See raamat on esimene kolmest, mis alustavad sarja "Sissevaateid folkloori lühivormidesse". Neis sisaldub materjal, mida olen lugenud rahvaluule lühivormide alg- ja keskastme erikursustena Tartu Ülikoolis aastail 1992–1997. Teisalt on see sari läbilõige ja resümee kogu mu senisest parömioloogia-alasest tööst, mis on kestnud ligikaudu Kristuse ea ja kulgenud umbes järgmistes põhisuundades: 1) folkloori, esmajoones vanasõnade geograafilise leviku probleemid; 2) eesti vanemad (17.–19. sajandi) parömioloogilised ja fraseoloogilised allikad; 3) ütluste semantika- ja loogikaküsimused.
Folklooris, sh. eesti omas on palju žanre, allosi ja tekste, mis sisuldasa vääriksid lühižanride või -vormide nime: ka nt. enamik kaasaegseist anekdootidest, paljud lastelaulud ja loitsud, loodushäälendid jm. Väljakujunenud traditsiooni järgides olen siin siiski käsitanud ja käsitlenud lühivormidena peamiselt neid asju, mida eesti keeles tavatsetakse märkida terminitega vanasõna, kõnekäänd ja mõistatus. Nendegi kolme piires on võimalused öelda või kirjutada midagi vähegi sisukat, paikapidavat ja üldistavat eri žanride ja vaatlusaspektide kohta üsna erinevad, sõltuvalt eelkõige eesti arhiivimaterjali enda korraldatuse ja läbitöötatuse tasemest. Muudest eesti lühižanridest (ja võib-olla eesti folkloorižanridest üldse) kvalitatiivselt paremal arhiivilise korraldatuse ja ammendava publitseerituse astmel seisavad kindlasti vanasõnad. Sel tõigal on ka üheselt selged ajaloolised põhjused. Matti Kuusi initsiatiivil käivitus 1964. aastal rahvusvaheline koostööprojekt, mis seadis eesmärgiks publitseerida läänemeresoome (ja hiljem kogu Põhja-Euroopa) rahvaste ühisvanasõnad. Pole väär öelda, et läänemeresoome vanasõnaprojekt tõi kaasa eesti parömioloogia kui sellise tekke. Selle raames rajati eesti vanasõnade tüpoloogiline koondkartoteek ta praegusel kujul, valmistati ette ja publitseeriti akadeemiline väljaanne "Eesti vanasõnad", toim. Arvo Krikmann ja Ingrid Sarv (Tallinn, 1980–1988) ning teadusliku antoloogia kvaliteedis rahvaväljaanne "Vanasõnaraamat" (Tallinn,1984). Vaina Mälgu üldtoimetusel ilmusid mitmete muude läänemeresoome rahvaste vanasõnade teaduslikud väljaanded: "Vadja vanasõnad" (Tallinn, 1977), "Liivi vanasõnad" I–II (Tallinn, 1981), "Vepsa vanasõnad" I–II (Tallinn, 1992). Soomes ilmusid karjala ja soome vanasõnade teaduslikud antoloogiad: "Karjalaisia sananpolvia", toim. Liisa Miettinen ja Pentti Leino (Helsinki, 1971) ning "Sananlaskut", toim. Kari Laukkanen ja Pekka Hakamies (Vaasa, 1978). Läänemeresoome projekt on ehk lisanud parömioloogiale arenguhoogu ka muis läänemeremaades. Igatahes on vanasõnade alane töö balti rahvastel olnud viimastel aastakümnetel väga vilgas. Riias publitseeris Elza Kokare läti vanasõnade paralleelid vene, leedu ja saksa omadega: "Divu tautu dzīves gudrība" (1967), "Latviešu un lietuviešu sakāmvārdu paralēles" (1980) ja "Latviešu un vācu sakāmvārdu paralēles" (1988). Vilniuses avaldas Kazys Grigas