Kass Aisi, nime sai ta selle järgi, et minu isa mõtles kunagi sellise nime oma mängukitsele ja kuna me ei tahtnud mingit tavalist nime oma kassile panna, nt Miisu, siis panime selle nime. Kui Aisi veel väike kiisu oli, ronis ta ükskord meie maja rõdult katusele ja hüppas sealt alla, ma olin parasjagu koolis kui ema ja isa ta üles leidsid. Õnneks midagi väga tõsist ei juhtunud.
Lemmikloom? Jah, mul on kass, kellel nimeks Minny. Ta on must emane kass. Ja mul on veel ka kalad. Neile ei tahtnud ma nimesid panna, sest neid on üle 20. :D Mul ei ole ühtki lugu kalade kohta… Tegelikult üks on: Ühel päeval ujusid kalad oma akvaariumis, lihtne ja loogiline lugu eks? Lugusi kassi kohta: Ühel ilusal suvepäeval lasime Minny oma rõdule värsket õhku hingama. Ise läksime teise tuppa. Kui tagasi tulime oli Minny kadunud! Mõtlesime, et nüüd on enesetapu teinud hüpates 9-ndalt korruselt alla! Mu vanatädi kass tegi seda, aga õnneks maandus ta põõsasse… Niisiis kutsusime teda, et äkki on kusagil mingi asja taga ja paar sekundit läks mööda ja siis nägime teda mööda rõdu äärt tulemas naabri rõdult. Hiljem tuli välja, et naabril on punane isane kass, ime pole, et ta sinna ronis. Eks tahtis poisi juurde saada Ja kassipoegi on tal olnud juba kolm pesakonda. Üks kassipoja lugu. Kassipoeg oli süsimust ühekuune, aga juba nii suur, et oli paar trikki ära õppinud. Ühel üsna külmal õhtul viis isa pesu rõdule kuivama. Hommikul kuulsime hommikusöögilauas õudset kisa. See oli kassipoeg, kes oli õhtul rõdule lippand. Õnneks oli ta elus ja… Ei, ta ei olnud terve, tal oli kas külmast või ehmatusest põhja alt ära löönud ja ta… ühesõnaga ta järgmised kaks päeva lohistas oma tagumenti mööda maad ja istus vaid seal kassi-vetsus päevad läbi, aga nüüd on ta terve ja elab siiani.
Mul on kodus kass, kelle nimi on Miša. Ta on saanud oma sellise nime, sest koridoris olid vene noorukid kogu aeg hängimas ja mu õele ei meeldinud see. Sellepärast otsustas mu õde, et paneb kassile nimeks Miša. Kass on mitmeid kordi aknast alla kukkunud ja väga agressiivne uute inimeste suhtes ning sellepärast olen pidanud alati, kui sõber külla tuleb ukse kinni panema, et kass sisse ei saaks.
Mul on kass nimega Kitty. Ma ei mäleta, miks ma talle sellise nime panin, aga vist sellepärast, et see nimi on nii kuulus kassi nimi ja ma ei viitsinud eriti midagi välja mõelda. Temaga on päris palju asju juhtunud, et kõik ei tule kohe meelde.
On küll lemmikloom. Kass. Carmen on ta nimi. Koju tõin ta ise. Lugu oli nii, et ühel päeval, kui olin jälle sõbrannaga õues, leidsin väikese kassipoja ühe koleda lagunenud maja juurest, mis jääb mu koduteele. Meil hakkas kassist kahju ja otsustasime talle süüa anda. Viisime siis kiisu minu juurde. Toitsime teda ja otsustasime ta kellelegi ära anda, ema sai samal ajal aru, et olin kassi koju vedanud. Alguses oli ta kohutavalt kassi vastu, talle polnud kunagi kassid eriti meeldinud. Lõpuks lubas ta kassi jätta senikauaks, kuni me talle kodu leiame. Seda aga õnneks ei juhtunud, tänu sellele viibibki Carmen siiamaani meie juures, olles juba kahe aastane. Emagi leppis kassiga kiiresti, nüüdseks on ta Carmeni juba päris ära hellitanud.
