Soome Kirjanduse Selts andis Matti Kuusi toimetusel aastail 1965–1975 välja parömioloogia-ajakirja "Proverbium". Seda ilmus kokku 25 numbrit e. 1008 lk., mis Wolfgang Miederi "Sprichwörterforschung"-sarja köidetena 9/1 ja 9/2 hiljem kompaktses vormis taasavaldati. Kuusi enda meenutust mööda tuli vanasõna-ajakirja algidee Archer Taylorilt, seda arutati 1959. a. Kielis Taylori enda, Julian Krzyžanowski, Démétrios Loukatose ja Matti Kuusi osavõtul ning Ida ja Lääne vahel asuv Soome leiti olevat sobivaim koht ajakirja väljaandmiseks. Kui 1964. a. kevadel oli saadud ajakirja jaoks stardiraha Soome Kirjanduse Seltsilt, sai mõte teoks. Taylor on andnud nõu ka hulga tehniliste ja organisatoorsete detailide kohta, sh. teinud ettepaneku, et ajakirja paljundataks autorite poolt ettevormistatud lehekülgede kaupa kserokoopiliselt, mis muudaks protsessi kiiremaks ja odavamaks, kuigi välimus kannataks.
Ajakiri ei olnud tellitav, vaid seda saadeti SKS-i poolt maksuvabalt hulgale (W. Miederi andmeil u. 500-le) teadusasutustele, raamatukogudele ja isikutele. Autorkond oli tervikuna globaalne ja kaastööde hulk kasvas kiiremini kui SKS-i rahalised võimalused: aastane leheküljemaht oli 1960-ndail aastail 80, 1970-ndail 96, ainult Archer Taylori 80. juubelile pühendatud 15. number oli erandlikult 136 lk. paksune. Toimetaja ega ta abilised ei saanud mingit eritasu, kuigi tööd tuli tihti teha ka vabast ajast. Küll saadeti toimetajale igast ilmanurgast rohkesti parömioloogilist kirjandust, mis nüüd on üle antud SKS-i etnoloogilisele raamatukogule. Kolleegiumi koosseisus toimus muutusi, kuid Kuusi nimi figureeris kõigis koosseisudes muude hulgas oma alfabeetilises positsioonis ilma mingi esiletõsteta. "Proverbium" avaldas kirjutisi praktiliselt kõigil mõeldavail parömioloogilistel teemadel ja selles võtsid sõna praktiliselt kõik, kel 60-ndail ja 70-ndail vanasõnade kohta midagi öelda oli. 1980. a tegi Vilmos Voigt katse rahvusvahelist parömioloogia-ajakirja jätkata. Järglase nimeks sai "Proverbium Paratum" ning sellest ilmus aastail 1980–1982 kolm numbrit ja mitme aasta pärast veel ka 4. ja viiane number – A. Tóthné-Litovkina uurimus ungari-vene vanasõnaparalleelidest. "Proverbiumi" teine taassünd toimus Ühendriikides aastal 1984, mil Wolfgang Miederi organiseerimisel ja toimetusel hakkas ilmuma aastaraamat "Proverbium. Yearbook of International Proverb Scholarship". Sellest on vahepealse 14 aasta jooksul ilmunud täpipealt 14 numbrit ja tema kaastööliste ring on selle aja kestel nii personaalselt kui ka geograafiliselt märksa laienenud. Ka Miederi "Proverbiumil" on olnud majanduslikult raskeid aegu (eriti 1980-ndate aastate lõpul, mil aastaraamat silmanähtavalt õhenes), kuid Miederi visadus oma "Proverbiumi" jätkamisel ning isiklik panus sellesse, aga ka tema parömioloogia-alane produktiivsus tervikuna on olnud hämmastav. Sajandi lõpukümnenditel on Mieder tõusnud rahvusvahelise parömioloogia vaieldamatuks juhtfiguuriks. 1995. aastast on parömioloogidel ka oma rahvusvaheline e-tribüün — Teodor Flonta poolt ellukutsutud ajakiri "De Proverbio", mida antakse välja Tasmaania Ülikooli juures. "De Proverbio" on võtnud kauniks tavaks pühendada oma numbreid (alul rubriigina "The Masters") parömioloogia suurkujudele ja on sümboolne, et senistest numbritest esimene oli pühendatud just Wolfgang Miederile ning 7. number 1998. a. jaanuaris lahkunud Matti Kuusile (vahepealseist 3. ja 4. number Archer Taylorile, 6. number Grigori le jne.).
Vanasõnade rahvusvahelise tüübiindeksi koostamise ja vanasõnade rahvusvahelise klassifikatsioonisüsteemi väljatöötamise idee küpses järk-järgult ja Kuusi realiseeris selle koos oma tütre Outi Lauhakangaga, kel on nüüd valminud ka seda suurtööd tutvustav ülevaade "The M6 international type-system of proverbs", mis ilmub peatselt FFC-sarjas. Peamiselt 1960.–1970. aastail arenes Kuusi algselt isiklikuks teabeteenistuseks ja mälutoeks mõeldud "oranž kartoteek" ulatuslikku globaalainest esindavaks teabekoguks. Outi Lauhakangas meenutab mainitud töös, et 70-ndate aatateni registreeris Kuusi ainult need vanasõnatüübid, mil olid soome paralleelid, edasi aga kõik, mis pakkusid huvi rahvusvahelisest seisukohast. Sedamööda kuidas Kuusi huvide- ja allikatering laienes, globaliseerus ka vanasõnaindeks. Mistahes suurema teabemassiivi puhul kerkivad alati üsna pea selle süstematiseerimise probleemid. Kui 60-ndate lõpul ja 70-ndate alul ilmusid G. Permjakovi esimesed suuremad tööd vanasõnade süstemaatika alalt "Èçáðàííûå ïîñëîâèöû è ïîãîâîðêè íàðîäîâ Âîñòîêà" (1968) ja "Îò ïîãîâîðêè äî ñêàçêè" (1970), andsid need Kuusile tugeva lisaimpulsi uurida põhjalikumalt vanasõnaväljaannetes (eriti rahvusvahelistes) pruugitavaid aine süstematiseerimise viise ja mõelda omaenda vanasõnaindeksi esitussüsteemile. Kuusi kritiseeris Permjakovi süsteemi deduktiivset, "ülalt alla" ülesehitusviisi, pretensioone universaalsusele jm. ning avaldas väljavõtteid omapoolseist katsetustest, mis olid küll samuti orienteeritud binaarseile opositsioonidele nagu Permjakovi omadki. Mul endal jätkus noore hirmutamata loomana südikust kritiseerida mõlema korüfee süsteeme. Vanasõnade semantilised klassifikatsioonid olid 70-ndate aastate parömioloogias üldse kuum teema. Üht teatud opositsioonipaari vm. tunnust pidi kokkuköidetud vanasõnasülemi käitumist on kahtlemata huvitav jälgida, kuid sellised liigitusviisid on jäigalt ühemõõtmelised, seega abitud konkureerivate alternatiivide tekke korral ning tüpoloogiliselt hõredate ja katkendlike aineosade menetlemisel üldse. Kuusi pettumine opositsioonipaaridele vm. invariantidele rajatud liigitusviisi võimalustes tervikuna oli seetõttu paratamatu ja ilmselt peatne. Laia rahvusvahelise aine korral kerkib juba enne sisulist liigendamist ka tekstide semantilise tõlgitsemise probleem, mis kultuurantropoloogias üldiseltki alatasa päevakorral: on pidev oht, et uurija mõistab ajaliselt ja/või kultuuriliselt kauget ainet vastavalt omaenda maailmapildile (kategooriaile, väärtustele), mis on ebaadekvaatne; sellele on korduvalt osutatud ka Lauhakanga töös M6-süsteemi kohta. Võimaldamaks rakendada teatava vanasõnatüübi semantilise staatuse määratlemiseks enam kui üht liigitusalust, sisestati Kuusi indeks 1980-ndate aastate lõpupoolel arvutissee ning korraldati Paradox-süsteemis võimsaks relatsiooniliseks andmebaasiks, mis sisaldab ulatusliku rahvusvahelise vanasõnaaine enda, kuid on lisaks sellele paljude eri liigitusaluste ühend, võimaldades saada ainest globaalseid aerofotosid mitmes erinevas lõikes, nt. produktiivsuse, levikuulatuse, vormi ja struktuuri, modaliteetide, kujundisemantika jm. järgi. See on fundamentaalse tähtsusega infoallikas, mida parömioloogiline üldsus ootab juba ammu pikisilmi. Rahvusvahelisele kasutajaskonnale mingis elektroonilises vormis kättesaadavaks tehtuna võiks sel olla pöördeline tähendus kogu maailma parömioloogias. Register ei ilmugi võib-olla kunagi raamatuna, kuid M6-süsteemi andmepangast on praeguseks valmistatud interneti-versioon, mis lähitulevikus avatakse Soome Kirjanduse Seltsi netiüllitisena. Registri aluseks oleva allikmaterjali põhjal on tegijad avaldanud ka tüseda köite maailma rahvaste vanasõnu soome keelde tõlgituna pealkirjaga "Maailman sananlaskuviisaus" (1993); materjal on serveeritud väga originaalses semantilises rubrikatsioonis.
Ühes trükis avaldamata käsikirjas meenutab Matti Kuusi selle idee sünnitausta, mis tundub tagantjärele naljakas kui ka tõsine ning toob meelde paröömikas rohkelt korratud väiteid selle kohta, et peaaegu mittemillegi tõttu võib hävida või sündida vägagi suur miski. 1962. a. talvel tegi Soome tolleaegne president Urho-Kaleva Kekkonen Moskvas-käigult naastes üllatusliku kiirvisiidi Tallinna. Koju jõudnud, kutsus ta kokku 30-ndate aastate hõimuentusiaste ja fennougriste, SNS-i juhtkonna ja Suveülikooliks (Kesäyliopisto) kutsutud mitteametliku intellektuaalide vennaskonna liikmeid ning ta sõnum neile oli selline: kui eestlus kuskil säilib, siis säilib see Eestis, seepärast tuleb Eesti sõpradel sõlmida suhteid Eesti eestlastega, mitte väliseestlastega. Hõimuliikujais tekitas Kekkose suunis protestimeelt, kuid Kesäyliopisto professorid haarasid mõttest neile omase südikusega kinni ja valisid katsejäneseks Kuusi kui noorima endi hulgast. Järgnevate sündmuste kohta kirjutab Kuusi nii: "Keegi pidi minema Eestisse ja vaatama, mida tuleks teha. Kuna vanasõnad olid tollal minu eriala, koostasin lennuka plaani läänemersoome rahvaste ja nende germaani, balti ja slaavi naabrite ühisvanasõnade inventeerimiseks, võrdlemiseks ja avaldamiseks. SKS-i sekretär Toivo Vuorela varustas mind soovituste ja volitustega, millel oli nii uhkeid pitsateid kui ka väärikaid allkirju. /... / Nädala pärast allkirjastasime Tallinnas Keele ja Kirjanduse Instituudis tööplaani ja palve Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemiale kui ka Soome ja NSV Liidu vahelise teaduslik-tehnilise koostöö komiteele."
