On ju kõigile teada, kes on inimese parim sõber. Nüüd te teate siis minu sõbra nime ka. Me ei olegi väga vanad sõbrad. Dingo on 2 aastane. Minu vanus ületab tema oma 10 kordselt. Mina võin elada ligi 90 aastaseks nagu mu vaarema, aga koera iga on vaid paarteist aastat. Siiski võib see olla ju peaaegu 20 aastat, kui üks elav hing on minu vastutusel. Surma me vältida ei saa, aga selle vahepealse aja saan teha meile mõlemale väga toredaks. Sellest, kuidas meie tutvus üldse algas ja sõprusest ning kooselust oma armsa peniga räägin nüüd lähemalt.
Elasime koos mehega Tallinnas. Meil oli väike üürikorter, kus elas ka valge Mina nimeline rotike. Abikaasal oli ka enne rotte olnud, aga mitte koera. Kutsusoov tekkis esmalt minu peas, sest minu vanemate kodus on alati koeri olnud ja mulle tunduvad koerad kõigist lemmikutest kõige mõnusamad. Otsustasime võtta taksikoera. Teadmata minu kutsikaunistusest saatis mu sõbra tuttav mulle sõnumi teatega, et on ära anda emane beež koerapoeg. Rõõmustasin väga ja läksin seda koerahakatist vaatama. Kohapeal nägin ühte hakkajat kutsut, kes korteris elavate kassidega mängida üritas ning oli ise hästi muku olemisega. Ma lihtsalt ei suutnud ära öelda, sest see kutsuplika nii meeldis mulle, kuigi polnud taks. Sain teada, et Dingo (kellel siis veel nime polnud) oli koos oma vennaga jäetud Tallinnast Peterburi poole maantee serva maailma hooleks. Kui tuttavate perekond sealt mööda sõitis, märkasid nad neid tee ääres. Isane koer sai kohe järgmisel päeval endale omaniku, emane aga ootas mind ülejärgmiseni. See oli veebruari kuu ja kui me majade vahelt trolli peale läksime, oli tal kõndida külm. Roosa kõht oli karvadest paljas ja hangedes sumbates oleks see lumiseks läinud, nii viisin ta süles koju. Abikaasa tuli varem töölt koju ja tõi poest kutsule kausid, jooksutraksid ja head koera-toitu. Kohe hakkasime ka nime nuputama, selles oli abiks tore koeraraamat. Järgmisel päeval käisime arsti juures, kus määrasime kindlaks tema vanuse, panime talle sünnipäeva, tegime ära vaktsineerimised. Koeral oli nüüd oma kodu ja pass.
Küllaltki raskeks osutus probleem pissimisega! Vaibad sai kohe maast võetud, kuid aina tuli kuivatada ja koristada. See ajas lihtsalt hulluks! Ma ikka uurisin erinevaid lahendusi ja küsisin asjatundjatelt nõu - küll ma teda keelasin toas ja kiitsin õues ja muudkui pesin ja nühkisin põrandat, olin alalõpmata valvel, et millal ta ärkab ning millal sööb, et siis kohe temaga trepist alla joosta. Kutsikas ei osanud oma emotsioone üldse talitseda. Lasi nii suurest rõõmust kui ka hirmust. Selline tants ja tagaajamine kestis kuid ja kuid ja kuid.
Ma mõtlesin juba, et sellisest lorust küll asja ei saa! Aga mida rohkem ma täpselt õigel ajal sain teda kiita ja noomida, seda kiiremini ta õppis. Seega ma muudkui õpetasin talle suures usus ja lootuses erinevaid käsklusi ja palju ka mängisime koos.
Tänaseks päevaks on mu kannatlikkus ennast täielikult ära tasunud! Väga palju võib kohata, et inimesed nunnutavad kutsikaid ja ütlevad, et oi - oi... kui nad vaid selliseks armsaks jääkski. Mina aga arvan, et ilmselge on see, et koerapojad on toreda välimusega energiapommid, aga seda töörikast titeaega ma küll tagasi ei sooviks. Minu jaoks läheb koer iga päevaga armsamaks ja usaldusväärsemaks sõbraks. Dingol on nüüd justkui põhiharidus olemas ja ta võib juba lustiga lisa õppida ning kinnitada olemasolevaid teadmisi ja oskusi. Tarkust olen kogunud koos koeraga, ikka õppides oma eksimustest. Dingo on ju minu sõber! Iga päev olen ma tähelepanelik selle suhtes, mida tema tahab teha, et tal ei oleks igav. See igavus ja tegevusetus on üks suuremaid probleemide probleeme üldse! Iga hing sisimas ju teab ja tunneb, mis on see meelepäraseim tegevus ja mida ei taha üldse teha. Mina saan reguleerida koera käitumist mõista andes, mis mulle sobib ja mis ei meeldi. Seda, mis tegevuseelistustega on koer, tuleb valvsalt jälgida ja arendada.
Näiteks, kui märkan, et kutsikas armastab asju tassida, ju see tarimine siis talle meeldib. Sellest saab aga kujundada ka mängu, võib sobindada sinna juurde käskluse "too!" ja siis selle juurde kiita koera, kui ta seda teeb.
Minu koer on ju tundmatu suguvõsaga krants. Olen suutnud talle 2 aastaga õpetada üle 20 erineva käskluse. Lisaks üldtuntud käsklustele (istu, lama, rooma jne) oskab Dingo näiteks ukse enda järel kinni panna,
kummardada ja kätt- ehk käppapidi teretada (öeldes viska 5 saad pihku tema ühe käpa, viska 10 peale aga mõlemad esikäpad).
Alati leiame asju, mida tuleks talle veel õpetada. Praegu on probleemiks see, et koer ei mõista ilma piirdeaiata oma territooriumi. Siinkohal tuletaks meelde, et koera esivanemaks on hunt, kellele metsas kuuluvad tohutusuured alad. Päevselge on aga see, et hunt kaitseb oma territooriumi, eriti hoiab kodu ju emane. Jah, hunt minu magamistoas!
Kokkuvõttes on minu canis famiiiaris üks igati tore loom! Ja et tal igav ei hakkaks ning et tugevdada meievahelist usaldussuhet, läksime Dingoga agility koolitusele. Leidsin Hiiumaalt sellise toreda seltskonna, kes tegelevad koerte osavus- ja kuulekustreeninguga. Teatavasti sümboliseerib elu ju arengut ja liikuvust ning just see ongi see, mis iseloomustab minu koostööd oma neljajalgse semuga.
