On lemmikloom - koer. Nimeks on tal Tondu. Vanaisa leidis 13 aastat tagasi koerakutsikad Tursalt (maakoht) aida alt ja võttis ühe koju kaasa. Võttis ainukese, kes oli musta värvi ja kes kõige kõvemat häält tegi. Nime sai ta samanimelise lasteraamatu järgi.
Hetkel on üks koer, Tommi. Enne oli kaks, Tommi ema Muti oli ka, aga Muti oli juba vana ja suri ära. Muti saime kunagi ammu tuttavate käest, ta polnudki enam nii väga kutsikas. Tal oli algul teine nimi, Mammi, aga isale vist ei meeldinud see nimi eriti ja siis pandi nimeks Muti. Kui vennaga väiksed olime, siis riietasime koeri nukuriietesse, vaesed koerad. Mõlema koera lemmikkohaks oli diivani seljatugi, kust pealt sai hästi väljas toimuvat jälgida. Omavahel said nad päris hästi läbi, kuid Tommi oli vahel natuke kade ja ei lasknud Mutit toidukausi juurde. Mõlemad koerad olid dresseerimata, kuid teadsid kahte sõna: õue ja pesema. Esimene oli enamasti meelepärane, Mutile ei meeldinud ainult talvel õue minna, aga pesema ei tahtnud kumbki minna.
Lemmikloom on jänes, kelle nimi on Nännu. Selle sai ta oma ema järgi. Temaga seoses on huvitav see, et ta armastab magusat süüa (šokolaadi, kommi, küpsist).
Mul on collie koer, kelle nimi on Pamparix... see on tal ema järgi pandud... Pampariw Fresera vmt. oli ema nimi... nii ema kui isa on tal näitusekoerad. Auhinnatud jmt. Kõik kutsuvad teda muidu Pambuks... kuigi jah... mu sõbrad ütlevad rohkem Lässi :D Kõige naljakam on see kuidas ta kevadel ja suvel mesilasi taga ajab... aastas korra saab ikka nõelata kah... siis on selline nägu peas... no lihtsalt on naljakas. Ahjaa... talvel käisin temaga jalutamas, talle jubedalt meeldib parte taga ajada... aga oli siis mingi oja... suhteliselt sügav ja lai...jää oli peal. Pardid jääl. Ja siis kui ta neid nägi pani jooksuga nende poole, aga kukkus läbi jää... ise oli pärast nii pettunud ja õnnetu... märg ja mudane.
Mul oli üks lemmik kass. Ta sattus üks suvepäev mu tuttava hoovi ning me panime ta nimeks Whiskey, aga ma ei tea miks, arvatavasti sellepärast, et see on nii armas nimi. Me andsime talle süüa ja õpetasime ta mängima ning siis andsin ta oma sugulasele, kes elab maal.
Mul on kass kelle nimi on Simba ja nagu nimest ise aru on saada, siis nimi on tulnud multifilmist "Lõvikuningas Simba." Ja selle järgi olengi talle nime pannud. Lood on temaga sellised, et ta on loll nagu lauajalg. Temast lollimat kassi lihtsalt pole olemas ja ta on jube kiuslik.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Mul oli neli aastat tagasi lemmikloomaks hamster, kelle ma sain sünnipäevaks. Tal oli selline naljakas ja nunnu nimi nagu Ampsu. Selle ta sai seetõttu, et oli nii armas, kui ta põsed punnis kogu aeg näris midagi. Ükskord õhtul me olime emaga teises toas, mis oli Ampsu omast palju kaugemal. Ja kuidagi imekombel oli ta saanud oma puuri lahti ja jalutas meie tuppa sisse. Ma rääkisin samal ajal telefoniga ja ehmatasin nii ära, et viskasin toru maha ja jooksin teda püüdma. Temaga oli alati huvitav.
Minu hobi on lemmikloomadega tegelemine. Oman kassi, kelle nimi on Miisu. Mulle meenub, kuidas Miisu alati oma armsate silmadega justkui paluks minu käest jäätist, šokolaadi, krõpse jm, kui ma neid söön. Samuti meeldib talle minu juures öösiti magada.