Mul on kodus must isane kass Tondu. Oma nime sai ta oma musta karvkatte järgi. Ta sattus meile juhuslikult. Minu isa läks Kuivastusse (kodust ca 23 km kaugusel), et seal ühe tuttavaga kokku saada. Sõber pakkus talle, et võtku kaasa kass, kes seal juba ammu hulkunud on. Isa ütles, et tal on niigi palju kasse kodus (ainult kaks!). Samal ajal oli tal aga auto uks lahti. Poole tee peal isa avastas, et kass on autosse hüpanud. Tal ei olnud südant teda autost ära visata ja nii ta meile tuligi.
Mul on lemmikloomaks koer, ta nimi on Sulli, tal on passis kirjas nimi Sultan, aga kergem on talle öelda Sulli. Ma sain ta oma sõbralt: nad pidid kolima korterisse ja koer on suur, siis nad ei tahtnud teda kaasa võtta ja pakkusid meile.
Mul on kass, ta nimi on Pätu. Oma nime sai ta sellise, sest ta tegi nii palju pättust. Kui oli õues soe ilm, ma olin koolis. Jätsime kodus rõduukse lahti, et kass saaks rõdul käia. Mu sugulasel hakkas paha, ta läks varem koju. Ta märkas, et mu kass oli rõdult alla kukkunud. Ta võttis kassi sülle ja jooksis üles neljandale mu ukse taha, aga kedagi ei olnud mul kodus. Ta pani kassi ukse ette ja jooksis kooli mulle sellest teatama. Me jooksime siis minu koju. Kassil oli nina lõhki. Õnneks polnud midagi hullu. Ma sain kassi vanaema juurest Tõime ta vanaema juurest meile. Kedagi polnud kodus, ainult mina, mu sugulane Karolin ja kass. Kiisu oli veel siis väike. Me Karoliniga istusime ja mõne aja pärast vaatasime, et kass on kadunud. Otsisime kõikjalt, aga me ei leidnud teda. Istusime diivanile ja ootasime, et võibolla tuleb ta ise välja. Mõne aja pärast tuli kass diivani tagant välja. Selline kergendus oli kohe.
Hetkel mul on kass. Ta nimi on Nurr. Ta on kollast ja valget värvi (kollakad-oranzikad triibud), ta on nelja-aastane isane kass. Ta ei ole tõukass. Siin on Nurr kahe-aastane (lisatud pilt) (pilti tagasi ei taha!) Ühel suvepäeval (neli aastat tagasi) istusin ma oma hoovis õuetoolide peal. Äkki nägin ma, et naabrikoerad on mingi väikese valge asjanduse juures ja purevad seda. Ma sain aru, et see on vist kass. Ma läksin sinna ja nägin, et see oli imearmas väike kassipoeg, keda nad puresid! Loomulikult võtsin ma ta kohe maast ära ja panin ta oma dressipluusi hõlma alla ja ajasin koerad minema. Siis läksin ma tuppa. Alguses ei julgenud ma kassipoega isale ja emale näidata ja ma näitasin teda oma kahele õele. Nemad loomulikult olid väga pöördes, kuna ta oli üliarmas! Siis ma lõpuks küsisin vanematelt, et kas ma võin ta endale jätta, nad lubasid. Siis ma pidin talle nime panema. Ma olin siis kümne aastane. Meie eelmine kass oli just ära surnud, ta nimi oli Pepe. Sel hetkel ma arvasin, et mis nimi see Pepe on ja ma mõtlesin, et kuna mul on võimalus nüüd kassile nimi panna, panen ma hästi tavalise ja kassiliku nime! Nii ma paningi talle nimeks Nurr. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud talle huvitavama nime panna, aga mis tehtud, see tehtud! :) Ma ei kahetse kunagi, et ma ta elu päästsin ja ta endale võtsin! :)
Mul on kass nimega Nurri. Nurri ma püüdsin vanaema juurest kinni, kus on ainult arad kassid, kes endale ligi tulla ei lase. Siis üks kass sai pojad ja peale mitmepäevast ema närvidele käimist sain ma loa endale üks võtta. Kätte neid saada polnud lihtne. Nad olid aidas mingi suure kirstu all. Õhtuti nad käisid aida ees mängimas. Siis ma otsustasin, et lähen istun niikaua üksi pimedas aidas, kui am näen pisikesest august, kust kassid välja läksid, et nad on välja läinud. Ma pidin seal pool päeva istuma. Mu tagumik oli surnud, mul oli pissihäda ja ma olin näljane. Lõpuks ma nägin, kuidas mingid mustad varjud ükshaaval august välja hüppasid. Siis ma ootasin hetke ja hakkasin ukse poole hiilima. Kui ma olin selle augu ees, panin ma sinna võrgu ette ja hakkasin jaladega vastu maad trampima. Kassid ehmusid ära ja tahtsid aita peitu joosta, aga seal ootasin ees mina ja kõik hüppasid võrku lõksu. Pärast me valisime ühe välja ja viisime ta koju. Nime sai ta sellest, et ta nurrus väga valjult.
Lemmikloom on kilpkonn, nimeks on tal Carmen, kutsutakse Kipsiks, nii nagu kõiki teisi kilpkonni. Carmeni sai ta sellest ajast, kui mu emale see nimi väga meeldis. Mäletan kõige enam seda, kuidas sain selle laagris olles, kui ema mind vaatama tuli.
Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Minu lemmikloom on koer. Ta sai oma nime selle järgi, et ta on hästi karvane, nässakas. Nimelt ta nimi on Nässu. Ta on hästi armas koer. Mulle meenub temaga kohe sain. Ühel päeval ütles meie tollane inglise keele õpetaja Aiki Jõgeva, et tal on kolm kutsikat ning ehk keegi õpilastest sooviks endale koera. Selle peale läksin ma inglise keele õpetajaga rääkima, et kuidas ma saaksin neid vaadata. Ta ütles, et mine koos mu tütre Kaisaga meie poole. Nii me siis läksime. Kui me sinna jõudsime, vaatasin neid kutsikaid. Üks koer oli palju energilisem ja särtsakam kui teised. Nii ma siis mõtlesin, et võtan selle kõige rõõmsama ja särtsakama, kuna tema harjub võõras keskkonnas kõige kiiremini. Nii siis läksingi temaga bussi peale. Kui me koju jõudsime, siis ma andsin talle piima ja jäin ema ootama. Ma ei olnud ju emalt luba küsinud koera võtta. Kui ema koju jõudis, siis alguses ei osanud ta midagi öelda. Noomis mind, kuna ma ei küsinud tema käest, kuid aja mõõdudes kiindus ta Nässusse. Nüüd on ta lausa rõõmus, et ma koera võtsin. Teine lugu on väga kurb... Ühel õhtul lasime Nässu välja jooksma, kuid ta ei tulnud tagasi. Kell oli juba väga palju ja me hakkasime magama sättima. Kuid siis tuli longates Nässu, ise verine. Naabri koerad olid teda purenud. Mu õde hakkas kohe nutma ja vaatas Nässut ja küsis kas temaga saab ikka kõik korda.. Õnneks on tema nüüd terve ja midagi väga hullu ei juhtunud. Välised haavad kasvasid küll kinni, kuid me ei tea, kas sa sisemised...
Jah, mul on lemmikloom koer. Ta on saanud oma nime, sest vanemad panid talle nime. Pole ühtegi lugu eriti meenutada, peale selle, et me pidime ise koera Belgiast ära tooma.