Arvan, et me kõik peaks spetsiaalselt tähelepanu pöörama - kes see karvane tegelane on, kes meiega samal territooriumil elab. Mõtlema läbi, et miks ja millal ta rõõmustab või kurvastab. Nad ei oska kõnelda nagu meie,
kuid see-eest on siirad ja vahetud ning just meie, inimesed, oleme need, kes neile elukeskkonna loome. Ka vanurist koera elu saab heaks muuta, kui me talle oma sõbralikkust üles näitame. Ei ole ju õige, kui keegi vanadesse inimestesse või loomadesse suhtub kui äravisatavasse kaupa. Vanarahvas on ju teadnud seda, et tee teistele seda, mis sa tahad, et sulle tehtaks. Oma lemmikloomade vastu armastuse jagamine paiskab alati kuhjaga rõõmu meie ümber ja südameisse! Seega pole see aeg mitte maha visatud, mis mina oma koerale pühendanud olen. Ma ju näen, et ta naeratab mulle. Ja mõlemad oleme õnnelikud, et oleme sõbrad.
SÕBER, KES MAHUB TASKUSSE
Rotid - hüüatab naine ja hüppab toolile. Tavaline reaktsioon, eriti naisterahvaste poolt. Aga rott lapse lemmikloomana? Ei, mitte mingil juhul. Nii arvasin minagi, kui tütar kord sellest juttu tegi. Kassid ja koerad, need ikka tavalised kenad koduloomad, rott aga näriline, kes keldris vaid pahandust teeb. Ja kuidas veel kõik kolm korraga hakkama saaksid? Koer kiusaks kassi ja kass sööks roti? Vaatasin siis eelarvamusega neid kodurottide pilte, mis tütar mulle näitas. Olid ikka õuerottidest erinevad küll. Proovisin siiski leida põhjuseid, miks üks rott meie majapidamises kindlasti liigne oleks. Tütar püüdis aga õhinal ja asjalikult seletada, kuidas nad kodus nii vaiksed ja rahulikud puuriloomad on, et mingit tüli neist ei tulegi. Pisut juurvilja ja vett ning kõhumuredki on lahendatud. Ei mäleta, mida tookord siis vastasin, kuid varsti oli meil hall rotipoeg Naksitrall kodus. Sai oma puuri lapse toas ja nii ta elu meil algas, Naabritüdruk oli samuti rotivaimustusse nakatunud ja nii toodi meile teinegi rotuke. Naabril polnud aga veel õiget puuri oma loomakese jaoks ja nii jäi teinegi mõneks ajaks meile. Valge oli tunduvalt pisem ja sai puuri esimese peremehe käest kohe keretäie. Et väike valgeke oleks julgem ja isekam, sai talle nimeks Mina. Mõne aja pärast kolis naabri juurde hoopis Naksitrall ja pisike Mina harjus kiiresti puuri täiesti omaks pidama. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele rottide räpasusest veendusime Mina puhul, et puhtamat looma annab ikka leida! Pidevalt puhastas ta ennast hoolega ninaotsast sabani ja käis ka veekausi juures nägu pesemas. Eriti räpasena tundis ta ennast inimesega kokku puutudes. Siis järgnes väga põhjalik puhastusprotseduur.
Loomulikult oli tal puuris kindel nurk WC toiminguteks, oma söögi-nurk ja pesa, mida ta aegajalt ümber korraldas. Toidumaitse oli tal üsna inimlik ehk otse öeldes - ta sõi kõike, mida meiegi. Oma eelistused muidugi olid: üldse ei maitsenud juust ja lemmikuks oli karamellijogurt.
Kes oleks võinud arvata, et kahe kuu pärast mängin minagi selle toreda tegelasega ja lasen tal oma õlal istuda nagu papagoil. Aga nii see läks ja Mina muutus tõesti lemmikloomaks, keda oli tore jälgida ja vahel ka tuppa ringi jooksma lasta. Muidugi olid siis koerad-kassid õues. Üks meie kassidest juhtus kord ikkagi Minaga vastamisi, kuid kass vaatas teda imestunult ja ei pidanud teda sugugi sobivaks saakloomaks. Õnneks muidugi!
Kodurotte on kahte liiki, Mina oli laborirott ja nende eluiga on umbes 2 - 2,5 aastat. Ütlen juba ette, et hästi hoitud Minal õnnestus isegi 4,5 aastat tütre lemmikloom olla. Ta elas rõõmsalt oma rotielu ja igav polnud tal kunagi. Mitmeid kordi tuli kolida koos oma peremehega, kuid see ei häirinud tema elu sugugi. Sageli seadis ta end tütre taskusse unele ja tegi nii mõnedki matkad tukkudes kaasa. Peaasi, et peremehe hääl, lõhn ja soojus ligi olid. Kui Mina oli ligi üheaastane noor emane, sai ta endale kaputsiinrotist sõbra Sina.
Mina oli vanem ja võimukam, kuid võttis siiski kaaslase omaks. Pereelu tulemusena saadi kaks pesakonda armsaid pojakesi. Mäletan esimest pesakonda, kus 14 kaputsiinmustrilist ja halli pisikest ringi siblisid.
Rotikesed kasvasid väga kiiresti ja peagi oli puur ronivaile, kiikuvaile ja kettas jooksvaile närilistele väikseks jäämas. Selliseid väikseid tavahiirest pisemaid pojakesi julgesid pihku võtta ka need, kes täiskasvanud looma pelgasid. Said sealt siis sõbrad ja zookauplused. Mina jäi varsti jälle üksi.
On teada, et rott on 7 targema looma hulgas. Oma nimele ta reageeris hästi. Toas ringi joostes kuuletus ta hüüdmisele ja tuli juurde. Tütar otsustas teha temaga labürindikatse. Papist sai ehitatud klassikaline labürint, mille läbimisel ootas rotti maitsev pala. Esimesel korral uuris Mina põhjalikult kõiki käike, enne kui maiuseni jõudis. Teisel korral ei olnud aga mingit ekslemist, rada oli meeles ja kiirelt eesmärk saavutatud. Pärast kümnendat korda aga üllatas Mina hoopis inimmõistust - ta lihtsalt näris kiirelt otsetee läbi papiseinte ja auhind oli jällegi käes.
Nagu juba enne mainisin, elas ta kauem kui keskmine laborirott. Viimasel eluaastal oli ta ajukasvaja tõttu pime. See ei häirinud tema elukvaliteeti eriti, sest korteri plaan oli selge ja ta orienteerus ilmselt mälu järgi. Sageli näppas ta koera kausist kuivtoitu, et voodi alla varusid soetada või vedas minema ka näiteks endast tunduvalt suurema kondi. See juba koerale ei meeldinud, kuid roti väiksed hambad tema ninas ei meeldinud talle veelgi enam. Nii et tavaliselt lasi koer tal lihtsalt omi asju toimetada ja sai oma kondi tagasi siis, kui Mina puuris uinakut tegi. Orienteerumistaju kaotas Mina vaid eriti hea saagi korral, siis läksid ärevusest kodupuurini viivad suunad segi. Nii ta elas oma rotimaailmas kõrvuti inimeste ja teiste koduloomadega kuni ühel päeval lihtsalt enam ei ärganud. Tema hauale sai pandud kivi. Meile jäi aga palju toredaid fotosid ja mälestusi väikesest tegelasest nimega Mina.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui lapsed olid algkooliealised (so enne 1990. aastat), olid meil kodus hamster ja valge-mustakirju rott. Maal on olnud mitu põlvkonda kasse ja koduvalvuriks erinevatel aegadel kas hundikoer või terjeri ja kolli ristand.
