eesti | |||
soome | sananlasku | puheenparsi | arvoitus |
rootsi | ordspråk | ordstäv, talesätt | gåta |
saksa | das Sprichwort | die Redensart ~sprichwörtliche Redensart ~die Redewendung | das Rätsel |
inglise | proverb | saying, (proverbial) phrase | riddle |
prantsuse | proverbe | locution, phrase | énigme |
ladina | proverbium | aenigma | |
vene | пословица | поговорка | загадка |
Soome sananparsi tähendab vanasõna ja kõnekäändu
ühtekokku, folkloorset ütlust üldse.
Distsipliini, mis tegeleb vanasõnadega (ja vist ka vanasõnalaadsete
kõnekäändudega), nimetatakse parömioloogiaks
(< kr. παροιμια ― 'ütlus',
'vanasõna', 'õpetussõna'). Distsipliini,
mis tegeleb mõistatustega, nimetatakse enigmaatikaks.
Lingvistika poolelt tegeleb eriti kõnekäändude,
aga ka vanasõnade uurimisega fraseoloogia.
Etümoloogiliselt on vanasõna ja kõnekäänu
vasteid ja lähendeid märkivad rahvapärased terminid
paljudes keeltes seotud tüvedega, mis tähendavad 'ütlema',
'sõna', 'kõne' jms., mõistatuste lähendid
tüvedega 'arvama', 'mõistma' jts.
Matti Kuusi (1914–1998), maailma tuntumaid parömiolooge, folklorist, kirjandusteadlane, luuletaja, ühiskonnategelane, Helsingi Ülikooli kauaaegne professor jne. jne., on raamatu "Sananlaskut ja puheenparret" (Helsinki, 1954) esilehekülgedel toonud vanasõna, kõnekäändu, ütlust üldse tähistavate terminite bukvaaltähendusi. Nende hulgas on nt. järgmised:
1) | ütlus, räägitud sõna või lause (saksa, hollandi, rootsi, islandi, leedu, lapi, handi, mordva k.); |
2) | tuttav või käibiv või igapäevane, üldine ja ühine ütlus (ungari, poola, hiina); |
3) | kindlavormilisena öeldav lause (vana-skandinaavia); |
4) | korduv või sageli korratud sõna või ütlus (hispaania, Toskaana (it.) dettato); |
5) | kõneldav või korratav sõna (läti, liivi); |
6) | kõnelemine kinnistunud vormi kasutades (Uus-Meremaa maooridel); |
7) | ütlus, millega midagi väidetakse, kinnitatakse või tähendatakse (uelsi e. kõmri); |
8) | sõna, mis mõjub (jaapani); |
9) | hästiöeldud sõna, peen või elegantne kõne (hiina, sanskriti); |
10) | tark sõna (komi); |
11) | vana sõna (mari, eesti, iiri); |
12) | vana-aja kõne (mansi); |
13) | vanaisa ütlus (türgi). |
A. | 1. | Sprichwort (≈ vanasõna): lühike üldtarvitatav rahvapärane elutarkus või elureegel, enam või vähem piltlikult väljendatud, tihti värsivormis. |
1a. | Sinnspruch (≈ sentents) ja Grundsatz (≈ maksiim): vanasõnaga sarnased, kuid mitte piltlikult väljendatud ütlused (nt. Räägi, mis tõsi). | |
B. | Sprichwörtliche Redensarten: [NB! See termin ei tähenda Mollil, nagu saksa terminoloogias üldiselt, lähendit eesti terminile kõnekäänd, vaid "vormilt vanasõnale lähedasi ütlusi, mis muutuvad sageli vanasõnadeks" (vrd. rühm 2.1 järgnevas G. Permjakovi klassifikatsioonis).] | |
