On küll. Kass Musi - saanud oma nime sellest, et ta nii armas oli. Koer Johnny: lühend Don Juanist. Meenub lugu, kus koer ja kass said omavahel tuttavaks, nad seisid vastakuti ninad koos ja nuuskisid üksteist. Järsku hakkas koer kassi nokkima ja kass hüppas talle kõrri ja tegi koerale üks-null.
Mul, õigemini meil, on kaks koera. Donna ja Kuti. Kass oli ka, aga ta kadus ära. Kuti sai oma nime meie vana koera järgi. Ta on selline pisike valge, laisk kutsu. Donna oli meie vanaisa-vanaema koer, aga ta hakkas neid segama ja nad tõid ta meile. Donna on ka saanud oma nime ühe teise koera järgi, kes oli ka Donna. Ta on vana, aga hästi aktiivne. Talle meeldib palliga mängida ja joosta. Donnale meeldib kasse taga ajada. Ükskord ajas ta ühe kassipoja puu vahele, aga selle asemel et kiisu peale uriseda lakkus ta kassi. Kutile meeldivad hirmsasti pehmed asjad, kui ta saaks, siis magaks ta ainult sulgpatjade vahel. Peaaegu kõik tema mänguasjad on tema poolt lõhki rebitud.
Minu toas on akvaarium, kus on ligi 30 kala. Toidan neid igal hommikul ja õhtul. Seal leidub gupisid ja kaks põhjakoristajat, kelle hüüdnimeks on saanud põhjakollid. Kuna põhjakoristajad on pikk sõna, siis on lihtsam öelda põhjakollid. Nende tegemised: nad saavad juba kaugelt aru, kui keegi tuppa tuleb. Neil on akvaariumis oma tass, kuhu nad vuravad inimese saabudes.
Üldiselt on mu lemmikud koerad. Mul on ka omal koer olemas, ta nimi on Larry. Saksa lambakoer on, puhast tõugu ja puha. Tal endal pabereid ei ole, aga ta emal ja isal olid paberid. Nime mõtles ema. Seda ma ei tea, kust tal selline mõte, aga kui ta selle nime välja pakkus, siis see hakkas kõigile meeldima ja oligi asi otsustatud. Kui Larry väike kutsikas oli, siis me viisime ta metsa mängima. Me seisime kolmekesi rivis: mina, Gerli ja kasuisa Margus, ah jaa Larry oli Marguse kõrval. Margus ütles koerale, õigemini küsis: "Kus Gerli ja Sigrit on?" Siis jooksis Larry meid metsa otsima. Kui ta oli seal juba natuke aega olnud ja meid ta ju üles ei olnud leidnud, siis ma hüüdsin Larryt ja ta jooksis metsast välja, endal keel maani. Aga ta oli õnnelik meid nähes. Nii armas mu meelest.
Mul on kodus koer. Koeraga käin õues jalutamas. Ta on hundikoer ning taibukas. Teda tuleb õpetada, mida tohib teha, mida ei tohi. Kui õpetad talle näiteks käpa andmist, tuleb teha seda aastaid, sest kui ta ühe korra hästi teeb, ta enam teist korda ei oskagi.
Mul on oma lemmikloom tšintšilja, ta nimi on Fitt. Kunagi pidasin ka päevikut, kuid nüüd enam mitte. Ma lasen tšintšiljat tihti puurist välja ja siis on tore teda lõua alt sügada.
Mulle õudsalt meeldivad hobused, kuid kodus pole. Veel on kass ja koer. Kassi tõug on pärsia segavärviline kass ning koer on hunt. Tegelt pean ka vahel päevikut. Loomadega mängin ja õpetan trikke, hobusega saab käidud vahel ratsutamas ja päevikut siis kirjutan, kui aega on. Vahel saab kassiga tagaajamist mängitud ja koeraga samuti.
Mul on kaks lemmiklooma, nimelt kaks kuldkala - Piibe ja Markus. Nad on olnud mul juba kaks aastat. Ma sain nad oma üheteistkümnendaks sünnipäevaks. Nendega on nii, et ma kardan, et nad surevad ära varsti. Sest ma ei viitsi neil vett vahetada akvaariumis. Ma olen nad juba harjutanud õhtul/öösel sööma. Et ma annan neile siis süüa, kui ma magama lähen. Kuigi see ei ole eriti tervislik.