Säilinud dokumentide põhjal näib, et lepingu sõlmimise tsükkel siiski nii lühike ei olnud. Ilmselt sai Erna Normann Kuusilt juba 1962. a. lõpul (25. novembril?) ka mõtiskluse kavandatava väljaande täpsema profiili ja aine esitusviisi üle, sest on säilinud Normanni käega kirjutatud mustandtekst, mis võiks olla Kuusi kirja tõlge-referaat, ju ehk Eesti NSV asjaomaste kõrgemate instantside tarvis. Selle põhjal otsustades oli Kuusi kujutlus 1962. a. sügisel ilmselt selline, et läänemeremaade vanasõnade võrdlev väljaanne tehakse ära otsemaid, ilma mingite läänemeresoome üksikrahvaste väljaannete vm. vaheastmeteta ning selle teevad ära põhiliselt tema ja E. Normann, ehk ainult tehnilist abijõudu kasutades. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidium reageeris soomlaste ettepanekule oma 13. märtsi 1963. a. otsusega positiivselt ja tegi Kirjandusmuuseumile ülesandeks kooskõlastada SKS-iga töö mahtu, väljaande teaduslikke printsiipe ning publitseerimise tehnilisi külgi puudutavad küsimused. 22. märtsil 1963 on ENSV TA president J. Eichfeld saatnud Soome Kirjanduse Seltsile kirja, kus teatatakse, et soomlaste ettepanek on ENSV TA poolt heameelega vastu võetud, toonitatakse projekti tähtsust heanaaberlike suhete arendamisel "meie maade vahel" ja tegelik osalemine selles on delegeeritud Kirjandusmuuseumile, ning märgitakse, et kuna "kõnesoleva teose koostamine nõuab meilt vene, läti jt. rahvaste materjalidega üksikasjalisemat tutvumist, võtab küsimuse lõplik lahendamine veel mõnevõrra aega". Ma ei tea, kuivõrd eelkonsultatsioone vm. selleteemalist kirjavahetust või telefonikeskustelu peeti ka suve jooksul, igatahes 27. septembril 1963. a. lähetab SKS Kirjandusmuuseumile Martti Rapola ja Toivo Vuorela allkirjadega pöördumise. Kirjutajad väljendavad heameelt seeüle, et Põhja-Euroopa vanasõnaprojekt on leidnud Eestis positiivse vastuvõtu, ning refereerivad eeltöid, mis on SKS-i rahvaluule arhiivis 1963. a. suve jooksul tehtud projekti käivitamise puhuks: rajatud u. 500 000 (?) teksti suurune vanasõnakartoteek ja viidud see spetsiifilisse "kahe märksõna süsteemi" (vt. sellest lähemalt järgnevas, ptk. 8.2.5), tehtud võrdlev indeks K. Strömbäcki suurele rootsi vanasõnade käsikirjale jne. Teatatakse Matti Kuusi soovist tulla 30. oktoobril Tallinna, et pidada Eesti poole esindajatega nõu töö lähemate üksikasjade üle. Kirjandusmuuseum vastas sellele kirjale 5. oktoobril 1963, väljendas omapoolset viisakat heameelt algava koostöö üle ja nõusolekut Kuusi poolt pakutud tööetappide skitsiga ning lubas garanteerida osavõtu oktoobri lõpuks kavandatavast nõupidamisest. 20 oktoobril esitavad E. Ertis ja H. Tampere ENSV TA Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemiksekretärile akad. Juhan Saadile oma konkreetsemad nägemused ja ettepanekud töö alustamiseks. Pannakse ette määrata väljaande Eesti-poolseks toimetajaks Erna Normann ning komplekteeerida töörühma veel Ingrid Sarv (KKI) ja kaks tehnilist abijõudu (üks KM-ist, teine KKI-st). Lubatakse, et Eesti pool võtab enda peale eesti, slaavi ja balti vanasõnamaterjali tagamise. Vist esmakordselt tõstatatakse küsimus, kas piirduda ainult läänemeresoome rahvaste ühiste vanasõnade publitseerimisega või avaldada projekti käigus läänemeresoome rahvaste vanasõnavara tervenisti. Eesti poolel tehtava eeltöö kohta soovitatakse järgmist: Eestis teostatav materjalide ettevalmistamine tuleb jagada 4 etappi:
.
ENSV TA Ühiskonnateaduste Osakonna koosolek 19. novembril 1963. a. võtab projekti kohta vastu järgmise otsuse:
Nõnda siis käivitus 1963. a. sügisel Matti Kuusi algatusel ja vahendusel Põhja-Euroopa vanasõnaprojekti 1. astmena Soome-Eesti koostööprojekt, mille eesmärgiks oli selgitada läänemeresoome rahvaste ühine vanasõnavara, lisaülesandeks võeti võrdus lapi, vene, läti (või üldse balti), rootsi (või üldse skandinaavia) ja saksa (või üldse germaani) ainestikuga, st. läänemeresoome rahvaste lähinaabrite vanasõnafondidega.
Põhja-Euroopa väljaande 1. astmeks kavandas Kuusi läänemeresoome rahvaste ühisvanasõnade publikatsiooni. Selle üheks eeltööks ning Eesti poole esimeseks ülesandeks sai eesti vanasõnade teadusliku editsiooni ettevalmistamine. Eesti poole asjaks jäi ka vadja, liivi ja vepsa vanasõnade publitseerimine.
Eesti väljaande töörühma algkoosseis kujunes selliseks:
Töö algas 1964. a jaanuaris. Esimeseks protseduuriks oli lisamaterjali kopeerimine Kirjandusmuuseumi uskumuste ja kommmete kartoteegist: oli teada, et nn. kalendrivanasõnad olid seni väga puudulikult arvele võetud. Samuti kopeeriti vanasõnad Kirjandusmuuseumi ja Keele ja Kirjanduse Instituudi uuemaist originaalkogudest ja vanemaist trükiallikatest, kuivõrd neid allikaid selleks ajaks üldse oli üles leitud ja/või olulisteks loetud. Tehti mingi esialgne sõnaregister hõlbustamaks materjali tüpoloogilist korraldamist — nagu öeldud, oli Kuusi otsustanud, et aine esitus eesti väljaandes peab tulema tüpoloogiline ning suurema empiirika korral on hõlpus tekkima see viga, et mälu ütleb üles ja ühe ja sama tüübi "põhju" hakatakse kartoteegis looma kahte või enamasse kohta (eriti kui tüüp on ebaproduktiivne, st. üleskirjutusi temast vähe). Töötati välja tüübiartikli esialgne tehniline mall ja asuti neid artikleid, so. lõpp-produkti kohe ka kribinal-krabinal koostama ja kirjutama.
Olgu kohe öeldud, et kõige tõsisem probleem, mis meie teele kerkis ja töö lõpuni sinna ka jäi, oli ebaautentsete arhiivitekstide rohkus. Kuid refereeerime praegu töö käiku vanasõnakolleegiumi koosolekute ja töönõupidamiste protokollide ja protokollimustandite põhjal. Neid koosolekuid peeti aastail 1964–1966 tõesti üpris regulaarselt (säilinud protokollimaterjalide põhjal vähemalt 11) ja need olid "laiendatud" koosolekud, kus osalesid kõik töörühma liikmed, tihti ka Kirjandusmuuseumi ja KKI direktsioonide liikmeid, E. Laugaste TRÜ esindajana, kord ka ENSV TA ühiskonnateaduste osakonna akadeemiksekretär E. Rannik. 7. aprill 1964. Töö on alles käivitunud, probleemid alles ilmnemata, illusioonid purunemata. E. Normann annab ülevaate sõlmitud lepetest, Eesti aine korralduse hetkseisust ja kevade jooksul tehtust (peam. uk- ja kalendrikartoteegis, aga ka trükistes leiduva leiduva aine täiendav kopeerimine, milles on osalenud üli- ja kooliõpilased). Paul Ariste meenutab mõningaid võimalikke (eriti teiste läänemeresoome rahvaste) lisaallikaid ja pakub omapoolset abi vadja lisamaterjali kogumisel. Järgmise tööjärguna on juttu lisandunud materjali viimisest Normanni sisulis-temaatilisse süsteemi, millega loodetakse valmis jõuda 1. veebruariks 1965. 20. oktoober 1964. Probleemid on juba olemas, aga illusioonid samuti. Akadeemiksekretär E. Rannik on isiklikult kohal ja soovib saada ülevaadet töö käigu ja ajagraafikus püsimise kohta. E. Normann annab taas ülevaate senisest: on lisandunud üle 24 000 teksti lisamaterjali, see aines on liidetud sisulis-temaatilise põhikartoteegi peatükkidesse ja hetkel on käsil peatükkide tüpoloogiline korraldamine. Kogu kartoteek loodetakse korda saada 1. maiks 1965. Käsikirja koostamiseks, redigeerimiseks, puhtakskirjutamiseks jm-ks jääb siis esialgse plaani piires aega vaid 7 kuud, st. äärmiselt vähe. Liiga vähe selgub olevat ka tehnilist abijõudu. V. Mälk räägib eeltöödest liivi, vadja, isuri, vepsa vanasõnade kogumisel ja kopeerimisel ning kurdab seni kogutud aine nappust üleüldse. Ülemused nõuavad aru, mitu protsenti töö koguhulgast on seni ära tehtud, kas on selgunud väljaande printsiibid (ulatus, kommentaaride laad). Arvatakse, et kommentaarid peaksid tulema võimalikult lapidaarsed, et poolt tööst veel tehtud pole, soomlastelt esialgu ajapikendust vaja küsida pole, kuid ajareservide kasutamise peale (puhkuste lühendamine, töötamisvõimalused õhupoolikuti) oleks tarvis mõelda. Selgub, et lootused saada täiendavaid abijõukohti pole eriti suured. E. Rannik tõreleb, et planeeritakse plaani mittetäitmist, redkolleegiumi osa igapäevases töös pole eriti märgatav, pole selge, kes just töö eest vastutab, "kollektiivsuse momendi" osas esineb puudujääke jne. Tekib lähem arutelu kommentaaride ja indeksite laadi ümber, mis näitab, et selles suhtes on alles palju ebamäärast ja lahtist. Tõstetakse küsimus, kas osa tööst ei saaks teha Tallinnas. Pole selge seegi, kas Soome saadetava eesti vanasõnade käsikirja juures peaksid juba leiduma ka läänemeresoome väikerahvaste paralleelid. (Koosoleku lõpul puhkeb arutelu teise stagneerunud objekti — "Vana Kandle" perspektiivide ja tempode ümber.) 3. detsember 1964. Käib materjali korraldamine peatükkide kaupa. See, mis 1. maiks peab korda saama, on nüüd kartoteek, käsikirja valmimistähtajana nimetatakse juba oktoobrit 1965. Tegijad soovivad väljaandesse võtta ka mõningase hulga 1962. aastast hilisemat ainest. Paul Ariste osutab täiendavaile läänemeresoome materjalidele. Arutletakse teose kommentaaride ja temaatilise süsteemi ümber: on probleeme vanasõnade sisulise tõlgendamisega; üks tüüp võib sattuda osalt ühte, osalt teise peatükki; tüübiartiklite proovid on eri tegijail tehtud erineva detailsusega; on olemas vähe otseteavet vanasõnade tähenduste kohta. Pole selge, kas väljaanne vajaks leksikaalset või sisulist märksõnaindeksit. Leitakse, et igatahes vajatakse leksikaalset abiindeksit, st. mälutuge vältimaks tüüpide poolitumist eri peatükkidesse. Ebaautentsete tekstide probleem on teadvustunud, kuid mitte veel kogu oma koleduses. Püstitatakse kirjandusliku algupäraga ütluste ja piiblivanasõnade sissevõtmise küsimus, juhitakse tähelepanu sellele, et Kreutzwald, kooliõpikute koostajad jt. on teinud rahvapärastest vanasõnadest omapoolseid töötlusi. Pole selge, mis ajaks peab olema valmis liivi, vadja ja vepsa materjal. Märgitakse, et meil juhuslikuna väljajäetud tekst või tüüp võib omada paralleele teistel läänemeresoome rahvastel. Juhitakse tähelepanu sellele, et eesti väljaande ja soome vanasõnakartoteegi süsteemid on üsna erinevad, mis võib võrdlustööd aeglustada. Vaieldakse veidi selle üle, kas temaatilise süsteemi asemel poleks üldse targem kasutada alfabeetilis-märksõnalist; E. Normann ja H. Tampere on sellele raudselt vastu. Puudutatakse ka Helsingisse fennougristika kongressile sõidu asju (augustis 1965). 5. mai 1965. Tüüpide asukohtade ühestamiseks on kevade jooksul rajatud leksikaalne indeks-kartoteek (12 kasti, 2–5 märksõna igast tüübist). U. 4000 teksti lisamaterjali on tulnud ka kõnekäändude kartoteegist. Läänemeresoome väikerahvaste tekste on V. Mälgul arvel järgmiselt: liivi — 902; vadja — 706; vepsa — 158. Väljaande käsikiri on otsustatud kirjutada perfokaartidele, mille serv loodetakse panna toimima leksikaindeksina (vt. ka autori muid infotehnoloogilisi memuaare! ).