Minu lemmikloom on kass, kelle nimi on Liisu. Temaga on olnud palju naljakaid juhtumeid ning tegemisi. Meil kodus on puitpõrand. Kui kass jookseb, siis kasutab ta nurkade võtmisel küüsi, aga puitpõrandal ei ole küüned abiks, mistõttu võib ta libiseda üle poole toa, mis on naljakas, isegi väikse ehmatuse peale pistab ta punuma, kas trepist üles rõdule, diivani alla, kapi otsa või mujale oma salakohta. Väiksena kartis ta oma peegelpilti, meil on koridoris suur peegel, kui ta sinna ette panime, siis võttis küüru selga ja hakkas urisema. Läks lähemale ning hüppas kohe tagasi, nägin et talle tõepoolest ei meeldinud enda peegelpilt.
Mul on kaks lemmiklooma, kass ja koer. Kassi nimi on Elvis ja ta on väga armas. Elvis sellepärast kuna mulle meeldis Elvis Presley. Üks naljakas lugu oli kunagi, meil lauapeal vedeles palderjan ja kass läks seda nuusutama, pärast oli ta mitu tundi nagu täis, käis ühest toaotsast teise. Koerast ei hakka rääkima, kuna mulle ei meeldi koerad.
On kass, kes teoreetiliselt on õe oma. Nime saanud lihtsalt õe mõttest, et see hea nimi. Viimastel aastatel pole kass millegi erilisega hakkama saanud, aga kui ta väike oli, siis tihti suutis ta igast väiksemast praost läbi ronida ja välja joosta.
Kodus on mul kaks kassi. Mirri ja Pipi. Mõlemad nimed on ema mõeldud ning ka teised olid sellega nõus. Nad on väga armsad, energilised ja toredad, kuid on ka aegade jooksul palju pättusi teinud.
Mul on kaks lemmiklooma: kass Pitty ja koer Maksimus ehk Max. Kassi nime ma ei tea, kuna olin nii väike, kui me ta saime. Ma olin siis kolme aastane, aga koera nimi tuli sellest, et ta oli väiksena selline hästi energiline ja selline pidi saama alati mida tahtis ja siis lihtsalt korraga lõi pähe Maksimus.
Mul on maal kiisu, kelle nimi on Mitsu. Kui ta alles saime ja nime hakkasime panema, siis panime selle näo järgi ja ema arvas, et ta on just Mitsu nägu. Temaga on nii palju lugusid. Ükskord kadus ta täiesti ära, me otsisime, kuid ei leidnud teda, aga siis kuulsime mitu korda naabri lakast kräunumist ja läksime siis vaatama ning seal ta oli. Kiisu oli üles roninud, kuid alla enam ei saanud. Ta oli nii hirmunud ja näljane ning peale seda käis mitu päeva koguaeg kellegi kannul ega julenud üksi jääda. Mu kiisu on selline, et talle meeldib käpp lillevaasi panna ja siis seda pärast limpsida. Ükskord juhtus minu sünnipäeva lillega nii, et ta näris selle pooleks (nelgid talle meeldivad, roosid mitte) ning ema pani siis lille ära, kuid hommikuks oli lill veelgi lühem, nii et kui mina sain lõpuks oma lille kätte, oli see kümne cm varrega.
Mul oli kass, kelle nimi oli Meffi, ise panin selle nime talle. Ja praegu on mul koer, kelle nimi on Iresse. Kass on roninud kunagi puu otsa, ja siis ta kartis sealt alla tulla, ning ma helistasin tuletõrjesse, et nad oma redeliga tuleks ja mu kassi alla tooks. Koeraga on selline lugu, et ta sõi kunagi kõik mu jalanõud ära, ja ma olin väga vihane.
Mul on kass, kellega ma mängin. Mu kass on minu sünnipäevakink. Ma ei kogu midagi. Kui ma sain kassi, siis õde oli endale ammu koera tahtnud ja ema ütles talle, et ärgu lootku, et ta siis saab koera.
Ma tegelen oma kassi Nirriga. Kui ta nurrub või tuleb ligi, siis ta tahab süüa. Kui ta ootab ukse taga, siis Nirri tahab tuppa. Meie kass oskab uksi avada. Ta hüppab laua peale kust ta ukseni ulatub ja paneb käpad lingi peale ja uks lähebki lahti.