Hetkel ei ole. Mul oli küülik nimega Nöpsik. Ta sai nime oma ema järgi, kelle nimi oli Nööbik, ilmselt suurte silmade järgi. Üks naljakas lugu oli see, kuidas ta kamina sisse ära kadus. Meil on kaminasüdamiku ja ilustuste vahel palju tühja ruumi ja nõnda ta peitiski ennast sinna sisse ära ja terve päev otsisime.
Mul oli lemmikloom. Merisiga kel nimeks Pööru. Pööru, sest tal olid selja peal pöörised. Ta oli hästi armas loom. Tal oli hästi palju hüüdnimesid, nagu nt ajuhälvik, alpinist (ta jooksis ükskord täiega laualt maha ja kukkus umbes meeter, seega hakkasime teda alpinistiks kutsuma), abesiinia irvikkass, jne. Temaga käisin väljas ka korviga. Ükskord hakkas ta jooksma heina sisse. Ma jooksin talle paanikas järgi ja õnneks sain ta ka kätte.
Minu lemmikloomaks on kilpkonn Willy. Ma panin talle nime ühe filmi järgi, mis rääkis ühest armast vaalast, kelle nimi oli Willy. See film oli väiksena mu lemmikfilm.
Hetkel ei ole looma. Mul oli kunagi koer, kellega kasvasin koos üles, ta nimi oli Reksu. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, vanemad ilmselt niisama mõtlesid, see pole ju kuigi originaalne nimi ka. Peale koera sain ma endale sünnipäevaks jänese, ta nimi oli Trips. Nime mõtlesin ma juba ise ja panin selle mängu trips-traps-trull'i järgi. Trips oli väga lahe, käisin taga suvel õues rohu peal kassitraksidega jalutamas, vahel ma pidin tal isegi järgi jooksma, sest ta hüppas ülikiiresti. Ta oli väga armas ja ülimalt kallis mulle. Kahju, et teda enam pole.
Lemmikloomaks on mul kass Tropp, kellele pani nime mu isa. Selline idiootne nimi on tal sellepärast, et alguses, kui me kiisu saime, jooksis ta mööda tube ringi nagu närvihaige, mu väike vend kartis teda ja midagi iganes - igatahes jättis ta endast totaalse tropi mulje ja, noh, nii see läkski.
Mu lemmikloomaks on kass Mopsu. Nimi tuli väga juhuslikult, küllap mingis mõttes sellepärast selline nimi, et mu eelmise kassi nimi oli Nöpsu ja need on natuke sarnased. Temaga on juhtunud päris palju seikasid. Ükskord söödeti talle ühte ainet, mille tõttu oli ta tükk aega peaaegu, et kivistunud olekus, istus murul ja lihtsalt vaatas põõsast.
Mul on koer Cherry. Ma otsisin internetist koertenimesid ja siis kirjutasin kõige ilusamad üles, seejärel vaatasime neid perega ja otsustasime Cherry kasuks.
Jah, meil on kilpkonn. Nimeks on Kilpsu. Hakkasime teda nii alguses kutsuma ja nimeks see jäigi. Tuleb välja, et paljud inimesed kardavad kilpkonni, põhiliselt nende kätte võtmist. Ja tavaliselt, kui ma räägin, et nad võivad väga kiired ja kavalad olla, siis keegi peaaegu seda ei usu, enne kui on ise näinud.
Mul on kass, kelle nimi on Chester. Ta sai oma nime, kui ta oli veel väike ja me veel ei teadnud, et ta on emane, aga see nimi on talle jäänud, kuigi kutsume teda Chessuks. Nime ei saanud ta samanimelise kingapoe järgi, vaid valisin selle, kuna see oli ilus ja kõik olid nõus. Tema ema on minu vanaema kass, kes mulle ka hirmsasti meeldib. Tema nimelt armastab vaikust ja rahu ning kui mu vanaema üritab laulma hakata, ronib kass talle sülle ning paneb oma käpa ta suule. Kui ta ikka vait ei jää, võib kass teda isegi lõuaotsast hammustada.
Kass. Sirius. J.K. Rowlingu Harry Potter'i raamatu ühe kangelase Sirius Black'i kohta. Sirius on väga väga elav kass. Noor väikest kasvu isane ja opereerida me teda ei kavatse. Ta on tihti maal ja siis peletab eemale seal endast poole suuremaid isaseid.
Mul on koer, tiibeti mastif nimega Anzam. Selle nime pani talle see inimene, kelle koera kutsikas ta oli. Anzam olevat üks mägi Tiibetis. Hiljuti üks krants rasestas Anzami ära, kuigi me hoidsime teda spetsiaalses puuris jooksuajal. Aga kutsikad tulid hästi armsad, nii et iseenesest väga katki midagi ei olegi.
