Minu lemmikloomaks on minu koer Rokko. Nime mõtles talle minu täditütar. Talvel, kui ma veel väike olin, käisime tihti koos koeraga kelgutamas, Rokko armastas hammastega kelgunöörist kinni võtta ja tõmmata, nii sai hästi sõidetud.
Mul oli lemmikloom, kes eelmine aasta suri. Ta jäi juba vanaks (umb. 13. aastane) ning me lasime ta magama panna. Koera sain endale selle puhul, kui läksin esimesse klassi. Nime Pätu panin ise. Väiksemana me õega panime teda riidesse, proovisime talle igasugu kleite selga. Vahest panime ühe tibukollase kasuka selga, mille kapuuts oli nii suur, et ta ei näinud selle alt välja ning jooksis igale poole vastu.
Mul on lemmikloomaks kaks kassi, nimedeks Juss ja Miki. Ma ei tea, kuidas Juss oma nime sai, sest kui ta meie perre tuli, olin päris väike. Miki on aga täitsa minu kass ja seega panin mina talle ka nime. Õigemini mu vanaisa ütles kord: "Nagu väike Miki." Sealt jäi mulle see nimi kõrvu. Teine võimalus oleks olnud Nublu, ajendatuna siis Ursula laulust nimega Nublu. Lugusid nende kahega seoses on palju, väga palju, kuid siinkohal läheksid need liiga pikaks, et kirjutada.
Lemmikloom on hobune. Tegelikult on neid kaks. Ühe nimi oli juba ostes selline, teisele panin ise nime, kui ta sündis. Ja kass on kah lemmikloom - temale panime vennaga koos nime. Kassiga seoses: eelmine nädal riisusime vennaga aias ja kass oli kah väljas ja kõndis ringi ja hakkas heinakõrsi maha murdma. Lihtsalt hammustas katki. See oli lihtsalt nii naljakas, et saime vennaga päris korralikult naerda. Ja kass oli ise seejuures ülitõsine:)
Minu lemmikloom ongi minu enda koer, nimega Pätu. Nime panime kunagise lastesaate "Pätu" järgi. Ta teeb ka ulakusi, haugub ja jookseb alati järgi. Ta on väga uudishimulik ja kannatamatu koer. Eks me ole teda ise sedasi õpetanud, talle meeldib väljas omapäi joosta ja talle ei meeldi rihmaga jalutada. Alati tirib ja uriseb rihma peale, ta nagu koer oma pead! Ta on nii mugav koer, et magab kodus koos pereliikmetega ühes voodis.
Meie majapidamises on kass. Pipi on ta nimi. Selle nime pani kõige noorem vend, minu mäletamist mööda, peale seda, kui ta oli Pipi Pikksuka videot vaadanud. Ainuke lugu, mis mulle meenub temaga seoses, on see, kuidas me emaga talle usside vastast rohtu sisse söötsime. See oli tablett. Seiklus oli valus nii meile, kui ka kassile.
Mul on kaisukaru. Ma sain ta, kui olin 4-aastane ja ta nimi on Pontu. Nime sai ta naabrikoera järgi. Vanasti meeldis mulle juuksurit mängida, võib öelda, et ta on üsnagi kiilaks aetud.
Jah, mul on lemmikloom - jänes. Seitse aastat oli mul toas pisike valge kääbusküülik, punaste silmadega, pehme ja armas. Jänesele panime nimeks Betu, mille ta sai Betra poe järgi. Mõned aastad tagasi, kui magasin narivoodi teisel korrusel, kuulsin öösel hääli. Kell oli umbes kolm öösel, kui avasin unised silmad ja üle voodiserva vaatasin. Kui nägin, et mulle kingitud pruun karu mööda põrandat läheb, mõtlesin, et olen hulluks minemas. Siis aga nägin, kuidas mu jänku hoiab hammastega karu sabast kinni ja teda oma pessa veab. Hommikul oli karu ilusti pessa paigutatud.
Lemmikloomaks on mul kass. Kunagi oli mul 2 kassi, aga kahjuks nad surid ära. Kitti ja Kurr olid nende nimed. Kurr jäi auto alla, kui ta veel väike oli. Kitti tegi naljakat häält kui ta aknast linde vaatas. Ja ta läks kapi otsa karpi magama ja oli seal kadunud päris kaua.
Jaa, mul on kodus taskukoer Bibi. Ta ema nimi oli Bella ja isa nimi algas ka B-ga. Niisiis pidime meiegi oma koerale panema sama algustähega nime. Kuna ta on väga pisike, siis temaga seoses meenusid kohe need Bibi kommid, mis on ka pisikesed. Nende järgi ta nime saigi. Temaga on selline naljakas lugu, et tal on oma mänguasi, mis on oma mõõtmetelt suurem kui Bibi ise. Kuid see mõmmi on Bibile vaieldamatuks lemmikuks ja ta veab mänguasja igal pool kaasas. Nii naljakas on vaadata, kuidas Bibi kõigest väest püüab mõmmit sikutada ja diivanile saada, kuid vahel käib see talle üle jõu, aga alla ta ei anna!