Viimased olid võetud puhtpragmaatilistel põhjustel: et püüaksid hiiri-rotte ja valvaksid kodu. Nagu ikka, muutub loom, kelle eest hoolitsed, südamelähedaseks, kalliks ja omaseks. Pealegi tunneb koer alati ära inimese, kes teda vihkab või kes temast hoolib, armastab ning vastab talle samaga.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen elupõline linnainimene, seepärast pole minu lapsepõlvekodus eales loomi peetud. Minu vanemad ei rääkinud eales soovist võtta koju mõni koduloom. Ega meenunud neil ka oma lapsepõlvest mingisuguseid erilisi lemmiklooma-lugusid. Võib-olla sellepärast, et elasime aastatel 1948-1958 südalinna maja 4. korrusel ja sealt kõrgelt käia alla tänavale looma jalutamas ja pissitamas ei tulnud kellelegi mõttessegi. Ei mäleta, et oleksime looma ka vanematelt luninud või väikesena soovinud. Võib-olla sellepärast, et kuni 10. eluaastani püüdis ema mingi osa suvest meiega koos veeta maal sugulaste juures. Maa seostus meil loomadega, linn mitte.
Küll lugesime meelsasti loomalugusid juturaamatutest nagu näiteks „Lugusid loomadest" - autorit ei mäleta enam.
Minu perre tulid loomad siis, kui lapsed olid veel eelkooliealised.
Umbes 1988-89. aastal. Kuldkollase hamstri kinkis tütrele klassiõde. Hamstrit pidi hoidma puuris, muidu peitis ta end kuhugi kapi taha või diivani alla ning raske oli teda siis kätte saada.
Kord jooksis hamster sektsiooni taha. Mitte kuidagi ei saanud teda enam kätte. Pärast pikka arupidamist pidime raamatud riiulitelt välja tõstma ja terve ühe püstaku seinast välja tõstma, et ta sealt siis kapi ja seina vahelt välja tuleks. Kole oli mõelda, kui hamster jääb kapi taha ja sureb! Seepärast pärast mitmeid meelitamisi toiduga ja muidu hirmutamisi pidime hakkama tegutsema, et teda kapi tagant välja saada. Pärast seda juhtumit me teda puurist enam välja ei lasknud.
Hamstril sündisid pojad: musta-valgekirjud ja kuldsed. Mida siis selle pesakonnaga ette võtta? Mida teha? Mõned kingiti sõbrannadele-koolikaaslastele.
Kord võttis noorem tütar 3-4 poega kaasa ning läks turu väravasse neid müüma. Poegade eest saadud 10 krooniga ostis ta ilusa musta kassipoja. See oli kodune toas hoitud must valge maniski ja valgete käppadega kass, väga ilus ja kuulekas. Kui hüüdsin: „Kiki!“ vastas kohe: „Kurr“. Siiani elas ta meie maamaja juures. Sel talvel - 2005/6 aastal aga kadus ta kuhugi ära. Lootsime, et pesitseb naabrite juures. Ta oli ka varasematel aastatel nii teinud, et kui Kiki pojal olid endal pojad, siis mõlemad kassid koju ühte ruumi enam ära ei mahtunud ning kassiema kolis talveks naabrite talu juurde, kus inimesed elavad aastaringselt kohapeal. Kevadel, kui ise jälle maale kolisime, tuli Kiki harilikult kodumaile tagasi. Tema oli esimene, kes meile alati vastu jooksis, kui auto hääli ja uste kääksumist kuulis.
Ta oli suurepärane hiirepüüdja. Räägitakse, et emased kassid olevat üldse paremad hiirepüüdjad kui isased: neil ju pidevalt pojad toita. Ikka toob ta poegadele midagi põllult või lakasuitamiselt kaasa. Kassi vananedes aga nägime teda üha harvem poegadele hiirejahilt midagi kaasa toomas. Seda ehk selletõttu, et kassiema hakkas mingil ajal oma poegi peitma ning me ei näinud enam toitmisprotseduuri.
Kodurott tuli meie koju järgmiselt: naabritüdrukule Kristale kingiti 2 rotti. Tema ema ei lubanud rotte koju jätta ja tüdruk kinkis roti omakorda edasi minu tütrele, kellega nad sageli koos mängisid. Õige pea selgus, et rott oli jäänud tiineks. Algul hoidsime teda vannitoas, sest ta käitus seal kenasti: tuli alati julgelt vastu ega põgenenud vanni alla. Käis ise kraani alt joomas. Panna polnud meil teda algul mujale kuhugi. Seepärast elas ta vannitoas. Tütred panid talle sinna ühe sooja flanelliga vooderdatud karbi, kus oli tal hea turvaline magada. Ühel päeval oli meie vannitoa karbis sigin-sagin. Rott oli midagi karbinurka nutsaku sisse ära peitnud. Selgus et need olid äsjasündinud väikesed rotipojad. Kohe ei saanud nendega midagi ette võtta. Noorem tütar pani rotipoegadele nimed. Poegade kasvades ilmnes iga rotipoja välimuses ja iseloomus tuntav eripära.
Edaspidi kinkisid tütred kord ühe, kord teise kellelegi tuttavale ära. Rott oli võrreldes hamstriga intelligentne loom. Tuli sõi ja jõi ka kraanist jooksvat vett. Inimest ei kartnud. Armastas istuda õla peal. Mina algul jälestasin seda looma. Hiljem harjusin ära. Õnneks polnud ta hall, vaid ilus valge-mustakirju. Ja ta oli väga uudishimulik.
Maal elavate ja elanud koerte nimed olid Bimbo, Lessi ja Ferdinand. Viimase koera Ferdinandi saime noorema tütre klassiõe käest, kui kõige esimene koer Bimbo äkki haigestus ja suri. Bimbo ostsime Tallinna lähedalt tuttavate käest. Maksime koera eest juba sellepärast, et pererahvas oli kutsika toitmiseks teinud kulutusi: kasvav kutsikas tahab saada korralikku toitu, et temast saaks tubli koer. Tõime ta koju, kui Bimbo oli saanud 3-kuuseks. Räägitakse, et kui koera noorena korralikult toidetakse, siis ta suurena pole enam nii suure isuga. Kehvasti toidetud koerad jäävad aplaks kogu eluks.
Esimese koera Bimbo vanemad olid paberitega tõupuhtad hundikoerad, kuid koeraperekonnas oli mingi probleem, miks sellele koerale tõupaberit ei antud. Bimbo maksis 1988.a. tutvuse poolest 50 rubla, kui korralikud tõukoerad maksid mäletatavasti juba siis 500 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Harilikult said loomad endale nime kas oma välimuse või mingi iseloomuerisuse tõttu.
