Mul on lemmikloomaks merisiga Bella. Tema pärisnimeks on Donna-Bella. Mulle lihtsalt meeldis see nimi, kui ma talle neli aastat tagasi selle panin. Bella on igasuguseid tükke teinud, näiteks saltot ja ta sitsib ka.
Mul on kilpkonn ja tal kindlat nime päris ei olegi, aga kõik kutsuvad teda Kilpaks. Nime on ta arvatavasti kunagi ammu juhuslikult saanud, sest keegi ütles talle nii. Päris naljakas oli vaadata, kuidas ta ükskord kaela pikaks välja sirutas ja kärbseid püüdis.
Minu lemmikloom on merisiga Ruuno. Tema nimi oli mul ammu väljamõeldud. Esimese merisea nimi oli Nummi-Lifter. Selle nime valisin siis, kui sõitsime isaga ühest rekkast mööda ja selle taha oli kirjutatud NUMMI-LIFTER. Originaalne, kas pole?! Mu praegune merisiga on jube õgard. Ma olen ta vist üle söötnud. Ükskord viisin ta õue ja panin muru peale, kuid kogemata sipelgapessa. Siis hakkas ta äkitselt hüppama ja kargama. Vaene loomake :D
Mul on hästi armas kass Miisu. Nimi sai ta eelmiselt omanikult, kui oli veel väga väike. Ta on paras pätt. Ta solvub kergesti. Siis kui on solvunud läheb laua peale ja ajab asjad segi ning lükkab osad asjad maha. Kui tahab, et ma paitan teda, aga ma ei viitsi, siis hammustab mind varbast. Õhtuti kutsub mind magama käib kogu aeg mul kannul.
Mul oli lemmikloom, koer. Kahjuks ei ole teda enam meie seas. Aga ta oli parim koer, keda tahta. Ma mäletan, kuidas talle meeldis talvel lume sees püherdada ja palli mängida. Igatsen teda.
Mul on akvaarium kus on palju kalu. Ühe kala nimi on Vunts, oma nime on ta saanud sellest, et tal on vuntsid, hiigla suured vuntsid. Kui ma pistsin oma näpu akvaariumi, siis ta näksas seda.
Minu esimeseks koduloomaks oli (kahjuks on ta nüüd surnud) rott. Tema armastas kogu aeg minu õlal istuda ning ta jälgis hoolega mu igat liigutust. Ta nimi oli Tuti. Tal oli väga rumal komme kõik väiksemad ja läikivad asjad oma urgu vedada. Ja kui midagi väärtuslikku kadunud oli, siis teadsime, kust otsida. Järgmisteks lemmikuteks said meil linnud. Kui esialgu oli neid kolm, siis nüüdseks on neid 12 ja neile ei jõua enam isegi nimesid välja mõelda. Eelmisel aastal täitus mu suurim soov - ma sain kutsu. Sain kokku paraja summa raha ja koos emaga valisime interneti kaudu koera - chow-chow. Käisime teda Räpinast toomas. Kahjuks oli kasvataja talle juba nime ära pannud - Naomi. Muidu ise olin mõelnud, et panen nimeks Sarah-Cathy del Sandra. Ja juba nädala pärast on mul võimalus panna see nimi, kõige ilusamale Naomi kutsikale. Tulevikus kavatsen võtta veel endale kalad ja Pärsia kassi. Kahjuks on mul meenutada üks kurb lugu seoses Naomiga. Jalutasin koeraga väljas, kui kuulsin selja taga karjumas ühe mehe häält: "Võta oma koer ja jookse!" Oli mõeldamatu, et ma saan oma koera sülle võtta - ta on ju nii raske! Vaatasin selja taha ja nägin kuidas bullterjer meie poole jookseb. Olin šokis. Ta haaras kramplikult Naomi seljast kinni, ega lasknud enam lahti. Hiljem sain teada, et need koerad ongi aretatud tapmiseks. Naomit päästis Falk-i tulek. Suure vaevaga suutsid nad Naomi päästa. Siiani tuleb hirm kuuldes, et selle tõu kasvatajad kiidavad bullterjereid ja räägivad kui sõbralikud nad on.
Mul on kolm kassi ja koer. Kassidel ei ole nime, aga koera nimi on Jack. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, sest ma olin ainult kuu aega vana kui ta toodi. Ta kunagi hammustas mind ja peale seda olen ma temaga paremini läbi hakanud saama.
