Jaa, mul on lemmikloomi, elu jooksul on neid olnud viis kuni kolm koera ja kaks kassi. Esimesed koduloomad kass ja koer elasid väga vanaks. Kass küll kadus meil millalgi ära - vanemad väidavad, et rebased võisid ta nahka panna, aga ega seda ei tea keegi. Hetkel on mul päris vana kass ning aastane koer. Mõlemad on väga kallid ja armsad. Nad toovad alati, vähemalt hetkekski, stressist välja. Nimed on kassidel olnud Kiki, vastavalt üks ja kaks. Nimi tuli vist minu õdede poolt ja kuskilt filmist. Koerte nimed tulevad nende passinimedest. Esimese koera nimi oli Chip - ka kuskilt filmist - siis oli Fredi, kes meil ära jooksis ning praegu on Chessi. Kunagi oli meil ka kilpkonn, aga kuna ma ei tegelenud temaga piisavalt, siis ta viidi ära, uue pere juurde. Nüüd ma kahetsen seda.
Lemmikloomaks on mul kass Tropp, kellele pani nime mu isa. Selline idiootne nimi on tal sellepärast, et alguses, kui me kiisu saime, jooksis ta mööda tube ringi nagu närvihaige, mu väike vend kartis teda ja midagi iganes - igatahes jättis ta endast totaalse tropi mulje ja, noh, nii see läkski.
Mu lemmikloomaks on kass Mopsu. Nimi tuli väga juhuslikult, küllap mingis mõttes sellepärast selline nimi, et mu eelmise kassi nimi oli Nöpsu ja need on natuke sarnased. Temaga on juhtunud päris palju seikasid. Ükskord söödeti talle ühte ainet, mille tõttu oli ta tükk aega peaaegu, et kivistunud olekus, istus murul ja lihtsalt vaatas põõsast.
Mul on kass, kelle nimi on Chester. Ta sai oma nime, kui ta oli veel väike ja me veel ei teadnud, et ta on emane, aga see nimi on talle jäänud, kuigi kutsume teda Chessuks. Nime ei saanud ta samanimelise kingapoe järgi, vaid valisin selle, kuna see oli ilus ja kõik olid nõus. Tema ema on minu vanaema kass, kes mulle ka hirmsasti meeldib. Tema nimelt armastab vaikust ja rahu ning kui mu vanaema üritab laulma hakata, ronib kass talle sülle ning paneb oma käpa ta suule. Kui ta ikka vait ei jää, võib kass teda isegi lõuaotsast hammustada.
Kass. Sirius. J.K. Rowlingu Harry Potter'i raamatu ühe kangelase Sirius Black'i kohta. Sirius on väga väga elav kass. Noor väikest kasvu isane ja opereerida me teda ei kavatse. Ta on tihti maal ja siis peletab eemale seal endast poole suuremaid isaseid.
Lemmikloomi on kohe kaks - kass Lible ja koer Tuti. Koeraga on selline lugu, et tema nime järgi võiks oodata mõnda pisikest koeranähvitsat, aga tegelikult astub värava peal vastu suur must njuufa. Selle valearvamuse pärast on ehmatanud mõnedki sõbrad. Nime sai koer mu sõbranna käest, kuidas see täpsemalt juhtus, seda ei mäleta. Põnevamaks looks võiks vast pidada, kuidas ta kord meie aiamajja pääsedes ema abikaasa lõhnaõlipudeli ära lõhkus ja peale seda basseini kukkus. Pärast oli maja tuulutamist ja kuivatamist kohe parajalt pikaks ajaks. Kassi nimi oli olemas kohe, kui me ta kassiabist võtsime. Lugudest tuleb kohe meelde, kuidas ta õhtuti majast välja pääsedes otsekui hulluks läheb. Üks värvikamaid kordi juhtus selle aasta varakevadel. Saabusime just emaga pikalt osturetkelt (ja kuna me kumbki väga suured poodlejad ei ole, olime küllaltki väsinud), kui saabus teade, et kass on õues ära kadunud. Visanud siis kotid tuppa, tuli kohe asuda kassiotsingutele. Peale mõningast kutsumist selgitasime, et kass on taaskord oma tavapärases kohas garaaži katusel, kust