6.2. PARÖÖMIKA VAHEKORD FILOSOOFIAGA
Vanasõnu on tavatsetud nimetada rahvapäraseks filosoofiaks. Kui mõista filosoofiat ta ranges tänapäevases tähenduses, näib selline lähendamine vägagi küsitav. 1. Filosoofia on teadusliku, teoreetilise maailmavaate väljendus; vanasõnad on argise maailmavaate väljendus. 2. Filosoofia esitab oma seisukohad otseselt, terminoloogilises keeles, vanasõna aga poeetilises, kujundlikus keeles (metafooride, allegooriate jmt. kaudu). Filosoofia vm. teadusliku teooria tugev külg on terminite ühetähenduslikkus, kujundite mitmetähenduslikkus on vanasõna tugev külg. 3. Filosoofiline teooria taotleb olla võimalikult kompaktne, seesmiselt kooskõlastatud vaadete süsteem, sisulised ja loogilised vasturääkivused selles on taunitavad. Mingi rahva vanasõnafond (või mõni sünkrooniline lõige sellest) on empiiriliste tähelepanekute, kujutluste ja seisukohavõttude difuusne kogum, mis on ühtsest kogemusest ja tahtest koordineerimata, "killufilosoofiline" mosaiik ning vasturääkivused eri vanasõnades pakutavate väidete, hinnangute ja imperatiivide vahel on (suuresti juba vanasõnade suulise folkloorse käibimisviisi tõttu) otse paratamatud. Vähemalt Francis Baconist peale on neile vastuoludele ka tähelepanu juhitud. 4. Filosoofia alustab reeglina millestki väga põhimõttelisest ja üldisest, mingite väga abstraktsete mõistete ja vahekordade postuleerimisest ning arendab oma mõttekäike "ülalt alla" konkreetsemaile üksikküsimustele. Vanasõna seevastu on oma geneesi, käibimisviisi kui ka funktsioonide poolest aheldatud konkreetse argise elupraktika külge ega saa printsiibis üldistuda kuhugi (vähemalt mitte väljapoole konkreetse semantilise kujundi mõtestatavuspiire). Vanasõna võtab igapäevasest elust oma allegooriad jm. kujundid, igapäevast elu vaadeldes tuletab ta oma väited ja järeldused. Niisama vahetult ja otse suunab ta oma didaktika sessesamasse argiellu tagasi. Vansõna ei juurdle suurt elukaugete asjade ümber: mis on maailm ja teadvus, subjekt ja objekt, kas ja mis mõttes on maailmal algus ja lõpp, mis on aeg ja ruum, kas Jumal on olemas jne. Tal pole mingit vajadustki selle kõige kallal juurelda. Märksa sarnasem on paröömika filosoofiale selle ajaloolises retrospektiivis. Kui Euroopa filosoofia "sõna tõsises mõttes" väljus mütoloogilise maailmavaate rüpest u. 6. sajandil e.m.a. (nn. eelsokraatikud Thales, Anaximandros, Anaximenes, Pythagoras, Herakleitos jt.), eksisteeris kõrvuti mütoloogilise maailmavaatega kahtlemata ka empiirilis-argine maailmavaatekiht ning viimast esindasid kahtlemata ka praeguste paröömiate eellased. Kui sarnased nad olid nende tekstidega, mida me tavatseme nimetada vanasõnadeks ja mis oma põhimassis on üles kirjutatud paari viimase aastasaja kestel, seda on raske arvata. E. I. Gordon ja Noah Kramer on dešifreerinud kuningas Assurbanipali raamatukogu säilmetest sumeri kiilkirjas savitahvlitelt sadu tel-tum-žanri kuuluvaid tekste, mis pärinevad ajast ligikaudu 2000 a. e.m.a. (vt. raamatus "Sumerian Proverbs. Glimpses of everyday life in ancient Mesopotamia", Philadelphia, 1959), ning Otto Moll on neist jt. vanadest paröömika-allikaist kirjutanud ajakirjas "Proverbium" nr. 6 (1966), lk. 113–120, kus sumeri ainest on toodud ka rohkesti näiteid. Väidetavasti on sumeri tel-tum'ide seas rohkesti selliseid, mis meenutavad tänapäevaste vanasõnade mitmeid alaliike, samuti paradokse, pilkeid, joomasõnu, valmi- ja anekdoodilaadseid üksusi jm. Seega on nende hulgas palju selliseid, mille žanriline kuuluvus on hämar. Ka Piiblis (st. Vanas Testamendis) on osi, mis koosnevadki peamiselt paröömiatest ja on seejuures väga vanad ― nt. Saalomoni Õpetussõnad (rahvusvahelise nimega Proverbia) pärineb ajast u. 1000 a. e.m.a. Seega on loomulik uskuda, et folkloorne paröömika on geneetiliselt üks filosoofia juuri. Filosoofia tekkeajal, mil maailmavaate teoreetiline vorm tänapäeva mõttes puudus, ei saanud olla teravat distinktsiooni ka teoreetilise ja argise maailmavaate vahel. Puudus selge vahe teadmiste pragmaatilise ja puhtgnoseoloogilise väärtuse vahel. Antiigis on filosoofia seos igapäevase ja praktilisega olnud märksa tihedam kui tänapäeval, kus filosoofiale käepärast oleva infotoorme hulk on masendavalt suur. Paröömilise tarkuse põhi- või lõppfunktsioon on inimeste ellusuhtumist ja käitumist kujundada ja normeerida, st. lõppkokkuvõttes praktikat suunata. Sama funktsiooni täitmise võib endale võtta ka filosoofia: antiigis on see eriti iseloomulik olnud just hellenismiaja õpetustele ― stoitsismile, skeptitsismile ja epikurismile. Filosoofia ei pea üldse algama natuurfilosoofiast nagu Vana-Kreekas, ta võib alata ka nimelt eetikast nagu Hiinas, ning rakenduslik (didaktiline, "elufilosoofiline") suunitlus võib filosoofiale omaseks jääda kogu ta arenguloo vältel nagu näiteks Indias. Permjakovi süstemaatikat jälgides võisime tõdeda, et piir paröömika ja narratiivi vahel on kaunis hajus. Juba muistses pärimuses polnud ütlusvorm elutarkuse vahendamise ainuke vorm. Didaktilise ütlusega üheealine, kui mitte vanem, on ka valm. Seoses valmiga kerkib eriti teravalt mitmeid küsimusi, nagu küsimus poeetilise algme suhetest filosoofilise, mütoloogilise, didaktilise, retoorilisega, sh. poeetilis-metafoorse ülekande vahekorrast teaduslik-loogilise ja mütoloogilis-religioossega, samuti kultuuriteksti puhtesteetilise funktsiooni suhetest ta gnoseoloogilise ja pragmaatilis-didaktilise funktsiooniga. Ajaloost, eriti taas vanemast, võib tuua rohkesti näiteid kultuuritekstidest, mille kohta on tänapäevase liigenduse termineis raske öelda, kas nad kuuluvad teaduse, religiooni või poeesia valdkonda (on viidatud nt. Parmenidese ja Lucretiuse poeemidele, India ja Pärsia luulevormilistele traktaatidele ja didaktilistele kogumikele). Teisalt ei ole aforistlikud žanrid ise poeetiliste žanride maastikul tsentraalsed (vrd. terminid eepika, lüürika, dramaatika), vaid pigem perifeersed. Erinemine difuussuse/kompaktsuse poolest on ehk kardinaalseim erinevus folkloorse paröömika ja filosoofia vahel, kuigi antiigist näib leiduvat näiteid ka filosoofia või selle eelastmete difuusse esinemisvormi kohta, nagu nn. seitsme targa aforismid või dialoogivormilised diatriibad.6.3. VANASÕNADE MAAILMAVAATELISED PÕHITENDENTSID
Visandame nüüd paar teesi vanasõnade endi maailmavaate iseloomustamiseks. 1. Iga rahva vanasõnafond (st. poeetilis-didaktiliste ütluste repertuaar) pakub harilikult hulganisti tähelepanekuid ka nende empiiriliste seaduste kohta, mis valitsevad inimvälises looduses (eriti neid, mis puudutavad põllunduse ja karjanduse jaoks olulist meteoroloogiat). Siiski ei ole vanasõna peamine huvifookus| MITTE | inimese ja looduse |
| EGA | inimese ja Jumala |
| EGA | inimese ja inimese poolt loodud asjade, |
| VAID | inimese ja inimese suhete juures. |
2) eetiliste normide spontaanset sarnasust eri rahvastel;
3) inimtunnetuse ühtsust, mis toob vanasõnadesse mõttekäikude analoogia, loogika ja kausaalsuse ühesuguse mõistmise.