teadusliku antoloogia "Patarlių paralelės" (1987), kus leedu vanasõnadele on toodud rikkalik rahvusvaheline paralleelaines ja ulatuslikud kommentaarid. Praegu valmistab Grigase juhitav töörühm ette leedu vanasõnade akadeemilist väljaannet. Eesti mõistatuste arhiivimaterjali hetkeseis on samuti rahuldav ja žanri folkloristlik prognoos optimistlik, kuigi sellest ei ole pärast Eisenit ilmunud ühtki suuremat publikatsiooni ega kirjutatud eestlaste endi poolt seni ühtki suuremat uurimust. Kuid Erna Normann rajas 1930. aastate lõpul Eesti Rahvaluule Arhiivis mõistatustest korraliku tüpoloogilise kartoteegi, mida on täiendatud eriti oluliselt alates 1980. aastate lõpupoolest, kui algas intensiivne töö eesti mõistatuste teadusliku publikatsiooni juures, mis on praeguseks jõudnud käsikirja koostamise järku. Eesti mõistatuste koondkartoteegis on ligikaudu 150 000 koopiakaarti arhiivi- ja trükitekstidest. Eesti vanasõna- ja mõistatustekstide hulgas on rohkesti trükistest või käsikirjadest mahakirjutatuid (vanasõnades ka omast peast väljamõelduid), seetõttu moodustas mõlema väljaande eeltöödest kõige ajakulukama osa arhiivitekstide rahvaehtsuse kontroll. Eesti kõnekäändude ja fraseologismide arhiivifondi suuruseks on u. 200 000 teksti. Eesti Keele Instituudi (sh. endiste Emakeele Seltsi) keelekogude osakaal, mis eesti mõistatuste fondis on minimaalne ja vanasõnade omas mõningane, on siin märkimisväärne (u. pool või isegi enam). Rudolf Põldmäe oli 1930. aastail ERA-s loonud eesti rahvanaljandite temaatilise kartoteegi ja alustas analoogilise kõnekäändude kartoteegi rajamist, kuid see töö katkes peatse sõja tõttu. Kõnekäänutekstide jooksev kopeerimine rahvaluule- ja keelekogudest on küll toimunud pidevalt kogu sõjajärgse aja vältel, eriti süstemaatiliselt aga sestpeale, kui algas töö läänemeresoome vanasõnaprojekti juures, mille käigus põhjalik kartoteegirevisjon ja arhivaalide massiline läbivaatamine olid nagunii paratamatud. Kuid ERA kõnekäänukartoteek oli viimaste aastateni järjestatud lihtsalt tekstide geograafilise (harilikult kihelkondliku) päritolu järgi ja materjali otsing sellest ükskõik milliste mittegeograafiliste tunnuste järgi oli ülimalt aegaraiskav ja vaevaline. 1994. aastast on töö eesti kõnekäändude tüpoloogia ja süstemaatika alal õnneks (taas)käivitunud. Projekt, mis on saanud võimalikuks tänu Eesti Teadusfondi uuringutoetustele ning milles osaleb rühm noori folkloriste ja lingviste, seadis esmaeesmärgiks nimelt eesti kõnekäändude ja fraseologismide tüpoloogilise koondkartoteegi loomise. Praeguseks on see kartoteek viimistlusjärgus ja selle juurde on rajatud FoxPro-andmebaasiloomus, mis sisaldab hetkel kirjed u. 12 400 kõnekäänutüübi (sh. 7600 võrdlusetüübi) kohta ning võimaldab interneti-variandis
teha päringuid u. 26 000 tekstivariandi hulgast. Ka kõnekäändude uurimine on pika pausi järel taastumas: Katre Õim kaitses 1997. a. veebruaris Tartu Ülikooli juures oma magistritöö teemal "Eesti võrdluste struktuur".
