Hetkel ei ole ühtegi looma, kuid on olnud hamstreid, rotte, kass, koer ja hiired. Koer ja kass olid väga ammu, nende saamist ma ei mäletagi. Rottide saamislood on sellised: üks kingiti vennale sünnipäevaks ja teise tõin ma ise üks päev, kui käisin korraks Haapsalus. Nägin loomapoes väga armsaid rotipoegi ja otsustasin, et ostan ühe ära. Hiiumaale tulles oli väike rott mul mütsi sees, sest mingit puuri ma talle ei ostnud, sest hamstrist ja eelmisest rotist oli piisavalt puure järgi.
Jah mul on oma lemmikloom, see on kass, tema nimi on Juss. Nime, kust või mille järgi ta sai, ei tea ma täpselt, kuna sain ta siis, kui ta oli juba nimega harjunud. Temaga seoses on palju toredaid juhtumeid. Kuna ta on väga aktiivne, mängib ta väga palju. Näiteks ühel päeval, kui koolist koju tulin, ehmus ta ukse kinni panemisel ja jooksis kogemata vastu kappi. Ning seejärel jooksis ehmatusest minu tuppa.
Lemmikloom või noh lind on papagoi, sellepärast et tal on alati ilusad värvid sulgedel. Aga kahjuks ei ole mina veel koju lindu võtnud, kuna ei lubata. Sellegipoolest meeldivad väga papagoid. Neile saab ju õpetada sõnu, mida nad selgeks õpiksid.
Mul on lemmikloom, tema sai endale nime ühe poisi järgi, kes mulle kunagi väga meeldis. Neil ei ole sama nimi, vaid ma panin oma lemmikloomale tema nimega sarnase nime. Tema saamise lugu on mul hästi meeles. Ma sain ta suvel ning viisin teda pappkarbis kodu poole. Kui me pargis olime, lasin ma ta lahti, aga tema jooksis kohe põõsastesse, ta jooksis erinevate põõsaste vahelt ning ma ajasin teda koos oma sõbrannaga taga ja me saime pidevalt sõimata, et me põõsaid lõhume, kuid lõpuks saime ta kätte.
Mul on lemmikloom, kuid mitte linnas, vaid maal. Mul on koer, kelle nimi on Pontu. Nime sai ta minu õepoja mängukoera järgi. Õepoeg pani oma mängukoerale nimeks Pontu ja kuna ta oli siis veel päris väike, kui me uue koera võtsime, siis oli see nimi lihtne väikese lapse jaoks. Nii panimegi ka oma koera nimeks Pontu. Minu koer on veel noor ja natuke lollike, kuna ta ajab linde taga, kes teda lollitavad. Siis ta ajab mulle taga, mida mullitajaga puhuda. Ta hammustab need katki. Neid taga ajades jooksis ta ükskord vastu tooli. Ta on tõesti minu koer, kuna mind ta hoiab ja kaitseb. Ühel sünnipäeval, mille me maal korraldasime, oli minust väiksem tüdruk, kes tahtis mind kuhugi kutsuda ja võttis mul käesti kinni ja hakkas mind tirima ja Pontu tuli, haaras tüdruku käest kinni, kuid õnneks õrnalt. Tüdruk lihtsalt ehmus ja lasi mu käest lahti.
Mul on koer, kelle nimi on Kristofer. Ta on hästi armas väike valge kutsu, kes vahepeal suures mänguhoos peaga vastu seina või ust jookseb. Ta on hästi sõbralik ja rõõmus ning talle väga meeldivad kommipaberid, mis krõbisevad.
Minul ei ole lemmiklooma, sest mulle meeldivad kõik loomad, v.a hiired ja rotid (neil on nii rõvedad sabad). Ma olen loomasõber ja nad on kõik nii armsad. Kodus on mul ka loomad (palju loomi), ma elan maal. Meil on kodus 9 kassi, 2 koera, 2 lehma, kanad, sead. Nendest loomadest on mul toas üks koer Betsy. Nime mõtlesime me ise välja. Kõikidel meie loomadel on nimed, v.a. kanadel ja sigadel. Meil on ka 40 lammast ja ka neil on kõigil nimed.
Lemmikloomi on hunnik: kolm kassi ja kaks koera. Nimed: kassidel on ühine nimetaja: Sinep. Aga mõnikord käivad käitumise järgi hüüdnimed (näiteks vana emane kass meil on Vana Tüüpiline Sinep, üks isane kõutsilotakas on Vana Vastik Sinep ja üks pooleaastane kass on lihtsalt Pisike Tuts). Meil olid ka kaks kena kassi: Vitauskas ja Kalju, (: kuid need läksid vist reinuvaderi saagiks. kahju nendest. Meil on ka kaks koera: üks on minuvanune, ta teine mingi üheksa-aastane Tommi. Lota on juba kurt ja loll, kuid ikka liikvel veel. (Vana paks loll loom). Tommi põeb usinasti nugise pärast: kardab. Vat kus kodukaitsja, alati valmis, virk ja tragi. Aga vähemalt tore kaaslane.