2. | Bauernregeln ("talupojareeglid"): maamehe tegevusega seotud ütlused, mis on tihti üldistunud (s.o. siis ülekantud?) tähendusega vanasõnad (nt. Peremehe silm teeb hobused rammusaks). | |
2a. | Kalender- und Wettersprüche (kalendri- ja ilmastikuütlused, ld. oracula): vaatlustele tuginevad faktikonstateeringud või uskumused; kehtivad enamasti regionaalselt (nt. Rohelised jõulud ― valged lihavõtted). | |
3. | Speise- und Gesundheitsregeln (söögi- ja tervishoiureeglid): Moll ütleb, et mõned mõõdukuse kohta käivad ütlused on muutunud vanasõnadeks (nt. Kala tahab ujuda, mis tähendab janu, joomist peale kalatoitu). | |
4. | Rechtssprüche (õigusütlused): lühikeste mõttesalmide vormis orientiirid kohtunikele, piibellike õigusütluste eeskujul; mõned on üldistunud vormis vanasõnadeks muutunud (nt. Kes magab, see ei tee pattu). | |
5. | Aberglaubenredensarten (uskumusütlused): need pole Molli arvates vanasõnad, vaid lihtsalt hoiatused teatud asjade eest; osa "hoia end ... eest"-vormilisi on vanasõnadeks muutunud (nt. Spinnen am Morgen, Kummer und Sorgen). | |
6. | Spott auf Berufe (elukutsepilked): geneetiliselt sõna-sõnalt võetav kriitika, eriti pappide ja talupoegade pihta; tänu piltlikule väljendusviisile muutunud vanasõnadeks (nt. Pfaffgut, Raffgut, st. u. 'Papi vara on kahmatud vara'). | |
C. | 7. | Sagwörter (≈ vellerismid): ka apoloogilisteks vanasõnadeks nimetatud; koosnevad 2 või 3 osast: ütlus (vanasõna vm.), ütleja isik ja tihti ka situatsioon; pole õieti vanasõnad, vaid naljatavad või pilkavad ütlused (nt. Palju kisa, vähe villa, ütles kurat, kui siga pügas). |
D. | Volkstümliche Ausdrucke (st. rahvalikud väljendid?): ei ole vanasõnad: | |
8. | Spott auf fremde Länder und Leute (pilked võõraste maade ja rahvaste pihta). | |
9. | Vergleiche, Schimpf, Spottnamen (võrdlused, sõim, pilkenimed): on konkreetsete juhtudega seotud väljendid. | |
10. | Fluch, Segen, Wunsch, Trinkspruch (sajatused, palved, soovid, joomasõnad). | |
E. | Literarische Redensarten (kirjanduslikud ütlused): | |
11. | Zitat (tsitaat): tuntud autorite teostest pärinevad ütlused; nt. paljud antiiktsitaadid on praeguseks muutunud vanasõnadeks. | |
12. | Fromme Sprüche religiösen Inhalts (st. religioosse sisuga vagaütlused): on tihti piiblitsitaadid või pärit kiriklikest kalendritest. |
Klassifikatsiooni põhikondikava on järgmine.
Vaatame nüüd, millistest allüksustest koosneb lühivormide maailm Permjakovi 1971. a. küsitluskavas.
1. Паремии, требующие расширительного толковани или допускающие его (e. nn. sünteetilised klišeed).
2. Паремии, не допускающие расширительного толкования и имеющие строго однозначный смысл (analüütilised klišeed).