Koertele panid lapsed nime raamatu või filmi järgi: Bimbo, Lessi ja viimane koer on Ferdinand. Kust see viimase koera nimi tuli, ei oska öelda. Noorem tütar tõi ja valis ka talle nime, kuigi me teised pereliikmed arvasime, et nimi on liiga pikk koera enda juurde kutsumiseks. Võiks olla midagi lühemat. Aga nimi jäi ja kutsume teda ikka kas pikemalt Ferdinandiks või lühemalt Frediks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid. tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms?
Looma puudutavat teavet oleme saanud 1985.a. Tallinna kirjastuse Valgus poolt välja antud raamatust „Koer“, ajakirjadest, viimasel ajal TVst, tuttavatelt. Aga väga pingsalt pole me igat loomapidamisreeglit jälginud ning seetõttu on nad kujunenud rohkem koduvalvuriks. Viimasel ajal on ka teleris olnud koerasaateid, kus õpetatakse inimesi oma hoolealustega õigesti ümber käima või tema negatiivseid harjumusi välja juurima - tegema ümberõpet, et koer ei kasvaks kodurahvale üle pea, et koer ei tunneks ennast peremehena, kellele kõik pereliikmed peavad kuuletuma. See saade on 2006. aastast Kanal 2-s „Nurjatud koerad”, kus pererahvast õpetatakse jagu saama looma inimesi häirivatest inetutest kommetest ning kuidas panna koera kuuletuma pererahvale. Järgitakse koera õpetamisprotsessi, mida võib ka TV vaataja kodus järele teha. Raskem on seda teha, kui koer on juba kutsikaeast väljas.
Ka on ETVs saade „Loomakliinik”, kus juhitakse tähelepanu kodu-loomade haigustele ja selle ravile.
Üldiselt peab koera või mõnda muud lemmiklooma koju muretsedes mõtlema sellele, et iga elusolendi jaoks peab pererahval jätkuma hoolt ja tahet temaga tegelda. Aega ja armastust. Et ka füüsiliselt oleksid koeri võimalik rihma otsas vaos hoida, et ta kuuletuks peremehele ega ründaks teisi koeri või inimesi.
Kui aga vähegi koera võtmise otstarbekuses kaheldakse, jäetagu loom võtmata.
Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne j? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma valikut on mõjutanud tema suurus ja tingimused, mida looma puhul on kodus tema pidamisel võimalik täita. Meie põhinõudeks on olnud, et koer oleks maal hea koduvalvur ja teda saaks aastaringselt õues pidada. Suurt kasvu hundikoer, kuna see koeraliik on vastupidav haigustele ega ole ka elutingimuste suhtes väga nõudlik. Samas kardavad suurt hundikoeta ka pahatahtlikult meelestatud võõrad, kelle eest tuleb oma kodu hoida ja kaitsta. Ka on hundikoerad oma väljanägemiselt ilusad, suured ning jõulised.
Sel ajal, (umbes 1989.a), kui meie oma esimese koera muretsesime, tõupuhtust nii väga taga ei aetud. Pealegi suri ühe minu tookordse töökaaslase tõupuhas hundikoer vaktsineerimisest hoolimata koerataudi. Aga tema emale kuulunud harilik vaktsineerimata jäänud krants, elas haiguse kenasti üle ning jäi ellu. Selgub, et kõigi elusolendite hulgas on nii, et mida segaverelisema päritoluga, seda vastupidavam haigustele ja välismõjutustele.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ise pole loomanäitustel osalenud, küll oleme lastega enne koera võtmist mõned korrad Tartus korraldatud loomanäitustel lihtsalt uudistamas käinud. TRÜ staadionil toimusid siis ka mitmed koertevõistlused ja lapsed jälgisid neid huviga. Põnev oli vaadata, millega kõik õpetatud koerad hakkama saavad.
Huvitav oli jälgida loomanäitusi ka telerist: kus tutvustatakse vaatajat paljude uute kassi- ja koeratõugudega. Viimasel ajal, kui loomanäitusi korraldatakse, on alati seda teemat kajastatud ka meedias. Teleris näidatakse siis just eriliselt haruldasi koera- ja kassitõuge, märkides ära tavainimese jaoks ka nende ülikõrge hinna.
Loomanäitused on kaasakiskuvad ning tekitavad huvi mõlemates: nii koerakasvatajates kui pealtvaatajates. Usun, et nii mõnigi loom on koju ostetud seetõttu, et tundus loomanäitusel targa ning armsana. Tekkis soov ka ise selline neljajalgne sõber koju muretseda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tihtipeale on lapsed need, kes hakkavad nuruma endale looma, kuna nii ühel kui teisel kaaslasel on kodus koer või mõni muu lemmikloom. Algul lubavad lapsed loomade eest usinasti hoolitseda ja käia temaga jalutamas, puhastada puuri, toita, pesta. See on esialgu.
Laps sirgub, loomahuvi asemele tulevad teised hobid ning uued sõbrad. Looma eest hoolitsemine jääb tihtipeale pereisa-ema peale. Loom pole nagu mõni tarbetuks muutunud ese, mis tema kõlbmatuks muutudes tänavale aetakse. Koer elab kuni 15 aastat, isegi kauem. Laps sirgub, lahkub kodunt. Loom aga jääb ja vajab edaspidigi hoolt. Inimese hoolitsuseta muutub ta aga metsikuks tänavahulguseks. Oma neljajalgset sõpra aga armastav pererahvas naljalt tänavale ei saada.
Nii on meilgi jäänud nüüd koerte-kasside söötmine maal isa kohustuseks, kuna tema käib seal kõige sagedamini. Tütred ei huvitugi enam koerte käekäigust. Pealegi elavad nad nüüd kodust kaugel. Väikestena olid nad hoolsad toimetama ja loomade eest hoolitsema. Kui oled loomaomanik, ei saa päevakski unustada koera-kassi või mõne muu looma eest hoolitsemist: tuleb süüa teha, neid sööta, pesta, kammida. Suuremate loomadega tuleb linnainimesel paar korda päevas kindlasti jalutamas käia. Kui just pole oma maja, kus võib lasta koeral aeg-ajalt aias vabalt joosta.
Maal on muidugi suvel lihtsam, loom elab väljas. Tuleb paar korda päevas talle süüa-juua ette viia. Muidugi tunneb koer rõõmu, kui talle antakse vabadus ringi joosta või võetakse rihma otsas jalutama kaasa. Või lähed ja lihtsalt mängid või tegeled temaga. Koer kohe igatseb seda, et peremees teda silitab, temaga tegeleb, kiidab ja paitab. Koer haugub ja häälitseb oma inimeste lähenedes hoopis teisiti kui võõraste puhul. Võõraid haukudes on koera hääletoonid sügavamad, tugevamad, kurjemad. Pererahva puhul kiunuvamad.
Väikesed loomad (rott, hamster) elasid linnas enda juures, nende eluiga oli lühem. Kui neist ära tüdinesid, siis pärast looma surma enam uut ei võtnud.
Mina leian, et paljud tänapäeva linnainimesed ajavad puhtast toretsemishimust ja soovist naabrile ära teha taga igasuguseid erinevaid koeratõuge ja maksavad nende eest ränka raha.
