõhk on 1. silbil ja prefiksid praktiliselt puuduvad) ja eesti vanasõna-redaktsioon Tühjast ei saa tüssi... ei tohiks pääseda oma levikus kaugemale eesti lääneosast, kus tüss (< sks. Tuch) tähendab teatud kodukootud riiet.

● Kuid mis kaitseb tü-tü-alliteratsiooni ja lubab selle edasilevikut eeldusel, et tüss on asendatud näiteks tükiga? (Meenutame ka eespool toodud näiteseeriat Kuidas ilma ~ilu ~elu ~esi ~..., nii ehte ~asi ~hilbud ~... , kus nähtus täpipealt sama efekt: sõnad vahelduvad, alliteratsioonipilt säilib.)

● Mis on taganud kalevalakoodi püsimise aastasadade kestel ja põhjustanud selle koodi generaliseerumise nii paljudesse eri žanridesse, et sel fenomenil pole Matti Kuusi arvates analoogi kogu maailma folklooris?

● Miks kirjanike jm. "tulnukate" katsed regilaulu jäljendada pidevalt nurjuvad?

● Miks meie vaist suudab üsna hästi eristada rahvaehtsaid vanasõnu aforistlikest imitatsioonidest?

● Miks räägiti nõukogude-aegses Eestis vene keelest laenatud anekdoote tihti makarooniliselt ― jutustav tekst eesti keeles, puänteeriv kõnevormel või oluline osa dialoogist aga vene keeles?

Võib-olla on stabiliteediseadus oma tavatähenduses lihtsalt üks erijuht mingist hoopis universaalsemast "inertsiseadusest", lihtsalt üks nn. ökoloogiliste pidurite hulgast, mis kontrollivad igasuguste naturaalsete süsteemide evolutsiooni, kaitsevad neid liiga järskude muutuste ja kataklüsmide eest, summutavad ajutiste fluktuatsioonide mõjud jne.?

Pole loomuvastane arvata, et jutusüžeede kaitse ja üldse tüpoloogilise "põhitasandi" kaitse on pelgalt üks folkloori enesekaitse aspektidest ning et selles üldistatud mõttes kaitseb stabiliteediseadus ka žanri tervikuna, poeetilist koodi tervikuna ja lõppeks folkloori tervikuna.

Võib oletada, et muutumise/stabiliteedi bilanss üksik- või üldjuhul kujuneb välja folkloori paljude eri tasandite ja allsüsteemide "omainertside" või sama- ja vastassuunaliste toimete resultandina. Folkloori kui naturaalse süsteemi evolutsioon kätkeb muutusi, millest osa on vabad ja juhuslikud, teine osa tingitud süsteemis endas valitsevaist reeglitest ja sisepingetest, kolmas osa folkloorivälistest (keelelistest, psühholoogilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest, ökoloogilistest jm.) teguritest, mille inertsid on muidugi eriti suured.

Juri Lotman on töös "Лекции по структуральной поэтике" (TRÜ toimetised 160, Tartu, 1964, lk. 172 jj.) ilmselt ära tabanud midagi ülimalt fundamentaalset folkloori kunstilises loomuses. Ta postuleerib nimelt, et folkloor moodustab (kõrvuti keskaegse kirjanduse ja klassitsismiga) ühe põhiliigi sõnakunstinähtustest, kus kehtib nn. samasuse esteetika (эстетика тождества). Samasuse esteetikat iseloomustab kunstiliste struktuuride, mudelite, reeglite võrdlemisi jäik etteantus, üha uute üksikute viimine samade ja samade üldskeemide alla, individuaalsuse nivelleerimine, stampide ja stereotüüpide domineerimine, eriline "klassifitseeriv" suunitlus. Lotman arvab, et samasuse esteetika korral saab teose kunstiline jõud seisneda selles, et nende üldskeemide alla viiakse leidlikkust üles näidates ka selliseid üksikuid, mille "alt" või "tagant" ei ole kerge üldskeemi avastada.

Folkloorse poeetika reeglid (nagu mittekirjakeele reeglid, igapäevase suhtlemise reeglid jpm.) on muidugi kirjutamata seadused, nad moodustavad omalaadse intuitsiooni või folklooripädevuse. Kummatigi neid järgitakse ning üks asju, mis siit tuleneb, on see, et folkloor tõrjub tagasi kõik improvisatsioonid ja "proovid", mille küljes pole piisaval määral n-ö. oma lõhna, teisalt aga võimaldab ulatuslikku folkloorisisest laenamist teosest teosesse ja/või žanrist žanri, samuti poeetilise koodi rohkemat või vähemat unifitseerumist. Kõik seegi kuulub lõppkokkuvõttes folkloori enesekaitsevahendite hulka: kõige kõrgem lävi valikul pannakse nähtavasti folkloorse ja folkloorivälise vahele, puudutagu see sisu, vormi, funktsiooni vm.

Selles enesekaitses on aga varjul ka enesehävitamise algmed.

Võib-olla toimub nii "palade" tüpoloogia kaitse kui ka üksikžanride identiteedi kaitse kui ka folkloori žanrilise koosseisu kaitse jm. kõige tõhusamini keskeas olevas traditsioonis, kus folkloori sisuliste, vormiliste ja funktsionaalsete moodustajate kogum on suhtelises tasakaalus: kõik peamised rutiinid on paika pandud, süsteem on juba piisavalt liigendatud, kuid veel piisavalt diskreetne. (See on teisiti öeldes folkloori see seisund, mille korral uurijad üldse saavad kõnelda žanridest, allžanridest, tüüpidest, redaktsioonidest jne.)

Folkloori arengu algusjärgus ei ole tema põhimoodustajate endi süsteem veel piisavalt välja kujunenud. Folkloori arengu lõppjärgus süsteemi moodustajate tasakaal häirub. Võivad taanduda tavandid, mille kontekstis teatud laule või jutte esitati. Žanridevaheliste laenude hulk võib hakata paiguti ähmastama žanripiire. Saab ilmseks samasuse esteetika põhiprintsiibi ― "veidi uus, kuid piisavalt vana" ― varjatud vastuolu: poeetiliste väljendusvahendite arsenal hakkab ammenduma, ehk teisiti, etteantud koodireeglite raames võimalike sisuarenduste hulk hakkab ammenduma.

Siin toodud jpm. näited retooriliste žanride alalt viitavad sellele, et ka tradeerimise intensiivsus soodustab tüpoloogilist stabiliteeti vaid teatud piirini. Kui see optimum on ületatud, võivad hakata nähtuma kaks tüpoloogiliste üksuste identiteeti hävitavat efekti:

1) teatud semantilised piirkonnad täituvad üle ja n-ö. sisu sööb tüpoloogia läbi;

2) mõnede stereotüüpsete valmisdetailide (süntaktiliste vormelite, sõnapaaride, allitereeruvate või riimuvate sõnaühendite, rütmimallide) inerts muutub nii suureks, et n-ö. vorm sööb tüpoloogia läbi: ei olda enam kindlad, millised nende koodielementide kombinatsioonid on traditsioonis tegelikult olemas, millised aga mitte (kuigi võiksid).