FU-kongressis nähakse head võimalust arutada töö käiku ja materjali piiritlemist Soome poolega. Et 5 kuu jooksul käsikiri valmis saada, peab igaüks kirjutama u. 10 tüüpi päevas (puhkepäevad kaasa arvatud). Taas tõstub küsimus, kas osa tüübiartiklitest ei saaks kirjutada Talllinnas, et valmimistähtaegu lühendada. Käsikirja valmimise realistlikuks tähtajaks loetakse nüüd novembrit — detsembrit 1965.
19. juuni 1965. Koosolek on pühendatud materjali esituse konkreetseile tehnilistele küsimustele: tüübiartikli struktuur, varieerumise näitamise määr, tekstide redigeerimise põhimõtted, diplomaatiliselt toodavate vanemate tekstide daatum ante quem, tüübitiitlid, kommentaarid (aine geograafilise päritolu näitamise moodus, saatjate nimepidi nimetamise juhud jne.). Ebaautentsete saatjate suhtes pole ikka veel 1/0-otsute tegemiseni jõutud, "kahtlase" staatusega saatjate varjuala on ikka veel üpris suur. Veera Pino juhib tähelepanu sellele, et trükiste (sh. koolikirjanduse) arvelevõtmisel on veel suuri lünki.
18. september 1965. FU-kongressil on selgunud, et enne 1966. a. septembrit pole soomlastel eesti käsikirja tarvis. Konstateeritakse, et esialgne plaan oli ebarealistlikult kiire. Otsustatakse eesti väljaande käsikiri koos märksõnaindeksiga, samuti vadja, liivi ja vepsa tüübiartiklid loovutada 1. juuniks 1966. Selleks ajaks p.o. tehtud ja vastastikku tüübiartiklitele kantud ka võrdlused eesti sugulastüüpide vahel ning eesti ja mitte-eesti materjalide vahel.
8. oktoober 1965. Päevakorras on õieti üksainus punkt, kuid see-eest dramaatiline: u. 1500 tüübiartiklit on valmis, kuid Erna Normanni kapi- ja sahtlipõhjadest on tulnud välja tuhandeid arvelevõtmata koopiakaarte, sh. ta 1955. a. raamatus "Valimik eesti vanasõnu" avaldatud arhiivimaterjali alustekstid (ligi 3600 tükki), mille süstemaatilist puudumist oli korduvalt märgatud ja mille kohta ka aru päritud. Selle materjali liitmine üldkartoteeki tõotab tuua palju ümbertegemist jm. tüli, seega ka täiendavat ajakulu. Ülo Tedre refereerib juhtunut ja küsib otse: kas Normann on üldse pädev tööd juhendama? Ka teised leiavad, et töö senises organiseerimises on olnud mõnda muudki süsteemitut. Tedre paneb ette Normann töö juhendaja kohustest vabastada ja määrata (teiseks?) juhendajaks H. Tampere. Tampere ei soovi sellesse rolli astuda, tuues põhjenduseks asjatundmise ja aja vähesust. Otsustatakse peatselt uuesti kokku tulla, et juhendaja küsimus ära otsustada.
13. oktoober 1965. E. Normann vabastatakse töö juhendaja rollist, H. Tampere saab uueks juhendajaks, peetakse vajalikuks muutustest informeerida TA osakonna bürood ja Soome-poolseid partnereid. Käsikirja valmimise tähtaeg nihutatakse veel kuu võrra edasi — 1. juulile 1966. Otsustatakse töö jagada nii, et kõik kirjutavad tüübiartikleid, kuid Krikmanni norm on väiksem, see-eest on tal kohustus kõik oma ja teiste artiklid üle vaadata ja esitustavad ühtlustada, kus vaja.
30. november 1965. H. Tampere on senise artiklitoodanguga tutvunud ja teeb mitmeid tehnilisi ja metoodilisi märkusi. Omapoolseid soovitusi lisab Ü. Tedre. Minnakse juba kaunis selgelt seda teed, et koopiad jm. ebaautentne aines resoluutselt välja jätta. Trükiseid (eriti õpikuid) selgub olevat ikka veel puudulikult läbi vaadatud, osa kopeerimisallikaid alles identifitseerimata. Arutatakse ka trükistevaheliste laenusuhete äranäitamise võimalusi, seletuste esitamise määra, allikalühandite küsimusi.
7. veebruar 1966. H. Tampere teeb kokkuvõtte vahepeal tehtust: on kopeeritud veel lisamaterjali käsikirjalistest fondidest, trükistest eriti lugemikke ja grammatikaid, samuti läbi vaadatud Piibel; oletatavasti tuleb üldse u. 8000 artiklit; aasta lõpuks loodetatakse lõpetada artiklite kirjutamine, nummerdamine ja liigitamine. Arutatakse, kuidas viia läbi töö järgmine etapp — Eesti ja Soome poolel ettevalmistatud materjalide võrdlemine. Otsustatakse pöörduda ENSV TA Presiidiumi poole, et saada vähemalt üks täiendav masinakirjutaja koht. Selgub, et ka soomlased on oma töödega alles poole peal.
14. detsember 1966. KM-i direktor E. Ertis ütleb alustuseks: "Nagu esitatud aastaaruandest selgub, on vanasõnade väljaande töö maht kujunenud palju suuremaks ja ülesanne ise komplitseeritumaks, kui seda esialgsel planeerimisel oli võimalik ette näha. On tulnud juurde võtta uut materjali, mis alles töö kestvuse ajal laekusid Kirjandusmuuseumi, täita lünki varasema materjali arvessevõtmisel, läbi töötada suur hulk kirjanduslikke allikaid. Kõige selle tagajärjel on vanasõnakartoteegi maht ulatuslikult suurenenud. Aeganõudev on ka väga paljudel juhtudel hädavajalikuks osutunud materjali ehtsuse kontrollimine. Seetõttu on tekkinud tööplaanist mahajäämus." Töö on jõudnud järku, kus põhiliseks ajakulutajaks on tekstide autentsuse skrupuloosne kontroll. Viimistletud on alles u. 1/8 tüübiartiklite üldarvust. Normann on teatanud Soome poolele, et me 1967. a. alguses veel käsikirja esitada ei jõua. Arutatakse, kas on lootust jõuda artiklid lõplikult valmis 1997. a. lõpuks või oleks mõtet taotleda otsekohe veelgi enamat ajapikendust. H. Tampere ei usu, et ta saaks muude tööde kõrval u. 8000 artiklit aasta jooksul läbi vaadata ja ühtlustada. E. Ertis arvab, et reaalne oleks käsikiri lõplikult valmis saada 1970. aastaks. Ka indeksite jm. lisade koostamine ning sissejuhatuse kirjutamine nõuavad oma aja. E. Ertis resümeerib olukorra: "Administraatorid on tule ja vee vahel: ei tohi plaanist maha jääda, ei tohi töötajaid ära tappa." Ja resolutsioon: "Läbi arutanud eesti vanasõnade väljaande koostamise töös 1966. a. lõpuks kujunenud olukorra, leiab vanasõnade väljaande kolleegium, et ülesande suurema ulatuse ja komplitseerituse tõttu, mida ei suudetud töö alguses ette näha, ei ole võimalik väljaande "Eesti vanasõnad" käsikirja esialgselt planeeritud tähtajaks esitada. Kolleegium peab vajalikuks, et KM-i ja KKI direktsioon informeeriks olukorrast ENSV TA Ühiskonnateaduste Osakonda, ära näidates töö aeglustumist tinginud põhjused, ja taotleks kõnealuse väljaande käsikirja esitamist pikendada kuni 1969. aasta detsembrini." Arutatakse lühidalt veel töörühma omavahelist tööjaotust.
Alliktekstide rahvaehtsuse selgitamine on iseendast loomulik protseduur mistahes folkloristliku väljaande või uurimuse tegemisel. Lihtsameelselt öeldes: kui keegi ürgab teha eesti vanasõnade publikatsiooni, peaksid selles sisalduvad tekstid olema eesti vanasõnade üleskirjutused — st. peaks olema välja jäetud kõik, mis pole "eesti" ega "vanasõnad" ega "üleskirjutused".
Nii öelduna tundub see lihtne ja selge, kuid praktiliste distinktsioonide tegemisel võib igas siinses mõõtmes tekkida tõsiseid probleeme.A.
Mis on "eesti vanasõna üleskirjutus"? Mis on "eesti"? Loomulikult ei pea eesti vanasõna tähendama mingit steriilselt puhtkodumaist kaupa, ka pole siin vihjet sellele, nagu oleksid kõik eesti keeles käibivad ütlused eestlaste endi loodud. "Eesti vanasõna" levikuulatus võib piirduda üheainsa küla, valla või kihelkonnaga; kogu Eesti territooriumiga; Mulgi ja Põhja-Lätiga; Kuusalu kihelkonna ja Lõuna-Soomega; läänemeresoome keelealaga; Põhja-Euroopaga; Euraasia mandriga — jne. (Paralleeliks vt. nt. arutlust selle ümber, mis on "Saaremaa vanasõna" ).
Aga kui saksa, vene, soome vm. rahva vanasõna on kuskil trükises või käsikirjas lihtsalt tõlgitud eesti keelde, ei muutu ta sellega veel eesti vanasõnaks. (Vrd. nt. notiitsi Mülleri ja Stahli kvaasi-eesti vanasõnade kohta ptk. 3.2.3
)
Eri folkloorižanridel on tavaks evida väga erinevat rahvusvahelise leviku võimet. Üldiselt on nn. seotudkõneline folkloor märksa tõlkimatum ja seega paiksem kui nn. sidumatakõneline. Runolaul ei ulatu praktiliselt läänemeresoome areaalist väljapoole. Rahvajutud seevastu on väga rahvusvahelised ja ilmutavad vahel otse vapustavat leidlikkust ka neis ettetulevate eufooniliste vormelite edastamisel keelest keelde. Vanasõnadest on osa selgesti seotud-, teine osa selgesti sidumatakõnelised, kuid laias laastus on nemadki üsna rahvusvaheline kaup.
Veidralt paradoksaalseid järeldusi näib tulenevat samuti "Koskenjaakko-Kuusi efekti" (vrd. ka SFL I, ptk. 5.1
)
laiendustest. Üha enam märke viitab sellele, et aine zipfilik jaotuslaad kehtib tõesti ka rahvusvaheliselt: on olemas rahvusvaheliste vanasõnade "kullafond", millesse kuuluvad ütlused on tuttavad väga paljudele rahvastele ja enamik neist kuulub ühtlasi produktiivsesse ainekihti enamikul rahvaist, kes neid tunnevad. Kas see tähendab siis, et väga laiade alade paröömilises ideestikus domineerivad faktiliselt enam-vähem samad stereotüübid ja lokaalsele traditsioonikandjale, kes vanasõnade levikuulatusi ei tea, võivad kergesti hakata tunduma iseäranis "igiomadena" just need ütlused (ja nende kaudu imporditud ideed), mis tegelikult on kõikjalolev maailmaturukaup?
Mis on vanasõna ja mis mittevanasõna? Vanasõna suhetest teiste folkloorižanridega, nendevahelistest piirjuhtudest ja hübriidvormidest oli pikalt juttu raamatus SFL I, ptk. 2; eriti hõlluv ja problemaatiline võib teinekord olla just piir sama tüpoloogilise üksuse vanasõnaliste ja kõnekäänuliste modifikatsioonide vahel (vt. lähemalt
).