ta enam ise alla ei saa. Ema läks peale seda tuppa, otsustades, et las ta istuda seal veel vähe, järsku tuleb siis ise alla. Mina aga sellega ei rahuldunud, ja soovisin ikka karvakera katuselt alla aidata. Küll sai proovitud toole ja puu otsa ronimist, aga tee, mis sa teed, kass nii lähedale ei tule, et saaks ta alla aidata. Peale umbes tunniajast garaaži ümber troppimist tuli mulle meelde vana redel, mis kuuris vedeleb. Tõin siis selle välja ja hankisin toast ka kenakese tüki kanaliha ning asusin kassi meelitama. Tuligi teine varsti kohale ja sain ta suure vaevaga katuselt alla. Enne suutis ta veel mu käe seitsme sentimeetri pikkuselt veriseks tõmmata. Kass, kurivaim, aga ei mõelnudki veel tuppa minna. Hakkas teine mööda õue ringi ajama, nagu oleks tal vaim peal. Selline jaht mööda aeda jätkus veel umbes kolmveerand tundi, aga lõpuks siiski vanajumal halastas, ja ma sain selle kassiroju kindlalt sülle, tundes selleks ajaks looma vastu pigem õiglase püha viha, kui peremehe armastust. Sain siis kiisukese kenasti tuppa hoiule viia, kui tuli meelde, et redel on ikka veel katuse najal püsti. Viisin siis selle kuuri tagasi ning tundsin lõpuks hingerahu, et nüüd võib jälle sügavalt hingata, kui, tuppaastumiseks ust avades, kass jälle jalgevahelt õue lipsas. Andsin alla ja läksin sooja vanni.
Minul on kodus kass Vaenlane. Algselt oli kassi nimi Rudolf, aga kahe nädala jooksul meie kodus sai selgeks, et loom on väga elava ja mängulise iseloomuga. Seetõttu otsustasime perekonnas tema nime muuta vaenlaseks. Ka kassi passis seisab nime taga Vaenlane. Loomaarsti juures on juhtunud, et töötajad ei suuda mõista, et kassil selline nimi on ja nad küsivad üle ega me nalja ei tee. Samuti kardavad kõik sõbrannad minu kodulooma, sest ta vaatab võõraid alati kurja pilguga ja vahest uriseb (nagu koer) nende peale. Seetõttu pean kassi sulgema teise tuppa, kui külalised tulevad.
Kass ja koer! Kassi nimi on Maasu. See nimi tuli kuidagi äkki, lihtsalt hakkasime kutsuma niimoodi teda. Koera nimi on Lucky. Tema sai oma nime, kuna kutsikana oli ta nii armas ja rõõmus, liputab saba ja on nii sõbralik.
Mul on kass Tondu. Ta on üleni süsimusta värvi ja luurab sind pidevalt kusagil. Sellest on ta ka saanud oma nime. Tondu nagu tont. Tondu on hull laserkiirte järgi. Ükskord hüppas ta laseriga näidatud valgustäpi pärast kolme meetri kõrgusele.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millelegi vastu või kukkus kuskilt alla.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millelegi vastu või kukkus kuskilt alla.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millelegi vastu või kukkus kuskilt alla.
Kahjuks ei ole... sest ema ei luba kedagi… aga üks lugu on küll... Kui suvilas olin läksime isaga jalgrattaga sõitma. Ja järsku ma kuulan mingit piiksumist. Ma ütlesin isale, et see méenutab mingit nagu kassi ja et tuleb kuskilt kraavist. Siis isa ronis seal kraavis ringi ja lõpuks leidis kaks väikest kassipoega, üks poiss, teine tüdruk ja mõlemad musta värvi. Siis viisime me koju ja koduteel tulid mingi poiss ja tüdruk vastu. Nad ütlesid, et need on nende vanaisa kassid ja et neid oli alguses 16. Nad ütlesid, et vanaisa viskas nad kõik minema ja kassipoegade ema tappis ära... Vott selline lugu... Nüüd elab see kassipoeg (poiss) vanaema juures.