Mul on oma lemmikloom - koer. Tähendab, ta oli. Teda ei ole enam pool aastat, sest ta suri vanadusse. Ta nimi oli Tipsi ja ta oli krants. No La Kraants! See oli ta tõunimetus. Ta sai kusagil 17 aastat elada, aga koera aastates on minu arvates seda veel rohkem. Oma nime sai ta vist vanaemalt. Ma täpselt ei mäleta, aga tean seda, et ta toodi ühel külmal talvepäeval mu vanaema juurde kinda sees, sest ta oli nii väike. Ega ta väga suureks kasvanudki. Aga ta oli kohutavalt laheda karvaga - mustavalge kirju nagu väike lehm. Mul on nii kahju, et teda enam ei ole, sest ta oli maailma parim koer. Vahepeal olid mul ka hästi erilised lemmikloomad - raagritsikad. Bioloogia õpetajal olid munad ja ta pakkus mulle neid ja ma loomulikult võtsin vastu. Nad ei tahtnud muud hoolt, kui paari nädala tagant värsket kapsalehte. Suurepärased loomad ja vähe hoolt nõudvad. Aga nendega juhtus õnnetus - ma unustasin nad päikese kätte ja purk kuumenes üle ning nad kõrbesid ära. Nad olid väga ägedad! Ma ei ole eriti lemmiklooma inimene, sest mul on väga vähe aega ja nad jääks unarusse.
Hetkel on mul kodus saksa lambakoer Ressi ja kass Sossu. Nimed tulid suht mõlemad minult. Kuidas ma leiutasin nime Ressi, vot seda ei mäleta. Sossu tuli mulle pähe siis, kui klassiga Tšehhi läksime, siis tuli ka lambist selline nimi pähe. Mäletan, kui me Ressi alles saime. Ta oli siis selline hästi väike, nagu mõmmibeebi. Ema ütles, et teda ei tohi väga ära hellitada ja öösiti kaissu võtta, kuid salaja võtsin ikka :P Ressi eriti Sossut ei salli. Kaklevad pidevalt, kuid Sossul suht savi. Ärritab ikkagi Ressit nii kaua, kuni peksa saab XD. Siis pean jälle kasuisaga neid lahutama jooxma.
Lemmikloomi mul jagub. Esimesena räägiks rotist, keda me sõpradega Polukaks kutsume. Täisnimega Pollu-Pille, sai ta nime sellest, et talle meeldis igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse nagu rottidele üldjuhul meeldib teha. Temaga on nalja saanud, viimati andsime me musirullile Pillekale Maasika Fizzi. Pole vaja mulle loomakaitsjaid järgi kutsuda, me andsime talle natuke ja ainus, mis temaga juhtus oli see, et ta ei krabistanud terve öö oma puuris, vaid magas rahulikult hommikuni. =) Hetkel on mul tunne, et ta ehitab meie diivanisse endale pesa, kui ma tal vahel vabalt joosta lasen. Koera kutsun ma Pallikeseks. Tegelikult annab kaukaasia-saksa lambakoera ja hundikoera segu rohkem Mõrtsuka mõõtu välja, kuid kui ta saime, oli ta küll päris pirakas kutsika kohta, aga siiski piisavalt ümmargune, et teda Pallikeseks nimetada. Teine koer, väike puudlinähvits, on meil Bjäša. Tema kohta ei oska ma midagi erilist öelda, võib-olla seda, et ta suht gei ning jooksuaja paiku meeldib talle mu säärt panna. Nüüd on tal küll hea sõber Pallike, kes talle oma jalga vajaduste rahuldamiseks pakub ja teda eemale ei lükka. Kassid on Miisu ja Vasja. Need loomad on liiga vanad, et ma võiks nende nimesaamist mäletada. Tegelikult on me kassid suht kantide nägu. Oleks olemas kasside maffia, oleksid nad kohe kindlasti seal sees.
Mul on kass, kelle nimi on Jasper. Ma leidsin talle nime internetist. Suviti toob ta akna kaudu alati hiiri tuppa ja siis on tükk tegemist nendest lahti saamisega. Kui ma ta toast keldrisse lasen, siis kui talle tsau ütlen, siis ta nagu alati vastaks mulle. Hommikuti, kui tavaliselt ema võileibu teeb, siis neid ei tohi ilma järelvalveta lauale jätta, sest siis on kass kohe platsis. Jasper läheb segaseks, kui tunneb liha lõhna. Ta on ka üsna salakaval. Ühel hetkel nühib ennast vastu säärt või kätt ja nurrub ning teisel hetkel on küüntega ja hammastega käes kinni. Tema enda saamise lugu on ka omamoodi naljakas. Ma olin täiesti kindel, et isa ei luba mul kassi võtta ning seetõttu küsisin vaid ema käest. Sel hommikul, kui klassiõde pidi mulle kassi tooma, ütlesin seda ka isale. Ta oli nii vihane, et seda tema selja taga tegin, kuid siiski hoolib ta kassist väga.