Mis on "üleskirjutus"? Folklooriteksti üleskirjutus oma tavatähenduses võiks olla graafiliselt fikseeritud tekst, millega on võimalik vastavusse seada mingi teine, suuliselt esiletoodud folklooritekst (alustekst), üleskirjutamine on toimunud vahetult (pole olnud nimetamisväärset ajavahet, pole olnud graafilisi vaheallikaid jne.) ning teksti pole tehtud alustekstiga võrreldes nimetamisväärseid muutusi. Eriti folkloristika praeguses kontekstikeskses uurimisparadigmas võib aga aktuaalseks lugeda ka mõningaid lisaküsimusi:
B.
Mis ei ole "eesti vanasõna"? Põhitegurid, mis traditsiooniliste kriteeriumide piiresse jäädes keelavad lugemast teksti eesti vanasõna üleskirjutuseks, on 1) mittetraditsioonilisus: tekst on nt.C.
Rasked dilemmad Praeguseks on ammu teada, et u. 48 % sellest tekstihulgast, mis EV allikmaterjali moodustab, ei vasta folkloorse autentsuse kriteeriumidele ja tuli publikatsioonist välja jätta (suhe absoluutarvudes on u. 78 000 : 162 000). Kuid 1964. a. tööd alustades ei kujutlenud keegi meist, et ebaautentse aine osakaal võiks olla nii tohutu, nagu ta peagi selgus olevat. Peale tegijate kogenematuse oli rida muid seiku, mis meie kiiret targakssaamist takistasid: 1. Materjali tüpoloogiline korraldus oli tollal alles täiesti poole peal ja puudus võimalus vaadata üleskirjutusi tüpoloogilises kontekstis. See on aga tingimatu eeldus, et teatavate saatjate kahtlaselt sagedane koosesinemine saaks üldse hakata silma torkama. 2. Vanasõnu sisaldavate trükiste arvelevõtt oli alles väga-väga puudulik. Kopeeritud oli peamiselt ainult H. Gösekeni, A. Thor Helle, A. W. Hupeli, F. J. Wiedemanni, M. J. Eiseni jm. tähtsamates spetsiaalväljaannetes leiduv aines ning sestki piskust oli osa sõja jm. segaduste käigus kaduma läinud. St. isegi kui meil olid juba tekkinud kahtlused, et keegi on kuskilt midagi maha kirjutanud, polnud võimalik näidata konkreetset mahakirjutamisallikat. 3. Me töötasime alul peamiselt koopiakartoteegiga, osalt lausa põhimõtteliselt, et mitte kulutada ega vigastada unikaalseid originaalkäsikirju. St. meil polnud suurt aimu sellest, mis järjekorras tekstid ühes või teises saadetises asuvad, kui suured need saadetised on jne. — see kõik osutus aga tegelikult väga oluliseks. Kogu töö algupool toimus, nagu juba nägime, äärmise kiirustamise ja hüsteeria õhkkonnas, üle mõistuse ahtad tähtajad kütsid meid tagant. Seetõttu olid meie vastumeetmed alul ebaradikaalsed, ka siis veel, kui meil oli pahe suurusjärgust juba täiesti adekvaatne ettekujutus. Kuid paratamatult saabus hetk, mil meile sai selgeks, et seisame koletu dilemma ees: ● kas teha määratud tähtajaks valmis simulatiivne objekt, mis kannaks küll teadusliku publikatsiooni nime, kuid mille tegelik teaduslik kapatsiteet oleks äärmiselt madal, ning raisata sellele ikkagi hea hulk aega ja energiat ning garanteerida endile eluaegsed süümepiinad ja häbi ● või katkestada siiski käsikirja koostamine, kirjutada korstnasse kogu seni tehtu, saata kuu peale meie ette püstitatud tähtajad ning teha tekstidele skrupuloosselt põhjalik autentsuskontroll, tõstes oma peade kohale raske riski, et Eesti poole osalus projektis lihtsalt lõpetatakse püsiva grogiseisundi tõttu ning järgnevad ka personaalsed sanktsioonid. Aga isegi kui see dilemma oli meile kogu oma õuduses selge, raiskasime me veelgi suure tüki aega omavahelistele purelemistele alternatiivide ümber, mis mõlemad näisid nii ohtlikud ja koledad, ning radikaalset otsust ei tehtud enne, kui vanaviisi jätkamise mõttetus oli kõigile juba mitte enam lõplikult, vaid otse lõpmatult selge. 1965. aasta jooksul oldi täiendava kirjanduse läbitöötamise suhtes korduvalt meeleoludes "võtame selle veel hulka ja siis rohkem ei võta". Kuid iga pooliku lahenduse järel hakkasid vanad komplikatsioonid jälle ja jälle korduma: me polnud ikka üles leidnud kaugeltki kõiki kopeeringuid, kui olime nad ka leidnud, ei teadnud me kopeerimise allikaid. See tähendas muidugi ka valmisproduktsiooni uusi ja uusi ümbertegemisi ja lõppkokkuvõttes mitmekordseks korrutatud ajaraisku. Ma ei mäleta täpselt hetke, mil tehti otsus "põhi välja võtta" (kui seda sellisel selgel kujul üldse tehtigi), igatahes kujunes see rutiin lõplikult välja aastail 1966–1967, kui oli võetud viimane suurem ajapikendus ja esialgne rutuhüsteeria oli läbi. Käsikirja koostamine katkestati, püüti üles leida ja kopeerida tühjendavalt kõik olemasolevad vanasõnade trükiallikad. Eriti hoolega vaadati läbi üldtuntud ja üldkättesaadavad trükiseliigid, kust võis selguda tegelikke kopeerimisallikaid — st. kalendrid, perioodika, kooliraamatud, sh. saksa ja vene keele lugemikud ja õpikud (vt. notiitse trükistest kopeerimise kohta ka eelnevas, ptk. 6.2 jj. ).
Asutati spetsiaalne nn. julgeolekukartoteek kogujate personaalseks jälgimiseks saadetis-saadetiselt ja tekst-tekstilt. See info tervikuna on esitatud väljaande registriköites (EV IV, lk. 355–496) kogujate registris, mille koostasid Veera Pino ja Rein Saukas. Tegelikult jäi autentsusprobleem meid segama EV aineköidete lõpetamiseni (ja on olnud põhiline kronofaag ka eesti mõistatuste teadusliku väljaande koostajaile).
D.
Kontrollimeetoditest 1. Põhimeetodiks oli võrdlus — käsikirjalise arhivaali kõrvutamine trükisega või siis kahe käsikirja võrdlemine omavahel. Vanasõnatekstid on lühikesed, nende sõnastusvormid tihti kuni identsuseni sarnased — seega ei anna tekstide endi sõnastuse võrdlemine üldjuhul kuigi kindlaid tulemusi. Palju tulusamaks osutus jälgida tekstide ümbrusi, terveid saaadetisi või seeriaid — nii suhtes trükis : käsikiri kui ka käsikiri : käsikiri. Kui märgati olulisemaid ühtelangevusi eri allikais leiduvate vanasõnajärjendite koosseisus, võis oletada seost nende vahel ja püüda teha hüpoteese selle seose tekke kohta. Konkreetselt on mõeldavad ja ka empiirilises aines esindatud mitmesugused variandid:
E.
Mahakirjutused Mahakirjutuste põhiallikaks on olnud trükised. Mis liiki trükiseid sel otstarbel kõige enam pruugiti? Loomulikult kõige käepärasemaid. Ja need käepäraseimad ei olnud Hurda ja Eiseni kogumistöö kõrgaegadel, eelmise sajandi viimastel kümnenditel mitte vanasõnaseeriad vanades (nt. Helle ja Hupeli) grammatikates, mis tolleks ajaks olid juba väga rariteetsed, ka mitte vähestes teadustöödes ("Beiträge", Wiedemann, hiljem ka O. Kallas) avaldatud materjal. Vanasõnade spetsiaalväljaandeid polnud üldse ilmunudki peale Victor Steini brošüürikese "Üks kubu..." (1875), Eisen hakkas ütlusi avaldama alles 1913. aastast. Ükski neist jt. samalaadseist trükistest pole küll kopeerimisallikate hulgast päriselt välja jäänud, kuid nende allikate põhimassi moodustasid siiski kolme tüüpi tarbetrükised — kooliõpikud, ajakirjad ja kalendrid. Eesti koolides käibisid aastakümnete jooksul rohketes uustrükkides ilmunud K. E. Malmi, C. R. Jakobsoni ja M. Kampmanni emakeele õpikud ja lugemikud, C. H. Niggoli vene keele õpikud, A. Grenzsteini saksa keele õpikud, ja teatud osa vanasõnadest on olnud koolididaktika jaoks igati mokkamööda aines, vanasõnad kui laused on hästi sobinud ka keeleharjutustesse. Bormi, Gresseli, Lindforsi, hiljem H. Laakmanni ja "Eesti Postimehe" kalendrid, samuti C. R. Jakobsoni "Sakala Kalender, eriti aga Mats Tõnissoni kalendrid avaldasid 19. sajandi lõpupoolel — selle sajandi alguskümnendeil suure hulga lühivormitekste, sh. vanasõnu. Rohkesti pikemaid või lühemaid vanasõnasarju ilmus sama perioodid ajakirjades — "Meelejahutajas", "Oleviku Lisas", "Sakala Lisas", "Virulase Lisas" jm-des, J. Nebocati ajaleht "Kündja" publitseeris aastail 1882–1884 enamiku Wiedemanni raamatus "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" ilmunud vanasõnatekstidest; Saarde korrespondent Juhan Kangur tegi "Kündja" vanasõnadest omakorda massiivse koopia ja saatis Eisenile. (Vrd. taas ka ptk-d 6.2–6.4 eelnevas )
Üldse on meie trükiste nimistus käibetrükiseid, kus leidub vanasõnu (ja kust neid enamasti ka kopeeriti):
● mitmesuguseid kooliraamatuid, sh. saksa ja vene keele õpikuid — u. 190–200;
● ajakirjade ja -lehtede, samuti nende mitmesuguste erilisade aastakäike — u. 60;
● kalendrite aastakäike — väga ebatäpses arvestuses vist mitte alla 400.
Töö alul me ei oleks uskunud, et keegi viitsiks jahtida näiteks vene või saksa keele õpikute harjutustesse hajutatud eestikeelseid vanasõnatekste või siis tõlkida võõrkeelseid vanasõnu eesti keelde. Praktika näitas aga, et viitsiti küll. Vaevuti täitma koguni lünkharjutusi, vahel valesti (nt. suurkopist Hans Karro Palamuselt on Kampmanni "Kirjalikest harjutustest" leidnud lünkteksti Õnne... ei saa elada, tervise... tööd teha ja täitnud lüngad kahes 1909. a. saadetises valesti — Õnnele ei saa elada, tervisele tööd teha, hiljem 1917. a. saadetises ka õigesti — Õnneta ei saa elada, terviseta tööd teha). Mitmed saatjad (kasvõi seesama H. Karro, aga ka M. Aitsam Vigalast, A. Suurkask Viljandist jt.) on trükiseid otsinud ja läbi töötanud väga süstemaatiliselt. Vt. näiteid mõnede trükiallikate kasutamise kohta mõnede rahvaluulesaatjate poolt
.
Trükiste kasutamine teiste trükiste ning rahvaluulesaatjate poolt on olnud nii intensiivne, et tuleb ette juhte, kus vanasõna on esindatud meie kartoteegis 80–90 tekstiga, kindlamalt rahvaehtsaid nende seas aga polegi.
Tekstide üldhulga poolest on sellistest rekordilised kaks tööteemalist ütlust, mõlema varaseimaks leiukohaks on C. R. Jakobsoni "Teadus ja seadus põllul" II osa käsikiri (1869) ning nad on esmakordselt avaldatud Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamatus" II (1876).