2) vanasõna on oma seisukohtades iseseisev (st. pole nimetamisväärselt mõjustatud ühestki teoreetilisest õpetusest ― natuurfilosoofiast, ideoloogiast, eetikast, religioonist);
3) vanasõna kui folkloor on oma käibimisviisi poolest difuusne.
2. Inimene (eriti üksikisik) on selle kurjuse vastu jõuetu.
3. Töö ja vaev on paratamatu.
4. Kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga.
et vanasõna eelistab äraootamist ennatlikkusele ja aktiivsusele;
et vanasõna rõhutab kõiges mõõdukust;
et vanasõna eelistab vana uuele, tuntut tundmatule;
et vanasõna eelistab naturaalseid väärtusi võõrandatuile (näiteks tervist ja tarkust varale).
6.4. SISULT KOHERENTSEMAID AINESÜLEMEID EESTI VANASÕNADES
Muidugi ei valitse vanasõnade ideestikus ka mingi jäägitu ühtsus. Vanasõnades on tihti püütud leida nende või teiste rahvuslike erijoonte ja mentaliteetide kajastusi. Pahatihti on tulemusena leitud küll eelkõige seda, et rahvas N. on üks suurepärane rahvas: ta on sügavalt jumalakartlik (või siis just üdini stiihilis-materialistlik ― olenevalt sellest, kuidas otsija ise neid asju näeb), pooldab eetilisi inimsuhteid, hindab töökust ja säästlikkust ning taunib laiskust ja pillamist, saab aru, kui tähtis on lapsi õigesti kasvatada ja vanemaid austada, harrastab ja propageerib terveid eluviise jne. See kõik ei pea sugugi olema jäägitult vale ega rumal, kuid sisukohaste vaatluste metoodika on seni olnud nii impressionistlik, primitiivne ja tendentslik, et pole kuigi usutav, et sel moel oleks võimalik ühe rahva mentaliteeti teise omast usaldusväärselt eristada. Pigem võib üldine ja eriline olla vanasõnades korraldatud niiviisi, et samad temaatilised või hoiakulised universaalid korduvad paljude rahvaste elutarkuses ja annavad põhidominante, erinevused seevastu ilmnevad tendentsidena, mis n-ö. palja silmaga ehk välja ei paistagi. Meie oma järgnevas skitsis ei püüa eesti vanasõnade temaatilisi dominante mingilgi määral võrrelda teiste rahvaste omadega. "Vanasõnaraamatu" lõpus (lk. 565–580) on lühike ülevaade selle raamatu sisulisest süsteemist. Selles on (lk. 571) ka loetelu kõige produktiivsemaist n-ö. keskastme teemarühmadest ("keskastme" selles mõttes, et me võime teemasid endid käsitada laiemate ja kitsamatena, nii et nood laiemad koosnevad noist kitsamaist). Sagedushinnangute aluseks on seal tüübihulgad (st. on tehtud "kehvikute statistika").
Vt. sellest lähemalt ka "Vanasõnaraamatu"
elektroonilises versioonis!
Heidame nüüd lähema pilgu mõnedesse neist
teemarühmadest.
6.4.1. Ütlused tööst ja selle seosest saagi, tasu, käekäiguga
Vanasõnades nagu keeles üldiseltki võib kõnelda polüseemiast ja sünonüümiast. Polüseemia põhiallikaks on metafoori semantiline indefiniitsus (mitmetimõistetavus).● Näiteks karjala vanasõna Midä syöt, (ga) sidä(i) parral valuu võib tähendada vähemalt:
b) 'ametiõppijal juhtub kahju või eksitusi';
c) 'mida teed, vastavalt sellele ka välja näed või kõneled';
d) üldse mitte midagi konkreetset, kasutatuna naljasõnana puhul, kui kellelgi pudeneb toitu lõuale või riietele.
).
Tekstide üldstruktuuri poolest on siia sünonüümirühma
kuuluvate ütluste põhivormid sellised (lisatavad näited
on osalt tegelikud, osalt fiktiivsed):
2) 'Kui ei, siis ei' (Kes ei tee, see ei saa);
3) 'Kui jah, siis jah; kui ei, siis ei' (Kes teeb, see saab, aga kes ei tee, see ei saa);
4) 'Kuidas [jah või ei / hea või halb], nõnda [vastavalt jah või ei / hea või halb]' (Kuidas tegu, nõnda saak);
5) 'Enam ~Parem jah kui ei' (Parem teha kui mitte teha);
● Näiteks järgmised 9 tüüpi annavad kokku ligi 1400 arhiiviteksti: ["jah-jah"-struktuur:]
Jala põlvini muaga ― suu kõrvuni väega (EV 2392; u. 65 var.);
Magaja kassi suhu ei jookse hiir (EV 6297; u. 230 var.);
Persealune soe ― ninaalune külm (EV 8700; u. 60 var.);
Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469; u. 100 var.);
Kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab (EV 4978; u. 100 var.);
2) ei tarvitse selguda, kas öeldavat tuleb mõista siiralt või irooniliselt;
3) lause "süntaksifiguuri" esindavad nn. vormelielemendid (Kes..., see...; Kuidas..., nõnda...; Parem... kui... jts.) ei toimi pelgalt formaalloogiliste komponentidena, vaid osalevad kogu teksti sisulises mõtestumises.
- Kuidas töö, nõnda palk
- Kes otsib, see leiab
- Mida otsid, seda leiad
- Mis keegi otsib, seda ta leiab
- Kes kõik nõmmed nõtkub, see kõik marjad maitseb
- Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb
- Kes kõik marjad maitseb, see kõik kibedat ka katsub
- Kes teeb, see saab; kes ei tee, see ei saa
- Kes teeb, see ei saa; kes ei tee, see saab
(Analoogilisi vahekordi võib traditsioonis kohata ka sisu kandvate elementide vahel, ja reeglina pole asjaomaste tekstide semantikas ka sel juhul mingit "peegelsümmeetriat" ― vrd. nt. Kus suitsu, seal tuld ja Kus tuld, seal suitsu või Kes sööb, see teeb ja Kes teeb, see sööb.)
- Kes teeb, see sööb
b1) 'Kes kõvasti töötab, see peab loomulikult ka tublisti sööma, et jaksata';
b2) 'Kes kõvasti töötab, see peab paraku ka palju sööma (ja seega varusid raiskama).
- Töö kiidab tegijat ~meistrit
- Igal vaeval oma kasu
- Kuidas sina põllule, nõnda põld sinule
- Kes mulda ei künna, see kõrt ei murra
- Kes hoost söödab, see sõidab
- Kuidas sa söödad, nenda lüpsad
- Magaja kassi suhu ei jookse hiir
- Uni ei anna uuta kuube
- Ei lase mure magada, hool ei unda uinuda
- Ega unest pätsi ei saa
- Jala põlvini muaga ― suu kõrvuni väega
- Ilu ei sünni patta panna
6.4.2. Ütlused aja (eriti aja kasutamise ja toime) kohta
Üks tööteema juurest hargnevaid "sünapse" seob teda ütlustega aja ratsionaalse kasutamise kohta (vt. VSR, rühmad 400–419 ).
See teemaring (A) on põhidominant
aja kohta käivate ütluste seas ja seda esindavate ütluste
hulk on oma ideestikult üsna hästi struktureeritud.
Teine produktiivsem ainesülem (B) puudutab aja objektiivseid
külgi. Nimetame kummastki mõnesid põhilõikeid.
A1. Vara / hilja / õigeaegselt
1. Üldidee 'Varakult on hea ~Hilja on paha ~Parem varakult
kui hilja'.
Selle üldidee produktiivsemaid modifikatsioone on 'Varajane
olla on kasulik, hiljaks jääda kahjulik' ja üks
produktiivsemaid kujundisarju selles varase/hilise linnu ~varese
metafoorid:
- Varane (lind ~vares) pühib nokka, hiline saputab tiibu
(EV 13702; u. 310 var.; üks produktiivsemaid eesti vanasõnu
üldse; vt. ka selle tüübi lokaalredaktsioone
);
- Varane lind ei kahjatse (EV 13694; linnu-kujundiga 1 var. Kullamaalt);
- Varane lind leiab ikka tera (EV 13698; 1 var. Emmastest);
- Vara linnuke tõuseb, vara ka nokki puhastab (EV 13674; 1 var. Saaremaalt);
- Varane lind vahib pugu alla, hiline saba alla (EV 13703; materjal Amblast, Kuusalust ja Jõelähtmest, kokku 7 var.);
- Hiline vares haigutab, varane vares maigutab (EV 1248; varese-kujundiga 1 var. Torist);
- Hiline vares iks nälgä näge (EV 1255; 1 var. Võnnust);
- Hillane vares jääb saagist ilma (EV 1256; 3 var.);
- Viimane vares kraabib kõik hunnikud laiali (EV 14080; 1 var. Häädemeestelt).
