| |
|
|
Eesti folkloori lühivormide allikalugu on suurel määral vanasõnade, vähemal määral mõistatuste ja väga vähesel määral kõnekäändude jm. fraaside allikalugu. Selle allikaloo (nagu meie lühivormide historiograafia üldse) võib jagada kolme perioodi ja iga perioodi kahte allperioodi.
1. periood (1583–1876), so. aeg vanimaist tekstidest, mis on ehk eesti vanasõnade üleskirjutused kuni F. J. Wiedemanni teoseni "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" incl. Perioodi iseloomustab sama tunnusjoon, mis parömiograafia varasemaid arengujärke Euroopas või globaalseltki: publitseerimine ületab kogumise. Folkloorset allikmaterjali on üldse käibel vähe, kuid iga publikatsioon püüab tuua tühjendavalt enam-vähem kogu autorile teadaoleva ainese. Sellega seletub ka suur ühisosa vanemail väljaannetel, mis üksteiselt "kerjasid, laenasid ja varastasid", nagu R. Abrahams ("Proverbium" 8 (1967), lk. 182) on seda rutiini iseloomustanud.
Allperiood 1.1. Siin on põhiallikateks varasem eestikeelne kirikukirjandus (G. Mülleri jutlused, H. Stahli kirikuraamatud jm.), samuti saksa pastorite poolt saksa pastorite tarbeks kirjutatud (avaldatud või käsikirjalised) eesti keele grammatikad ja sõnastikud (H. Stahl, J. Gutslaff, H. Göseken, J. Hornung, S. H. Vestring, J. Ch. Clare, A. Thor Helle). Helle grammatika (1732) on allperioodi suurim allikas, mis sisaldab u. 550 vanasõna- ja kõnekäänu- ning 129 mõistatusteksti. Allperiood 1.2 algab A. W. Hupeli grammatikaga (1780, 2. tr. 1818), mis sisaldab peamiselt Hellel leiduvat materjali. Selle allperioodi allikate hulgas on esimesed didaktilise mentaliteediga rahvaraamatud eestlaste jaoks (Fr. G. Arvelius, Fr. R. Willmann), samuti varasemad eestikeelsed kalendrid, ajakirjad ja kooliraamatud. Allperioodi põhimärksõnaks on estofiilne filoloogiaharrastus peamiselt teadusseltsides (Õpetatud Eesti Selts, hiljem ka Eesti Kirjameeste Selts), mille tulemusel on kogutud nimetamisväärselt uut originaalainest ka eesti ütluste ja mõistatuste alalt (J. H. Rosenplänteri "Beiträge", J. Fr. Helleri käsikirjaline sõnaraamat, F. J. Wiedemanni tööd). Wiedemanni rahvateaduslik töö eestlaste "seesmisest ja välisest elust" (1876) on 1. perioodi suurim allikas üldse ning sisaldab u. 4500 vanasõna- ja kõnekäänuteksti ning 428 mõistatust.2. periood (tinglikult 1877–1963) hõlmab umbes sajandi Wiedemanni töödest eesti ja läänemeresoome teadusväljaanneteni. Perioodi üldtunnuseks on, et kogumine ületab publitseerimise: see on aeg, mil rajatakse ja täidetakse põhiosa eesti folkloori käsikirjalistest arhiivifondidest.
Allperiood 2.1 oleks u. 50-aastane vahemik Wiedemanni raamatuist Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamiseni. Ajajärgu üldfooniks on J. Hurda ja M. J. Eiseni võimsate folkloorifondide loomine. Ütluste hulk neid fondides on ligi 100 000 ja mõistatuste hulk üle 55 000 teksti, kuid Hurt ei jõudnud oma fondi lühifolkloorist avaldada praktiliselt midagi ja Eisen avadas tegelikult ühe tagasihoidliku raamatukese mõistatusi (1890; järgmised on selle variandid), teise vanasõnu (1914) ja väga tagasihoidliku raamatukese kõnekäände (1913). Küll trükitakse nimetamisväärne hulk lühifolkloori 19. saj. lõpukümnendeil mitmesugustes kooli- ja lasteraamatuis, kalendrites, ajakirjades ja -lehtedes. Allperiood 2.2. Eesti Rahvaluule Arhiiv, hilisema Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna eelkäija, viib folkloorikogumise kvalitatiivselt uuele tasemele: kogumises hakkavad süstemaatiliselt osalema kutselised folkloristid ja filoloogid-stipendiaadid, hakkavad ilmuma spetsiaalsed bülletäänid, mis pakuvad kohalikele saatjatele küsitluskavu ja metoodilisi juhiseid. Rajatakse eesti keelearhiivid. Jätkuvalt intensiivse kogumistöö foonil süveneb lühifolkloori avaldamise mahajäämus veelgi: sel allperioodil ilmub selt alalt tegelikult vaid üksainus uut ainest sisaldav raamat — so. E. Normanni vanasõnavalimik (1955). Kooliõpikuis, tõsi küll, suureneb originaalse arhiiviainese hulk 1930-ndail aastail märksa.3. periood (tinglikult aastast 1964 tänini): läänemeresoome vanasõnaprojekti raames ilmunud publikatsioonidega balansseeritakse kogumise ja avaldamise vahekord vanasõnade alal; praegu ettevalmistatav eesti mõistatuste teaduslik väljaanne, mis peab valmima aastaks 2000, taotleb sedasama mõistatuste alal. Algab lühižanride teaduslik uurimine. Kui jätta kõrvale töö mõistatuste ja kõnekäändudega, mille viljad on alles eos, võiks sellegi perioodi jagada kaheks allperioodiks.
Allperiood 3.1 (1964–1975): valmib eesti vanasõnade teadusliku väljaande põhiköidete käsikiri. Allperiood 3.2 (1975–1992): "läänemeresoome järk", mil ilmuvad V. Mälgu jt. toimetusel vadja, liivi ja vepsa vanasõnade teaduslikud väljaanded (vastavalt 1977, 1981 ja 1992) ning läänemeresoome vanasõnade võrdlev väljaanne "Proverbia septentrionalia" (1985), samuti "Eesti vanasõnade" kõik köited (1980–1988) ja kogukas rahvaväljaanne "Vanasõnaraamat" (1984).|
|