Mul on kas nimega Rannapall. Nime sai ta sellest, et ta magas ükskord ja nägi välja nagu rannapall ja kui ma ta kätte võtsin, siis ta küünistas mind. Enne seda oli ta lihtsalt Kass.
Mul on kodus kass Mäuksu, koer Pelle ja minu kõige armsam kilpkonn Madelin. Madelini tõi mulle mu õde, kui ta käis kuskil välismaal. Kui ma ta sain, polnud tal veel nime... ma ei osanud talle nime panna ja õde ütles, et ma paneksin esimese meeldetuleva nime. Kuna mul tuli kõige esimesena meelde tüdruku nimi ja ma ei osanud vaadata kas Madelin on poiss või tüdruk, sai ta nimeks Madelin. Nüüd on Madelin minu juures elanud umbes poolteist aastat. Kui ma ta sain, kaalus ta umbes 60 gr,nüüd kaalub ta 316 gr. Ta on minu juures elades tohutult kasvanud...
Mu koduloom on kass. Ta nimi on Vanakass. Ma arvan, et ma panin selle, kui ma väike olin, sest ma panin väiksena ta kassipoegadele nimeks ka imelikke nimesid näiteks Kass hüppas, Hobune jne. Temaga seoses on mul olnud palju naljakaid sündmusi. Näiteks tal sündisid kassipojad täpselt siis, kui mu vend sündis. Ja siis kui mu ema viis venna käruga õue, siis tuli ta ka oma pojaga õue. Nüüd on meil juhtunud nii, et ta kassipojad on sündinud neli korda täpselt samal ajal, kui on mu venna sünnipäev.
Mul on lemmikloom, kass. Ta nimi on Titsu. Selle nimega oli nii, et mu tädi pakkus välja nime Tiidu. Aga minul tuli selle nime peale mõte Titsu. Ja siis jäigi see nimi. Ükskord ta kukkus meie korteri aknast alla (me elame kolmandal korrusel). Ja me väga ehmatasime. Aga kui me õue jõudsime, siis oli kass seal ja urises rahumeeli teise kassi peale. Tal ei olnud midagi viga, ainult nina all oli pisike verevalum.
Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!
Mul on kass nimega Kiti. Meie perre tuli ta koos nimega. See nimi oli talle küll alles eelmisel päeval pandud, aga muutma me seda ka ei hakanud. Kiti on meie juures elanud üle kuue aasta, seega on juhtumisi temaga üsna palju. Olen teda vist liialt hellitanud. Näiteks hommikuti, kui ärkan, käib ja nurrub ta tükk aega minu juures, et ma temaga kööki kaasa läheksin. Kui ma seda teen, vaatab ta köögis mulle suurte silmadega otsa. Kui tal kausis süüa on, ütlen ma talle: "Söö!" Ja alles siis hakkab ta sööma. Ei tea, miks tal mind tingimata kaasa on vaja. Midagi hirmsat köögis pole, aga ta justkui käiks minu käest söömiseks luba küsimas. Kord, kui ma lugesin, tahtis Kiti hirmsasti minu tuppa sisse saada. Hüppas ikka ukselingi otsa ja üritas ust lahti saada. Ma ei viitsinud end voodist välja ajada, lootsin, et ema ta sisse laseb. Umbes poole tunni pärast lasigi. Kiti tuli kohe minu juurde pugema. Kuna mul sai raamat läbi loetud, sain temaga kööki minna. Seal ütlesin talle jälle, et ta sööks ja ta jäi sellega rahule - hakkaski sööma. Seega oli ta üle poole tunni meeleheitlikult tahtnud minu tuppa pääseda, et ma temaga kööki läheksin. Kiti ei ole selline kass, kes kõike sööks. Kui ma vorstisaia söön, tuleb ta minu juurde ja vaatab paluva näoga otsa, nagu tahaks ka vorsti. Kui ma talle siis tükikese annan, nätsutab ta selle läbi ja sülitab välja. Uuesti ta seda sööma ei hakka - vaatab mind sellise näoga, et söö ise seda vorsti, kui tahad. Aga kord, kui ma endale köha ravimiseks põdrasamblateed tegin, näitasin seda kassile, et näha, mis näo teeb. Kiti tahtis seda jooma hakata, aga ma ei lasnud. Imelik küll - vorsti ei söö, aga põdrasamblateed tahab küll! Mis jookidesse puutub, siis varem, kui meil olid konnad, kes elasid akvaariumis, käis Kiti nende vett joomas. Tal oli küll oma kausis ka vesi olemas, aga sellegipoolest otsis ta mujalt võimalusi, kust juua. Kui midagi üle ei jäänud, pidi ikka