- Mida varem, seda parem (EV 13672; u. 95 var.) ja
- Kes hiljaks jääb, see ilma jääb (EV 1263; u. 60 var.).
):
- Mis täna tehtud, see homme hooleta (EV 12371; u. 100 var.);
- Tänasida toimetusi / ära viska homse varna (EV
12411; u. 85 var.; "Kalevipoja"-sentents, millest eespool oli juttu lähemalt
).
).
Vanasõnad käsivad üksmeelselt tõusta ja
tööd alustada vara. Magamamineku suhtes on arvamused kaksipidised.
Tüpoloogiliselt üldisem näib olevat hoiak, et ka
õhtule jääda ja magama minna tuleb vara, mitte
võtta ööajast tööajale lisa:
- Õnnetu tieb kõik õhtad, vilets kõik videvikud (EV 14703; 1 Jõh, 1 Hlj);
- Sie taba talu hävitäb, kie õhta virku ja hommiku laiska (EV 11461; 1 Lüg, 1 Hlj, 1 Kuu);
- Enne päikest endale, pärast päikest pergelille (EV 9281; 1 Jõh, 2 Kuu; algupäralt regilaul või runovormiline loits); samalt uskumustaustalt lähtub ka EV 9313: Pealt päikeselooja töö ― tondile tubakaraha teenimine (1 Kos, 1 Kul).
- Sigadega magama, kanadega üles (EV 10371; u. 25 var.) seevastu ilmselt soovitab ka õhtul kaua ülal olla (sest sead lähevad tõesti hilja magama), seega näib soovitatavat üldse vähe magada.
- Kes õhtu kukk, hommoko siga; kes õhtu siga, sii hommoko kukk.
):
- Ära siis enam koera sööda, kui hunt karjas (EV 4189; u. 140 var.);
- Mine siis veel ojuma, kui vesi persen om (EV 12850; u. 20 var., enamik neist Lõuna-Eestist);
- Kui laps uppunud, on hilja kaevule kaant teha (EV 2906;u. 10 var.);
- Ärä pane enämb värjit kinni, kui hobene vällä om joosnu (EV 1395; 7 var., enamasti TaL ja Võ).
):
- Ära enne vana kaevu täis aja ~vanasse kaevu sülga ~..., kui uus valmis (EV 13525; u. 195 var.);
- Ära enne solgivett maha viska, kui puhas käe on (EV 13536; u. 20 var.);
- Ära poo enne vana koera üles, kui noor haukuma hakkab (EV 13526; u. 15 var.).
):
- Ära kiida päeva enne õhtut (EV 3750; u. 90 var.);
- Ära kiida ilma enne õhtut (EV 3748; u. 50 var.);
- Ära hõiska enne õhtut (EV 1689; u. 85
var.; võib-olla Kreutzwaldi "Kalevipoja"-sententsi
folkloorne järeltulija ― vt. nende vahekorrast lähemalt
);
- Ära müü enne karu nahka, kui karu käes (EV 3315; u. 40 var.);
- Ära sulgi enne nopi, kui lind käes ei ole (EV 10692; u. 25 var.);
- Ära varsa selga ära rõhu (EV 13862; 3 var.; pärit ilmselt naljandist AT 1430).
):
- Ära enne hoost osta, kui tall valmis (EV 1412; 7 var.)
- Ära enne talli tee, kui veel hobust ei ole (EV 11497; 6 var.)
),
'Tegutse siis, kui hetk soodne' (VSR, rühm 402 ) jmt.:
- Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal (EV 12492; u. 115 var.);
- Igal asjal oma aeg (EV 420; u. 25 var.);
- Tao rauda, kui raud kuum on (EV 9570; u. 75 var.).
):
- Aegamööda asjad käivad (EV 134; u. 105 var.);
- Anna aega atra seada (EV 103; u. 35 var.).
- Kärme töö on kärnikane (EV 4954; u. 30 var.) üleskirjutused pärinevad enamasti Virumaalt, mõnedest sellega külgnevaist Järvamaa kihelkondadest ja Kuusalust.
- Kass pia puja tege, a sõkõ sünnüse (EV 3379; u. 35 var.) põhilevila piirdub Võru- ja Setumaaga (üksikuid tekste ka Lõuna-Tartumaalt, Karksist ja mujalt). Ütlus on laia rahvusvahelise levikuga, Eestisse jõudnud ilmselt vene (ja läti?) laenuna; kena assotsiatiivne kujund püüab jätta mulje, nagu oleks kassil valida, kui kaua ta oma poegi viimistleb ja kas nad sünnivad pimedatena või ei.
- Hädalisel pole hända taga (tiitsal pole teed ees)
(EV 1801; u. 55 var.; vt. ka levikukaarti
)
on tuntud ainult saartel (üksikuid
küsitava autentsusega tekste ka Mulgist). Selles vanasõnas
käib kriitika vist üldisemalt tormakuse ja ripa-rapa
toimimise (mitte pelgalt kiirustades tehtud töö) kohta.
- Elementaarkomponendid Rutaka töö rumala ja Hilise töö ilusa (EV 9887) ning Pea tehtud pilla-palla ja Kaua tehtud kaunikene (EV 8487; u. 165 var.) on laiema levikuga, kuid kontamineeruvad rohkesti omavahel ning muude sünonüümsete vanasõnadega, nagu EV 4954 ja EV 134, ning annavad neis ühendeis vahel "tugevama komponendi" järgi lokaalredaktsioone.
(VSR, rühm 418
),
nt.
- Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga (EV 12456; 5 var.);
- Tüü lätt ruttaja käen, ega tüü tegijä käen ei lää (EV 12558; 2 var.) jm.,
B. Ütlused aja objektiivsete külgede kohta Need ütlused kõnelevad ajaga seotud "teoreetilistest" probleemidest: aja kulgemisest ja möödumisest, toimest, minevikust-olevikust-tulevikust jmt. asjust (vt. VSR, rühmad 902–912
).
Aja toimed on selle ainesülemi sisuline dominant
ja põhiideeks on: 'Aeg vanandab, kaotab, hävitab kõik,
sh. aga ka kõik halva (st. toob lohutust ja unustust) ning
üldse desaktualiseerib ja devalveerib kõik' (VSR,
rühmad 905–907):
- Mis ajast, see arust (EV 124; u. 140 var.);
- Aeg kõik haavad parandab (EV 72; u. 25 var.);
- Igal asjal on kaks otsa (algus ja lõpp) (EV 423; u. 25 var.);
- Aeg kõik asjad lõpetab (EV 70; 12 var.).
- Küll aeg kõik asjad arutab (EV 69; u. 10 var.);
- Aeg annab arutust (EV 58; u. 10 var.);
- Aeg toob asja valge ette (EV 84; 2 var.).
6.4.3. Ütlused rääkimise ja vaikimise, kõneaktide, kõnelise suhtlemise kohta
A. Rääkimine / vaikimine. Kuulujutud Juba paröömilise maailmavaate põhipostulaatide põhjal võib arvata ning ka tegelikus empiirikas leiab kinnitust, et vanasõnad soovitavad pigem vaikida kui rääkida, hoiatavad, et inimene ei räägiks välja kõike, mida ta teab, loevad rumalaks seda, kes palju lobiseb, käsivad enne mõelda, mida, kellele ja kuidas rääkida (VSR, rühmad 756–759 ):
- Enne mõtle, siis ütle (EV 7041; u. 120 var.);
- Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (EV 9956; u. 65 var.);
- Räägi meest, aga ära nimeta meest (EV 9942; u. 65 var.);
- Pea pool suud kinni (EV 8971; u. 50 var.);
- Kes palju räägib, see palju valetab (EV 8328; u. 50 var.);
- Näe palju, kuule palju, ära palju pajata (EV 7667; u. 20 var.).
).
Laia rahvusvahelise levikuga on näiteks vanasõnasülem,
kus sõna võrreldakse peost välja lastud varblase
vm. linnuga, keda ei saa enam kinni püüda, või
ammutud noole ~lastud kuuli ~visatud kiviga, mida ei saa tagasi
kutsuda:
- Sõna olõ-õi varblanõ: suust vällä ar' ütled, kätte inäb ei saa (EV 11128; 2 var., siinses Setu tekstis ilmselt vene laenuna).
- Lahtilastud sõnal ei ole hända ~Ei sõna saa sabast pidada (EV 11105; 8 var.); vrd. ka kõnekäändu: Sain veel sõnasabast kinni.
):
- Millest süda täis, sellest räägib suu (EV 11341; u. 135 var.);
- Mis meele peal, see keele peal (EV 6468; u. 40 var.).
ja 766 ):
- Kes ilma suud jõuab sulguda ~Ilma suud ja suurt teed ei saa kinni panna (EV 1990; u. 60 var.);
- Kus kaks koos, seal kolmas suus (EV 3008; u. 25 var.);
- Ennem taganet kivi ja kannu eest ära kui kurja sõna eest ~Puu iist pakõt ar, sõna iist saaai taada (EV 3935; u. 15 var.);
- Rahva raamat on suur ja lai ~Ilma jutt ja rahva raamat (EV 9533; u. 15 var.);
- Rahvas räägib raibet juttu, inimesed imelikku (EV 9534; 5 var.).
