Mul on kaks koera: Gaia ja Märul ning kass Jhonny. Märuli nime pärast on alati naljakaid asju olnud, sest keegi ei suuda uskuda, et koeral selline nimi võiks olla. Jhonny sai nime näitleja järgi.
Mul on kodus kala, ta on põhjakoristaja, hüüan teda Pontsikuks. Selle nime pani talle sõbranna, kellelt ma ta sain. Ta nimetas ta Pontsikuks kuna ta oli väga paks.
Mul pole ühtegi lemmiklooma kunagi olnud. Kui ma väike olin, tahtsin ahvi omale koduloomaks, aga loomulikult keelasid vanemad selle ära. Varsti pärast seda kadus mul huvi lemmiklooma võtta.
Mul on koer kodus nimega Ronni. Mäletan, kui Ronni oli 8-kuune, käisid meil külalised ja nad jätsid kogemata värava lahti ning koer pääses välja. Ta oli mitu päeva kadunud ja me kartsime, et ta on auto alla jäänud. Õnneks leidis mees, kes koertekooliga tegeleb, meie Ronni juhuslikult väikeste lastega mängimas. Ta teadis, et meie koer on kadunud, tundis ta ära ning kutsus teda nimepidi ja tõi ta siis meile ära. Mulle meenub ka praegu, kuidas ta põrandaharja mööda põrandaid lohistas ja ehmunult eemale läks selle kära peale. Ja hästi tore on veel see, et kui tal veekauss tühjaks saab, siis tuleb ta kauss hammaste vahel minu juurde ja tahab, et ma selle uuesti veega täidaks. Talle meeldib ka autoga sõita. Kui me perega kuskile autoga lähme ja Ronnit kaasa ei võta, siis ta solvub ja läheb kurvalt kuuti.
Ei ole lemmiklooma, mingi suvaline kass käib ukse taga, teda toidame. Siis kährikud ja rebased käivad ka uksetaga söömas meie toidu ülejääke. Meenutusi: kass ajas rebast ükskord taga ja kassil on üks silm, magab garaaži pööningul.
Jah on, kass, kes kodus mul ka on, tema nimi on Kollu, tema sai oma nime musta värvi järgi. Temaga seoses on üks lugu ka. Ta on pärit Aafrikast nagu meremehed rääkisid, ta saabus Hiiumaale koos ahvi, kuke ja seaga (kass ka), teiste loomadega oli selline lugu, et kukk lendas üle parda, ahv lasti maha, sea sõid ära ja nüüd ongi kass ainult alles minu kodus.
Hetkel ei ole ühtegi looma, kuid on olnud hamstreid, rotte, kass, koer ja hiired. Koer ja kass olid väga ammu, nende saamist ma ei mäletagi. Rottide saamislood on sellised: üks kingiti vennale sünnipäevaks ja teise tõin ma ise üks päev, kui käisin korraks Haapsalus. Nägin loomapoes väga armsaid rotipoegi ja otsustasin, et ostan ühe ära. Hiiumaale tulles oli väike rott mul mütsi sees, sest mingit puuri ma talle ei ostnud, sest hamstrist ja eelmisest rotist oli piisavalt puure järgi.