Mul on mitu lemmiklooma: koer, jänes ja 2 kilpkonna. Koera nimi on Mia, sest me tahtsime võimalikult armsat nime. Hüüdnimi, mida kõige enam kasutame, on Piuks, sest ta kiunub alatasa. Jänes on Juss ja kilpkonnad on lihtsalt Konnad.
Jah, mul on oma lemmikloom, selleks on minu kallis siiami kass Bella, tegelikult on tema nimi Bella-nova. Ta on mulle väga kallis, alati, kui ma tulin koolist koju, siis tema juba kodus ootab meid ja jookseb mulle vastu, et kalli ja musi mult saada. Ta on mu parim sõber. Imelik on see, et kui mind kodus pole, siis ta on täielikult hull, jookseb, närib, lõhub kõik ära, mis teele ette jääb. Lõugab ja miäub et mind kodus ei ole. Alati, kui ma tagasi tulen, siis on ta minu peale solvunud ja kuri, et ma ta üksi jätsin, aga noh, ta ei ole vihapidaja.
Mul oli lemmikloom - hiina kääbushamster Biki. Nime valisin talle suvaliselt. Nüüdseks on ta kahjuks surnud. Ta elas minuga umbes 3 aastat, kui mul käisid külalised ja üks külalistest otsustas temaga mängida. Ta võttis Biki kätte, kuid Biki vudis nii kiiresti ja kukkus mitu korda käest maha. Lõpuks kui ma otsustasin ta puuri tagasi panna, nägin, et ta ei liiguta enam. Nii ma siis viskasin oma külalise suure vihaga ja sõimates välja ning matsin Biki maale aeda.
Lemmikkiisu on puhast tõugu laudakass, nimeks Kiki. Nimi tuli lihtsalt, kuna tal on väga kikkis kõrvad, ja pealegi on see üks levinumaid kassinimesid. Kass on isane ning seetõttu ka üks päris suur riiukukk. Tihti tuli ta verisena koju, kuid ühel korral lõppes krahh õnnetult: kass oli saanud käpaga silma. See röövis temalt nägemise (ühel silmal). Meenub ka üks seik, kui kass tahtis tulla talvel teise korruse akendest tuppa. Kuna väljas oli külm ning aknad vanad (seetõttu ei tohtinud neid ka avada), siis Kiki tuppa ei pääsenud. Inimesed on ikka ühed mugavad olendid ning seetõttu ei viitsinud keegi ka välja minna. Hakkas pihta siis meelitamine ning käpaga viipamine, kuid tulemusteta. Tuli ikkagi minna välja. Seal selgus, et kass kardab kõrgust ning ei saa kuidagi katuselt alla. Seejärel tuli haarata redel, mid mööda kiisu lõpuks alla sai. Kiki on ka suur "kalamees", kuid mitte tavalises tähenduses. Tema käib kalajahil naabrimehe rõdul.
Mul on kodus kass ja rott. Kassi nimi on, tegelikult tal polegi nime, sest see elukas ei reageeri millegi peale, va. vorsti. Roti nimi on Miša. Niisama mõtlesin, et armas nimi. Mu kassile meeldib oksendada palju, buliimik vist, ja ükskord pimedas astusin tema okse sisse. Väkk!
Minu lemmikloomaks on minu koer Rokko. Nime mõtles talle minu täditütar. Talvel, kui ma veel väike olin, käisime tihti koos koeraga kelgutamas, Rokko armastas hammastega kelgunöörist kinni võtta ja tõmmata, nii sai hästi sõidetud.
Mul oli lemmikloom, kes eelmine aasta suri. Ta jäi juba vanaks (umb. 13. aastane) ning me lasime ta magama panna. Koera sain endale selle puhul, kui läksin esimesse klassi. Nime Pätu panin ise. Väiksemana me õega panime teda riidesse, proovisime talle igasugu kleite selga. Vahest panime ühe tibukollase kasuka selga, mille kapuuts oli nii suur, et ta ei näinud selle alt välja ning jooksis igale poole vastu.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Mul oli kolm kuldkala. Ma panin neile nimed ka, mida ma enam hetkel ei mäleta :D Aga nimed võtsin ma kuskilt saatest. (Ma olin suht kümne aastane, kui mul nad olid.) Aga seda ma mäletan, et üks kala oli suht haige ja siis üks õhtu mingi hullult nutsin, et ta ära ei sureks.
Lemmikloomi on mul kaks: koerad Eduard ja Roosi. Eduard on suur ja valge albiino boxer ning Roosi on husky ja hundikoera segu. Nimed on neile mõlemale pannud minu ema.
Lemmikloomi on palju, sest ma olen loomasõber. Kaks koera - Mona (ta ema nimi oli Montana) ja Elton (ta oli Eltoni nägu), Benno (tšintšilla, ta oli Benno nägu), Kilpa (kilpkonn vanast multikast kilpkonn Kilpa).
Minu lemmikloom on koer. Väike armas pikakarvaline taks. Ma pean tunnistama, et nime tal pole. Kui ta väike oli vaidlesime tema soo pärast ja kui esimesed kutsikad tulid, oli kõigile selge, kellega tegemist, kuid selleks ajaks oli ta juba nii suur, et nimi jäi panematta.