oma kausis oleva puhta veega leppima. Kiti oli varem hästi jutukas kass. Eelmises korteris elasime teisel korrusel. Soojemate ilmadega ööbis Kiti õues ja vahel käis päevalgi jalutuskäikudel. Kui ta tuppa tahtis saada, tuli ta minu toa akna alla ja hakkas näuguma. Otse meie all elas üks pooleldi soomlane. Tema sai sellest aru sedasi, et Kiti tahab temaga juttu ajada. Ta jutustas siis vastu. Nõnda nad siis rääkisid mõlemad oma raskest elust - kass ja soomlane. Kui me siis kassi sisselaskmispalveid kuulsime, läksime talle ukse juurde vastu. Kiti tuli rõõmsalt näugudes. Kõik oma seiklused rääkis selle aja jooksul ära, kui me trepist üles läksime. Kusjuures, vahel jäi ta trepile ootama, kui me ust kinni panime või muidu toppama jäime. Kitil oli ka komme vaielda. Enne seda kui ta kapi otsa hüppas, tegi ta "Mjäu!" selle peale ütles isa rangelt "Ei hüppa!" Kiti sellega ei nõustunud. Tema tahtis kapi otsa saada ja seda pidi ta ka saama. Ta vaidles vastu: "Mjäu!" ega isagi järele andnud: "Ei hüppa!" - "Mjäu!" - "Ei hüppa!" Nii võis see tükk aega kesta, kuni Kiti viimaks ütles otsustavalt viimase "Mjäu!" ja hüppas ruttu kapi otsa, enne kui isa midagi öelda jõudis. Kahjuks on Kiti nüüd vaiksemaks jäänud, ei jutusta tuppa tulles oma seiklustest ega vaidle ka. Tegelikult on see kurb, sest nii huvitav oli, kui kass sedasi suhtles. Kitil on olnud ka mitu pesakonda kassipoegi. Kui nad sööma õppisid, oli neid naljakas jälgida. Meil on kahekohaline kassikauss - ühes osas on jook, teises söök. Pisikesed kiisupojad sõid sedasi, et olid jalgupidi joogi sees. See ei paistnud neid üldsegi häirivat, et nende tagakeha märjaks sai. Samas kui nad jõid, olid nad jalgupidi söögi sees. Ühes pesakonnas oli veel selline huvitav kassihakatis, kes käis kassiliivakastis liivaterakesi närimas. Teda kutsusime seepärast Kiviklibuks. Teises satsis olid mustad karvased, natuke nagu hallitusega kaetud kassipojad, kõige heledamat neist kutsusime valgeks, kuigi tegelikult oli ta tumehall. Üks esimesi kassipoegi oli Kirp, sest ta oli must ja hüppas palju. Mõmmi oli ka, sest ta oli täpselt Mõmmi nägu, hästi rahulik ja mõtlik - tõeline kass-filosoof. Me andsime oma kassipojad ära. Ma ei usu, et neile nende uutes kodudes samad nimed jäid, tegelikult me ei öelnudki neid uutele omanikele. Meil on veel kaks merisiga - Põsa ja Rosetta. Seda, kuidas Põsa oma nime sai, ma täpselt ei mäletagi. Kutsusime teda ikka Põrsaks ja mingil hetkel oli temast Põsa saanud. Rosetta see-eest tuli jällegi meie perre nimega. Arvan, et see nimi pandi talle seetõttu, et ta on rosettmerisiga, tema karvas on siin-seal keerised. Meie kutsume teda Rosettaks üsna harva, enamasti on ta Roosu. Põsal ja Rosettal on olnud kaks pesakonda meriseakutsikaid. Teise pesakonna üks väike pruun merisiga oli Jeesus. Meil oli sel ajal merisigade jaoks midagi heinasõime sarnast ja Jeesusele meeldis seal olla. Kuna piiblist tuntud Jeesus oli ka pärast sündimist heinasõimes, saigi meie meriseapojast Jeesus. Kutsusime siis Roosut ka vahepeal Neitsi Maarjaks ja Põsat koguni Jumalaks. Varem olid meil ka kaks konna, vist aafrika küüniskonnad. Üks oli Loch Nessi Koletis ehk lihtsalt Nessu. Teine konn tuli hiljem, tal pidi ka siis sama väärikas nimi olema. Nõnda sai temast Lord Tommy. Seda, kas Tommy oli emane või isane, ma ei tea. Kokku konnad ei saanud, sest Tommy oli Nessust nii palju väiksem, et kartsime, et Nessu võib ta ära süüa. Meil oli plaanis nad hiljem kokku lasta, kuid enne suri Loch Nessi Koletis ära - veetase oli vist liiga kõrge ja ta hüppas akvaariumist välja. Leidsime ta hiljem teisest toast diivani tagant, aga siis oli juba hilja.
