Mul oli koer nimega Elsa. Tema esimesed omanikud panid nime ja meie ei hakanud seda muutma. Ta on teinud palju toredat. Kui ma väike olin tiris ta mul ja mu sõbrannadel kindaid käest ja jooksis minema. Siis oli vaja teda taga ajada, et kindad kätte saada. Kui teda paitati, siis käis ta terve päev paitaja sabas ja tahtis, et teda veel paitataks. See oli armas, kui ta oma tumbas nurru lõi, täpselt nagu kass. Aiast välja saamine oli meie jaoks nagu mingi kunst, sest tema tahtis ka tulla. Esimesel võimalusel jooksis aiast välja. Siis pidi teda taga ajama. Kavalust oli vaja. Muu ei aidanud.
Meie kogu pere oleme valinud endale lemmikloomaks kassid. Meil kodus linnas on kolm kassi ja mitu tosinat kala (elavat). Kaladel nimesid pole, ainult ühel kõige suuremal Suur Prints. Kasside nimed on: (vanim) Pähkel, (erksaim) Saara, (väikseim) Niki. Maal on meil vist 7-9 kassi, kaks koera, mitu kana, kaks kukke, pardid, jänes, kolm paabulindu ja metsaalused põdrad. Nende nimesid ma nimetama ei hakka, sest see veniks väga pikaks, kuid võite mulle kunagi kirja saata ja kirjutan teile nad. Kirjutan kahest kassipojast, kes eelmise aasta suvel sündisid (2007 a. jaanipäev). Üks neist on meil linnas - Niki (neid sündis kolm, aga kahest räägin). Nad sündisid jaanipäeva hommikul ja ema oli Suusi, hüüdnimi Suss. Mõlemad olid oranžid kiisud ja kaklesid pidevalt. Ühel hommikul aga mõtlesid minu ema, isa, vanaisa, vanaema ja tädi nime välja. Nad olid nagu samasuguse kaklemisega juba näinud, aga inimesi. Need olime meie: minu 14-aastane vend ja mina 11-aastane (hetkel). Niisiis said nad oma nimed meie järgi Ken ja Chris. Vahe oli selles, et Ken oli vanem ja Chris nooem. Me ei hoolinud rahast ja müüsime nad lihtsalt kahe krooniga ühele vanale naisele. Alguses ta tahtis küll ainult Chrissi, aga me ütlesime, et nemad saab ainult koos ja nimesid ei tohi muuta.
Mul on kodus kääbusšnautser Brändi, meie talle nime ei pannud, sest see oli juba enne olemas. Tema tegelik nimi on Yostel Angelstorm. Ma armastan oma koera, ta on rasketel hetkedel mu parim sõber. Nooremana ta näris kõik sussid, juhtmed ja ajalehed ära. Enam ta seda ei tee, aga kui salvrätikud kätte saab, siis kolme sekundi pärast on need puruks. Mul on ka veel akvaariumikalad, nende liike ma kõiki ei tea, aga ühed on neoonkalad.
Minul ei ole kahjuks enam oma lemmiklooma, kuid kunagi oli mul jänes Joosu. Me ostsime ta ühele sõbrale sünnipäevakingituseks ning seniks (kaheks nädalaks) jäi ta meie juurde. Ta oli nii väike ja armas ja iga päev, kui koolist koju jõudsin, mängisin ma temaga. Ta oli ka ulakas, kuna tegi oma hädad ebasobilikele kohtadele. Kuid sellele vaatamata kiindusin ma temasse ega suutnud teda ära anda. Niisiis lahkumise päeval peitsin ma ta kappi, et mu vanemad teda ära ei viiks, kuid ilmselgelt tuli see asi päevavalgele ning nii ma oma jänkust ilma jäingi. See kaks nädalat möödus nii kiiresti, et midagi erilist juhtuda ei jõudnudki.
Mul ei ole hetkel lemmiklooma, kuid mul on olnud kaks merisiga. Esimene oli mul siis, kui olin üpris väike ning tema nime ma ei mäleta. Meil oli ka üks isane merisiga, siis ning neil sündisid pojad. Oli suvi, me olime maakodus ning õues oli väga soe, seega me hoidsime neid väljas, oma nn "aedikus" ehk siis puuäärtega piiritletud murulapil, mille peale olime pannud rasked terasvõred, et nad ei saaks üle äärte põgeneda. Ühel öösel peale poegade saamist nägin unes, kuidas ma merisigadega õues mängisin, kui äkki tuli must kass meile kallale ning tappis kõik merisead ära seeaeg, kui ma kõrval abitult nutsin. Unenäost ärkasin üles ülimalt häiritult ja kuna oli hommik, läksin kohe merisigu vaatama, kellega oli kõik korras. Paar päeva hiljem kadusid nad jäljetult. Ei olnud mingeid vereplekke, mingeid kaevamisjälgi, seega ei saanud nad ka puitäärte alt välja pääseda. Ka restid olid peal. Natuke hiljem saime vennaga kumbki omale uue merisea, kelle nimedeks panime Kuti ja Kati. Mõlemad merisead olid emased, mida me saime teada alles peale seda, kui nimi Kuti oli pandud ja seega see nimi ka jäi. Ähmaselt meenub, et nimed on seotud mingi meie tuttavaga, aga täpsemalt ei mäleta. Need merisead olid meil üpriski kaua, kuna minu merisiga suri vanadussurma. Venna merisea tappis aga naabri koer, kes pääses meie aeda ning ründas merisigade aedikut.