Linnas üksikuks jäänud vanurile on aga koer toaseltsiliseks, sõbraks, kes ootab ja rõõmustab, kui perenaine koju tuleb. Koer sunnib inimest, kes tänapäeval muidu vähe liigub ja väljas toimetab, looma rihmaga kaasa võtma ning parki jalutama või jooksma minema. Varemalt olid need koerad harilikud väikesed krantsid, tõutunnistuseta loomad. Olen märganud: minu lapsepõlves 1960. aastatel südalinnas koeri-kasse ei peetud. Kus nendega jalutadagi! Minna 4. korruselt alla linnatänavale koera pissitama.
Äärelinna puumajades oli koerapidajaid rohkem. Võibolla kujunes välja ka moeks: kui naabritel oli loom, muretseti ka endale.
Mõnikord pakkus kutsikaid omav naabripere mõnda kutsikat naabritele, et leida talle uus kodu, sest kuhu neid kutsikaid panna. Nii alustas mõnigi uus pere koera või kassi pidamist.
Üldiselt olid koerad kodustel inimestel, pensionäridel. Töölkäival inimestel oli ja on tööd ja toimetamist loomadetagi küll. Samas muudab kodus elav loom inimese kinnisemaks: ta ei saa nii vabalt pikaks ajaks kodunt ära sõita, ilma et ei mõtleks sellele, kes tema looma eest sel ajal hoolt kannab.
Enamiku koerte eluiga on kümme-viisteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul tahab koer süüa, juua, hoolitsust. Teda peab vaktsineerima, märgistama, haiguse ajal tuleb tasuda tema ravimisarved.
Nüüd arutatakse loomapidamiseeskirju ka meedias, internetis: Koera peab õpetama nii, et ta reageeriks omaniku käsklustele.
Karvaseid koeri peab regulaarselt kammima, et nende nahk saaks korralikult hingata ning et nende kasukasse ei asuks elama soovimatud pisielukad.
Lühema karvaga koerte koju muretsemise korral peab omanik arvestama, et nad ei sobi aasta ringi õues elama.
Emaste koerte puhul peab omanik jälgima, et nad ei liiguks jooksuajal omapäi ringi - liiga palju on ajalehtedes kuulutusi: «Ära anda kutsikad», sest koerad ei mõtle nagu inimesed, nad ei tunne igatsust saada järglasi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Põhiliselt valmistame ise. Kutsikaeas ostsime koeratoitu poest, sest siis peab koer saama mitmekesist toitaineterikast toitu. Aga tegime ka ise putrusid. Selleks, et kutsikas saaks kasvueas kõiki mikroelemente, ostsime spetsiaalset koeratoitu, koerakonte. Ise teha on muidugi odavam. Koertele anname ka oma toidulauast ülejäänut.
Üldiselt on koerapidamine kallis lõbu. 2 suurt koera söövad aastas 2 sea toidu. Linnainimesel eraldi poest koertele süüa muretseda on suur lisakulu. Maainimesel on koduvalvurile kulutatud aeg ja hool õigustatud kulu. Ka toit on valmistatud enda kasvatatud viljast ja sea- ning loomakontidest, toidujääkidest. Pealegi on loom maal vabam. Loom kuulubki minu arvates rohkem maale - seal on tema elukeskkond, mis lubab loomale rohkem vabadust ja ei häiri kaaselanikke oma elutegevusega. Koer elab peremehe territooriumil ja kaitseb seda võõra sissetungija eest. See on tema põhiülesanne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Teatud vaktsineerimised on maal kohustuslikud (marutaud) ja loomaarst käib teatud aja tagant taludest läbi ning teeb selle kandi koertele süsti. See on tasuline. Eraldi ise mingi häda pärast loomaarsti konsultatsioonil käinud pole.
5-6 aastat tagasi jooksis meie koer Lessy (kolli ja terjeri segu) külavaheteel kihutavale autole külje pealt otsa ja temaga tuli minna loomaarsti vastuvõtule. Lapsed ei lubanud teda magama panna, kuigi tagumise jala luu oli katki ja ei tõotanud edaspidiselegi ravile, paranemist. Ka koera koon oli viltu ning mõned hambad autolöögist kannatada saanud. Lapsed lootsid, et arst suudab aidata. Koer oli veel väga noor. Koerale tehti röntgen ja jalaoperatsioon. Tagumine jala luud fikseeriti poldiga ja jalg pandi lahasesse. Tükk aega käis Lessi ringi, suur kaitsetoru ümber kaela, et oma paranevat haava ei puuduks ega limpsiks. Aga lonkama ta jäigi. Tagumist vasakut jalga ta ei kasuta üldse kõndimisel, hoiab teda joostes ka üleval. Jalalihased said autoavariis niivõrd kannatada, et neis pole enam jõudu ega jaksu jooksmiseks. Operatsioon ja ravi ise läksid 1996/7.a. maksma 1500 krooni ja seda Tartu kõige odavamas loomakliinikus.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Sellest ei tea ma midagi oma kogemustest kirjutada, sest oma loomi pole steriliseerinud. Koerad on olnud kõik isased. Kassid emased ja need on ikka poegi toonud. Pealegi on emane kass hiirtepüüdjana isasest kassist hoolsam. Kassiema tuleb ikka koju poegade juurde ja toob neile oma jahikäikudelt head ja paremat kaasa.
Meie linnamajas on ühel majaelanikul steriliseeritud, hästi ilusa koheva karvaga angoora kass. Kuna nad elavad 1. korrusel, siis kassike istub ikka rahulikult lahtise akna peal ja uudistab ümbrust. Niisama luusimas teda näha pole. Järelikult pole vajadust.
Eks ta õigem ole, kui kutsikate kasvatust ja müüki plaanis pole, loomad steriliseerida, selle asemel et mõelda alati, mis poegadega ette võtta. Pole enam tuttavaidki, keda meelitada oma koju kassipoega võtma.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kassid on ise järglaste saamisega hakkama saanud. Vastu sügist sündivate kassipoegade hulgas teeb oma valiku loodus. Kevadel sündinute hulgast jääb kassipoegi ka ellu. Mõni jääb alles, mõne kingime. Müümas käinud pole, kuigi olen turuväravas tihti näinud lapsi kasse müümas. Mõne meie kassipoegadest on ka rebane ära murdnud.
Ikka peab mõne ilusama kassikese endale kasvama jätma, sest ei tea eales, kuidas nad talve lakas üle elavad. Meie oma tuppa loomadel ei luba tulla.
Kord kevadel sattusin kasvuhoones peale, kui noor kass sünnitas oma esimesi poegi. Sündiv pojake olid veel kesta sees, kui ma peale sattusin. Ja ta sõi nad kõik ära. Ühtegi ei jätnud alles. Kas ta kaitses enda arvates nii oma vastsündinud pojakest? Kas ka teised loomad nii teevad, ei oska ütelda.
Isaste koertega probleeme pole olnud. Ketikoertena ei saa arugi, kas neil on ka jooksuaeg või mitte.
