1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin noor, siis elasin maal, kus meil oli mitmeid lemmikloomi - koerad ja kassid. Kui alustasin iseseisvat elu, siis on olnud mul vaid 2 koera.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime minu kaastunde pärast. Käisin turul ja üks väike tüdruk palus, et ma ostaksin viimase koerapoja ära, 8 rubla maksis. Kuna mul raha ei olnud, siis saatsin selle ümbrikuga talle järele - väga äkiline otsus oli.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Turult, 8 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koer, kelle turult ostsin, sai nimeks Neeru ja tema järglane, kelle endale jätsime, sai nimeks Sammi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus on teisejärguline. Ainuke asi, mille järgi valisin Sammi, oli tema must karvavärv.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kuna elan üksi, siis teen kõike ise. Aega veedan temaga kuskil 3 tundi, oleneb meie mõlema tervisest muidugi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan talle taist loomaliha, pasteeti, vahest vorsti, neid koerakrõbinaid ta ei söö, harjutasin ta valesti välja.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarstil käin temaga iga kuu, vahest tihedamini, oleneb, kuidas tal on (pärakapaunapõletik). Vaktsineerimine on kindlasti vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei poolda neid asju.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Neeru oli emane, me küll ei tahtnud järglasi, aga üks kõrvaltänava koer oli üle aia hüpanud meie teadmata ja nii see läkski. Neeru järglastest isased jätsime ellu, emased paraku uputasime, kuna keegi ei tahtnud neid endale.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Looma pesa on minu voodi kõrval teki peal. Koer võib terves korteris ringi liikuda, aga siis, kui ma poodi või turule lähen, siis võib ta olla vaid köögis ja meie toas. Sulgen uksed teiste tubadega.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa olen ta võtnud ainult kohtadesse, kust tuleme ööseks koju. Ma ei taha teda üksi kodus lasta olla terve päeva. Autoga armastab ta sõita.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
16. aprill on sünnipäev, aga sünniaastat täpselt ei tea, kas 1992 või 1993. Sünnipäeva ei tähista otseselt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koerte šampoon on ainuke, mida olen proovinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ülehoolitsemine on võimatu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Palju rohkem vahendeid on hoolitsemaks koera eest. Spetsiaalsed poed, kust ei oska osta midagi, kuna on nii suur valik. Loomad on rohkem hellitatud, kuna nõukogude ajal sõid nad inimeste ülejääke, nüüd aga eriti mitte.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matsime Neeru oma aeda, tema poja võtsime endale.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ta on piisavalt vana juba, et olla rahulikult. Ainuke asi, mida ette heidan on see, et ta haugub, seda ei ole ma veel ära suutnud õpetada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Minu koer väga armastab magusat ja lunib seda igal hetkel.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Istu - seda ta oskab, sitsimist ka.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Minu parim sõber, tema ongi see, kellega räägin peamiselt.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Magusa lunimine.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed väikesed olid, siis mängisid nad alati, nüüd aitavad mul Sammiga arstil käia.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Naabruskonnas olen leidnud paar inimest, kellel on samuti koerad ja kellega aegajalt suhtlen, seda siis, kui koos väljas käime koertega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tüüpilisematest näidetest, keda peetakse, ei tahaks ma närilisi, kuna nende eluiga on lühike ja koera iseloomu vastu ei saa keegi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei tahaks neid pidada. Pole ilusad loomad, ma olen liiga vana nende jaoks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmiklooma otstarve on peremehe aitamine vaimselt, temaga saab rääkida, koduloomad on teistsuguse pidamisviisiga, mida korterid praegu ei võimalda. Lemmikloom on see, keda armastatakse, koduloom see, kes annab midagi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sõber, mõnedele uhkustamine, need tõukoerad on selleks.
Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud.
Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde.
Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi.
Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer.
Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi.
Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas.
Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa.
Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu.
Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole.
Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga.
Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka.
Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka.
Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi.
Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud.
Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.