Tööl on viha juur, aga magus vili (EV 12518). Ütlus pärineb väidetavasti Aristoteleselt ja on praeguseks rahvusvaheliselt tuntud vanasõna (esineb Matti Kuusi süsteemis nr. M7a 39 all, on esindatud vähemalt prantsuse, saksa, taani, tšehhi, vene, leedu, läti ja liivi allikais). Osas ainest on juttu õpet(at)usest või haridusest, osas tööst. F. J. Wiedemann ("Aus dem inneren und äusseren Leben...") võis teksti saada kõige tõenäolisemalt Jakobsoni käsikirjast või "Kooli Lugemise raamatust"; millisest vahetust allikast sai selle Jakobson ise, pole teada (kõigis mulle teadaolevais vene allikais on igatahes ó÷åíèå, mitte
ðàáîòà vmt.). Wiedemanni teksti kopeeris ajaleht "Kündja" ja Jakobson kordab seda ise veel oma "Sakala Kalendris põllumeestele" 1880, viimases leiduvat materjali dubleerib ka M. Tõnisson oma "Tartu Tähtraamatus" 1888 ning tsiteerib ka kõnealust ütlust veel oma mitmes muuski hilisemas väljaandes, samuti leidub see Gresseli 1884. a. kalendris, "Valguse Lisalehes" 1890, Mihkel Kampmanni kooliraamatutes selle sajandi algul, M. J. Eiseni väljaannetes (1914 ja 1929), Erna Normanni valimikus (1955), viimase põhjal ka Andrus Saareste "Eesti keele mõistelises sõnaraamatus" jm. allikais, väikeste muutustega veel mõnes kalendris ja selle sajandi kooliraamatus. Kõigist neist trükistest on teinud käsikirjalisi koopiaid enam kui 60 rahvaluulesaatjat. Ütlus on trükiste kaudu saanud tuntuks ja kümmekond hilist kirjapanekut võiks kvalifitseerida selle tuntuse kajastusteks. Miski ei viita sellele, et ütlus oleks saabunud Eestisse puhtfolkloorseid teid pidi.
Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga (EV 12456). Selle vanasõna folkloorsusstaatuse kohta võib teha kaks oletust:
Uurijat, kes satub kokkupuutesse autentsustesti läbimata vanasõnaainega ja võtab tekste puhta kullana, ei saa kadestada.
1. Oletagem, et küsimuses on vanasõnade geograafiline levik. Ülaltoodud arvatavalt Jakobsoni-põhjalised näited annaksid heausksele uurijale sellised küllalt tüseda ülemaalise näoga levikupildid: |
 |
|
Tööl on viha juur, aga magus vili (EV 12518) |
Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga (EV 12456) |
 |
 |
|
Kuningas ei söö kulda, maamees ei söö mulda (EV 4534) |
Paremb om sõna hammaste takan kui keele pääl (EV 11108) |
 |
 |
|
Emä arm tõmbap mere põhjast vällä (EV 631) |
Võõra raha palotas karmanni läbi (EV 14402) |
Millised on olnud taolise kopeerimistaudi "psühholoogilised juured" ja koopiate tekkepõhjused üldse?
1. Nimetasime juba eespool globaalset "vanade trükiste fenomeni": üha järgmised valimikud kompileeriti eelmiste põhjal, kuna allikaid tervikuna oli vähe saadaval ja neid lisandus aeglaselt, mingist arhiivimaterjalist kui sellisest ei saanud juttugi olla ning tekstide folkloorsust ei peetud valikul üldse oluliseks kriteeriumiks. 2. Naiivsed arusaamad rahvaluulekogumise mõttest ja kogutava aine väärtusest. Mitmed varasemad kogujad pole lihtsalt tulnud selle peale, et tekste raamatutest maha kirjutada on mõttetu; mõned saatjad mainivad kaaskirjades trükiste kasutamist (ja konkreetseid allikaidki) kõige siiramal viisil ära. Õpilaskorjandustes näib tänini domineerinuvat põhimõte: mida õpetaja tahab, seda peab ta saama ja kui omas peas soovitavat ei leidu, tuleb pöörduda välismälu poole. 3. Eriti 1860-ndail — 1870-ndail aastail on mitmed mehed (nagu Fr. R. Kreutzwald, Jaan Ruhs Suure-Jaanist, Hans Leoke Viljandist jt.) püüdnud endale neil või teistel motiividel rajada isiklikke vanasõnakogusid ja korjanud nende tarvis materjali kust vaid juhtus. Neid kogusid ei saagi käsitada rahvaluulekorjanduste kui sellistena, kuid mitmeil asjaoludel on osa selliseid kogusid arhiivi sattunud. 4. Pseudotekstide teket on (eriti uuemais korjandustes) põhjustanud ka trükiste liialt liberaalne kasutamine küsitluskavadena või mälutoena iseenda küsitlemisel. On päris usutav, et kui intervjueeritavale loetakse kuskilt vanasõnakogumikust ette terviktekste ja küsitakse iga teksti vahele: "Aga kas seda tead?", siis püüab too võimalikult palju teada ja kaldub vastama jaatavalt ka siis, kui ta teab asjaomast ütlust veidi teises vormis või on seda kuskilt lugenud, mitte aga kuulnud, või ainult arvab, et on seda kuulnud (vanasõnadele omane ideeline stereotüüpia soodustab ka sedalaadi viirastuste teket päris tublisti). 5. On ka saadetisi, mis lasevad arvata, et kirjutaja on endale selgelt aru andnud, et see, millega ta tegeleb, on nimelt võltsimine ja ei miskit muud, kuid teinud seda siiski. Pahaloomuliselt sümptomaatiline on selles suhtes nt.F.
Folkloori "parandamise" katsed ja omalooming See pahe on tervikuna palju väheproduktiivsem kui mahakirjutamispahe. Suurem osa omaloomingulist aforistikat ning folkloorimoonutusi langeb suhteliselt väikese hulga kirjapanijate arvele ja on mitmele neist äärmiselt tunnuslik. M. J. Eisen ise, August Krikmann (VNg, Rkv), Jaak Sõggel (Hls, Saa, Pst), ka Jaan Sandra (Vas, Se) jt. on selle loomingumeetodi tüüpilised esindajad. Kaks viimast kuuluvad ühtlasi nn. suurkogujate hulka ja kui mõelda lisaks mõnede teistegi suurkogujate, nagu Anton Suurkase (peam. Vil), Anton Schultzi (Koe), Daniel Lepsoni (Räp) jt. toodangule, siis sugeneb mulje, et eriti viljaka suurkogumisega kaasnevad autentsusprobleemid kuidagi väga iseeneslikult ja harutihti. Suurkogujate pärand on autentsuskontrolli objektina üldse äärmiselt ebamugav. Üldreeglina esineb neil ses või teises vahekorras kõike: täiesti ehtsat materjali; folkloorsete vanasõnade töötlusi; omaenda mõtteteri folkloorsetel eeskujudel või ilma; trükiallikaist saadud tekstide ümbervorminguid ja murdessetõlkeid; puhtaid mahakirjutusi. Seejuures on üht ja sama ütlust reeglina saadetud mitu korda ja hilisemad käsikirjad sisaldavad osalt koopiaid omaenda eelmistest saadetistest, osalt varasemast meeldejäänud rahvapärast ja mitterahvapärast ainest, osalt täiesti uut päris- või pseudomaterjali jne. Puhtakujulise omaloomingu ja folkloorseil vm. ainetel põhineva omaloomingu vahel pole muidugi mingit selget piiri. Folkloor kõigub ise äärmise stereotüüpia ja improvisatsiooni vahel ja nii jääb ka pahatihti lahtiseks, kus on tegu haruldase, kuid folkloorse põikega mõne vanasõnatüübi variaabluspildis, kus aga folkloori tahtliku redigeeringuga või folkloorseid eeskujusid järgiva omaloominguga. Katsume siiski tuua järgnevas näiteid paari selgema tegevustüübi kohta. Folkloori parandamise katsed M. J. Eisen on oma väljaannetes avaldatavad jututekstid redigeerinud spetsiifilisse pseudorahvapärasesse sõnastuslaadi, mida iseloomustab verbi pöördeliste vormide väljajätt või asendamine ma-infinitiividega (Mees metsa, karu vastu) jm. tunnused. Ta on harrastanud rohkesti ka puhtakujulist omaloomingut mitmeis kvaasifolkloorseis žanrides, luues kvaasinaljandeid, -keerdküsimusi jm. Siin on mõned näited Eiseni vanasõnatöötlustest. ● Mine adrata kündma ehk noodata kala püüdma (EV 31) pärineb Kreutzwald eelmainitud käsikirjast ja on ilmselt juba oma algkujul Kreutzwaldi omalooming, kuid Wiedemanni vahendusel sattunud ka hilisemaisse trükistesse. Eisen on oma valimikus "Meie vana hõbe" (1913, lk. 84) Kreutzwaldi teksti kasutanud, kuid selles sisalduvad retoorilised käsud on tundunud talle vist seletamatult absurdsed (või siis on ta kartnud, et lugejad ei suuda neid õigesti mõtestada) ja on lause redigeerinud in spe sisult "normaalsemaks": Mine adraga kündma ja noodaga kala püüdma. ● Aeg läheb vanemaks, ega meiegi nooremaks (EV 75). Seegi on arvatavasti Kreutzwaldi omalooming, millele Eisen oma "Eesti vanasõnade" 2. trükis (1929, lk. 13) on andnud eisenliku verbitu vormi: Aeg vanemaks, ega meiegi nooremaks. ● Aja viidad, asja saad ~ Kes ... viidab, see ... saab (EV 56, red. B1). Oma 1914. a. vanasõnaraamatu jaoks materjali valides on Eisen (vist passuses E 45842 (5)) sattunud sellele vanasõnale ja redigeerinud selle sisu poolest absurdseks: Kes aega viidab, see aega saab (EV 116). Teine tuntud ümbertegija, August Hiiemägi Martnast on omakorda kasutanud Eiseni väljaandeid, aega saab mõte on tundunud talle krüptilisena ja ta on sinna veidi selgust ja rõhku lisanud: Kes aega viidab, see rohkem aega saab. ● Tööd tühjas talus, hoolt hoonus elus (EV 12501) on ainult Kuusalus tuntud vanasõna. Selle teksti ümbertegemist Eiseni "Meie vanahõbedas" (lk. 13) ajendas nähtavasti kartus, et lugejad ei saa aru murdesõnast hoonu (= 'halb'; vrd. sm huono). Redigeeringu tulemuseks on üpris kentsakas lause Tööd tühjas talus, hoolt eluhoones. ● Kikas kell, tsiga aigraamat (EV 3768) on peam. lõunaeestilise levikuga ütlus. Kukk kui kell on üldtuntud motiiv paljude rahvaste folkloorides, siga kui kalender on märksa haruldasem ja viitab endele, et kui siga oksendab, läheb ilm pahale või sulale, ja kui siga pessa põhku tassib, tuleb külma. ● "Meie vanahõbeda" jaoks oma kogust väljakirjutusi tehes lisab Eisen selle vanasõna 1. poolele omaloomingulise jätku, saades tulemuseks Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas; "Meie vanahõbedas" endas (lk. 45) on sellest tekkinud veelgi uuem vorm Kukk talupoja kell, lõuna saksa ärkamise aeg. Ja "Eesti vanasõnade" 2. trükis (1929, lk. 14) on need mõlemad vormid kokku liidetud: Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. Siit on selle libavormi laenanud hulk 30-ndate aastate kooliõpikuid jm. trükiseid. Jaak Sõggel, peam. Halliste ja Saarde kihelkonnas elanud suurkoguja, on jätnud eesti folklooriarhiivi pärandi, mis kujutab endast eheda folkloori, ümbertehtud folkloori ja omaloomingu lootusetut segu. Alamal paar näidet Sõggeli vanasõnatöötlustest: ● Sõggeli kirjapanekuis esineb lause Aasta ei ole aasta kohane, mis võiks olla vene vanasõna Ãîä íà ãîä íå ïðèõîäèòñÿ vabavõitu tõlge, kaugarend tavavanasõnast Aastad ei ole vennaksed (EV 11) või siis midagi neist kahest kokku. (Aastad ei ole vennaksed on ka teisele suurkogujale, Anton Suurkasele igav tundunud ja ta on teinud sellest Üks kevade ei ole teise kevade vend.) ● Hoidja ei oiga ~ ohka (EV 1430) — siin on ilmne, et o-alliteratsioon on just see element, mis sellest lausest poeetilise teksti teeb (ja ka tüübi variaablust ohjes hoiab). Alliteratiivne galimaatia on tegelikult Sõggeli enda kvaasifolkloorse omaloomingu põhimeetodeid, kummatigi on ta siin otsustanud alliteratsiooni (suuremale emotiivsusele?) ohverdada ja pannud kirja teksti Ega hoidja ei kisenda, mille folkloorset eluvõimet võiks pidada väga küsitavaks. ● Hästituntud Parem hoida kui oiata ~ ohata, parem karta kui kahetseda (EV 1430) on saanud Sõggeli käes veidra vormi Parem karta kui kannatada, parem hoida kui ojata. Sõggel lihtsalt ei saanud vanasõnu ega muid asju oma algsetes mulgimaistes vm. vormides üles kirjutada, nende ümbertegemine iga hinna eest, kõigi kaotuste kiuste oli talle nähtavasti kategooriline inmperatiiv. B. Individuaalaforistika August Krikmann, Eesti Kirjameeste Seltsi kuulsa kaastöölise Hans Krickmanni poeg, elas peamiselt Viru-Nigulas ja Rakveres ning oli produktiivne, hämmastavalt pikaaegne (1889–1954), laiaskaalaline ja eri liikide osas väga erineva kvaliteediga rahvaluulekoguja. Muu aine hulgas on ta kirja pannud ka rohkesti üldistava või fraasilise vormiga ütlusi. Valdaval enamikul neist pole mingit seost eesti traditsioonilise paröömika ega retoorikaga. Järgnevas on toodud väike valik Krikmanni aforistlike pingutuste vilju, mille võtmesõnadeks on mees ja naine. Lõviosa Krikmanni tekstidest on muide kirja pandud kummalises pseudo-rannamurdes, mille tekketaust jääb mulle täiesti selgusetuks: Viru-Nigulast pärinedes valdas ta ju päris-rannamurret kindlasti sünnipäraselt ja täiuslikult. ● [Märksõna mees]G.