Minul endal isiklikku looma pole, aga õel on kass, keda ma võin pidada enda omaks. (Mina toidan, mängin, käin õues temaga.) Tema nimi on Asta (lahe nimi). Selle nime mõtles naljapärast ema ja see hakkas kõigile meeldima ning selle ta oma nimeks saigi. Ta on hästi kuri kass, kõlbab paremini maja kaitsma kui koer. Meie kass ronib alati ukse peale ja jääb sinna lõksu ning siis peab teda aitama. Tänu temale on meil ka üks seina nurk ära muterdatud. Kui ta ronib seal siis jätab tapeeti küüne jäljed.
Mu lemmikloom on minu koer. Ta nimi on Gever, selle on talle pannud mu kasuisa. Kasuisa räägib, et selleks, et loom oleks eriline, tuleb talle ka eriline nimi panna. Temaga seotud lood on sellised, et palju kordi on ta kassi tagaajamisel vastu puud jooksnud ja üks kord püüdis metsnugise kinni isegi.
Minul endal ei ole koduloomi, kuna ma elan korteris, aga maakodus on meil koer, kelle nimi on Kolli. Ma ei tea, kuidas talle see nimi pandi. Ma mäletan, kui ma väiksem olin, siis ma kartsin teda hullult, sest ta haukus kogu aeg.
Mul on lemmikloomaks mu koer, kelle nimi on Junior. Pereringis mõtlesime talle nime ning emal tuli selline nimi meelde, ta ise ka ei tea täpselt millest, ning sellise nime me talle panimegi. Kui ta veel väike oli, siis ta oli paksukene ja hästi karvane, nii et kui sooja tahtsid, siis võisid ta alati enda kaissu võtta.
Mul oli kass. Ta nimi oli Fiilia. Kahjuks läks ta kaduma, läks õue ja tagasi ei tulnud. Tema erilisus seisnes selles, et tal oli kunagi väiksena saba ukse vahele jäänud (juba sünnikodus) ning tal oli see väike ja lääbakas. See oli minu arust nii armas. Talle meeldis ka hommikuti mu peale massaaži teha. See oli lahe:)
Mul on kodus kass nimega Felix. Felixi sain ma ühel päeval, kui tulin pühapäevakoolist. See oli umbes nagu jõulukingiks. Leidsin kassi kuusehekist nutmast ja võtsin ta endale. Kass oli vist ära visatud, sest kui ma talle pai tegin ja sülle võtsin tuli ta minuga terve tee koju kaasa. Minu juures on ta elanud juba 4,6 aastat. Ta on väga truu. Nimi meeldis mulle ühest raamatust ja see tähendab ka armsat ladina keeles. Ühel päeval, kui ma sain haiget ja nutsin, tuli ja pani oma käpa minu kõhu peale ja lohutas mind.
Lemmikloom oli mul koer, kes elas vanaema juures, ta nimi oli Morri. Väiksest peale mängisin temaga pidevalt. Käisime koos metsas marjul, seeni korjamas ja vahest niisama jalutamas. Ta oli tore ja truu koer, kuid ta jäi vanaks. Ühel õhtul läks ta kodu juurest ära, oli paar päeva kadunud. Vanaisa läks teda otsima, kuid ei leidnud teda. Arvatavasti on ta surnud. Ta oli väga tore koer. Ta sallis kõiki peale joodikute.
Mul on lemmikloom, tal ei olegi kindlat nime, ei ole tihti kodus ka. Ta on selline karvane, pehme õuekass. Ma ei mäleta juhtumeid, lugusid seoses temaga. Küll aga mäletan lugusid oma teistest lemmikloomadest. Teine taksikoer lükkas oma kutsika vundamendiauku, et näha kas ta saab ise välja, sest ta oli igavene vinguja ning saamatu, tüütu kutsikas. Kui ema nägi, et ta ei saa sellega hakkama, hakkas ta edasi-tagasi jooksma ning meid kaasa tirima, et me ta poja välja aitaksime.
Mul on lemmikloom nimega Spike. Nime pani talle mu õde lihtsalt tunde järgi. Ta vanasti näris kõik juhtmed ja asjad katki, kuid nüüd on ta juba suureks kasvanud.
Jah mul on oma lemmikloom, see on kass, tema nimi on Juss. Nime, kust või mille järgi ta sai, ei tea ma täpselt, kuna sain ta siis, kui ta oli juba nimega harjunud. Temaga seoses on palju toredaid juhtumeid. Kuna ta on väga aktiivne, mängib ta väga palju. Näiteks ühel päeval, kui koolist koju tulin, ehmus ta ukse kinni panemisel ja jooksis kogemata vastu kappi. Ning seejärel jooksis ehmatusest minu tuppa.