Mu lemmikloom on koer, ta sai oma nime ühe ilusa koeranime järgi. Ta nimi on Bimbo, kuna seda nime on raske välja öelda, muutsime siis ta Pipiks. Sellega nimega kutsume teda alati ja kuuletub ka sellega väga hästi. Mulle tuleb üks lugu tema peale mõeldes meelde, oli üks päev, kui me isaga metsa läksime, me kuulsime, et midagi on metsas, välja ilmus kits. Oi mis siis juhtus - koer hakkas kitse taga ajama ja koer jäigi kaks päeva kadunuks. Kolmandal päeval jõudis ta koju, mõtlesime küll, et kuidas ta nii ära elada sai.
Lemmiklooma mul enam pole, andsime kassi ära, täielik hull oli. Tuli kallale koguaeg ja niisama nõmetses. Aga üks paljudest kassidest, nimi oli tal Hallu, jääb alatiseks meelde, kõige kallim ja parim kass oli. Ta oli minusse hästi kiindunud, käis mul isegi koolis vastas mõnikord. Ma mäletan üksõhtu, kui tuppa läksin, siis ma hüüdsin teda akna pealt, tavaliselt ta juba esimese hüüde peale tuli sealt kuskilt aiamaade vahelt jooksuga, kuid see õhtu hüüdsin tükk aega, aga teda polnud näha. Ta oli mingi nädal aega kadunud, ma käisin teda otsimas ka jne. Siis mingi nädala aja pärast mängisime plikadega just väljas keksu ja ma nägin teda naabrite keldriakna peal, vähe õnnes olin ju, rõõmupisarad tulid silma, ema oli ka päris õnnelik.
Mul on kodus üks lemmikloom - kass. Talle öeldakse palju nimesid ja kindlat nime tal ei olegi. Kassiga tuleb kohe meelde see, kui ta ära kadus. Otsisime terve perega teda igalt poolt, aga kassi ei olnud kusagil. Mina ei loobunud kordagi tema otsimisest, kuna see kass on mulle niivõrd kallis. Otsisin teda sellistest kohtadest, kuhu ta kunagi ei pääseks isegi. Kartsin juba, et olen oma kassi ära kaotanud, aga õnneks mu vend leidis ta trepi alt üles. Kui ta kassi tuppa tõi, siis mul tulid rõõmust pisarad silma. Tavaliselt, kui ma oma kassi pesen, siis see ei meeldi talle üldse. Seekord oli ta nii rahul, et ma ta puhtaks pesin. Ma olin väga õnnelik.
Mul on küll lemmikloom. Ta on kass ja ta nimi on Mati. Me leidsime ta kord järve äärest ja me viisime ta koju ja me vaksineerisime ka ta ja meil hakkas temast kahju. Ta on meil kaduma läinud. Ta oli kuskil nädal aega, aga ta on iga kord, kui ta on kaduma läinud, kodutee üles leidnud ja meie õega muretsesime kogu aeg.
Mul on kass Pätu. Ja väga imelik, et tema iseloom vastab suurepäraselt ta nimele, sest üks suur Pätu ja pahandusetegija ta ongi. Aga ta on mulle ilmatult kalliks saanud. Talle meeldib õues jalutamas käia (elame korteris) ja siis vahel on kohe päev otsa kadunud. Kord oli ta juba terve päev ära olnud ja ma olin nii mures, et läksin kell viis hommikul (olin niikuinii millegipärast juba ärkvel) teda õue otsima, aga tulutult. Alles paari päeva pärast tuli koju tagasi.
Mul olid kunagi paar aastat tagasi liivahiired. Nendega juhtus siis nii, et muidugi nad kaagid murdsid enda puurist välja ja läksid mööda tube hüppama. Noh muidugi oli see nii, et mina jätsin nende ukse õhtul lahti ja läksin ise ära magama. Öösel muidugi ärkasin vahepeal mingi kribina-krabina peale üles, aga noh ega ma sellest loomulikult välja küll eriti ei teinud. Hommikul tegin silmad lahti ja läksin hambaid pesema, kui äkki ema kiljub nii mis hirmus. Ta olevat näinud midagi pruuni üle toa jooksmas just siis, kui hakkas kassi õuest sisse laskma. Minul oli muidugi asi kohe selge ja keelasin kassi sissetulemise ära. Selle esimese vennikese saime kergelt kätte, ema läks ühelt poolt ja isa teiselt poolt ja mina tulin purgiga ülevalt ja oligi käes. Aga selle teisega oli väike jama, nimelt ei leidnud teda üles. Nii me siis veetsime enda laupäeva mööda tube kolades, kuni lõpuks leidsime teise ka lõpuks üles. Vähemalt oli hiirtel tore öö ja hommikupoolik.