):
- Valel on lühikesed jalad (EV 13249; u. 220 var.);
- Söö, mis küps, räägi, mis tõsi (EV 11281; u. 110 var.);
- Kes valetab, see varastab (EV 13278; u. 110 var.);
- Tõsi tõuseb, vale vajub (EV 12326; u. 85 var.);
- Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta ~Kes valetab, seda ei usta ka siis, kui ta tõtt räägib (EV 13276; u. 10 var.).
).
B2. Kuulujuttude tõepõhi
Mainisime juba eespool, et naturaalne vanasõnafond on omavahel
kooskõlastamata väidete, hinnangute ja imperatiivide
kogum ning alatihti tuleb ette, et eri vanasõnad justkui
vaidleksid omavahel. Kuulujuttude tõepõhi on üks
selliseid vaidlusareene, kus ühtlasi nähtub vanasõnasemantika
teine erijoon: sisulised vasturääkivused eri lausete
vahel pole täpsetes jaatus-eitusvahekordades, vaid ebamääraselt
hajuvad ja "vildakad".
Jaatav alternatiiv 'Kuulujutud ei teki asjata; enamasti selgub
pärast ikka, et neil oli tõepõhi' (VSR, rühm
767 )
on selgelt tugevam. Eestis on enamik siinset ainest vormistatud
haukuva koera kujundi kaudu:
- Koer haugub, kuni külaline tuleb (EV 4086; u. 195 var.);
- Seni peni hauk, kui susi karja manu tule (EV 8559; u. 20 var.);
- Ega pini ilma ei haugu, olgu susi ehk tõrvaskand (EV 8540; u. 20 var.);
- Pini hauk niikavva, ku asi saa (EV 8570; u. 15 var.);
- Ega koer muidu haugu (EV 4014; u. 15 var.).
- Kus suitsu, seal tuld (EV 10650, u. 90 var.);
- Ega hais ilmast tõuse (EV 767; 1 var. Helmest).
)
on märksa vähem produktiivne ja
kipub kokku sulama üldisema liialdamisteemaga.
Eitav alternatiiv on nõrgem juba loogilise kvantifikatsiooni
plaanis. Kuna vanasõnade loogikat üldse on mõistlikum
tõlgendada "pehme" loogikana ja kvantifikatsiooniskaala
äärmusi pigem 'enamasti / enamasti mitte' kui 'absoluutselt
alati / mitte kunagi', siis ka "olemasolu-kvantorid"
vahel, juhtub, tihti jts. näivad diferentseeruvat
mingi "psühholoogilise keskme" ümber ülespoole
ja allapoole: 'mitte küll üldiselt ~sageli, kuid juhtub'
/ 'juhtub küll, kuid mitte üldiselt ~sageli' (vrd. ka
SFL III, ptk. 1). Viimast varianti esindavad ka näiteks
laused:
- Ep ole igakord suurt tuld, kus suur suits tõuseb (EV 12143; 1 var. Wiedemannilt; vrd. vastand EV 10650 eelmises näiteseerias);
- Vahest tehakse tuli sinna, kus vesi on (EV 12180; 4 var.);
- Vahest tehakse härg sinna, kus mitte sõrgagi ei ole (EV 1867; 1 var. Pärnu-Jaagupist).
(VSR, rühmad 734–736
;
vrd ka 511 ):
- Meest sõnast, härga sarvest (EV 6619; u. 280 var.);
- Parem üks "säh" kui kaks "küll saab" (EV 14918; u. 15 var.);
- Kes palju lubab, see vähe annab ~Lahke lubaja on alati laisk täitja (EV 8321; u. 10 var.);
- Ei koer sinna situ, kuhu kükitab (EV 9575; u. 10 var.);
- Kerge lubada, raske täita (EV 3596; 7 var.);
- Tõutus on teise mehe oma (EV 12308; kuni 8 var.).
):
- Lubamine ~Lubaja on ka hea mees (EV 12307; u. 65 var.);
- Hea lubamine on parem kui halb täitmine (EV 944; 4 var.);
- Ega katte hääd ei või saia ― lubada ja tetä (EV 2952; 1-2 var. Räpinast).
):
- Mis sa tühja kiidad või nälga austad (EV 12651; 12 var.);
- Ega keegi ole nii hea, kui kiidetakse, ega keegi ole nii paha, kui laidetakse (EV 1149; u. 10 var.);
- Kiida head ja põlga paha (EV 3726; 1 var. Pärnust).
):
- Suu teeb suure linna, käed ei tee kärbsepesagi (EV 10928; u. 170 var., lisaks u. 320 kõnekäänuvormilist teksti);
- Tühi tünn kumiseb (EV 12690; üle 10 var.).
on toodud neid lõikeid
puudutavate vaadete kontsentraat eesti paröömikas: ilm
on paremal juhul kalk ja osavõtmatu, halvemal juhul kuri
ja kaval; teda pole võimalik mõista ega kontrollida,
talt pole loota abi, ta meele järele pole võimalik
olla, ta asjusse pole mõtet sekkuda; igaüks elab endale,
peab silmas omaenda kasu ja tunneb omaenda valu, teise häda
on puu küljes; inimene teab ise omad asjad ja kannab oma
tegude tagajärjed.)
Kiituse/laituse teema seondub tihti vastandusega 'ise/teine'.
Selle liitteema arendused on produktiivsed ja mitmekesised (vt.
VSR, rühmad
773–777 ).
Vanasõnad laidavad kalduvust iseend (või enda
tehtut, oma lähikondseid jmt.) muudest paremaks pidada ja
kiita ning ironiseerivad selle üle, kuid möönavad,
et inimestel selline kalduvus tegelikult on:
- Kes koera saba kergitab, kui ta ise ei kergita (EV 4046; u. 360 var.);
- Oma kiitus haiseb (EV 7902; u. 190 var.);
- Ära kiida iseennast, lase teised kiita (EV 3749; u. 65 var.);
- Igamees kiidab oma (EV 3722; u. 10 var.).
'Teiste pisivigu märgatakse ja kritiseeritakse, omaenda suuri puudusi mitte';
'Teist on kergem kritiseerida (~rääkida ~naerda ~õpetada) kui ise paremini teha';
'Vaata enne ennast, siis naera teisi ~Ära naera teisi, kui sa ise pole parem':
- Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad (EV 8196; u. 220 var.);
- Teise silmas näed pindugi, aga oma silmas ei näe palkigi (EV 11889; u. 50 var.);
- Ega oma lapse sitt ei haise (EV 7838; u. 15 var.);
- Oma viga ei paista silma (EV 11894; 6 var.);
- Oma viga selja taga, teise viga silma ees (EV 7990; 2–3 var.);
- Teist oskab igaüks õpetada (EV 11897; 1–2 var. Rakverest).
- Pühi enne oma ukseesine puhtaks, siis mine teise oma pühkima (EV 9374; u. 60 var.);
- Igaüks pühkigu oma ukseesist (EV 9372; 5 var.);
- Teise uksealust on ju kerge pühkida, aga oma uksealust mitte (EV 11982; 1 var. Karjast);
- Kes palju teise ukseesist pühib, siis selle ukseesine kogub prügi täis (EV 11830; 1 var Põltsamaalt);
- Ei maksa enne teise nina pühkima rutata, kui oma ninaalune puhas pole (EV 9373; 5 var.);
- Ära küla küürima mine, kui kodu koristamata on (EV 5061; 1 var. Palamuselt).
- Kus viga näed laita, seal tule ja aita (EV 14006; u. 90 var.).
).
Need vaatekohad konkretiseerivad
eelkõige paröömilisi üldstereotüüpe
'Aktiivsus on riskantsem kui hoidumine', 'Materiaalne on tegelikum
kui ideaalne' ja 'Heast võib tulla head või halba,
kuid halvast tuleb ainult halba'.
Liigne rääkimine on paremal juhul kasutu, enamasti
aga suisa kahjulik: võidakse reeta saladusi või
anda enda kohta ebasoovitavat teavet (vrd. ka alapunkt A ülal);
võidakse rikkuda suhted kaaslastega; võidakse solvata
või vihastada neid, kel on väge karistada või
kätte maksta vmt.:
- Kel suur suu, sel lai selg (EV 10858; u. 55 var.);
- Suu saat sälätävve, süä rikk tervüse (EV 10918; u. 30 var. Lõuna-Eestist);
- Pal'lu juttu ei täidä kõttu (EV 8366; u. 25 var.);
- Pea suu kinni, seisab selg terve (EV 10874; 12 var.);
- Üks sõna köidab, üheksa ei päästa (EV 15025; 7 var.);
- Tühi jutt toob tüli (EV 12665; 5 var.);
- Mis suu küsüs, tuud sälg saa (EV 10872; 4 var.: Rõu, Se);
- Kes palju räägib, palju vastab (EV 8326; 4 var.).
