Mul endal ei ole, aga vanaemal on, räägiksin temast. Ta nimi on Donna (koer). Ma ei tea, kust ta oma nime sai. Mäletan, et kunagi ammu, see oli suvel, kui ta veel suht noor oli, umbes 7-8 a (ta õuselt kardab vett), viskas minu onu ta õues veekastmistünni (naljaga). See oli jube naljakas. Ta tuli sealt jooksuga ära ning onu viskas ta uuesti sinna sisse. Meil oli maru naljakas :D
Mul on koer Palli. Nime sai talle kergelt mõelda, sest ta oli palli suurune ja musta-valge kirju. Sain ta endale 9-aasta sünnipäevaks. Ma tõin ta koju põues, vihma sadas ka tol päeval. Ta on üleüldine naljatilk.
Mul on lemmikloomaks kaks kassi. Me panime talle nime eelmise kassi järgi, ainult väikese muudatusega - Otu-Totu - ja teisele kassile sai nimi pantud välimuse järgi ehk Laigu.
Mu lemmikloom on koer. Kui ta sündis, oli ta ainuke, kes ellu jäi viiest kutsikast, nii ma paningi talle nimeks Vaprake. Kui ta oli veel väike kutsikas, siis talle meeldis väga närida. Kui ma hommikul hakkasin kooli minema, siis ma avastasin, et mu kõige armsamatesse teksadesse on ta põlvedele augud sisse närinud. Vaprakese peale ma ei vihastanud, sest muidu oleks voodi alla läinud, kui tema peale karjud, ning sealt ta enam välja tulla ei taha.
Mul on kodus kaks kassi. Nimedeks on neil Käpi ja Peki. Käpi on minu vanaema pärandus ja ma ei tea, kust ta sai oma nime, aga Peki sai oma nime sellise sellepärast, et ta on natuke paksuvõitu. Nende nimedega pole minu arvates mingeid lugusi (vähemalt mina arvan nii). Ise ma küll ei suuda mõelda ühtegi lugu nende nimede kohta.
Lemmikloomaks on mul koer nimega Berry, kes saab alles kolmeseks. Ega tegelikult ta ei olegi nii väga just minu koer, aga mina olen see, kes peab tema järel alati koristama, teda toitma ja treenima, sest mu noorem õde ei saa sellega eriti hästi hakkama, vanematel on aga alati kiire. Tegelikult temaga tegelemine mind ei häirigi, aga nende aukude kinni matmine ja puuroigaste kokku korjamine viskab kiiresti üle. Nime sai Berry ühe pika vaidluse tagajärjel. Minu arvates on selline nimi siiski pisut naiselik ühe isase hundikoera kohta, kuid asi oleks võinud hullem olla. Oleks mu noorem õde talle nime saanud panna, oleks koera nimi kindlasti midagi Nunnu-Punnu sarnast. Seoses Berryga meenub alati üks lugu, kuigi eriti seda sündmust meenutada ei tahaks. Oli Berry esimene vana-aasta õhtu ja kuna ta on õuekoer veetis ta selle loomulikult õues. Arvatavasti hirmutasid teda ilutulestiku hääled, sest ta peitis end kuuri ja aia vahelisse avausse, mis oli tegelikult nii kitsas, et ta poleks pidanud selleks suuteline olema. Siiski seda ta tegi ja seal sattus ta klaaside otsa, mis olid ehitusest ülejäänud. Hommikul, kui koerale süüa läksin panema, nägin üht väga jubedat vaatepilti. Igal pool olid mõned vereplekid. Vähem kui paari sekundiga olin ma täielikus paanikas, seejärel jooksin tuppa ja äratasin oma vanemad, enne kui alustasin paanitsemise teist poolaega. Pärast selgus et see ei olnudki nii jube ja et Berry oli lihtsalt klaasikillu jalga astunud, mitte klaasikildudesse kukkunud, nagu mu noorem õde pakkus. Mõnikord vahetaksin ma oma õe kommipaberi vastu. Igatahes viidi koer arsti juurde, kus ta käpp kinni seoti ja vähem kui paari nädalaga oli Berry jälle terve. Mälestused, kui tahes nõmedad nad ka ei oleks, on mul aga ikka alles.
