Minu lemmikloomaks on koer nimega Rex. Ta sai oma nime seriaali "Komissar Rex" järgi. Talvel olin koeraga aias õunapuu all ja oksad olid lumised ning koer võttis hammastega oksast kinni ning kogu lumi tuli meile kaela.
Lemmikloom on koer Hundu. Ta on peaaegu saksa lambakoer, aga mitte päris. Ta on väga energiline ja elav. Nime saamise kohta ei oska täpset vastust anda.
Kass Miki. Ei mäleta enam, miks see nimi. Lihtsalt ei tulnud vist paremat meelde. Kutsun teda vahel Trulliks, sest ta on pontsakas ja tal on veel suur hunnik hüüdnimesid. Kui ta väike oli, meeldis talle küüntega mu õe tagumikku kinni hüpata. Ta on väga palju naljakaid asju teinud, kuid kindel lugu ei meenu.
Mul oli lemmikloom, nüüd on järele jäänud vaid kalad. Nimesi neil ei ole. Või siiski, ühte kala kutsun ma Vuntsiks ja teist Tolmuimejaks. Need tulenevad nende välimusest. Mingid erilisi lugusi nendega seoses meelde ei tule.
Mul oli kunagi lemmikloom. Ta oli minihiir. Tema sai oma nime selle järgi, et ta oli hästi karvane ja väike, armas. Nimeks oli Tupsu, ta oli nagu vatitupsuke ja sellest ka nimi. Meenub see, kui ta jäi haigeks, sest mul polnud aega temaga iga päev mängida. Ja kui jälle aja leidsin, siis oli ta minuga terve päev voodi peal koos ning eluvaim hakkas taas sisse tulema. Hurraa! Ta sai teveks. Ei aita ainult sellest, et paned süüa talle ja natuke paitad. Kui temaga ei tegele, siis sureb ta igatsusse ära. Ja kui ma läksin kolmeks päevaks kodunt ära, siis andis süüa ema ja kui ma taas koju tulin, siis oligi ta peaaegu surnud. Ma võtsin küll ta enda juurde, aga ta suri mu käte vahel. Sellest ajast peale ei ole mul otsest lemmikut. Sest elu on kiire.
Mul on olnud päris palju lemmikloomi, eeskätt sellepärast, et korteris elades on mõttekas pidada pisikest närilist, aga teatavasti need kipuvad tihti surema. Samas oli mul kunagi vanaema juures maal päris oma koer, kes nüüd on kahjuks surnud. Nimeks oli tal Timmu, aga seda, kust ta oma nime sai, ma ei mäleta. Kuid saamislugu mäletan küll. Olin hästi pisikene ja läksime vanaemaga koera ostma, mina pidin valima. Seisin siis keset pisikeste koerte karja nagu taevas ja olin nii põnevil. Siis tuli kõige väiksem kutsu minu juurde, tegi mu kingapaela lahti ja ma otsustasin tema kasuks. Timmu oli väga hea sõber, ta hoidis ja kaitses mind isegi mu isa eest, kui too mind naljatlevalt kiusas, sest ta arvas, et isa tahab mulle halba. Kui koer ära suri, rääkis vanaema mulle, et minu väljavalitud koer oli kohe järgmise päeva hommikul ära surnud ja vanaema oli hommikul väga vara läinud uut koera tooma, et laps jumala eest ei kurvastaks. Nii kasvatasingi siis mina õndas teadmatuses "võõrast koera."
Kodulooma mul hetkel pole enam. Olnud on isegi üks kass ja kaks hamstrit. Hamstrid elasid oma elu ära ja kassist pidin ma kahjuks loobuma. Kuna ta oli metslane, kes ronis mööda seinu üles ja tuli tihti kallale.
Minu lemmikloom on merisiga Ruuno. Tema nimi oli mul ammu väljamõeldud. Esimese merisea nimi oli Nummi-Lifter. Selle nime valisin siis, kui sõitsime isaga ühest rekkast mööda ja selle taha oli kirjutatud NUMMI-LIFTER. Originaalne, kas pole?! Mu praegune merisiga on jube õgard. Ma olen ta vist üle söötnud. Ükskord viisin ta õue ja panin muru peale, kuid kogemata sipelgapessa. Siis hakkas ta äkitselt hüppama ja kargama. Vaene loomake :D
Mul on koer Sally, nime sai ta... ma ei tea mille järgi või kelle. Ta sündis külmal talvel ja jäi oma pesakonnast ainukesena elama. Väiksena ta võttis mul kindaid käest ja mütsi peast, jooksis minema - mängis. Hüppas sügava lume sees ühest jalajäljest teise. Siis on ka veel kass, emane, Vuffi. Nime sai ta selle järgi, et ilmus meile ühel talvepäeval, oli meie nüüdseks kadunud kassi koopia.
Mul on kolm koera: Lorenza (sai nime seebika tegelase järgi), Beemut (kirjandustegelase järgi), Bosse - nime pani venna tütar, kelle teisel vanaemal oli selle nimeline koer. Kunagi oli mul kass Kiti - minu kullake - tema jäi kadunuks mõned aastad tagasi. Oli ka koer Tipsi-Tinky-Vinki - multika tegelase järgi - see oli väga ammu.
Mul oli neli aastat tagasi lemmikloomaks hamster, kelle ma sain sünnipäevaks. Tal oli selline naljakas ja nunnu nimi nagu Ampsu. Selle ta sai seetõttu, et oli nii armas, kui ta põsed punnis kogu aeg näris midagi. Ükskord õhtul me olime emaga teises toas, mis oli Ampsu omast palju kaugemal. Ja kuidagi imekombel oli ta saanud oma puuri lahti ja jalutas meie tuppa sisse. Ma rääkisin samal ajal telefoniga ja ehmatasin nii ära, et viskasin toru maha ja jooksin teda püüdma. Temaga oli alati huvitav.
Jah, mul on lemmikloom. Ta sai nime minu sõbrannalt (Panter). Temaga seoses on meeletult palju lugusid. Ta on meile nii kallis ja armas, et me ei saa kuskile ilma temata minna. Bussisõidud koos kiisuga on eriti vahvad. Kassid on ühed minu lemmikloomad. Panter on alati minu juures, olgu ma siis haige või kurb. Eriti armas on ta siis, kui mängib. Panime talle käevõru ümber kaela ja tema hakkab siis sellega mängima. Liiga armas lihtsalt! Ja vahest mänguhoos teeb selliseid liigutusi nagu mängiks korvpalli. Kas pole mitte vahva?
Meil on kodus koer Sämmi. Nime pani talle mu tädi. Esimest korda vanaema juurde minnes Sämmi jooksis aeda, sest see oli võrkaed, mille teiselpool olid inimesed.