Mul on kass, ta nimi on Kiti. Mu kassile pani nime mu oma õde Victoria. Mu kass on kaks korda teise korruse aknast alla kukkunud kärbest püüdes. Rohkem juhtumeid mul hetkel meelde ei tule.
Mul on kass Käbi, kes saab varsti ühe aastaseks. Ta sai oma nime selle järgi, et ta sündis 1. aprillil ja ema ja isa tahtsid talle naljaka nime panna. Käbi pandi sellepärast, et ema ja isa arvasid, et kui ta puu otsa ronib, siis saab tuletõrjesse helistada ja öelda, et meie Käbi ei tuld puu otsast alla. Naljakaid juhtumeid ma eriti ei tea, ainult et ta ükskord prügikasti ronis.
Mul on kass. Siis, kui me ta saime oli ema väiksele vennale just "Pipi" raamatut ette lugenud ja siis saigi kass kotti (ta oli siis väga väike) ja poole tee peal kooli tegi "kott" mjäu. Ma nagu räigelt ehmatasin ja viisin kassi koju... jäin essat korda kooli hiljaks (ma olin ju hull tuupur siis).
Mul on kass ja kaks viirpapagoid. Kassi nimi on Minti, vahel hüüame teda ka Minni. Ta sai oma kaks nime sellest, et mu õde tahtis talle nimeks panna Minti, mina aga Minni, siis pandigi Minti-Minni. Papagoide nimed on Tom ja Kata, nemad said oma nimed niimoodi: Kata mõtlesime lihtsalt välja, nime Tom võtsime aga ETV "Lasteekraanist".
Meie kogu pere oleme valinud endale lemmikloomaks kassid. Meil kodus linnas on kolm kassi ja mitu tosinat kala (elavat). Kaladel nimesid pole, ainult ühel kõige suuremal Suur Prints. Kasside nimed on: (vanim) Pähkel, (erksaim) Saara, (väikseim) Niki. Maal on meil vist 7-9 kassi, kaks koera, mitu kana, kaks kukke, pardid, jänes, kolm paabulindu ja metsaalused põdrad. Nende nimesid ma nimetama ei hakka, sest see veniks väga pikaks, kuid võite mulle kunagi kirja saata ja kirjutan teile nad. Kirjutan kahest kassipojast, kes eelmise aasta suvel sündisid (2007 a. jaanipäev). Üks neist on meil linnas - Niki (neid sündis kolm, aga kahest räägin). Nad sündisid jaanipäeva hommikul ja ema oli Suusi, hüüdnimi Suss. Mõlemad olid oranžid kiisud ja kaklesid pidevalt. Ühel hommikul aga mõtlesid minu ema, isa, vanaisa, vanaema ja tädi nime välja. Nad olid nagu samasuguse kaklemisega juba näinud, aga inimesi. Need olime meie: minu 14-aastane vend ja mina 11-aastane (hetkel). Niisiis said nad oma nimed meie järgi Ken ja Chris. Vahe oli selles, et Ken oli vanem ja Chris nooem. Me ei hoolinud rahast ja müüsime nad lihtsalt kahe krooniga ühele vanale naisele. Alguses ta tahtis küll ainult Chrissi, aga me ütlesime, et nemad saab ainult koos ja nimesid ei tohi muuta.