Praegu on mul papagoi, kellel nime pole, kuna ma ei oska seda talle panna. Veel on koerad Artur, Miki ja Timmu. Artur vahest ei luba tööd teha ja võtab varrukast kinni ja tahab, et teda silitatakse. Veel oli ükskord selline juhtum, kui Rainer hakkas rattaga maja nurga tagant välja tulema ning samal ajal nägi Artur kassi, keda ta hakkas taga ajama ning jooksis Raineri ratta esiratta risti. Õnneks sai pärast selle tagasi väänata. Mikile meeldib asju õhust püüda, kuid Timmu on veits arglik ja tema kohta ma ei oska miskit kirjutada. Papagoisi on meil nagu neli, kuid muidu saab kuulata nende laulmist. Vahest võiks öelda, et nad lausa karjuvad, kuna teevad nii valju kisa.
Minu lemmikloom on koer, ta nimi on Pontu, nime sai ta endale meie esimese koera järgi, ta oli ka Pontu. Praeguse Pontuga on ainult see, et ta kogu aeg hammustab, üks päev hammustas mängides mulle vereni, aga väga väike haav.
Jah, mul on oma lemmikloom, kass, ja tema nimi on Miku. Temaga seoses on palju lugusid, aga mina räägin temast ühe loo. Ükskord ronis ta puu otsa ja ei tahtnud sealt alla tulla, kuid mõne tunni pärast tuli alla.
Mul on kaks kassi. Ühe nimi on Bläki ja teist kutsume me igasuguste nimedega, nt Pätu, Kiisu, Kass, Kurr, Miisu. Teisel kassil pole kindlat nime, kuna see kass on tõeliselt ulakas, koguaeg teeb pahandusi. Ükskord oli nii, et see kass öö läbi ainult madistas jooksis mööda tube ringi, hüppas laudadele ja kapi peale ja üleüldse kolistas nii, et magada eriti ei saanud. Siis hommikul, kui meie õega hakkasime kooli minema, küsis ema, et miks kass nii hirmsasti kolistas öösel, siis läks ema magama tagasi. Natukese ajapärast kuulsime tema toast kisamist. Ema karjus, et ta voodis on vist hiir. Siis läksime kõik sinna ja mingit hiirt polnud. Järsku hakkas ema tekikott liikuma ja teki sees ehk tekikoti sees oli hoopis hiir. Kass oli öösel seda hiirt taga ajanud ja hiir oli ema tekki pugenud.
Mul on kodus üks lemmikloom. Ta nimi on Muska ja ta on kass. Kui ta veel väike oli, siis ta tuli mulle alati kallale ja ei lasknud öösiti magada. Käisin temaga ka jalutamas.
Mul on kass ja merisiga. Kassinimi on Suss ja merisiga on Fredi. Fredi sai oma nime minu õelt, kes oli plaaninud sama nime enda loomale panna. Sussil on kõik käpaotsad valged, nagu sokid oleksid jalas, kuna sokk on väga imelik nimi kassile, sai ta nimeks Suss. Eile olin arvutis, merisea puuri poole seljaga. Tegelen oma asjadega ja korraga käib mats. Fredi oli puurist välja roninud ja põrandale hüpanud.
Mul ei ole lemmiklooma. Meil on küll olnud (ja on) linnud, närilised (rotid, maarad), koerad, kassid, hobused, lehm, lambad ja kes teab, mis loomad veel, aga keegi neist pole otseselt minu oma olnud... Ahjaa, siiski on. Mu isa tõi hiljuti koju hunniku vutte ja talle oli pühade puhul kaks lisaks antud ning siis ta mõtleski, et annab need mulle. Peaksingi nad vist värviliste lindikestega ära märgistama ja nimed panema. Aga ei. Mmm... kui nüüd järele mõelda, siis mul siiski on üks koduloom: väike armas 3,7 aastane pisivend Karl Sander. :D