- Kes pärast naerab, naerab paremini (EV 7165; u. 45 var.);
- Kes teist naerab, see ise naeruks jääb (EV 11841; u. 10 var.);
- Eks naer tule ikka nuttes kodu (EV 7134; 5 var.).
- Pilkajal on pind perses (EV 8831; u. 10 var.);
- Naarjale kasvas nagel perse, kaitstõistku pääd pääle (EV 7156; u. 25 var.);
- Pilkajale läheb pind perse, naerjal läheb nael perse, kaks pead kasvab peale (EV 8831+7156);
- Pilkaja persse pinnad ja naerja suhu hambad (EV 8831+7157).
- Ega naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta (EV 7133; u. 90 var.);
- Aja tuult rusikaga taga ~Löö rusikaga tuult ehk aja tühja juttu taga (EV 12708; u. 30 var.);
- Ko naarat rõivast, sis naarat rätseppä; ko naarat inemiist, sis naarat Jumalat (EV 7163; u. 25 var.);
- Inimene, keda räägitakse, hobune, kellega sõidetakse (EV 2108; u. 15 var.);
- Ega haukumine haava tee (EV 881; 12 var.);
- Nal'la või iks tetä, ega kiil palki ei kanna' (EV 10890; 5 var.);
- Las ilm laidab, küll Jumal aitab (EV 2002; 5 var.);
- Koer haugub ― tuul kannab (EV 4089; 4 var.).
- Kes naaru pelgäs, tuu piiru koolõs (ja pussuga peetäs peie) (EV 7136; u. 50 var.).
- Hea sõna võidab võõra väe (EV 975; u. 150 var.);
- Hüä sõna süü vaese vaiva (EV 1073; 11 var. Kagu-Eestist);
- Ega hää sõna raha massaõi ~Head sõnad võivad palju, aga maksavad vähe (EV 886; 4 var.);
- Hää sõna suun, küpär peon, sis saat ilmast häste läbi (EV 7121; 4 var.)
- Hää sõna suus, lai tee ees (EV 1040; 2 var.).
- Mida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstab (EV 3400; u. 60 var.);
- Kaua kits kiitusega elab ehk vasikas palvega (EV 3896+13868; 2+13 var.);
- Mis sest kasu, kui koer kiidab, ehk kahju, kui lits laidab (EV 4770; 4 var.);
- Koer elab kiitusest, mitte inimene (EV 4083; 2 var.).
)
on jäigalt
eitav; eesti vanasõna meelest on libekeelsus sama mis kahekeelsus:
- Suu ehen sulasõber, tagasellä kaalalõikaja (EV 10889; u. 45 var.);
- Libe keel, tige meel (EV 3725; u. 20 var.);
- Suu ees sõber, seljataga vaendlane (EV 10886; 7 var.);
- Mesi suus, sapp südames (EV 6747; 6 var.);
- Kel magõhust, tuul sagõhust (EV 6333; 3 var. Setust).
- Kes kitäp, see petäp (EV 3725; 3 var.);
- Eest silma libe, taga selga tige (EV 10445; 2 var.);
- Suu ehen mesi, tagasel'lä vesi (EV 10888; 2 var.);
- Suust sõber, persest nõgel (EV 10923; 1 var.).
):
- Süüd rokal, süüd vasikal (EV 11450; u. 100 var.);
- Viga viisun ja häda räten (EV 14008; 12 var.);
- Süüdi härral, süüdi härjal, vaga saab vahelt (EV 11443; 3 var.);
- Süüd süütjal, viga vihtjal (EV 11446; 3 var.);
- Süüd rokal, süüd roka keetjal (EV 11445; 2 var.);
- Süü katlal, süü kaanel (EV 11448; 1 var.);
- Süüdü um ruunal, süüdü kah ruhel (EV 11447; 1 var.);
- Süüd koeral, süüd kondil (EV 11444; 1 var.);
- Süü keitjal, süü sööjal (EV 11449; 1 var.).
),
kuid üliproduktiivsete
hulka kuulub ainult üks ütlus ―
- Paha siga, mitu viga kärss kärnas ja maa külmanud (EV 8237; u. 260 var.).
- Hädaldamine annab aastase taarihaude (EV 3262; u. 20 var.);
- Äitsejes härgki ületalve piedä (EV 1868; 3 var. Kuusalust);
- Õige mure on suur vara (EV 14561; 1 var.);
- Ei inimene saa linnu kombel elada (EV 2095; 1 var.).
- Lind ei muretse kunagi homse päeva ette ― elab ka ära (EV 5920; 1 var.).
- Tulõ päiv ne kand hoole (EV 9303; 2 var.);
- Mure ei aita kedagi üle mulgu (EV 6911; 1 var.);
- Küll Jummal hoole kand, kallil ajal süvvä and (EV 2650; 1 var.).
).
Siingi kohtab vastakaid
seisukohavõtte, ning taas tuleb möönda, et sõnadega
naer ja nali kaetavate meeleseisundite ja kommunikatsiooniaktide
gamma on vanasõnades hästi mitmekesine ega võimalda
selget vahet teha selles, kus vanasõna peab silmas verbaalset
nalja ja kus lustilist või kerget meelt kui sellist. Ühtlasi
on siin võimalik tuua musternäide selle kohta, et
arhiivivariantide hulka võib folkloorse produktiivsuse
mõõduks pidada vaid reservatsioonidega, eriti uuemal
ajal moodi läinud ütluste kohta:
- Naer on terviseks on EV-s (nr. 7144) esindatud üheainsa üleskirjutusega!
- Nali on enam kui kopik raha (EV 7361; 6 var.);
- Parem on naerja silmi vaadata kui nutja silmi (EV 7373; 3 var.);
- Naljal on mitu atra, vihal ei ole üttegi (EV 7158; 2 var.) jt.,
- Lolli ~Narri tuntakse suurest naerust (EV 7250; 7 var.);
- Näita lollile näppu ― loll naerab ennast lõhki
(EV 6017)
peaks olema tänapäeval samuti küllalt tuntud ja kasutusel, kuid on eesti arhiivimaterjalis esindatud ainult ühe ilmselt soomemõjulise Kuusalu tekstiga; - Tõsi tõeks, nali naljaks (EV 12325; u. 20
var.)
võiks heauskselt panna sisaldama ettekirjutust, et tuleb nende kahe vahel vahet teha, kuid see ütlus on geneetiliselt suguluses fraasiga nali naljaks, mis on lihtsalt jutujätk puhuks, kui tehakse ettepanek naljalt tõsisele jutule üle minna, ega tarvitse samuti tähendada midagi enamat. - Pill tuleb pika ilu peale (EV 8846; u. 290)
ei kuulu kindlasti enam kõneliselt vahendatava nalja teema juurde, vaid kätkeb üldisemat hoiatust kergemeelsete eluviiside harrastajale.
6.5. EESTI MÕISTATUSTE LAHENDITEST
6.5.1. Üldteavet ja -probleeme
Vaatame põgusalt, millised semantilised regioonid ja üksikobjektid on enim inspireerinud esivanemate mõistatusloomet. Mõistatuste kartoteek on hetkel üks Eesti Rahvaluule Arhiivi kõige paremini korraldatud žanrikartoteeke. Selle töö põhiosa on teinud 1930. aastate lõpul ― 1940. aastate algul Erna Normann. Kartoteegis on kaks tasandit:2) ülemtasand, kus materjal on koondatud vastuste (või keerukamail puhkudel domineeriva vastuse) järgi teatavate märksõnade alla ja nood märksõnad on järjestatud alfabeetiliselt:
AADAM → AASTA → ABI → ABIELU jne.
● Lipp lipi peal, lapp lapi peal... tähendab väga valdavalt kapsast ja vaid üksikjuhtudel lindu, kuid uuemais tekstides ka "Kommunaari" kinga, N. linna lapitud asfalti vm.;
● Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli ― tähendustekimp on väga koherentselt koondunud sukavarraste ja suka- või kindakudumise ümber;
● Üks hiir, kaks saba on domineerivalt 'Pastel', võib olla ka mõni muu jalats, kuid peale jalatsite erandjuhtudel veel ainult 'Põll';
● Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas tähendab põhiliselt kana, juhtumisi ka hane, pääsukest vm. lindu, kuid pea mitte midagi muud peale lindude;
● Kolmejalgne kurat ~kits... ei saa hakata kuigi edukalt tähendama muid kolmejalgseid asju peale voki, sest tal peavad olema veel raudhambad suus;
● Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab meie maile ei tähenda praktiliselt midagi muud peale äikese ~pikse ~kõue ~müristamise;
● Must siga läheb lauta, ajab punased põrsad välja tähendab ainult roopi ~tuleharki ~ahjuluuda ~sütesegamist ~süte ahjust väljaajamist vmt. Kuid juba produktiivsemategi mõistatuste hulgas kohtab ka selliseid, kus suurima tähendusdominandi kõrvale tekib muid või nähtub tähendustekogumi suuremaidki hajumisi, sõltuvalt ka tekstide endi variaablusest.