Mul on mitmeid lemmikloomi olnud ja on ka praegu. Kasvasin talus, nii et olen loomadega harjunud. Mul on hetkel tavaline valge (üleni!) kass, kelle üks silm on sinine ja teine roheline. Ta on emane, nimi on Kitty, kuna kassi saamise ajal oli see nimi kõige sümpaatsem. Ta on suhteliselt ära hellitatud. Ta on minu kass ja enamus teisi pereliikmeid ei võta teda sülle, kuna Kitty hakkab kergesti urisema ja saab mõnikord ruttu vihaseks. Minuga ta aga halvasti ei käitu. Mu väike õde kardab teda, ega julge tema juurde mõnikord üldse minna. Kui me kassi võtsime, oli ta ainuke. Nüüd, tänu talle, on meil seitse kassi. Mu kass usaldab mind niivõrd, et toob oma pojad alati minu juurde, et aitaksin nende eest hoolitseda.
Jah, mul on lemmikloom. Ta sai nime minu sõbrannalt (Panter). Temaga seoses on meeletult palju lugusid. Ta on meile nii kallis ja armas, et me ei saa kuskile ilma temata minna. Bussisõidud koos kiisuga on eriti vahvad. Kassid on ühed minu lemmikloomad. Panter on alati minu juures, olgu ma siis haige või kurb. Eriti armas on ta siis, kui mängib. Panime talle käevõru ümber kaela ja tema hakkab siis sellega mängima. Liiga armas lihtsalt! Ja vahest mänguhoos teeb selliseid liigutusi nagu mängiks korvpalli. Kas pole mitte vahva?
Mul on kass Käku, kuna ta oli nii karvane ja ema hüüdis teda Käderdiseks ning jänes Lota, mis on õe pandud. Kass on mitu korda roti või linnu kinni püüdnud ja tulnud sellega meie ukse ette mängima.
Mul on koer kodus nimega Ronni. Mäletan, kui Ronni oli 8-kuune, käisid meil külalised ja nad jätsid kogemata värava lahti ning koer pääses välja. Ta oli mitu päeva kadunud ja me kartsime, et ta on auto alla jäänud. Õnneks leidis mees, kes koertekooliga tegeleb, meie Ronni juhuslikult väikeste lastega mängimas. Ta teadis, et meie koer on kadunud, tundis ta ära ning kutsus teda nimepidi ja tõi ta siis meile ära. Mulle meenub ka praegu, kuidas ta põrandaharja mööda põrandaid lohistas ja ehmunult eemale läks selle kära peale. Ja hästi tore on veel see, et kui tal veekauss tühjaks saab, siis tuleb ta kauss hammaste vahel minu juurde ja tahab, et ma selle uuesti veega täidaks. Talle meeldib ka autoga sõita. Kui me perega kuskile autoga lähme ja Ronnit kaasa ei võta, siis ta solvub ja läheb kurvalt kuuti.
Ei ole lemmiklooma, mingi suvaline kass käib ukse taga, teda toidame. Siis kährikud ja rebased käivad ka uksetaga söömas meie toidu ülejääke. Meenutusi: kass ajas rebast ükskord taga ja kassil on üks silm, magab garaaži pööningul.
Kodus on nüüd kaks kassi ja koera, kanad, kaks jänest. Üks kass kadus talve jooksul ära. Mul oli vanasti üks armas kollane kass Kollu, kes aga suri, kuna aga suri, kuna oli uute poegade ilmale toomiseks liiga vana ja sellega seoses olid tal ka suured jamad poegimisega. Aga kui ma veel olin noor, siis ta magas öösiti mu jalge otsas. Ühel öösel ärkan üles, tahtsin pead ja patja teise voodi otsa panna. Poolunine nagu ma olin, panin oma käe millegi märja sisse. Tasapisi ärkasin üles ja avastasin, et ma magan peaaegu kakiloigu sees. Hais käis ka üle pea. Vennale kuulutati ükskord sõda, kui ta suvel aidas magas. Kassid armastasid aidapööningul hädal käia. Ja öösel saigi suure sirina peaaegu pea peale. Ega rohkem nendega selliseid naljakaid lugusid polegi.
Lemmikloomi on mul olnud palju ja alati. Kuid ehk üheks erilisemaks tuleks lugeda meie kassi, Sessat. Oma nime sai ta Lindgreni lasteraamatust "Bullerby lapsed". Ta ei ole tavaline kass. Ta on ennast täielikult kohandanud meie pere veidra ja liikuva elustiiliga. Ta on õpetatud koera moodi rihma otsas käima, ta on õppinud külmkapi ust avama, et siis endale midagi meelepärast süüa võtta. On täiesti mõeldamatu, et ta oma pere liiget hammustaks, küünistaks ja ka tema löömine ei tule kellegil mõttesse.
Mul on lemmikloom nimega Vatsu. Ta on kass, kelle nimi tuli tema suure kõhu järgi. Alati vanematekodus käies ronib ta minu kõrvale voodisse ja magab seal terve öö. Ka siis, kui haige olen, tuleb ta oma armastust nurrudes näitama.