1971. a. versioonis paistab Permjakovi süsteem siitpeale täiesti lagunevat, mis näitab, et kogu analüütiliste paröömiate ülemklass on eelkõige süsteemi ilu kaalutlustel loodud konstruktsioon, millel puudub empiiriline kate. Ühelt poolt kaob hierarhiast tasandeid (фразовость/сверхфразовость, замкнутость/незамкнутость, ka kujundlik/otsene motiveering); teisalt tuuakse sisse täiesti uute tunnustega rühmi (nt. ended, uskumused), mille mahutamine sünteetiliste tekstide jaoks loodud mõistesõrestikku on võimatu. Ometi on 1975. a. versioonis säilitatud ideaalne sümmeetria süsteemi sünteetilise ja analüütilise haru liigenduses (vrd. viimane joonis). Analüütiliste paröömiate ülemklassis on järgmised rühmad. 2.1. "Деловые" изречения, сходные с пословицами (s.o. vanasõnadele lähedased "tarbe"-ütlused). 2.1.1. Общественно-политические, хозяйственные, бытовые и прочие специальные паремии. 2.1.1.1. Общественно-политические изречения (в том числе лозунги):Viimasel ajal on palju kõneldud kognitivistikast kui omaette teadusest või kognitivistlikust suundumusest mitmetes teadustes, eelkõige lingvistikas, psühholoogias ja sotsioloogias (vt. ka nt. Haldur Õimu kirjutist "Kognitiivse lähenemise võimalusi keeleteaduses" ("Akadeemia" 1990, nr. 2) ja Ene Vainiku artiklit "Ronald Langackeri kognitiivsest grammatikast" ("Keel ja Kirjandus" 1992, nr. 3 ja 4). Kognitivistika püüab integreerivalt uurida inimese kognitiivseid protsesse ― taju, mälu, intellekti, seda kõike ka seoses keelega. Kognitivistikas on üks kesksetest ka probleem, kuidas inimaju maailma liigendab ja asju klassifitseerib. Sel alal on pioneerlikud ja teedrajavad olnud psühholoog Eleanor Roschi tööd juba 1970. aastail. Rosch on naturaalsete liigituste kohta sedastanud umbes järgmist.
1. Naturaalsed liigitused orienteeruvad teatavate omaduste või tunnuste koosesinemisele, teatavaile loomulikele sündroomidele ja nende alusel tekkivaile loomulikele klassidele. 2. Naturaalseis liigitustes, olgu nad hierarhilised või mitte, on mingi põhitasand; põhitasandil termineeritud objekte tajutakse lihtsamalt ja kiiremini kui sellest üles- või allapoole jäävaid: ütleme, hobune on põhitasandi termin, traavel, sälg, ruun ühelt poolt ning veoloom ja koduloom teiselt poolt aga mitte. (Kognitiivsel põhitasandil pole looduses objektiivselt leiduvaga muidugi mingit ühest korrelaati, vaid see oleneb suuresti konkreetse kultuuri ja indiviidi infotaustast. Nii ei lange meie näite puhul põhitasand kokku zooloogilise liigi tasandiga. Eestlase jaoks on selliste terminite, nagu leemur, gnuu või opossum põhitasandi terminiks pigem loom. Või vastupidi: lingvistilises kirjanduses on korduvalt imetletud näiteks selle üle, kui ülimate detailideni on Põhja rahvastel välja töötatud põtru puudutav terminoloogia.) 3. Naturaalsed kategooriad ei moodustu n-ö. klassikalisel viisil soomõiste ja liigierisuse kaudu, vaid on orienteeritud teatud prototüüpidele, mille ümber inimteadvus tekitab hägusate piirjoontega klassid: eestlase jaoks on vares või pääsuke ilmselt prototüüpsed linnud, kana ja jaanalind ilmselt pole, kuna nad ei lenda, koolibri samuti mitte, sest ta on liiga väike jne. Üks teid, kuidas naturaalne terminoloogia (ja keel üldse) suudab ülalloetletud jm. vastuoludest üle saada, on selline, et asjad termineeritakse parajasti selles lõikes ja nii täpselt nagu vajalik, põhimõttel "midagi tähtsat ja kõik ülejäänu": on, ütleme, pulmalaulud, kiigelaulud, mardilaulud, hällilaulud, lõikuslaulud ja ehk mõned muud, ning lisaks neile "lihtsalt laulud". Ka järjekindlamad naturaalsed klassifikatsioonid võivad olla üles ehitatud "radiaalsel" põhimõttel 'midagi tähtsat / kõik ülejäänu', ning kui selline klassifikatsioon pärineb meile võõrast kultuurist, võib ta tunduda meile absurdse ja täiesti ebaloogilisena, kui me ei tea, mis selle kultuuri jaoks on tähtis ja mis mitte.
|