● Üks saun, sada akent tähendab valdavalt puupinu (ka haoriita või -sülda vms.), kuid selle kõrval ka muid "auklikke asju", nt. sõrmkübarat ja sõela ~sarja (kumbagi u. 40 üleskirjutuses), samuti korvi (u. 20 tekstis, mis pärinevad peamiselt Võrumaalt ja Setust) jm.
● Harakas ~Hiir aidas, saba väljas ― tugev dominant on küll 'Võti', eriti 'Aidavõti', kuid see mõistatus võib vabalt tähendada ka mitmeid muid varrega asju vm. väljaulatuvaid sabu:
nt. eriti Võrus ja Setus, kus harakas pole mitte aidas, vaid linnas (Harak liinah, hand välläh ~Harak lätt liina, jätt hanna vällä vmt.), on vastuseks 'Leivalabidas' või ka 'Leibade ahjupanek' (nende tähendustega tekste on arhiivis ehk 120 ümber);
teine suurem alternatiiv on 'Kulp pajas' (ligi 40 üleskirjutust), siingi on harakas sagedamini linnas kui aidas ja variaablus hargneb edasi ning vormid Part ~Kukk vees ~meres, saba väljas tähendavad ainult kulpi;
veel võib tähenduseks olla 'Tuli ja suits' ― ilmselt on siin tähenduste segunemist soodustanud hästi produktiivne lähitüüp Hobu ~Täkk tallis, saba räästas ~lakas ~väljas, mis tähendab valdavalt just tuld ja suitsu, kuid võib tähendada ka võtit, lusikat vm. (eriti kui saba on lihtsalt väljas, mitte lihtsalt räästas ega lakas);
veel võib see mõistatus tähendada maja nurgapalke, lusikat vaagnas v. suus, ahjuluuda jm.
Vaata selle mõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!● Eriti ilmekas on ses plaanis
mõistatustüüp algusega Isa pikk ja peenikene... ~Isal
pikk sammas... ~Isa sirge...
Siin on lootusetult ühte sulanud kahe järsult
erineva tähendusdominandiga tekstid ― need dominandid on
'Humal' ja 'Leivategu (labidas + ahi + pätsid vmt.)'. Lisaks
neile on tähenduste hulgas veel muid ― kokku u. 20 eri lahendit.
Vaata selle
mõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!
Kolmandaks. Mõistatused ei esita tihtipeale mitte
lihtsalt selgete ruumipiiridega objekte, mis on suvalisest taustast
esile tõstetud, vaid terveid objektide komplekte või
paljudest elementidest koosnevaid situatsioone.
Vaatame veel kord äsja toodud näiteid.● Mõistatus võtmest (Harakas aidas...) ― võti on luku sees, lukk ukse ees ja uks ise on eeldatavasti aidauks.
● Mõistatus Neli hobust tallis... ― esile on enamasti tõstetud sukavardad, kuid sukaloomus ise on seal ka ja inimene ka ja kudumine toimub ka.
● Lagi all, lagi peal... on viiul või kannel ise, kuid teda mängitakse ka, st. seal on tegelikult ka inimene.
● Sada, sada, tuhat, tuhat, lähevad niinest silda mööda raudsesse linna ― need on herned ja neid valatakse sõelast patta ja valaja ise peaks samuti olema situatsioonis "juurdemõeldav".
● Hani lendab üle õue, tiivad tilguvad verd ― siin on kõige markantsem element kindlasti kaelkoogud, kuid siin on ka panged ja pangedes vesi ja vesi loksub maha ja vee kandmine toimub ka, st. kandja on situatsioonis ka.
● Karu kõnnib kallakul, raudsaapad jalas ― siin on fookuses ader, aga kündmine toimub ka, st. kündja on seal ka.
● Puujumal läheb maajumalale kosja pika piibuga ja laia kaabuga ― fookuses on ilmselt värten, aga värten on voki küljes, samuti on tekstis otsene vihje ka lõnga kohta ning toimub ka ketramine ja osaleb siis ka ketraja. Sellised instrumendi, agendi, tegevuse jm. elementide ühendid on ka elus üldse väga tüüpilised ja teevad raskeks anda selgepiirilisi hinnanguid selle kohta, kui sageli kordub see või teine semantiline element mõistatustes. (Ka arhiivitekstide endi juures leiduvad vastused tõstavad situatiivsest kompleksist esile kord ühe, kord teise külje, kord nimetavad situatsiooni tervikuna.) Neljandaks. On olemas ahelstruktuuriga mõistatustüüpe (või kontaminatsioone, sarju), mille lahendiks pole üldse mingi selge üksikobjekt ega ka keerukama struktuuriga, kuid siiski ühtne situatsioon, vaid samuti kui tekstis endas mingite asjade loend või jada. St. vastuste paradigmaatilise ja süntagmaatilise hajuvuse nähud (vrd. äsjased "Teiseks" ja "Kolmandaks") esinevad siin korraga.
● On olemas lopsakalt varieeruv eesti mõistatus, mis kätkeb näiteid ka sedalaadi "kvaasisõnadest", mida eespool nimetasime ― nt. Puust pukker, niinest nikker, savist sakker; ~Nikker-nakker niinest tehtud, pukker-pakker puust tehtud, sokusarv oli sauest tehtud; ~Puust tehtud puka-paka, niinest tehtud nika-naka, sõmerane rääskop jpt.
Tähenduslik põhikontuur ― leivateoriistad ― on küllalt selge: puust asi on leivaaastja, niinest asi sõel ja savine asi leivaahi. Kuid üleskirjutajate poolt lisatud seletustest nähtub rohkesti tähenduste tuhmumise ilminguid. Näiteks mõistatatavate elementide arv tekstis ja vastuses toodavate arv võib olla erinev. Edasi, vastuse komponentidesse võib sugeneda leivateo-situatsiooni jaoks "võõraid" elemente: nt. niinest ese selgub tihti olevat viisk. Kogu 3-lüline ahel võib koosneda komponentidest, mille kohale on raske mõtelda mingitki ühisnimetajat: nt. ['Maja' + 'Viisk' + 'Ahi'] või ['Lähker' + 'Niineköis' + 'Korsten'] või ['Sõel' + 'Märss' + 'Savipada'] või ['Lähker' + 'Sõel' + 'Kirves' (viimase peitekujund rannaeesti redaktsioonis on rauast raksmann)].
Kuid on ka ehk sadakond teksti, kus lahendused ei moodusta leivanõude komplekti, kuid moodustavad mõne teise alternatiivse (tõsi küll, need komplektid on tihti katkendlikud). Sagedasemaid selliste alternatiivide hulgas on näiteks:
- a) seinad puust + katus niinest + ahi nagu
põhiredaktsiooniski, või
b) katus + seinad + korsten, või
c) maja "ise" + katus + ahi, või
d) tähendus üldse lahti kirjutamata;
maasuga - 'Äke';
metsakukk ― 'Kägu' (vm. lind);
meresikk ― 'Vähk' ~'Kala' ~'Paat' vm.
6.5.2. Eesti mõistatuste lahendite sagedused
Toome nüüd lähemaid andmeid eesti mõistatuste lahendite kohta:2) koondstatistika selle kohta, kuivõrd ühed või teised "ontoloogilised regioonid" ja allalad on inspireerinud esivanemate mõistatusloomet;
3) kõige esileküündivamate semantiliste ja pragmaatiliste dominantide loendi ning paar üldistavat kujutelma faktorite kohta, mis neid dominante võiksid põhjustada.
Vt. ka lahendmärksõnade nimistut tervikuna.
Järgnevas tabelis on toodud 100 produktiivseimat lahendmärksõna.
Need on leitud järgmise lihtsa metoodika järgi: iga lahend on saanud kohapunkte
a) teda esindavate tekstide arvu järgi ja b) teda esindavate produktiivsemate
(10 või enama üleskirjutusega) tüüpide arvu järgi:
esikoha eest 100 p., 2. koha eest 99 jne.; koondtulemuseks on loetud kohapunktide summa.
Näiteks lahend 'Vokk' on esikohal nii tüübi- kui tekstilõikes, saab
kummagi esikoha eest 100 punkti, kokku siis 200; lahend 'Kaev' saab tekstilõikes
5. koha eest 96 punkti ja tüübilõikes 3. koha eest 98 punkti,
kokku 194 jne.