Enimlaiskuse printsiip Folklooriallikate kasutamise praktikas tervikuna näib toimivat omalaadne "enimlaiskuse printsiip": kui on olemas rikkalik arhiivimaterjal ja teisalt paar-kolm räbalat trükiallikat, siis kasutatakse edaspidi ikkagi valdavalt noid räbalaid trükiallikaid ja rikkalik arhiiv võib lebada rahumeeli oma neitsilikus varjusurmas. Enimlaiskuse printsiibi üks markantne väljund on see, et eesti muinasjuttu esindavad siiani mitte ainult Eestis endas, vaid lausa rahvusvaheliselt Fr. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud", kus folkloor ja Kreutzwaldi omalooming on lahutamatuks segapudruks põimunud. Enimlaiskuse printsiibi teine markantne väljund on folkloori-, sh. vanasõnanäited koolikirjanduses. Oleks ju hea, kui ütlused, mida kooliraamatud pakuvad eesti vanasõnadena, oleksid ka tõesti eesti vanasõnad, mitte aga vene või soome vanasõnade tõlked, kellegi omaloomingulised aformismid vms. Eesti õpikud ja lugemikud on sellest ideaalist pea tänini paraku väga kaugel. Rääkimata juba autentsuskriteeriumide jälgimisest (mis EV põhjal oleks väikest viitsimist appi võttes täiesti võimalik), on üsna harv erand seegi, et esitamiseks valitavad näited pärinevad EV-st, VSR-ist või siis otse arhiivist, mitte aga varasemaist kooliraamatuist vm. trükistest (ja võivad seega sisaldada mida iganes). K. Mihkla ja Ü. Tedre raamatusse "Eesti Kirjandus. Õpik 9. klassile" (9. tr. 1968) on Ülo Tedre kirjutanud ühe eesti rahvaluule ulatuslikumaid ja paremaid koolikäsitlusi. Kuid siingi (lk. 14–18) tsiteeritud vanasõnatekstide hulgas leidub mitmeid ebafolkloorseid ja küsitavaid, osalt vist jälle E. Normanni valimiku jm. ebakriitiliste vaheallikate kasutamise tõttu. Näiteks: ● Kõrtest kubu korjatakse (EV 4869). Kõik seda tüüpi esindavad tekstid on Võnnu saatja P. Rootslase kirjapaneku Kõrtest korjatakse kubu (1897) ebaautentsed järglased Eiseni jm. trükiste vahendusel. Ka Rootslase tekst võib olla lihtsalt individuaallaen vene vanasõnast Ïî êàïëå ìîðå, ïî áûëèíêå ñòîã, ïî çåðíûøêó âîðîõ, ükski muu tekst ei kinnita selle ütluse olemasolu eesti traditsioonis. ● Tublidus ei tule tööta, osavus ei hooleta (EV 12082) on Peeter Grünfeldti mõttesalm, mis avaldatud ta "Kirjus kimbukeses" (1899, lk. 22) ja kordub veel mitmes kalendris ja õpikus, kuid mille folkloriseerumise kohta puuduvad kindlamad tõendid. ● Häda ajab härja kaevu ja mehe mõisa (EV 1727). Vanasõna on üks tuntumaid Eestis ja aldis liitumistele, kuid mehe mõisa -liide puudub arhiivimaterjalis ja selle päritolu on mulle teadmata. ● Puud tuntakse viljast, inimest tegudest (EV 9102 + 2151). Nii Piiblist pärinev (<Mt 12,33 jm.) puu-komponent ja inimese-komponent omaette kui ka nende liide on laia rahvusvahelise traditsioonitaustaga (M6-süsteemis M7h 16 ja 17), kuid Eesti arhiivimaterjalis on nende kõigi esindus üsna nõrk. Liitvormi varaseim eestikeelne leiukoht on Fr. W. Willmanni rahvaraamat "Juttud ja Teggud" (1782, lk. 108/9), kus ta esineb kujul Nenda kui üks pu tunnukſe ommaſt lehtideſt, nenda tunnukſe ka üks innimenne ommaſt tegguſt. Kust allikast pärineb Wiedemanni tekst Puu tuntakse viljast, inimene tegudest, pole teada. Ka hilisemad tekstid on trükistest kopeeritud või mõjustatud. ● Kassipojal naljaasi, hiirepojal silmavesi (EV 3359). Vanasõnatüüp on laialt rahvusvaheline (M6-süsteemis K1k 18), kuid eesti arhiivis on autentseid üleskirjutusi vaid maa kagunurgast (peam. Setust), nt. Kassil mäng, hiirel hingemineng (Vas), Hiirel hingeminek, kassil naar (Se) jts. (arvatavasti vene laenuna, kuigi vene trükitekstides on hiirel valdavalt ñëåçêè või ñëåçû ja vaid harva ñìåðòü või áåäà). Riimilised asi — vesi -vormid moodustavad aga libaredaktsiooni, mis lähtub vene vanasõna mugandatud tõlkest Kassil on se mängo-assi, agga hirel on se silma-wessi K. Körberi raamatus "Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad" (1869, lk. 43). ● Vaest meest vaevab kõht, rikast raha ei kuulu geneetiliselt tüüpi EV 9702 (Rikast ajab ahnus, vaest tühi kõht), vaid tüüpi EV 4798, mille põhjaks on Kreutzwaldi arvatavalt omaloominguline tekst Kõht vaevab kehva enam kui rikast. Victor Stein on Kreutzwaldi teksti laenanud oma 1875. a. raamatukesse, Jaan Sandra teisendas Steini teksti kujule Kõtt vaivas vaest miist, raha rikast miist, Normann tõlkis Sandra teksti kirjakeelde ja Tedre tekst on ehk vaba meeldejätt Normannilt või mujalt. ● Oma pesa kuldne pesa (EV 7951) kogu esinemus (ligi 30 teksti) taandub Wiedemanni 1876. a. tekstile, mille allikas on teadmata. Anne Nahkuri koostatud "Kirjandus: õpik-lugemik 7. klassile" (1996, lk. 43) toob muude rahvaluulenäidete hulgas ka 15 vanasõnateksti, mille vahetuteks allikateks on olnud O. Looritsa "Vanarahva pärimusi" (1934), kindlasti ka VSR ja Normanni valimik, samuti vist EV. Selle valimi ehtsustase on üldiselt juba päris hea, kuid Looritsa ja Normanni kaudu on siiski tsiteeritud mõningaid küsitavaid või libatekste. Näiteks: ● Tõepõhi on kindel, valevall variseb maha (EV 12284) kogu esinemus (üle 30 teksti) taandub Eesti Kirjameeste Seltsi korrespondendi Villem Mägi (Karja) kirjapanekule. Mägi saadetud materjalis aga nähtuvad selged omaloomingulised tendentsid ja ka seda lauset tõrgub "tunne" eesti vanasõnaks lugemast (võõristust tekitab nt. tiheda intervalliga kolmekordne va-va-va-alliteratsioon). Ehk on töödeldavaks prototüübiks olnud Tõde tõuseb, vale vajub (EV 12326)? ● Ülituntud vanasõnast Hea sõna võidab võõra väe (EV 975) on Loorits juhtumisi tsiteerinud H. Perksoni (Mihkli) Hupeli-mõjulist teksti ja vanasõnast Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt (EV 3270) samuti V. Tederi (Kihnu) kirjandusemõjulist teksti. ● EV 1156 Heategu ei roosteta ainus esindaja on M. Luu (Põltsamaa) kirjapanek. Luu teksti tsiteerib Normann oma 1955. a. valimikus ja see on ka EV-s kirjas rahvaehtsa tekstina. Et Luu oli mees, kes armastas vanasõnu trükistest maha kirjutada kui ka omaenda meki järgi ümber teha, siis kardan, et siingi võib tegu olla luulendusega, mille üks inspiraaatoreid oli ehk Vana arm ei roosteta.
Eesti paröömilises tekstoloogias külgneb autentsusprobleemiga veel kaks eriprobleemi — nn. sekundaartraditsiooni küsimus ja nn. nõukogude vanasõnade fenomen.
H.
),
tuntumate "Kalevipoja"-tsitaatidega (vt. lähemalt SFL I, ptk. 2.4.1
),
uuema albumi-aforistikaga, ka mõnede piiblikohtadega jne. Neil ainetel puudub osa eheda puhtsuulise folkloori tunnuseid, teisalt leidub neid täiesti laitmatu mainega kogujate kirjapanekuis ning nende vaatlemisel selgub tihti keerukaid segunemisi ja vastastikuseid laenamisi autoriloomingu ja folkloori vahel. EV-sse on sisse võetud põhimõtteliselt kõik üksused, mille puhul sellist sekundaarset hilistraditsiooni (ülituntust, suulist käivet) on põhjust eeldada.
Kindlasti peab paika jutt sellest, et folkloori pole võimalik meelevaldset "teha", et folklooril on tõhusad enesekaitsevahendid, et ta ei võta vastu midagi, mida ta ei taju piisavalt omana jne. Teisalt on teada, et eriti aegadel, mil kultuuris toimub murranguid või kiireid muutusi, folkloori konservatiivne enesekaitse nõrgeneb ja kui folkloorivälisel turul on rohkesti väljapakutavat uut kaupa, võib traditsioon seda suhteliselt kergesti ja rohkesti omastada. Eesti kaasaegne folkloorisituatsioon ja -traditsioon tervikuna on mitmes mõttes "ebaautentne", paljudest folkloorivälistest mõjudest äärmiselt küllastatud. See pole iseendast hea ega paha, vaid lihtsalt objektiivne tegelikkus. Folkloor tervikuna on paratamatus taandumisprotsessis ja juba loovutanud rohkesti positsioone muudele kultuuri osadele (kirjandusele, meediale, teadusele jne.). See taandumine ei ole küll nii kiire ja totaalne, nagu vahel ennustatud, ja folklooris tekib ka tänapäeval jätkuvalt täiesti uusi vitaalseid nähtusi — mitte sotsiaalsete, kultuuriliste, tehnoloogiliste vm. muutuste KIUSTE, vaid otse nende muutuste TÕTTU (kasvõi nn. linnafolkloor, ufoloor, netifolkloor vm.). Kuid seda, mis on viimase saja või enama aasta jooksul toimunud enamiku eesti nn. klassikaliste folklooriliikidega, on raske nimetada muuks kui taandumiseks, mandumiseks, kidumiseks ja kadumiseks. Klassikalise folkloori žanrisüsteem tervikuna on kokku varisenud, suulise ja kirjaliku käibega traditsioonid on segunenud, nende vahed tuhmunud jne.
