Jah mul on lemmikloom ja ta nimi on Miisu. Ta on oma nime saanud kommi Miisu järgi, sest me naersime, kui ta endale võtsime ja Miisu kommi sõime, et tema ongi meil nüüd Miisu ja jäigi. Kui Miisu väiksem oli, ronis ta nii kõrgele õunapuu otsa, et ei saanud sealt enam alla ning tihtipeale pidi talle puu otsa appi sööstma minema.
On kass nimega Miisu. Oma nime sai ta eelmiselt omanikutl. Tahtsime nime muuta, kuid ta oli juba liiga vana. Ta toob palle tagasi suus. Ühel ööl ronis valesti teki alla ja sattus hoopis tekikoti sisse ja ei saanud sealt ilma abita väljagi.
Praegust kõige enam on kooliõpilastel oma lemmikloomad, keda nad kasvatavad. Minul endal ei ole mingeid loomi kodus. Loomi peetakse tavaliselt sellepärast, et nad on armsad.
Mul on koer, ta nimi on Rocky ja tema nime pani ema, lihtsalt arvasime, et koer on Rocky nägu. Koer on ilgelt lõbus koguaeg, nüüd on ta juba vana, aga ikka tahab veel mängida.
Mul on kodus neli kassi. Nende nimed on Kit-Kit, Pätu, Miisu ja Kitty, kahe kassi nimed olen ma ise välja mõelnud. Teised nimed on pannud teised. Kit-Kit sai ema (Kitty) järgi. Siis, kui ma Miisule nime panin, siis arvasin et ta on emane. Tuli hoopis välja, et ta on isane.
Minu lemmikloom on kass, nimi on tal KITI. Nime pani talle ema ja ma ei tea, kust see tulnud on. Alati ajab naerma, kui hommikul sööma hakkad, võtad kapist saia ja leiva ja paned need laua peale. Siis on ta kohe kohal, varastab neid valgeid jublakaid, millega sai või leib kinnitatud. Ema ütleb alati, et ta on nagu "Jääajast" see orav, kes tammetõru taga ajab.
Mul on kodus kaks kassi. Ühe nimi on Pätu. Ma ei tea, see nimi lihtsalt tuli ja kõik!! Teisest kassist ei tea ma midagi. Noh Pätu leidsime puu otsast tiikide äärest, kui ta veel väike kassipoeg oli, hüljatud ilmselt, ja tõime ta koju ja nii ta meile jäigi.
Lemmiklooma mul enam pole, andsime kassi ära, täielik hull oli. Tuli kallale koguaeg ja niisama nõmetses. Aga üks paljudest kassidest, nimi oli tal Hallu, jääb alatiseks meelde, kõige kallim ja parim kass oli. Ta oli minusse hästi kiindunud, käis mul isegi koolis vastas mõnikord. Ma mäletan üksõhtu, kui tuppa läksin, siis ma hüüdsin teda akna pealt, tavaliselt ta juba esimese hüüde peale tuli sealt kuskilt aiamaade vahelt jooksuga, kuid see õhtu hüüdsin tükk aega, aga teda polnud näha. Ta oli mingi nädal aega kadunud, ma käisin teda otsimas ka jne. Siis mingi nädala aja pärast mängisime plikadega just väljas keksu ja ma nägin teda naabrite keldriakna peal, vähe õnnes olin ju, rõõmupisarad tulid silma, ema oli ka päris õnnelik.