Alati eelistame isaseid kasse-koeri koju endale jätta.
Kõige hullem on siis, kui kass oma vastsündinud pojad kuskile lakka ära peidab, siis kasvavad nad metsikuks ega anna end enam kätte. Ei lase end silitada ega sülle võtta. Selliste poegadega on tegu. Nad on kartlikud. Jooksevad küll kohe, kui köögiust liigutad, sööma, aga kätte ei anna ega silitada ei lase. Sellistest pole ka mingit rõõmu. Need oleme suvel kinni püüdnud ja suure lehmalauda juurde viinud. Kuigi senikaua kui kass oma poegi imetab, on ta tige ega lase isakassi lähedalegi. On hoolitsev ja püüab hoolega poegadele hiiri ning linnupoegi. Vanem kass muutub aga laisemaks ja ootab rohkem perenaiselt lisatoitu. Enam ei näe teda nii tihti poegadele hiiri toomas.
Ühed kassipojad kasvasid meil üles koos kutsikaga. Magasid kõik koos ühes hunnikus ja sõid ühest topsist. Koer mängis nendega ega teinud neile liiga. Kumbki pool ei kartnud teist ega tülitsenud omavahel. Koer kaitses oma kasvandikke hoolsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Me ei ole lubanud koeri ega kasse tuppa. Seega pole voodissetuleku võimalustki. Nad elavad väljas. Koertel on mõlemal oma kahetoaline kuut, kus leiavad varju nii suvel kui talvel. Külmematel talvedel paneb mees ikka ka riide kuudiuksele valjuks. Paksu karvaga koer ei tahagi väga kuudis olla. Kipub ikka väljas magama.
Suuremad koerad on ketis. Kutsikad püsivad vanema koera juures. See on neile kõiges eeskujuks. Suurematele kutsikatele tegime piirdega aia, muidu läksid nad küla peale hulkuma või jooksid möödaminejat haukuma. Väga meeldib koertele rünnata sõitvat jalgratturit ja haukuda mööduvat inimest või kihutavat autot. Et kaitsta koera ennast õnnetuse eest ja möödujat, tuleb koerte vabaolekut piirata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma lemmiklooma poe pikemale reisile puhkusele kaasa võtnud. Koer jääb sellistel puhkudel maha. Peab leidma hea ja vastutuleliku inimese, kes käib looma söötmas. Vastutuleliku naabri, tuttava või sugulase. Üldiselt on sellega loomapidajatel probleeme. Ega igaüks ei taha sellist vastutust enda peale võtta, sest loom vajab rohkem hoolt, kui pelgalt söötmine ja talle toidu tegemine.
Kui hooldajal endal on kodus oma koer, siis ei saa see inimene ammugi võtta reisile mineja looma enda juurde koju hooldada, kuna teise peremehe koer ei sobi tihtipeale pererahva loomaga. Koer vajab oma territooriumi ja kui keegi võõras sinna tuleb, tekitab see nendevahelist tüli. Peab hoidma looma oma kodus, siis on see loomale vastuvõetavam ja ei tekita temas liigseid pingeid. Äärmisel juhul võiks hoida mõni aeg loomahotellis. Aga ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes seda teenust oleks kasutanud. Arvan sellepärast, et koer aitab hoida kodul silma peal, kui pererahvas ära on.
Õel on paberitega minikolli. Ja kui ta suvel oma perega kuuks ajaks sõidab reisima, on ta ikka otsinud koerale hooldajaid. Ammu enne reisi hakkas õde koerale hooldajaid otsima. Koerale on see väga stressitekitav, kuna lühikese aja jooksul vahetub palju inimesi. Parem kui on üks, kui erinevad hooldajad, sest muidu peab koer jälle uue inimesega harjuma, igatsedes taga oma pererahvast. Ka minu tütred käisid Ihastes, et koera eest hoolitseda. Iga nädal hooldaja vahetus. Kuidas kellelegi aeg sobis. Sest ei saanud ka teised oma suvepuhkust kuuks ajaks ära rikkuda.
Hooldekodusse ta koera anda ei tahtnud, kuna nii oli ka kodu valvatud võõraste pahatahtlike inimeste eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame, aga ei tähista. Vähemalt teame, kui vanaks ta saab. Mis koeral sellest! Tal on tähtis see, et temaga tegeldakse ja peremees, keda ta hoiab ja armastab, temaga tegeleb, räägib, silitab, paitab. Söödab ja hoolitseb ta eest korralikult. Haiguse ja häda puhul otsib koerale abi. Koerale on iga peremehe hea sõna, temaga tegelemine kingiks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pole käinud spaas ega teinud riideid, kuna koerad on paksukarvalised. Oma kamm ja pesemisvahendid on ikka. Ka kutsikal oma mänguasi, pall, pulk või närimiskont, sest ta tahab kogu aeg midagi närida, kuna hambad sügelevad.
See küsimus on nendele, kel muud midagi teha pole, kui jaburdustega tegeleda ja koerad klounideks riietada. Koer on lapse asemel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik loomahoolitsusega liiale minna. Kui koerale antakse söögilaua juures söömise ajal näpu vahelt süüa, nunnutatakse ja tutitatakse või riietatakse veidratesse kostüümidesse nagu tsirkuseartisti. See on narrus. Iseasi kui inimene on jäänud nii üksikuks, et tal pole kellegi teise eest peale looma hoolitseda. Loom ongi üksikuks jäänud inimese elu põhisisu. Lemmik aitab maandada stresse ja halba enesetunnet, sest iga elusolend vajab kedagi, kes tast hoolib, kes teda ootab.
Mina leian, et kui inimesel pole aeda ega oma maja, siis linnakorterisse koer ega kass ei sobi. Loomad vajavad samuti elamisruumi. Pealegi levitavad kassid korteris ja ümbruskonnas haisu, mis on väga ebameeldiv. Teritavad küüsi, lõhkudes vaipa või mööbliriiet, seina, tapeeti.
Kõikjal toas jalutav kass! Kas võib jubedamat asja olla. Kui söögilaual või- kapi peal troonib kass ja sööb perenaisega samadest nõudest. Loomapidaja korteris tekitavad karvatutid ja loomasekreet minus isiklikult tunde, et selles korteris pole ükski asi puhas. Midagi ei julge enam puutuda, rääkimata kasutada toidunõusid. Kutsikas närib kõike, lõhub ja urineerib vaibale, jõudmata ära oodata, kuni ta välja viiakse. Elus on muudki hinnatavat, kui linnakorteris elava looma järel koristamine ja lõhkumisjälgede likvideerimine. Ei, loom elagu väljas!
Ta väärib ka vabadust ja oma ruumi. Kui seda pole, ära muretse koera.
Koeraklähvimine ärritab kortermajas niigi närvilisi majaelanikke. Kuigi hoiab ära vargaid. Viimasel ajal on koridorid küll turvaseadmetega lukustatud, siis see vajadus langeb ära.