Kui pidada silmas vanasõnažanri, siis selle kaasaegset seisu iseloomustavad umbes sellised tunnusjooned:
I.
Nõukogulikest vanasõnadest Folkloor on eelkõige feodaalaja tootmissuhete ja maailmapildi väljendus, esmajoones töötavate klasside elupraktika ja teadvuse väljendus spetsiifilises sünkretistlikus vormis. Vanasõnal kui elutarkuse kvintessentsil oli sellal otse praktiline, rakenduslik väärtus (nt. tavaeetikas, meteoroloogias ja rahvameditsiinis, kohtupraktikas jpm-s). Seoses hariduse, kunsti, hiljem ka poliitika, teaduse kättesaadavuse ja harrastajaskonna laienemisega on vanasõna üha enam minetanud oma pragmaatilisi funktsioone, seega ka oma olemasolu mõtet. Nõukogude ideoloogia pinnasest võrsunud nn. vulgaarsotsioloogiline vaateviis keeldus folkloori ajalooliselt mööduvat loomust tunnistamast. Valitses dogma, et sotsialismi viljastavais tingimustes puhkeb õitsele absoluutselt kõik, mis see siis ka poleks. Inimene, kel äraspidise Nõukogude maailma kohta pole vahetuid kogemusi, ei suudaks vist uskuda, kui külluslikult see maailm anekdoodiloomet toitis ja kui kattuvad olid siin tegelikult tõelus ja paroodia. Nägin ise 1961. a. sügisel pealt ühe anekdoodi in spe sündi. Jüri Parijõgi, mu toakaaslane toonases Pälsoni ühikas tuli tuppa, võttis pihku oma öökapile tekkinud meditsiinibrošüüri, luges selle esileheküljelt: "Düsenteeria on olnud inimkonnale tuntud juba aastatuhandeid..." ja lisas omalt poolt automatismi: "...kuid alles pärast Oktoobrirevolutsiooni puhkes düsenteeria erilise hooga õitsele." Kuulutati välja ka folkloori totaalne õitselepuhkemine (välja arvatud uskumused jm. reaktsiooniliseks ja iganenuks loetud osad sellest) ja erilise uue folkloorikihi — nõukogude folkloori — teke ning hakati väe ja võimuga otsima selle õitselepuhkemise märke ja nõukogude folkloori näidiseid. Kui neid ei leidunud suulisest traditsioonist, st. rahvaluulearhiivide uuemast juurdekasvust, tuli neid hakata hankima muist allikaist või lihtsalt tegema, sest neid nõuti kategooriliselt. Setu laulikud pandi looma improvisatsioone Stalinist, sest kirgiisi legendaarne akõnn Džambul Džabajev laulis samuti ohtralt Stalinist. Vanasõnadena hakati arhiivifondi noteerima nt. pealkirju ajalehtedest, mitmesuguseid hüüdlauseid ja loosungeid jmt. Varsti pärast sõja lõppu, 1944. a. andis N. K. Krupskaja nimeline Üleliiduline Rahvaloomingu Maja määruse sõjateemalise jm. patriootilise folkloori kogumise võistluse kohta ning saatis 1945. a. laiali sellekohase ringkirja, kus konkursitööde esitamise lõpptähtajaks oli seatud 30. aprill 1945. Veebruaris 1945 saadab ÜRLM Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kunstiasjade Valitsuse ülemale J. Semperile kirja. Selles teatatakse, et konkursitööde esitamise tähtaega on pikendatud 1. maini 1945, väljendatakse äärmist imestust, et Eesti NSV-st pole rahvaloomingu võistlusele seni mingeid vastukajasid, sellal kui Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaani, Burjaadi-Mongoli, Baškiiria jt. rahvaloomingu majad on saatnud juba rohkesti väärtuslikku materjali ja mitmed neist tegid suurt organisatsioonilist tööd selle materjali laekumise heaks, kästakse varustada saadetav materjal reaaluse tõlkega vene keelde ja antakse rida detailsemaid juhiseid soovitava materjali iseloomu kohta, sh. järgmised:Ïðîñëàâëåííîìó ïîáåäîíîñíîìó ïîõîäó Êðàñíîé Àðìè íà çàïàä, óíè÷òîæåíèþ âðàãà íà åãî ñîáñòâåííîé òåððèòîðèè.
Îáðàçàì ãåðîåâïîëêîâîäöåâ, îáåñïå÷èâàþùèõ îêîí÷àòåëüíûé ðàçãðîì ôàøèñòñêîé Ãåðìàíèè.
Ïðåäâèäåíèþ ãðÿäóùåé ïîáåäû, êàê ðåàëüíî ñîâåðøàþùåìóñÿ ôàêòó; ðàäîñòè âîçâðàùåíèÿ ñ ïîáåäîé ê ëþáèìîìó òðóäó, ê êîëõîçíîìó ïîëþ, çàâîäó è ò. ä., ê áëèçêèì ëþäÿì /ê ìàòåðè, æåíå, íåâåñòå, äðóãó/.
Âîññòàíîâèòåëüíîìó òðóäó íà îñâîáîæäåííîé çåìëå.
Naaseme EV koostamise historiograafia juurde.
Herbert Tampere oli niisiis 1966. a. sügisest Erna Normanni asemel töö üldjuhendaja. Kuid rahvaluule osakonna juhatamise jm. ülesannetega äärmiselt koormatud ning rasket südamehaigust põdev Tampere tõmbus juba esimese aasta jooksul töö tegelikust juhtimisest samuti tagasi. Õnneks oli läbi tule, vee ja vasktorude käinud koostajaskond tolleks ajaks piisavalt vilunud, et toime tulla väljaspoolse juhendamisetagi. Kuna 1966. a. lõpul juurdeküsitud ajapikendus oli küllalt tõhus ning mingeid põhimõttelisi probleeme meie teel enam ei seisnud, vaid asi tahtis lihtsalt lõpuni teha, siis vajadus kolleegiumi kooskäimiseks lakkas olemast. Tekstide ebaautentsus oli küll hirmsaim kõigist kronofaagidest, mis meie ette kerkisid, ränki vaidlusi põhjustasid ja juba valmis toodangu ümbertegemist nõudsid, kuid ta polnud ainus. Teine selline oli tekstide esitustehnika ja "lahtikirjutatuse" määr tüübiartiklis, kolmas tüpoloogiliste üksuste piiritlemine ja tüübipiiride paigutine hägusus, neljas väljaande üldsüsteem (s.o. tüpoloogiliste üksuste järjestamispõhimõte) jne. Kuid kõigist neist on EV köidete I, V:1 ja V:2 sissejuhatustes juba piisava põhjalikkusega räägitud. Me ei tea siiani, kui adekvaatne jooksev ülevaade oli Matti Kuusil sellest agooniast, milles eesti väljaanne peksles 1960. aastate keskpaiku, ja pikaldasest toibumisest järgmistel aastatel, millistes värvides talle siin toimuvat serveeriti ja kuidas ta sel või teisel hetkel meie perspektiive hindas. Eesti töörühma arhiivis pole Kuusilt ainsatki kirja 1960-ndate lõpupoolest. Igatahes ei ulatunud meieni mingeid kaugeidki kajasid sellest, et ta oleks kunagi kavatsenud projekti külmutada või sulgeda. Kuusi lasi asjadel lihtsalt kulgeda oma rada ja kasutas tekkinud viivitust selleks, et sooritada kiirrännak Põhja-Euroopast Edela-Aafrikasse — ajendajaks jälle juhus, nagu vaimuhiiglaste selgesihilistes eludes tihtipeale. Oma Ovambo-retke meenutab Kuusi mälestusteraamatus "Ohituksia" (1985). 1960-ndail aastail olid ärkava Aafrika probleemid aktuaalsed ning neid arutati ka Kesäyliopistos [Soome intellektuaalide mitteformaalne klubi või vennaskond]. Aafrikast rääkides tekkis Kustaa Vilkunal ühel hetkel mälusähvatus, et Säätytalos Teaduste Akadeemia kogudes on praost Emil Liljebladi suur käsikiri aastail 1928–1930 Ambomaalt üleskirjutatud rahvaluulet ja et Matti Kuusi võiks vaadata, mida see sisaldab. Kuusi leidis käsikirja üles, kuid tema pettumuseks polnud see originaal, vaid valik ebausaldatavaid soomendusi. Selgus aga, et Helsingis elab Emil Liljebladi tütar, kes võiks originaalide kohta midagi teada. Magister Aune Liljeblad möönis, et isa paberid on tõesti tema valduses, kuid keeldus neid laenutamast, sest ta umbusaldas professoreid, kuna need varastavat. Oldi küll üksmeelel selles, et Emil Liljebladi elutööd ei tunta ega hinnata vääriliselt. Aegamisi jää siiski sulas ja Kuusi sai pääsu Liljebladide koju, kus ta ees avanes jahmatamapanev ambo-kultuuri muuseum. Tutvus arenes liitluseks, töö jätkus lisamaterjali otsimisega mujalt maailmast, keelekonsultatsioonide ja -õppega ning selle tulemuseks olid fundamentaalpublikatsioonid "Ovambo Proverbs with African Parallels" (1970; FFC 208) ja "Ovambo Riddles with Comments and Vocabularies" (1974; FFC 215) ning mitmed uurimused ovambo folkloori ja mütoloogia kohta. Ovambo-ekskurss andis lõpliku suuna ka Kuusi ja ta tütre Outi Lauhakanga pürgimustele rajada Aarne-Thompsoni juturegistriga analoogiline vanasõnade rahvusvaheline tüübiindeks, millest oli lähemalt juttu eespool. Üks viimaseid suuremaid kriise tekkis EV-töös 1960. aastate vahetus lõpus. Erna Normanni töövõime oli selleks ajaks langenud peaaegu nullini, Veera Pino abiellus ja asus elama Tallinna, mina läksin aspirantuuri. Ingrid Sarv jäi ainsana kogu esialgsest meeskonnast väljaande juurde ja tegi meeleheitlikke pingutusi vältimaks töö katkemist lihtsalt tehnilistel põhjustel faasis, kus põhikriisid olid juba ületatud. EV-töö seisu on arutatud 1970. a. kevadel KKI rahvaluulesektori koosolekul (31. märtsil), KKI nõukogus (1. aprillil) ja Kirjandusmuuseumi nõukogus (13. aprillil), kus tehtud otsus koosneb 5 punktist:
EV moodustab eesti akadeemiliste rahvaluulepublikatsioonide sarja "Monumenta Estoniae Antiquae" III allsarja "Proverbia Estonica", mille köited ilmusid ajavahemikus 1980–1988. Allsarja enda koostis on järgmine:
