Mul oli kunagi lemmikloom. Ta oli minihiir. Tema sai oma nime selle järgi, et ta oli hästi karvane ja väike, armas. Nimeks oli Tupsu, ta oli nagu vatitupsuke ja sellest ka nimi. Meenub see, kui ta jäi haigeks, sest mul polnud aega temaga iga päev mängida. Ja kui jälle aja leidsin, siis oli ta minuga terve päev voodi peal koos ning eluvaim hakkas taas sisse tulema. Hurraa! Ta sai teveks. Ei aita ainult sellest, et paned süüa talle ja natuke paitad. Kui temaga ei tegele, siis sureb ta igatsusse ära. Ja kui ma läksin kolmeks päevaks kodunt ära, siis andis süüa ema ja kui ma taas koju tulin, siis oligi ta peaaegu surnud. Ma võtsin küll ta enda juurde, aga ta suri mu käte vahel. Sellest ajast peale ei ole mul otsest lemmikut. Sest elu on kiire.
Mul on viis lemmiklooma: kaks liivahiirt, jänesepoiss Ints, linnutapik Frank ja kuningpüüton, keda kutsun Lapseks. Kõige lemmikum nendest on kuningpüüton ja Lapseks kutsun teda sellepärast, et ta ongi alles laps, kuskil aastane. Ta on kõige mõnusam ja kallim olend üldse, kes mind kunagi ei peta ega reeda.
On kass nimega Miisu. Oma nime sai ta eelmiselt omanikutl. Tahtsime nime muuta, kuid ta oli juba liiga vana. Ta toob palle tagasi suus. Ühel ööl ronis valesti teki alla ja sattus hoopis tekikoti sisse ja ei saanud sealt ilma abita väljagi.
Mul on olnud päris palju lemmikloomi, eeskätt sellepärast, et korteris elades on mõttekas pidada pisikest närilist, aga teatavasti need kipuvad tihti surema. Samas oli mul kunagi vanaema juures maal päris oma koer, kes nüüd on kahjuks surnud. Nimeks oli tal Timmu, aga seda, kust ta oma nime sai, ma ei mäleta. Kuid saamislugu mäletan küll. Olin hästi pisikene ja läksime vanaemaga koera ostma, mina pidin valima. Seisin siis keset pisikeste koerte karja nagu taevas ja olin nii põnevil. Siis tuli kõige väiksem kutsu minu juurde, tegi mu kingapaela lahti ja ma otsustasin tema kasuks. Timmu oli väga hea sõber, ta hoidis ja kaitses mind isegi mu isa eest, kui too mind naljatlevalt kiusas, sest ta arvas, et isa tahab mulle halba. Kui koer ära suri, rääkis vanaema mulle, et minu väljavalitud koer oli kohe järgmise päeva hommikul ära surnud ja vanaema oli hommikul väga vara läinud uut koera tooma, et laps jumala eest ei kurvastaks. Nii kasvatasingi siis mina õndas teadmatuses "võõrast koera."
Kodulooma mul hetkel pole enam. Olnud on isegi üks kass ja kaks hamstrit. Hamstrid elasid oma elu ära ja kassist pidin ma kahjuks loobuma. Kuna ta oli metslane, kes ronis mööda seinu üles ja tuli tihti kallale.
Minu lemmikloom on merisiga Ruuno. Tema nimi oli mul ammu väljamõeldud. Esimese merisea nimi oli Nummi-Lifter. Selle nime valisin siis, kui sõitsime isaga ühest rekkast mööda ja selle taha oli kirjutatud NUMMI-LIFTER. Originaalne, kas pole?! Mu praegune merisiga on jube õgard. Ma olen ta vist üle söötnud. Ükskord viisin ta õue ja panin muru peale, kuid kogemata sipelgapessa. Siis hakkas ta äkitselt hüppama ja kargama. Vaene loomake :D
Mulle meeldivad kõik loomad. Mul on hetkel kodus kass Liisu ja koer Ponny. Mõlemad on hästi targad ja arusaavad. Kunagi pole miskit paha teinud. Loomulikult on nad aga väga ära hellitatud. Nagu lapsed meil. Kass istub mul pidevalt akna peal ja jutustab lindudega ning vahel käivad linnud justkui meelega akna taga teda õrritamas. Ja siis ta paneb jooksu. Muidu on kõva mutt küll.
Mul on koer Sally, nime sai ta... ma ei tea mille järgi või kelle. Ta sündis külmal talvel ja jäi oma pesakonnast ainukesena elama. Väiksena ta võttis mul kindaid käest ja mütsi peast, jooksis minema - mängis. Hüppas sügava lume sees ühest jalajäljest teise. Siis on ka veel kass, emane, Vuffi. Nime sai ta selle järgi, et ilmus meile ühel talvepäeval, oli meie nüüdseks kadunud kassi koopia.