Meie 54 korteriga majas oli algusaegadel korteris peetavate koerte pärast palju pahandust ja ütlemist. Kaevati selle üle, et koeraklähvimine rikub rahu. On jäänud alles veel mõned kassid ja minikoerad.
Kui toakoer või -kass, siis olgu ilmtingimata kastreeritud ja miniväike.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud seadusi ja ettekirjutusi koerte ja kasside pidamise kohta. Käituti nii, nagu kellegi südametunnistus. Vastsündinud kassipojad ja kutsikad uputati pimedatena, kui neid ei soovitud ellu jätta. Jne.
Suurim eripära on see, et nüüd on olemas loomakaitseseadused, mis panevad paika, kuidas tohib loomadega tegeleda. Ei tohi lõigata saba ega kõrvu. Ei tohi vastsündinud kassipoegi uputada.
Väljas käies olgu kilekotike koerakaka tarvis kaasas. Seda ei tohi vedelema jätta. Meil selle eest küll veel loomaomanikke ei trahvita. Mööduja ei tee veel märkust eksinule.
Eelnevale lisaks lisan siia mõned väljavõtted 2006.a. juulikuu ajalehtede artiklitest, kus on edastatud teavet ja nõudmisi loomade eest hoolitsemise kohta.
Marge Pärnitsa ettepanekud 2006.a. 14. juuli „Postimehes „Miks koerad piinlevad".
”Kuidas peaks valima koera (et mitte koerapidamisel hiljem eksida)?
Kui olete otsustanud võtta tõupaberiteta koera ehk siis krantsi, ärge ostke teda turuväravast tuhandete kroonide eest või ajalehekuulutuse peale, mis lubab "tõukoera moodi, kuid paberiteta koera". Raiskate oma raha, teadmata, milliseks kutsikas kasvab, millised iseloomujooned võivad tal avalduda, millised on olnud tema vanemad. Seda sellepärast, et saada koju koera, mis ostja kodutingimustesse sobib. Turuväravas kutsikaid müüvad inimesed kasutavad ära ostjate teadmatust, müües tõukoerte pähe krantse.
Palju on teada juhtumeid, kus turul on müüdud peene tõunimetusega koeri, hind 4000 või isegi 6000 krooni, kuid seda tõugu koeri on Eestis kas väga vähe või üldsegi mitte. Sellise raha eest saaks inimene osta endale juba paberitega tõukoera, saades kaasa kasvataja igapoolse toetuse ja õpetused.
Kui otsustate krantsi kasuks, võtke ta varjupaigast või inimese käest, kes kas kingib kutsikad ära või võtab nende eest sümboolse summa (näites esmase vaktsineerimise raha). Võimalusel uurige, kas saate näha kutsikate ema, et teaksite, milliseks võib teie koer kasvada.
Kui olete otsustanud võtta tõukoera, lugege võimalikult palju endale meeldiva tõu kohta. Tänapäeval on õppimiseks palju võimalusi - raamatukogud, raamatupoed, internet, koertenäitused.
Õppige tundma selle tõu vajadusi, iseloomu, tõu ajalugu. Ärge valige energilist koera, kui te temaga tegeleda ei viitsi, ärge valige karvast koera, kui teile ei meeldi teda kammida, ärge valige suurt kasvu koera, kui teil ei ole piisavalt raha tema toitmiseks.
Ja ärge ostke tõukoera, kellega ei anta kaasa tema tõulisust kinnitavaid pabereid. Tõukoera ostes sõlmitakse ostu-müügileping ning kutsikas saab kaasa paberi, millel on kirjas tema sugupuu ning kasvataja andmed. Eestis annab selle tõulisust tõendava paberi Eesti Kennelliit. Igasugused A4-formaadis lehekesed, mida teile turuväravas nn tõukoertega kaasa pakutakse, ei kehti.
Kui teile tundub, et aega on vähe, olete vähe kodus ja pikalt tööl - ärge võtke endale koera
Kui te vihkate koerakarvu riietel, poriseid käpajälgi valgetel pükstel ja ilaplekke lipsul - ärge võtke endale koera.
Kui keegi teie peres ei salli koeri - ärge võtke endale koera.”
Postimees 14. juuli 2006.a
Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima.
Priit Rajalo Sandra Maasalu
"Põllumajandusministeeriumis välja töötatud lemmiklooma pidamise määrus keelab kassi või akvaariumikala terveks päevaks üksi jätta ja määrab ketikoera liikumisraadiuse.
Lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb eile valitsuses arutlusel olnud määruse järgi kontrollida vähemalt kaks korda päevas. "Eelkõige mõeldakse siin seda, et lemmiklooma ei tohiks pikalt üksi jätta ja lahkudes peaks omanik leidma kellegi, kes lemmiku eest hoolitseks," selgitas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Veel sätestab määrus näiteks küüliku ja teiste näriliste ning lindude puuride mõõtmed vastavalt nende kaalule ja minimaalse ruumi pindala, kus võib pidada kassi.
Täpsemad nõuded põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul on eelnõu täienduseks lemmikloomade koha pealt väga üldsõnalisele loomakaitseseadusele. Seal on kirjas nõuded lemmiklooma elutingimuste, -ruumi ja tema eest hoolitsemise kohta.
Eraldi on välja toodud reeglid enamlevinud koduste lemmikute - koera, kassi, närilise ja küüliku, tuhkru, puurilinnu, roomaja ja kahepaikse, akvaariumi kalade ning selgrootu pidamise kohta.
Põllumajandusministeeriumi teatel on määruse eesmärk tagada paremini loomade üldine heaolu ja nende tervisekaitse. Määrus mõjutab iga lemmiklooma pidavat isikut, kuid eriti lemmikloomade pidamise ja müümisega tegelevaid ettevõtjaid. Lauskontrolli ei tule.
Eelnõu järgi peaks määrus jõustuma tänavu 2006.a oktoobris. Eilsel valitsuse istungil jäi see põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul vastu võtmata eelkõige seetõttu, et tekkis küsimus, kas see teema ei ole mitte nii tähtis, et tuleks kirjutada seaduseks.
Kui määrus vastu võetakse, hakkavad selle täitmise järele valvama veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel rahustas, et keegi ei hakka kodudes loomade elutingimusi kontrollimas käima.
Tema sõnul põhineb lemmiklooma hea kohtlemise jälgimine eelkõige inimeste kaebustel. "Analoog on loomakaitseseaduse näol olemas." Pärtel lisas, et ühegi seaduse mõte ei ole nõuda võimatut, vaid tagada, et nii loomadel kui inimestel oleks hea olla.”
2006.a. juulikuu Postimehest antakse meile teada, et Tallinna linna ja MTÜ Väikeloomade Seltsi vahel sõlmitud lepingu järgi peavad 2006.a. 1. augustiks kandma kõik Tallinna linna koerad mikrokiipe ning olema ka kantud Tallinna koerte registrisse. 180 krooni maksma kiibi eest peab omanik maksma ise, millele liitub kiibi paigaldamisluba omava arsti visiiditasu.
