Tekstid (2 tulemust)

, Hipi
(3 looma)
Üldinfo
Id:
6248
Arhiiviviide:
ERM KV 1115, 15
Kogumise aasta:
Nimed
Vastaja
Sünniaasta:
Vanus:
Sugu:
Asukoht:

Koduloomi on ikka olnud, nii koeri kui kasse, vastasel korral poleks neist ka midagi kirjutada. I lemmikloomaks – kõige tähtsamaks sai aga esimene koer – kogu pere arvamus. Oli umbes aasta 1970. Perekond koosnes 4 liikmest, neist kaks algklassides käivat poissi. Juba enne kooli minekut kuulsime sageli soovi „tahaks koera“. Püüdsime selgitada lastele, et koer ei ole lihtsalt mänguasi, temaga kaasneb ka palju kohustusi. Kuigipalju andsime lootust, et saate ise pisut vanemaks, võib-olla siis ka oma koer. Ise abikaasaga lootsime, et ehk see soov ununeb. Valesti arvasime. Ühel suvel puhkasime mõned päevad Võsul ja seal läks asi tõsiseks. Suvitajatel oli kaasas igasuguseid koeri. Lapsed lihtsalt seisid ja vaatasid neid ning kui jutule said, siis uurisid, mis tõug on. Kahju hakkas lastest ja tegime otsuse. Olgu saate koera! Meil oli üks tuttav meesterahvas, kes tegeles Tallinnas Kennel Liidus koertega. Küsisime tema arvamust, milline koer oleks kõige sobilikum. Meiepoolne tingimus oli, et oleks ilus, sõbralik ja mitte väga kallis. Jõudsime ühisele arvamusele, et puudel. Sellise toreda armsa emase puudlikutsika saimegi. Sellel perioodil oli käibel vene rubla ja keskmine naisterahva kuupalk oli umbes 60.- Rohkemat ei olnud me nõus ka koera eest maksma. Kutsikal oli hambumisega mingi väike defekt ja koerte komisjon hindamisel oli sellega arvestanud. Alles palju aastaid hiljem saime teada, et see kutsikas oli siiski hinnatud 65.- rublale. Puuduva 5.- rbl oli see tuttav omast tasust maksnud, põhjendas sellega, et koerakutsu sai ju endale toreda kodu. Nüüd algas nimepanek. Poisid olid selles eas, et kogu aeg räägiti teineteisele vastu, kusjuures südames oldi nii mõnigi kord teise arvamusega nõus. Oletasime, et nüüd läheb jällegi „madin“ lahti, kuna lubasime lastel ise nime valida. Kuid kutsikale otsustati üksmeelelt nimeks panna „Hipi“. Oli ju pikajuukseliste hipide ajastu. Ka kutsu oli musta pika lokkis karvaga. Kutsikas sai Tallinna Kennel Liidust tõutunnistuse, see oli poistele oluline, sest plaaniti temaga koolitustel ja näitustel osaleda. Seda ka vahelduva eduga tehti. Hipi tõi Tallinnas näitustel käies ära nii mõnegi diplomi ja medali. Lapsed olid õnnelikud. II osa. Koera tõutunnistusel oli vajalik ka omaniku nimi ning tema andmed. Tekkis jällegi probleem, aga väikese nipiga suutsime asja ära lahendada. Rääkisime lastele, et Hipi on meie pere kõige noorem liige ja siis võiks ametlikult tema peremeheks jääda temast vanuselt järgmine. Seega noorem poiss. Asi õnnestus. Koeraga tegelesid mõlemad lapsed. Meil abikaasaga jäi vähe kohustusi. Minu mureks oli koerale toidu valmistamine. Sellel ajal siin Eestimaal spetsiaalseid koeratoite ei olnud. Täiskasvanuna sõi koer alles õhtul, aga poisid muidugi andsid talle vahepalasid terve päeva. Õnneks sai ta kutsikana harjutatud sööma sama toidu, mis me isegi ja nii jäigi. Loomaarstiga kokkupuuteid oli vähe. Välja arvatud vaktsineerimine, mida tegime regulaarselt. Nagu juba mainisin, oli tegu emase koeraga ja siis soovitati koerteklubi poolt, et ühed kutsikad võiksid tal siiski olla. Klubi poolt otsiti sobilik isane koer, et välistada sugulassidemeid, arvestati vanust, kasvu ja veel muidki näitajaid. Perekonna poegade puhul tuli üks poeg ehk ühe kutsika raha loovutada isase koera peremehele. Ülejäänud võis ise ära müüa ehk realiseeriti klubi kaudu. Meie Hipil sündis ainult 2 isast poega. Tallinnast käis kohal komisjon poegi vaatamas ja hindamas. Komisjoni kuulus ka loomaarst, kes kohe lõikas ära sabad 2 ja 3 lüli vahelt. Pojad olid alles nii väikesed, et nad üldsegi ei reageerinud sabade lõikusele. Kutsikad olid komisjoni vaatluse järgi mõlemad kergete defektidega – ühel ei olnud karv süsimust ja teisel oli hambumisel mingi viga nagu emalgi. See mittesobiliku värvitooniga koerakutsikas vana koerana läkski tumepruuniks. Koerapoistele leidsime ostjad kohapeal ja et neid oli ainult kaks, siis komisjoni otsuse kohaselt sai isase koera peremees ainult pool ühe kutsu hinnast. Mõlemad hinnati 60.