Minu hobideks võib nimetada luuletuste kogumist ning samuti meeldivad mulle väga loomad. Hetkel on mul kodus kass ja kalad. Kaladega midagi erilist teha ei saa, kuid kassiga saab küll palju nalja ja plaanis on võtta ka koer.
Mul on kodus kass. Kunagi oli ka trobikond hamstreid. Hobidest kõige toredamad mälestused on seotud ratsutamisega. Hobused on mulle nii kallid loomad. Mäletan, kui ma esimest korda ise hobust juhtisin. Ma olin nii uhke.
Mul on kodus kalad, neile küll nime ei ole keegi pannud. Kassile on küll nimi pandud - Linnu. Ma ei tea kust see nimi tulnud on, sest varem oli mu kass venna ja ta elukaaslase oma, aga siis kolisid nad Tallinna ja kuna ta on õuekass, siis otsustati, et kass jääb Viljandi. Minu kassiga on juhtunud päris palju. Näiteks ükskord kui mu kass oli väljas, kadus ta mitmeks päevaks ära, aga kui ma läksin vennale külla ja kutsusin teda, siis kuulsin kräunumist ja vaatasin, et Linnu jookseb, ise lonkab tagumist käppa. Ta ei suutnud isegi trepist üles minna. Võtsin ta sülle ning viisin ta tuppa, kui maha panin ta, oli mul jope veidike verine. Järgmine päev viisime ta arsti juurde ja tal avastati kuuliauk kintsus. Meile anti valida, kas ta pannakse magama või tehakse operatsioon. See oli paras šokk meile. Kuna olid jõulud, oli peres rahaga veidike probleeme, kuid arst oli mõistev ja lubas meile, et ta teeb kassile operatsiooni ära, aga maksame hiljem. Vend pidi oma passi tagatiseks andma. Lugusid mu kassiga on veel ja veel. Kuid see oli kõige tähtsam ja šokeerivam.
Mul oli kala. Tema nimi oli Sannvannlii. Ma mõtlesin seda nime kuu aega. Üks lugu oli selline, et me vahetasime tema akvaariumis vett ja ta hüppas sealt välja. Õnneks saime ta sinna tagasi. Veel oli mul hamster Mannifest. Temaga naljakaid lugusid ei juhtunud.
Mul on kass ja kala. Kala nimi on Täpp, sest ta on üleni kaetud mustade täppidega. Kassi nimi on Miku. See nimi lihtsalt meeldis. Miku on käinud mõnikord kala püüdmas.
Mul on kodus akvaariumikalad. Kõige enam meeldib mulle skalaar Neemo. Nimi on tulnud ühest animasarjast. Mäletan, et kui ta esimest korda meie akvaariumisse sattus, oli ta vähemalt kolm tundi paigal.
Mul oli kolm kuldkala. Ma panin neile nimed ka, mida ma enam hetkel ei mäleta :D Aga nimed võtsin ma kuskilt saatest. (Ma olin suht kümne aastane, kui mul nad olid.) Aga seda ma mäletan, et üks kala oli suht haige ja siis üks õhtu mingi hullult nutsin, et ta ära ei sureks.
Lemmikloomadeks on akvaariumis elavad kalad, nimesid neil pole, kuna paljud neist on väga sarnased ja nendele nime panek oleks raske, kui mitte võimatu.
Mul oli lemmikloom, nüüd on järele jäänud vaid kalad. Nimesi neil ei ole. Või siiski, ühte kala kutsun ma Vuntsiks ja teist Tolmuimejaks. Need tulenevad nende välimusest. Mingid erilisi lugusi nendega seoses meelde ei tule.
Mul on akvaarium kus on palju kalu. Ühe kala nimi on Vunts, oma nime on ta saanud sellest, et tal on vuntsid, hiigla suured vuntsid. Kui ma pistsin oma näpu akvaariumi, siis ta näksas seda.
Mul on kodus kala, ta on põhjakoristaja, hüüan teda Pontsikuks. Selle nime pani talle sõbranna, kellelt ma ta sain. Ta nimetas ta Pontsikuks kuna ta oli väga paks.
Lemmikloomadeks on minu kalad ja ainult ühel kalal on nimi Mikk, sest see tuli ühe poisi nimest, kellele see kala meeldima hakkas ja nüüd kuidagi ongi see külge jäänud hüüda seda kala Mikuks.
Minu toas on akvaarium, kus on ligi 30 kala. Toidan neid igal hommikul ja õhtul. Seal leidub gupisid ja kaks põhjakoristajat, kelle hüüdnimeks on saanud põhjakollid. Kuna põhjakoristajad on pikk sõna, siis on lihtsam öelda põhjakollid. Nende tegemised: nad saavad juba kaugelt aru, kui keegi tuppa tuleb. Neil on akvaariumis oma tass, kuhu nad vuravad inimese saabudes.
Mul on kaks lemmiklooma, nimelt kaks kuldkala - Piibe ja Markus. Nad on olnud mul juba kaks aastat. Ma sain nad oma üheteistkümnendaks sünnipäevaks. Nendega on nii, et ma kardan, et nad surevad ära varsti. Sest ma ei viitsi neil vett vahetada akvaariumis. Ma olen nad juba harjutanud õhtul/öösel sööma. Et ma annan neile siis süüa, kui ma magama lähen. Kuigi see ei ole eriti tervislik.