Kiipidega märgistamisega loodetakse oluliselt vähendada hulkuvate koerte arvu, sest looma kaotsiminekul on tema omanik kiibi numbri põhjal tuvastatav. Koerte pidamist Tallinna linnas reguleerib Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri.”
Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Loom maetakse maha mõne varjulisema puu alla või kohta, kus vähem käimist ja rahulikum koht.
Kuna loom on valvuriks, siis võtsime uue koera. Enne, kui esimene koer liiga vanaks jäi, kasvas vana kõrval üles uus. Vana oli talle otsekui lapsehoidjaks ja kutsikale eeskujuks, kuna mõlemad olid isased koerad.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms j? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ikka tuleb õpetada ja loom käib omas kindlas kohas oma asju ajamas. Naabritele, kellele andsime ühe kassipoja, pidasid kassi linnas ja õpetasid ta WCs käima oma asju ajamas.
Sellest on nüüd saade televisioonis „Nurjatud koerad”, kuidas õpetaja oma lemmikuid käitumisnorme täitma või muutma.
Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Viimase koera juures pole jagu saanud üleshüppamisekombest. Lööb või inimese pikali, määrib riided. Ikka peab midagi kaasas olema, et teda tõrjuda. Peame sellega hakkama tõsiselt tegelema.
Keegi pereliikmetest pole võtnud veel selle halva kombe väljaõpetamist ette, sest see peab toimuma järjepidevalt.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomulik on ikka looma veidi õpetada korraldusi täitma ja peremeest kuulama. Küsima, sitsima, sõna kuulama, kuuletuma, käsklusi täitma. Et õpetada koera korduvalt midagi tegema, tuleb teda premeerida ning kiita õigesti täidetud korralduste eest. Muidugi on hea ka eridressuur, aga siis ei tohi koer jääda ainult keti otsa elama. Temaga tuleb pidevalt tegeleda, tegutseda, mitte jätta iseenda hooleks.
Kinnistada õpitut.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab inimese meeleolu ja ta kõnet. Kuuleb kaugelt ära, kui tuleb peremees või naine; kas tuled või lähed. Või minnakse koeraga välja jalutama. Koer harjub kiiresti rituaalidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Enda elust pole näidet tuua.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Eks laste pärast tihtipeale võetaksegi mingisugune lemmikloom koju, eriti kui laps on üksiklaps. Et oleks, kelle eest hoolitseda ja õpetada last elusolenditele kaasa tundma, kandma võetud kohustusi. Loomadega üleskasvanud lapsed loomi kunagi ei piina. Ei tee neile liiga. On inimlikumad ja hoolivamad ka oma sõprade ja tuttavate vastu. Samas on lapsel kohustus, mida ta peab täitma, sest loom sureb muidu ära, kui ta jäetakse hooleta. Seda tunneb laps varsti, kui on võetud elusolend, kes ise ei suuda enda eest hoolitseda. Laps peab temaga pidevalt tegelema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka aitab loom loomaarmastajate vahelisi suhteid luua ja säilitada. Tean oma sektsioonist inimest, kes rääkis, et kui neil hakati Eesti Vabariigi alguses inimesi koondama, siis jäeti tööle samade huvidega (loomaarmastajad ja -pidajad) töötajad, kuna asja otsustaja ise oli ka lemmikloomapidaja.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks roomajaid, kiskjaid ja teisi kodustele eluohtlikke loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea sellest kirjutada.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eluohtlikke loomi ja linde ei peaks mingil juhul. Loom olgu sõber ja turvaline, inimesele ohutu. Mis mõtet on sellist looma pidada, kes võib mõnele pereliikmele ohtlikuks muutuda? Keda ei saa silitada ega paitada, kes ei otsi hellust?
Ma arvan, et linnas lemmikloomapidajad jagavad ise ja otsivad loomalt hellust, turvalisust, armastust. Inimene loodab, et tema lemmikloom hoiab ja kaitseb oma peremeest. Temaga maandab ta oma pingeid. Unustab halva. Taastab end ja oma jõudusid. Tihtipeale sunnib loomapidamine inimest unustama oma haigused ja häda ning end haigevoodistki välja vedama, et hoolitseda oma loomakese eest. Viia ta välja jalutama.
Loom vastab samaga. Eriti tundlik ja tark on koer. Teisi loomi ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloomad on minu arvates villa, piima ja liha andvad loomad. Sest neid peetakse majanduslikul otstarbel. Et oma toidulauda täiendada.
Lemmikloomast otsest majanduslikku kasu pole. „Lemmikloom” on loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet. Kui teda just ei aretata ega kasvatata selleks, et neid soovijatele müüa. Lemmikloom on ka seltsiks inimesele.
“Kes on kes? (Postimees 14. juuli 2006.a. „Kasse ja kalu tuleb hakata kaks korda päevas kontrollima” Priit Rajalo - Sandra Maasalu kirjutis).
• Lemmikloom on inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom. Lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale, keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või päästeteenistus.
• Põllumajandusloom on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
• Võistluslooma puhul sõltub see, kas tegemist on lemmik- või põllumajandusloomaga, liigist: hobune on põllumajandusloom, koer lemmikloom.
Allikas: põllumajandusministeerium ja loomakaitseseadus. Mõningad lemmikloomade pidamisele eelnõuga kehtestatavad nõuded:
• Koer. Kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Muidu peaks koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
• Kass. Toas või muus suures ruumis kassi pidades peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1 m2, kusjuures ruumi kogupindala peab olema vähemalt 5 m2.
• Puurilind. Linnule peab puuris olema paigaldatud vähemalt kaks õrt. Ülemine õrs peaks olema inimese silmade kõrgusest ülevalpool. Linnu jalarõnga külge võib kinnitada jalutusrihma linnu väljaviimiseks.
• Roomaja ja kahepaikne. Terraarium, kus peetakse mürgist või inimesele muul moel ohtlikku roomajat või kahepaikset, peab olema varustatud hoiatusega seal elava looma ohtlikkuse kohta.
• Akvaariumikala. Akvaarium peab olema varustatud kaane või kattega, et kaladel ei oleks võimalik sealt välja hüpata. Surnud kala tuleb akvaariumist eemaldada kohe pärast selle avastamist."
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Linnas muretsetakse alguses loom või lind lapsele, kes seda koledasti lunib, kuna teistel lastel on ka. Aja möödudes muutub loom kõigile pereliikmetele südamelähedaseks ja armsaks, kelle eest tahad ikka hoolitseda, kuna ta tasub sulle su hoolitsuse ja tähelepanu oma armastusega (koer).
Hiljem laste sirgudes jääb tihtipeale lapse lemmikloom vanemate toimetada ja hooldada. Samas ollakse harjunud temaga: loom on saanud pereliikmeks, keda ei saa niisama koduta tänavale hulkuma saata.
Vanurina, kui noored oma eluteele läinud, on loom jälle vanaduspäevade seltsiliseks ja lohutajaks, kellega peetakse maha pikad jutud, jalutatakse koos maha pikad matkad.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.