Lemmikloomi on kohe kaks - kass Lible ja koer Tuti. Koeraga on selline lugu, et tema nime järgi võiks oodata mõnda pisikest koeranähvitsat, aga tegelikult astub värava peal vastu suur must njuufa. Selle valearvamuse pärast on ehmatanud mõnedki sõbrad. Nime sai koer mu sõbranna käest, kuidas see täpsemalt juhtus, seda ei mäleta. Põnevamaks looks võiks vast pidada, kuidas ta kord meie aiamajja pääsedes ema abikaasa lõhnaõlipudeli ära lõhkus ja peale seda basseini kukkus. Pärast oli maja tuulutamist ja kuivatamist kohe parajalt pikaks ajaks. Kassi nimi oli olemas kohe, kui me ta kassiabist võtsime. Lugudest tuleb kohe meelde, kuidas ta õhtuti majast välja pääsedes otsekui hulluks läheb. Üks värvikamaid kordi juhtus selle aasta varakevadel. Saabusime just emaga pikalt osturetkelt (ja kuna me kumbki väga suured poodlejad ei ole, olime küllaltki väsinud), kui saabus teade, et kass on õues ära kadunud. Visanud siis kotid tuppa, tuli kohe asuda kassiotsingutele. Peale mõningast kutsumist selgitasime, et kass on taaskord oma tavapärases kohas garaaži katusel, kust ta enam ise alla ei saa. Ema läks peale seda tuppa, otsustades, et las ta istuda seal veel vähe, järsku tuleb siis ise alla. Mina aga sellega ei rahuldunud, ja soovisin ikka karvakera katuselt alla aidata. Küll sai proovitud toole ja puu otsa ronimist, aga tee, mis sa teed, kass nii lähedale ei tule, et saaks ta alla aidata. Peale umbes tunniajast garaaži ümber troppimist tuli mulle meelde vana redel, mis kuuris vedeleb. Tõin siis selle välja ja hankisin toast ka kenakese tüki kanaliha ning asusin kassi meelitama. Tuligi teine varsti kohale ja sain ta suure vaevaga katuselt alla. Enne suutis ta veel mu käe seitsme sentimeetri pikkuselt veriseks tõmmata. Kass, kurivaim, aga ei mõelnudki veel tuppa minna. Hakkas teine mööda õue ringi ajama, nagu oleks tal vaim peal. Selline jaht mööda aeda jätkus veel umbes kolmveerand tundi, aga lõpuks siiski vanajumal halastas, ja ma sain selle kassiroju kindlalt sülle, tundes selleks ajaks looma vastu pigem õiglase püha viha, kui peremehe armastust. Sain siis kiisukese kenasti tuppa hoiule viia, kui tuli meelde, et redel on ikka veel katuse najal püsti. Viisin siis selle kuuri tagasi ning tundsin lõpuks hingerahu, et nüüd võib jälle sügavalt hingata, kui, tuppaastumiseks ust avades, kass jälle jalgevahelt õue lipsas. Andsin alla ja läksin sooja vanni.
Minul on kodus kass Vaenlane. Algselt oli kassi nimi Rudolf, aga kahe nädala jooksul meie kodus sai selgeks, et loom on väga elava ja mängulise iseloomuga. Seetõttu otsustasime perekonnas tema nime muuta vaenlaseks. Ka kassi passis seisab nime taga Vaenlane. Loomaarsti juures on juhtunud, et töötajad ei suuda mõista, et kassil selline nimi on ja nad küsivad üle ega me nalja ei tee. Samuti kardavad kõik sõbrannad minu kodulooma, sest ta vaatab võõraid alati kurja pilguga ja vahest uriseb (nagu koer) nende peale. Seetõttu pean kassi sulgema teise tuppa, kui külalised tulevad.
Mul on kaks lemmiklooma: üks on jänes ja teine on koer. Koer on saanud oma nime sellest, et alguses oli koera nimi Robi, aga mu õde ei oskanud "r" tähte väiksena öelda, nii me panime koerale nimeks Tobi ja jänes sai nimeks Jossu, sest see tundus jänesele normaalne.
Kass ja koer! Kassi nimi on Maasu. See nimi tuli kuidagi äkki, lihtsalt hakkasime kutsuma niimoodi teda. Koera nimi on Lucky. Tema sai oma nime, kuna kutsikana oli ta nii armas ja rõõmus, liputab saba ja on nii sõbralik.
Mul on kass Tondu. Ta on üleni süsimusta värvi ja luurab sind pidevalt kusagil. Sellest on ta ka saanud oma nime. Tondu nagu tont. Tondu on hull laserkiirte järgi. Ükskord hüppas ta laseriga näidatud valgustäpi pärast kolme meetri kõrgusele.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millelegi vastu või kukkus kuskilt alla.