- rbl tk. Otsustasime, et rohkem me koerapoegi ei soovi, siis lihtsalt indlemise perioodil käisime temaga õues, koer rihmas. Muidu jalutas ta iseseisvalt aias. Üle aia ta ei hüpanud, ega ka aia alt välja ei kraapinud. Üldiselt oli ta väga sõnakuulelik tubane koer. Ühistranspordiga tuli tal ka mõnel korral sõita, siis muidugi rihma ja suukorviga (nõue selline), kuigi selleks vajadust polnud. Sageli oli vaja jätta teda üksinda koju. Siis oli tema lemmikpaigaks koridor, järeldasime, et sealt kuulis ta paremini meie kojutulekut, juba värava avamist. Oh, seda rõõmu siis! Kõikides tubades käimine oli tal lubatud, keelatud oli ainult diivanitele ja vooditesse minek, sellega ta ka arvestas. Külalised olid kõik väga imestunud, kuidas Hipi oskas lahti teha tubade vahelisi uksi. Tõusis tagajalgadele ja esimise käpaga vajutas ukselingile, teades täpselt missugust ust tuleb tõmmata või millist lükata. Et II osa küsimusleht sisaldab punkti lemmiklooma surm, siis tuleb ka sellest kirjutada, olgugi raske südamega isegi 25-30 aastat hiljem. Hipi sai meil elada 13 aastat, siis loomaarst tuli koju ja pani ta magama. Tal kasvas kõhu all tissi külge kasvaja, mis kujunes vähiks. Ettevalmistused surmaks olid juba tehtud. Papist kast, mille sisse riie. Ka haud oli aias sirelite all kaevatud, kuuseokstega vooderdatud. Abikaasaga kahekesi viisime ta hauda ja ise mõlemad nutsime. Lapsed olid siis juba noormehed ja kodust alaliselt ära. III osa. „Kodureeglid“. Õuest tuppa tulles lubas Hipi rahumeeli oma käppi pühkida. Ka vannitamise kannatas ta ära, olgugi vastumeelselt. Kammimine talle ei meeldinud, vahel isegi nuttis, sest lokkis karv pulstus ruttu. Pügamiseks viisime ta Tallinna koerte juuksurisse. Üldiselt koerad on väga targad. Näiteks kellaaega teadis Hipi täpselt. Inimeste jutust ja meeleolust sai ta täielikult aru. Arvan, et ta oskas isegi mõelda. Vahel naljatasime, et ei tea, millal ta rääkima hakkab. Koerad valivad endile perekonnast ise lemmiku – peremehe. Meie Hipile sai selleks noorem poeg, kes oli ka dokumentide järgi tema peremees. Ilmselt vastastikune sümpaatia. Koheselt peale keskkooli lõpetamist võeti aga poiss sõjaväkke, Venemaale 3 aastaks. Sellest oli Hipi niivõrd solvunud, et teda maha jäeti, tagasi saabudes erilist sõprust enam ei tekkinudki. Aeg oli edasi läinud, koer vana ja poisid täiskasvanud. Minu arvates on aga kõikidele lastele vaja lemmiklooma. Kusjuures tuleb arvestada igal juhul loomapidamise tingimusi. Väga hale on vaadata hüljatud koduloomi. IV Igasugused hiired ja muud närilised ning ussid ja maod minu lemmikloomade hulka ei kuulu. Sümpaatsed on koerad, kassid, jänesed nii õue, kui ka toa omad ja muidugi hobused. Lindudele on meil aias söögimaja ja ka metsa viime metsloomadele majapidamises ülejäävaid toiduaineid, näiteks väikesed kartulid, porgandid, õunad jne. Peale Hipi surma võtsime endile ühe kodutu hulkuva koera ja hiljem ka ühe varjupaigast, aga kummastki eriti meeldivad ja head koera ei saanud. Neil on väljakujunenud omad harjumised ja ka haigused, milledest võõrutamine ja ravimine on peaaegu võimatu. Mõlemad koerad tulid mõne aasta möödudes magama panna. Kurb kogemus meile. Võimalik, et mõnedel asi õnnestub. Küsimus – miks peetakse lemmikloomi? Arvan, et selleks piisavalt põhjuseid. Kes laste pärast, kes üksinduse peletamiseks, kes on lihtsalt loomaarmastaja, kes kaastundest kodutu looma vastu ja mõned võib-olla püüavad hinnaliste loomadega endile tähelepanu tõmmata. Siis võib veel olla eesmärgiks rahaline teenistus ja räägitakse, et koertel on ka mõningaid haigusi raviv omadus. Põhjuseid on kindlasti palju, palju muidki.
, Karu, Kuti, ...
(8 looma)

Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud. Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde. Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi. Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer. Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi. Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas. Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa. Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu. Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole. Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga. Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka. Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka. Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi. Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud. Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.