Meil on lemmikloomaks kass, kes alati magab minu voodis, vahel isegi öösel minu kõrval. Tegelt oleks tahtnd koera, aga kahjuks elame korteris ja seal on teda raske pidada, eriti qi kedagi pole kodus. Kassi nimi on Tiugu, ma ei teagi miks see nimi, aga vist ema pani ta lihtsalt, vaatas kassile otsa ja see oli lihtsalt nii Tiugu nägu, ja ega ei oleks midagi muud pähe tulnd ja oligi Tiugu valmis. Üks väga hea lugu on küll temast. Kord qi ta oli väike, kadus ta lihtsalt ära. Pealegi oli suvi ja kõik jooksid siis edasi-tagasi ja arvasime, et ta oli välja kolinud. Otsisime teda igalt poolt, nii seest kui väljast naq segased, aga siis äkki ilmus ta diivani alt, tagant või ma ei teagi kust välja.
Mul on koer. Tal juba oli oma nimi enne, kui me ta saime. Ükskord ta jooksis ära. Ma hakkasin järele jooksma, kuid ei jõudnud järele. Siis ma jäin seisma ja hakkasin kodu poole tulema. Ma vaatasin selja taha ja mu koer kõndis mu järel. Ma hakkasin teda kinni võtma, kuid ta jooksis uuesti minema. Ma kõndisin koju ja ta tuli ise minu järel tuppa.
Hetkel pole mul lemmiklooma, kuid umbes kaks aastat tagasi oli mul merisiga, kes käitus õudsat imelikult, hüples iga sõna peale, vingus ja piuksus ja seega sai ta oma nime Imelik. Mäletan siiamaani, kuidas olen Imeliku puuri koristades teda kaotanud ja alles mõni tund hiljem leidnud prügiämbrist, kuhu ta pidevalt sisse ronis.
Hetkel on kaks kääbushamstrit. Nimed pani mu vend. Paksu ja Notsu on nende nimedeks. Üks lugu tuleb meelde, kui me parajasti mängisime nendega telekatoas, siis nad panid jooksu diivanite alla ning Paksut ei leidnud me tükk aega üless, kuid lõpuks jooksis ta kusagilt august välja. Me olime kõik nii mures, kuid nüüd naerame selle üle.
Hugo, minu väike sülekoer. Nimi on tal Tekitše Maia Kevin Hugo Kross. Ja sealt siis see nimi Hugo. Ühel õhtul, kui ta oli kolmekuune(nüüd on ta neljakuune) läksime naabrite juurde, kellel olid külalised. Need külalised tahtsid Hugot näha ja mõtlesime, et me just ostsime talle uue rihma ja et läheme siis, kuid see rihm oli kahjuks talle suur ning ta sai sellest lahti. Ja kuna oli pime, siis hakkasin mina paanitsema, et ta on veel totu ja ei tea kuhu ta läheb, kuid õnneks kui ma jooksin tuppa, siis jooksis ta mulle järgi ja me saime ta kätte.
Hetkel ei ole. Mul oli küülik nimega Nöpsik. Ta sai nime oma ema järgi, kelle nimi oli Nööbik, ilmselt suurte silmade järgi. Üks naljakas lugu oli see, kuidas ta kamina sisse ära kadus. Meil on kaminasüdamiku ja ilustuste vahel palju tühja ruumi ja nõnda ta peitiski ennast sinna sisse ära ja terve päev otsisime.
Mul ei ole enam lemmiklooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda, kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul ei ole enam lemmiklooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda, kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul on kass, kelle nimi on Popsu ja ta sai selle nime juba tema esimestelt omanikkudelt. Ja üks lugu on selline: oli ilus ilm ja päike paistis kui järsku mu ema avastas, et kassi enam pole. Me hakkasime teda otsima, aga toast me teda ei leidnud ja kuna me elame viiendal korrusel, siis me arvasime, et ta on aknast või rõdult alla kukkunud. Siis ma läkin alla vaatama, aga kassi polnud. Mõne tunni pärast leidsime oma kassi naabrite rõdult ja saime ta ilusti jälle koju.
Jah, koer. Ta on saanud oma nime ühe poisi käest, kes käib minu trennis. Ta jooksis ükskord kodust ära ja me otsisime teda umbes tund aega ja lõpuks leidsime ta ühest võõrast aiast.
Merisiga on. Nimi Mirru. Nime ma tahtsin panna merisea järgi, et algul, kui ma ta sain, siis oli ta nimi Merru, aga ajapikku muutus see Mirruks. Kui ma taga suvel väljas olin ja kui ma päikest võtsin, siis ma ei leidnud teda kohe üles, suht pabinasse läksin, aga ta oli kuskil rohututi taga.
Lemmiklooma enam ei ole. Kunagi oli mul koer nimega Paul. Nimesaamist ma enam ei mäleta, kui ta saime olin alles väike. Mingeid erilisi lugusid ei meenu, võibolla see, kui ta ükskord rihma otsast lahti sai ja toidupoodi jooksis. Ema nägi teda seal juhuslikult ja viis ära.