100 produktiivseimat lahendmärksõna
eesti mõistatustes
kokku |
||||
| 1. | Vokk (+ osad) | 3214 | 24 | 200 |
| 2. | Kaev (+ osad, veevõtmine) | 2218 | 19 | 194 |
| 3. | Lehm (+ osad, tegevused, lüps) | 2585 | 13 | 191 |
| 4. | Ahi (+ osad) | 1941 | 19 | 191 |
| 5. | Kana | 2285 | 13 | 189 |
| 6. | Veski (+ liigid, osad jne.) | 1721 | 22 | 188 |
| 7. | Hein (+ koorem, kuhi, saad jm) | 1859 | 14 | 187 |
| 8. | Tuli (+ tegemine, säde jmt.) | 2094 | 12 | 185 |
| 9. | Leib (+ -tegu) | 1463 | 12 | 175 |
| 10. | Silm (+ osad, pilk) | 1624 | 11 | 173 |
| 11. | Kirik, kabel (+ osad) | 1319 | 15 | 173 |
| 12. | Pähkel (+ -puu, söömine) | 1815 | 9 | 170 |
| 13. | Koer (+ osad, tegevused) | 1369 | 12 | 170 |
| 14. | Kapsas | 2274 | 8 | 169 |
| 15. | Regi (+ osad, sõit) | 1353 | 10 | 163 |
| 16. | Lumi (+ hang, -sadu, -tuisk) | 1078 | 14 | 161 |
| 17. | Kell, uur | 1343 | 9 | 157 |
| 18. | Pada (+ osad) | 1424 | 8 | 156 |
| 19. | Jalats, kängimine | 1239 | 10 | 155 |
| 20. | Äke | 1082 | 11 | 155 |
| 21. | Päike | 915 | 15 | 150 |
| 22. | Nõel | 1337 | 8 | 149 |
| 23. | Kukk (+ osad, tegevused) | 1081 | 9 | 145 |
| 24. | Püss (+ kuul, laskmine) | 878 | 12 | 138 |
| 25. | Sibul | 1420 | 6 | 136 |
| 26. | Võti, keeramine | 1380 | 6 | 134 |
| 27. | Suits | 996 | 8 | 132 |
| 28. | Muna | 1805 | 5 | 131 |
| 29. | Jõgi | 832 | 11 | 131 |
| 30. | Inimene | 1757 | 5 | 129 |
| 31. | Tee (way) (+ elemendid) | 1014 | 7 | 127 |
| 32. | Hobune | 944 | 8 | 124 |
| 33. | Siga (+ osad, tegevused, liigid) | 1121 | 6 | 122 |
| 34. | Laev (+ osad, sõit) | 978 | 7 | 122 |
| 35. | Vähk | 736 | 10 | 121 |
| 36. | Lõng (+ kerimine, haspeldamine) | 733 | 10 | 119 |
| 37. | Lina (+ osad, õitsemine) | 946 | 7 | 118 |
| 38. | Vikerkaar | 1076 | 6 | 116 |
| 39. | Vanker (+ rattad) | 1294 | 5 | 114 |
| 40. | Maja (+ osad) | 1049 | 6 | 113 |
| 41. | Puu (+ osad, koed, liigid) | 803 | 8 | 113 |
| 42. | Kaljanõu, -astja jmt. | 879 | 7 | 112 |
| 43. | Humal | 1680 | 4 | 111 |
| 44. | Kass (+ osad) | 994 | 6 | 109 |
| 45. | Uks (+ osad, manused) | 592 | 11 | 108 |
| 46. | Ader (+ osad) | 854 | 7 | 107 |
| 47. | Aken | 617 | 9 | 102 |
| 48. | Viht (-a) | 1285 | 4 | 97 |
| 49. | Küünal | 975 | 5 | 96 |
| 50. | Keel | 1058 | 4 | 87 |
| 51. | Taevas, -laotus | 582 | 7 | 82 |
| 52. | Kangas (+ -kudumine) | 503 | 8 | 81 |
| 53. | Hambad | 770 | 5 | 80 |
| 54. | Härg (sh. ikkes) | 568 | 7 | 79 |
| 55. | Kinnas (+ käsi) | 1328 | 3 | 78 |
| 56. | Käsikivi | 763 | 5 | 78 |
| 57. | Raamat (+ liigid: piibel jts.) | 640 | 6 | 75 |
| 58. | Mesipuu | 527 | 7 | 74 |
| 59. | Suguelund | 401 | 9 | 74 |
| 60. | Puuriit, pinu | 1195 | 2 | 73 |
| 61. | Peer | 636 | 6 | 73 |
| 62. | Sõel(umine) | 244 | 9 | 73 |
| 63. | Sukavardad, -kudumine | 1088 | 3 | 71 |
| 64. | Jõhvikas | 857 | 4 | 69 |
| 65. | Kirikukell, tornikell (+ -löömine) | 455 | 8 | 68 |
| 66. | Tuul, maru | 453 | 8 | 66 |
| 67. | Harakas | 979 | 3 | 61 |
| 68. | Ahjuroop (+ tulehark vm. manused) | 956 | 2 | 58 |
| 69. | Ketramine | 689 | 4 | 57 |
| 70. | Kirp | 435 | 7 | 55 |
| 71. | Äike | 901 | 2 | 54 |
| 72. | Kanep | 679 | 4 | 54 |
| 73. | Vari | 309 | 7 | 54 |
| 74. | Margapuu | 895 | 3 | 53 |
| 75. | Lammas (+ osad, tegevused) | 152 | 7 | 53 |
| 76. | Lähker | 865 | 3 | 50 |
| 77. | Nimi | 656 | 4 | 50 |
| 78. | Vorst (+ -tikk, -tegemine) | 504 | 5 | 50 |
| 79. | Viiul | 771 | 3 | 45 |
| 80. | Puur, oherd | 492 | 5 | 44 |
| 81. | Köis (+ osad, tegemine) | 439 | 6 | 44 |
| 82. | Külm, pakane | 385 | 6 | 43 |
| 83. | Padi | 747 | 2 | 42 |
| 84. | Sõrmus | 599 | 4 | 42 |
| 85. | Lõuguti | 385 | 6 | 42 |
| 86. | Kirves | 187 | 6 | 41 |
| 87. | Rakend | 731 | 3 | 39 |
| 88. | Herned patta | 689 | 1 | 37 |
| 89. | Paat, lootsik | 470 | 5 | 37 |
| 90. | Hernes (+ -kaun) | 556 | 4 | 36 |
| 91. | Sukk | 675 | 3 | 35 |
| 92. | Pea | 667 | 3 | 34 |
| 93. | Jää | 538 | 4 | 33 |
| 94. | Aasta | 656 | 3 | 32 |
| 95. | Veekandmine | 656 | 2 | 31 |
| 96. | Kirjutamine, kiri | 340 | 5 | 31 |
| 97. | Jälg | 652 | 3 | 30 |
| 98. | Torupill | 320 | 5 | 30 |
| 99. | Säng | 301 | 5 | 29 |
| 100. | Võrk: kalapüük | 293 | 5 | 28 |
| Kokku: | 97908 | 724 | ||
2) Ligu linu, pinu puid, raasuke rauda, natuke nahka? (533)
3) Põrsas jookseb, põnn tõuseb? (471)
4) Istub kui isand, sõidab kui saks, tallatakse kui vana koera? (204)
5) Mõista, mõista, mõlle-rõlle, kõputimed kõlle-rõlle, pea peal piiritsepaelad? (168)
6) Üks impab, teine timpab ~Üks üürapuu, teine tüürapuu, kolmas koguni kõver...? (135)
7) Elav surnu reite vahel ~Tütar tiine, ema aher, elab surnu reite vahel? (130)
8) Üks kits, kaks selgroogu? (96)
9) Jänes jookseb jääda mööda, saba sõuab saarta mööda ~Jänes keksib jää peal, jälgi ei näe? (84)
10) Hobune jookseb, liha jääb vähemaks? (71)
11) Eku-reku reisiline, siiri-kuuri viiriline, mis see siiri-kuuri vedab, seda vedab veike riku? (68)
12) Ohjad jooksevad, tee käib ringi? (48)
13) Jõgi jookseb, jõhvid suus? (46)
14) Külili sööb, püsti magab? (34)
15) Hoitakse kui emandat, sõkutakse kui litsi? (26)
16) Kena lehm ~kits, kikkis ~keerud sarved? (23)
17) Kümme küllülde, säidse sällülde, neli nelätol'kõla? (22)
18) Hunt jookseb hura-hara, pää täriseb pänta-ränta, sabaroodu ronta-ronta? (20)
19) Keerukõnõ, meerukõnõ, sais säksa poisikõnõ? (19)
20) Viis vitiauku, kuus kutiauku, seitsmes lorutamese auku (kaheksas karvatutt)? (18)
21) Titini tiriseb, põlvini põriseb, päält titi lööb timbertammi? (16)
22) Valge nirgike jookseb ümber mätta? (14)
23) Kuurem all ja rattad piäl? (12)
24) Ema ees, tühi kõht, tütar taga, täis kõht? (10)
2) Isa istub, poeg pistab, tütar taga töllitab? (377)
3) Taat koogutab memme mulgu pääl ~Isanda nina tilgub emanda moldi? (245)
4) Vanamees vaevas, käsipidi taevas, loeb taevatähti, mere põhjast liiva? (216)
5) Neitsit neljanurgeline, Kadri kahejätkuline ~Nebu nellänurgeline, kabu katejakuline? (144)