Sarja esimene raamat (SFL I) taotleb anda esmaseid sissevaateid folkloori lühivormide alasesse mõistestikku, seosestikku ja probleemistikku. Tuuakse lühivormide-alaseid põhitermineid, arutletakse folkloorižanri lühidefineerimise võimalusi, refereeritakse "lühivormide maailma" liigendamisekatseid parömioloogia klassikutel, põhjalikumalt G. Permjakovi oma. Vaadeldakse lühivormide vahelisi žanrisuhteid ja piirjuhte ning eesti lühivormide paralleele rahvalaulude ja -juttude, rahvakalendri, paröömilise ja enigmaatilise autoriloomingu ja muuga. Üldprobleemidest käsitletakse lühivormide (eelkõige vanasõnade) näiteil 1) folkloorse tüpoloogia diskreetsuse/pidevuse ning tüübi identiteedi küsimust W. Andersoni enesekontrolli seadusest lähtuvalt; 2) folkloori geograafilise leviku aspekte ning sissejuhatava teemana ühtlasi žanrifondi sagedusjaotuse "zipfilikku" spetsiifikat; 3) mõningaid aspekte lühižanride sisuplaanist: vanasõnade maailmavaatelist põhiloomust ja mõnede koherentsemate teemarühmade sisestruktuuri ning lõpuks seda, millised maailma asjad (referendid, designaadid) on kõige enam inspireerinud eestlaste mõistatusloomet.
Teine raamat (SFL II) kannab alapealkirja "Eesti lühivormide allikaloost". Selles antakse eesti lühivormiloo (1583–1997) põhiperiodiseering, käsitletakse Piibli ja vanema eestikeelse kirikukirjanduse panust paröömikasse, fraseoloogiasse ja retoorikasse, 17.–18. saj. eesti keele grammatikaid ja sõnastikke lühivormide allikatena, ÕES-i estofiilsete harrastuste tulemusel tekkinud pärandit jt. 19. saj. Wiedemanni-eelseid allikaid, F. J. Wiedemanni enda publikatsioone, lühivormide esinemust 19. saj. lõpukümnendite ja sajandivahetuse tarbetrükistes (kooliõpikud, kalendrid, ajakirjad), M. J. Eiseni lühivormiraamatuid jt. olulisemaid publikatsioone 20. saj. algukümnendeilt, ERA ja RKM-i tegevust ning 1920.–1970.aastate lühivormiväljaandeid (E. Normann, A. Reitsak, V. Metstak jt.), E. Normanni ja S. Läti rahvaluuletekstidest koostatud lasteraamatuid jm. trükiallikaid. Üksikasjalisemalt käsitletakse M. Kuusi poolt algatatud läänemeresoome vanasõnaprojekti, milles mul oli ja on taaski õnn osaleda, ning selle raames ilmunud üllitisi, millest enamik on eespool juba nimetatud. Sarja kolmas raamat (SFL III) püüab anda sissevaateid ütluste semantikasse. Esitatakse autori kujutelm vanasõnade loogilise analüüsi võimaluste ning vanasõna modaaltasandite ja kommunikatiivse struktuuri kohta. Refereeritakse üldise troobi- ja (esmajoones kognitivistliku) metafooriteooria elemente ning arutatakse nende kohaldatavust vanasõnade kujundianalüüsile. Nimetatakse nn. surnud metafooriga seonduvaid probleeme ja visandatakse loend eesti keeles käibivatest konventsionaalsetest metafooridest tootlikemate leksikaalsete allikväljade kaupa. Formuleeritakse semantiliste teisenduste põhireeglid ja -tüübid vanasõnades. Puudutatakse kujundi sisu kirjeldava metateksti täpsuse küsimust. Antakse ülevaade semantilistest vanasõnaklassifikatsioonidest (põhjalikumalt G. Permjakovi, "Vanasõnaraamatu" ja M. Kuusi omadest).
Tahan öelda oma südamlikema tänu Tartu parömioloogiarühma endistele ja praegustele liikmetele Erna Normannile, Veera Pinole, Ingrid Sarvele, Rein Saukasele, Anne Hussarile, kes de facto igas mõttes jagavad järgnevate ülevaadete ja kokkuvõtete autorsust.
Samuti olen siiralt tänulik Tartu Ülikooli kirjastusele ja selle juhatajale hr. Mart Oravale jätkuvalt lahke võimaluse eest nende tööde avaldamiseks.
Ja last not least tänan oma armast abikaasat Luule Krikmanni, kes mu raamatute visale saamisloole igati kaasa elas, tunduva osa käsikirjast puhtaks kirjutas ning keele- ja näpuvead parandas.
Tartus, 6. mail 1997. a.
Arvo Krikmann
|
|