Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!
Mul ei ole hetkel lemmiklooma, kuid mul on olnud kaks merisiga. Esimene oli mul siis, kui olin üpris väike ning tema nime ma ei mäleta. Meil oli ka üks isane merisiga, siis ning neil sündisid pojad. Oli suvi, me olime maakodus ning õues oli väga soe, seega me hoidsime neid väljas, oma nn "aedikus" ehk siis puuäärtega piiritletud murulapil, mille peale olime pannud rasked terasvõred, et nad ei saaks üle äärte põgeneda. Ühel öösel peale poegade saamist nägin unes, kuidas ma merisigadega õues mängisin, kui äkki tuli must kass meile kallale ning tappis kõik merisead ära seeaeg, kui ma kõrval abitult nutsin. Unenäost ärkasin üles ülimalt häiritult ja kuna oli hommik, läksin kohe merisigu vaatama, kellega oli kõik korras. Paar päeva hiljem kadusid nad jäljetult. Ei olnud mingeid vereplekke, mingeid kaevamisjälgi, seega ei saanud nad ka puitäärte alt välja pääseda. Ka restid olid peal. Natuke hiljem saime vennaga kumbki omale uue merisea, kelle nimedeks panime Kuti ja Kati. Mõlemad merisead olid emased, mida me saime teada alles peale seda, kui nimi Kuti oli pandud ja seega see nimi ka jäi. Ähmaselt meenub, et nimed on seotud mingi meie tuttavaga, aga täpsemalt ei mäleta. Need merisead olid meil üpriski kaua, kuna minu merisiga suri vanadussurma. Venna merisea tappis aga naabri koer, kes pääses meie aeda ning ründas merisigade aedikut.
Kahjuks mul pole oma lemmiklooma kodus, kuid maal on. See on kass Juhan. Mul on veel teine kass ka maal. Tema nimi on Parts. Nimed said nad Juhan Partsi järgi, sest Juhanil on ka kass, kes on sarnane meie Juhani ja Partsiga. Kui Juhan ja Parts väiksemad olid, olid nad lahutamatud. Alatasa olid nad koos. Nüüd suurest peast nad ainult kaklevad.
Kui kassipidamist saaks hobiks pidada, siis mul on selline hobi. Temaga juhtus ükskord selline lugu, et ta kadus kaheks nädalaks ära. Me panime kuulutused üles ja kui ta kord tagasi saime, olime muidugi väga rõõmsad.
Pean kodus kassi ning kogun raha. Kassi pean selleks, sest hoolin loomadest ja nendega on vahel hea mängida ja unustada probleemid. Raha kogun sellepärast, et kui näpud on põhjas, siis sealt saab alati võtta. Kassile meeldib minu peast kinni hoida ja seda pesta.