6) Küläpini kükikällä, lugõ taivah tähti? (134)
7) Tütred käivad emale, ema ei saa ilmaski tütrile? (87)
8) Küünra pikkune, küünra laiune, kümme paari härgi ei jõua paigast vedada? (83)
9) Küla poole kükitab, kodu poole kumardab? (60)
10) Pime õues, piits peos? (47)
11) Mart maas, Pärt puus, Tõnis taevas, saba suus? (40)
12) Alla lätt aher, mäele tulõ tiine? (27)
13) Läheb sisse, väriseb, tuleb välja, tilgub? (26)
14) Issameieke, teine tuike, tuleb kivivarest välja, pikk piits peus, hõbehelm otsas? (24)
15) Andja ei väsi, võtja väsib? (20)
16) Taade titti tõmmatas, tare taga röögätäs? (17)
17) Auk maa sehen, aid ümmer, teibäs püsti, tõine risti? (13)
18) Kui külge puudutad, siis kummardab, kui mööda lähed, siis ei liigutagi? (11)
19) Pütt seest vitsutõt? (10)
2) Neli neitsit kusevad ühte auku ~ühe kapa ~kingakontsa sisse? (690)
3) Kuum ~Valge kivi aida all? (519)
4) Üks halg kütab kaks ahju? (239)
5) Tüvi ülespidi, latv alapidi? (212)
6) Neli sump suud piti, kats kaes taivahe? (108)
7) Neli neitsit tantsiva üte saapaseere sehen? (48)
8) Vesi jookseb vastamäge üles? (30)
9) Ait nelja tulba pääl? (16)
10) Eest irk-ork, tagant viuh-väuh? (13)
11) Pea alaspidi, jalad ülespidi? (13)
12) Neli auku niidikeras? (11)
13) Neli pütsikast kasvavad ühe mätta otsas? (10)
ja produktiivsemad allrühmad selles |
sõnu |
||
| Esemed ja tööriistad ning nende kasutamine (ka toit ja selle valmistamine), sh.: |
52874 | 1109 | 225 |
| 16459 | 261 | 32 | |
| 5436 | 131 | 31 | |
| 4130 | 56 | 15 | |
| 2757 | 78 | 18 | |
| 2738 | 48 | 9 | |
| 2477 | 36 | 7 | |
| 2242 | 36 | 3 | |
| 2150 | 51 | 11 | |
| 2142 | 42 | 7 | |
| 2104 | 43 | 9 | |
| 2053 | 41 | 10 | |
| 1606 | 74 | 15 | |
| Botaaniline sfäär (taimed, puud,
viljad jne., nende osad), sh.: |
17925 | 290 | 60 |
| 5132 | 82 | 34 | |
| 4862 | 63 | 44 | |
| 1867 | 30 | 24 | |
| 1625 | 26 | 14 | |
| 1565 | 23 | 27 | |
| 1091 | 26 | 42 | |
| Zooloogiline sfäär laias tõlgitsuses (v.a. inimene ise), sh.: |
17397 | 367 | 60 |
| 8175 | 122 | 13 | |
| 3597 | 54 | 6 | |
| 1918 | 59 | 78 | |
| 1592 | 26 | 48 | |
| 775 | 24 | 14 | |
| 688 | 42 | 27 | |
| Inimlik sfäär laias tõlgitsuses (somaatiline + mentaalne + sotsiaalne), sh.: |
15638 | 337 | 93 |
| 10455 | 229 | 46 | |
| 1885 | 50 | 22 | |
| 1757 | 11 | 1 | |
| 832 | 27 | 12 | |
| 705 | 19 | 11 | |
| Hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad | 12927 | 274 | 30 |
| Meteoroloogiline sfäär, "elemendid" | 8556 | 205 | 23 |
| Maastikusfäär, maastikuelemendid | 4064 | 62 | 11 |
| Astronoomiline sfäär (taevakehad, taevalaotus jne.) | 3073 | 102 | 7 |
| Aeg, selle üksused, ajaarvamine | 1248 | 36 | 10 |
| Ained | 396 | 20 | 9 |
| Erandid ja lahendita mõistatused | 86 | 28 | 4 |
| Kokku: | 134184 | 2830 | 532 |
Nagu näeme, jagunevad sagedused ontoloogiliste regioonide vahel ja suuremate regioonide sees väga ebaühtlaselt. Et tuua kogupildist välja sisulised dominandid ja orienteeerida need ühtlasi inimese põhivajadustele, tegime ontoloogilise rakursiga võrreldes mõningaid ümberpaigutusi, mille tulemusel tekkis selline jagunemine, nagu näha järgnevas tabelis.
umbes |
umbes | |
| Toit ja jook: toiduained, sh. aed- ja juurviljad, teraviljad, marjad jm. söödavad botaanilised annid (kuid mitte lihatoiduallikad); anumad, mahutid; toidu valmistamine ja selleks vajalikud riistad; valmistoidud ja joogid, söömine | 19900 | 360 |
| Kehakatted: rõivad (jm. tekstiil), jalatsid; nende valmistamine ja selleks vajalikud riistad | 16500 | 260 |
| Eluase: hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad; toasisustus, mööbel | 15400 | 310 |
| Muud tööriistad ja esemed (ning nendega töötamine): põllutöö- ja rehepeksuriistad; maismaa-liiklusvahendid, rakend; veesõidukid, kalastusriistad; terariistad ja teritusvahendid; pesemis-, puhastus- ja pühkevahendid; mõõduriistad | 14300 | 300 |
| Koduloomad ja -linnud | 11800 | 180 |
| Inimese füüsis: somaatika; füsioloogilised funktsioonid ja tegevused, eritised; elu ja surm | 10500 | 230 |
| Tuli: ahju, kütmise, tuletegemise, valgustusega seotud asjad | 6800 | 130 |
| Meteoroloogiline sfäär (ilma tuleta) | 6500 | 170 |
- Mõistatusi tehakse valdavalt konkreetsete füüsiliste objektide või nende komplektide kohta, eelkõige nende visuaalselt jälgitavat väliskuju silmas pidades. Kui jälgida lahendite edetabeli favoriite ning eelkõige just seda, kuimitu eri mõistatust ühe või teise asja kohta on tehtud, siis näivad eriti palju inspiratsiooni pakkunuvat huvitava "sakilise" siluetiga esemed, rajatised ja loomad (vokk, kaev, veski, kirik, äke, regi; lehm, kana, kukk, vähk) või sellised, millega seondub optilisi (valgus-, pimedus-, värvi-) efekte (ahi, päike, lumi, tuli).
- See on aga pelgalt asja ülakiht. Juba üksikfavoriitide, veel enam aga üldiste sisudominantide vaatlus näitab selgesti: valdav enamik mõistatusi käib tähtsate igapäevaste asjade ja tegevuste kohta, nagu toit, kehakatted, peavari, koduloomad, inimese enda keha, ka ilmastikunähtused. Vokiga tehakse lõnga ja sellest riideid; kaevust saab joogivett, veskilt jahu, millest tehakse leiba; ahi annab sooja ja selles tehakse leiba; ka leib ise on favoriitide esikümnes; päike on universaalne eluallikas; veis ja koer on sagedasimad loomad ka enamiku rahvaste vanasõnades; silm on tähtsaim meeleelund; tuli ja püss on inimese klassikalised sõbrad-vaenlased; kirik on usu ja ülekohtu kehastus ühtaegu, jne. jne.
- Kui eespool toonitati korduvalt, et vanasõnad on väga inimkeskse suunitlusega aines, siis näeme nüüd, et ka mõistatused on omal moel äärmiselt inimekesksed ― nad ei jaga küll õpetusi toimetulekuks omasuguste ja vägevamatega, kuid ajenduvad oma mõistukõnes kummatigi inimese poolt tehtud ja/või inimese jaoks esmatähtsatest asjadest ja töödest. Aga kogu inimlooming on lõppeks sel või teisel viisil inimkeskne.