1. Kolm paksu põhiköidet (EV I–III), mis sisaldavad vanasõnamaterjali ennast. See materjal on esitatud tüübikaupa (tüpoloogiliste üksuste e. tüübiartiklitena, nõnda et üht ja sama vanasõna esindavad tekstid ja nende juurde kuuluv lisateave on printsiibis koondatud ühte tüübiartiklisse). Tüpoloogilisi üksusi on EV-s kokku 15 140 — kahes esimese köites kummaski 5000 ja III köites 5140. Põhiköidete ilmumisaastad: EV I — 1980; EV II — 1983; EV III — 1985. 2. EV IV: registrid jm. lisad. See köide ilmus kõigist kõige viimasena, aastal 1988 ja sisaldab järgmised allosad: A. Sõnaregister materjali otsimiseks leksika järgi. Leksikaalsed orientiirid jagunevad põhimärksõnadeks ja täienditeks. Täiendid on lisaorientiiridena toimivad sõnad või pikemad tekstifragmendid, mis hõlbustavad otsingut eriti just produktiivsete, paljudes vanasõnades korduvate märksõnade korral. Register ei piirdu tiiteltekstide leksikaga, vaid peaks võimaldama ka otsinguid lokaalsete erikujude jm. põhiliste sõnastusvariantide järgi, kuid näitab kätte ainult tüübinumbri, mitte redaktsioonitähised. B. Geograafilise leviku register töötab samuti tüübi ja kihelkonna või sellest suurema / umbmäärasema kohamäärangu (Alutaguse, Halliste v. Karksi, Ranna-Virumaa, Päritolu teadmata vms.) täpsusega ega küüni valdade ja küladeni. Kui teatav kihelkond vm. kohaüksus on tüübis esindatud enam kui ühe autentse tekstiga, antakse üleskirjutuste arv tüübinumbri järel sulgudes. Kui vanasõna on üles kirjutatud ainult ühest teatud kihelkonnast vm. kohast, on tüübinumber kursiivis. Registri lõpus on koondstatistika igast kihelkonnast (või ulatuslikumalt alalt) pärineva vanasõnaaine suuruse kohta mõõdetuna tüübi- ja tekstihulkades. C. Kogujate register e. eesti vanasõnu üleskirjutanud inimeste alfabeetiline nimistu. Iga üleskirjutaja kohta tuuakse põgusad personoloogilised andmed (eludaatumid, elukutse(d), sugulussuhted muude üleskirjutajate vm. tuntud inimestega jne.); tema üleskirjutuste paiknemiskohad arhiivis, ta materjali geograafiline päritolu ja kogumisaeg; kui ta on saatnud trükistest kopeeritud materjali, on ka kopeerimisallikad ära näidatud, samuti seosed teiste kogujate käsikirjaliste kogudega. Kogujate registri juurde kuulub ka 40-leheküljeline vahekleebis rahvaluulekogujate näopiltide ja käekirjanäidistega. D. Sagedasemate eesti vanasõnade "edetabel", kus on alanevas pingereas loetletud vanasõnatüübid, millest on 20 või enam autentset kirjapanekut. E. Viited eesti vanasõnade paralleelidele muudes folkloorižanrides, uskumustes ja kombestikus ning Piiblis. F. Täiendusi ja parandusi I–III köitele, sh. hulk juurdeleitud piibliparalleele. EV lisade hulgas ei pole kahjuks sisuregistrit. See seik oligi üks "Vanasõnaraamatu" koostamise ajendeid ja arvatavasti suudab VSR seda funktsiooni tõesti täita, kuna ta toob näite(id) praktiliselt igast esitamisväärsest tüübist ja mõlemad raamatud kasutavad viitamiseks samu tüübinumbreid. 3. Tõlkeköited V:1 (1986) ja V:2 (1987), kus on toodud kõigi vanasõnatüüpide tiiteltekstide tõlked vastavalt vene ja saksa keelde ning lühendatud variant EV I alul leiduvast sissejuhatavast kirjutisest. Veel mõningaid üldandmeid EV kohta. 1. Põhiallikaiks, millest pärineb EV-s avaldatud aines,on eesti käsikirjalistest arhiivifondidest (esmajoones Kirjandusmuuseumist, aga ka KKI-st, TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri kogudest jm.) pärinevad tekstid. EV kajastab nende arhiivifondide seisu üldiselt aastani 1963 incl., üksikjuhtudel on arvestatud ka paar-kolm aastat hilisemaid kirjapanekuid. EV tootmis- ja ilmumisprotsess tervikuna oli väga pikk (24 a.) ja ta ei sisalda vahepealse aja jooksul lisandunud arhiivimaterjali (kõikekokku ehk 50–60 tuhat teksti). Seetõttu hellitati veel 80-ndate aastate algupoolel lootust anda välja ka EV lisaköide. Hiljem sellest mõttest siiski loobuti, osalt seetõttu, et EV maht oli esialgu kujutletuga võrreldes nagunii paisunud hiiglaslikuks, osalt seetõttu, et uuema aine sulatamisel EV tüpoloogilisse süsteemi oleks tekkinud arvukalt tehnilisi probleeme ja ka selle väärtus folkloristliku uurimisainena üldse ei ole kuigi suur. EV koostajate valduses oli kõikekokku u. 162 500 eestikeelselt käsikirja- ja trükiteksti, neist u. 84 000 (so. u. 52%) võib lugeda rahvaehtsaiks. 2. Tüpoloogiline tasand on EV struktuurihierarhia põhitasand. Samal tüpoloogilisel põhimõttel on materjal organiseeritud ka eesti suuremais regilauluväljaannetes — nii "Vanades Kanneldes" ja "Setukeste lauludes", eriti drastiliselt aga poolelijäänud editsioonis "Eesti rahvalulud" I (1926) ja II (1932), kus on toimitud nii printsiibipuhtalt, et mitut eri tüüpi esindavad kontaminatsioonilised tekstid on katkendatud (EV-s on kontaminatsioonilised tekstid dubleeritud igasse asjassepuutuvasse tüüpi). Parömiograafilises praktikas tervikuna aga on tüpoloogilised editsioonid suur erand ja esindatud pea ühe käe sõrmedel loenduvate näidetega. Peapõhjuseks on siin arvatavasti see, et enamikul maailma rahvastest on allikmaterjali ennast olemas nii napilt, et selle põhjal ei saa üldse tekkidagi kujutlust tüübist kui folkloori eksisteerimise tasandist, kui isekeskis variaablite tekstide kogumist. Sama jutt peab paika muudegi folkloorižanride kohta: tüübi ja variandi mõisted üldse on kongeniaalsed soome meetodi ja sellest väljakasvanud uurimisparadigmadega, seal aga, kus folkloorset empiirikat on vähe, pole nendega midagi peale hakata. Tüpoloogiliselt organiseeritud väljaannetega seondub omamoodi paradoks. Tüpoloogilisel esitusviisil on sügavam mõte just siis, kui folkloorset allikmaterjali on olemas nii rohkesti, et selles nähtuvaid erinevusi söandataks lugeda mingite folkloorses tegelikkuses toimunud ja toimuvate protsesside jälgedeks ning see materjal suudaks täita mingiti folkloori mudeli funktsiooni. Kuid selgub, et just žanrirepertuaaride produktiivsemais, populaarsemais, "ökotüüpsemais", tsentraalsemais osades lakkab tüpoloogiline printsiip pahatihti töötamast. Produktiivsus ja tüpoloogilise diskreetsuse rikked kuuluvad otse loomupäraselt kokku. (Tüpoloogiasegadustest vanasõnades vt. lähemalt SFV I, ptk. 3.4
)
Vanasõnades (või ka muudes seotudkõnelistes ja/või lühižanrides) suurenevad tüpoloogiliste üksuste formeerimise probleemid üsna üldiselt ka siis, kui tüpologiseeritav aines pärineb mitmest eri keelest (eriti mitte-sugulaskeelest) ning eufonismid ja tekstide fooniline külg üldse tüpologiseerijat ei toeta.
EV-artiklite koostamise varasemais järkudes oli koostajail hoiak jagada kogu allikmaterjal võimalikult väikeseks hulgaks tüpoloogilisteks üksusteks. Selline kumuleeriv moodus tekitas aga alatasa raskusi: mõnede tüpoloogiliste üksuste kontrollimatuid ahelreaktsioonilisi paisumisi, konkureerivaid alternatiive paljude hübriidvormide paigutamisega jne. Seetõttu mindi EV lõppversioonis üle n-ö. hakkivamale tüpoloogiale, kus ahelreaktsioonid püütakse katkestada juba eos, hübriidvormid esitatakse eraldi tüüpidena ja võrreldakse neid kõigi vajalike lähendtüüpidega jne.
3. Materjali korraldus ülal- ja allpool tüübitasandit.
Senistes vanasõnaväljaannetes on materjali järjestamisel (olgu selleks materjaliks siis tüpoloogilised üksused, üksiktekstid vm.) üldse rakendatud kaht põhiprintsiipi — alfabeetilist ja sisulis-temaatilist (hea ülevaade vanasõnaväljaannetes kasutatud süstematiseerimisviisidest leidub Matti Kuusi kirjutises "Towards an International Type-System of Proverbs" (1972; FFC 211)). Alfabeetiline järjestusprintsiip on seejuuures olnud valdav teaduslikes, sisulis-temaatiline aga populaarseis väljaannetes.
Üldsüsteemi küsimus on olnud üks neid, mille ümber EV koostamise käigus on toimunud vaidlusi ja tehtud ka ümberotsustusi. Töö alul valitses kindel veendmus, et süsteem saab olema sisuline, vast umbes selline, nagu see on E. Normanni 1955. a. valimikus. Süsteemi küsimus on ääri-veeri tõusnud juba kolleegiumis (vt. nt. 1964. a. 3. detsembri koosoleku refereaati ülal), kuid H. Tampere oli arvamusel, et sisuline süsteem vastab ainsana nõukogude folkloristika metodoloogilistele lähtekohtadele, alfabeetiline süsteem kui formalistlik aga ei vasta.
Printsiibis on semantiline klassifikatsioon muidugi ainsana täistähenduslik klassifikatsioon, alfabeetiline aga pelgalt otsisüsteem, mida tihtipeale kasutatakse muude võimaluste puudumisel. Kui teaduslikult korrektsete semantiliste vanasõnasüsteemide loomine põrkub paljudele tüsistustele (vt. ka EV I, lk. 61 jj.; detailsemalt "Vanasõnaraamatu" sisulist süsteemi refereerivas saateartiklis VSR, lk. 565–580 ja
). Kuna EV puhul ei seatud aine klassifikatsiooni eesmärgiks omaette ja tuldi veendumusele, et kasutamispraktikas kujunevad märksa sagedasemaks otsingud leksika järgi kui sisu järgi, seatigi nii ERA vanasõnakartoteek kui ka EV tüübiartiklid samasse alfabeetilisse järjestusse.
EV igal tüpoloogilisel üksusel on tiiteltekst e. "pealkiri", so. selle vanasõna üks võimalikult esindav ja "normaalvormiline" sõnastuskuju. Igast tiiteltekstist on valitud üks (eelistatavalt algupoolne) "tähtis" sõna (substantiiv, verb, adjektiiv vm.) ja tüpoloogilised üksused on järjestatud omavahel nende tunnussõnade järgi. Alfabeedistuses on paraku üsna palju apse, osalt on need tekkinud ka vajadusest korrigeerida tüpoloogiavigu, mis avastati alles siis, kui tüübid olid juba nummerdatud.
Paralleeliks võib meenutada soome arhiivis ja mitmetes vanasõnaraamatutes pruugitavat süsteemi. SKS-i vanasõnakartoteek ei ole korraldatud õieti tüpoloogiliselt, vaid omalaadses nn. kahe märksõna süsteemis alfabeetiliselt.
Nt. tekstis tyhjät tynnyrit kovemmin kolisee võiks olla 1. märksõna tyhjä ja 2. märksõna tynnyri. Iga selline kahe märksõna lõplik kombinatsioon moodustab süsteemi minimaalüksuse ja selle alla kuuluvate tekstide rühm eraldatakse ülejäänud kombinatsioonide alla kuuluvaist vahekaaardiga. Vahekaardil on vajaduse korral viited muudele märksõnapaaridele, mille kaudu peaks printsiibis olema võimalik selles rühmas esinduvate tüüpide variandid. Märksõnapaari tyhjä tynnyri vahesedelil võiksid leiduda siis viited nt. paaridele tyhjä astia, tyhjä kattila ja tyhjä kumisee, et et otsija jõuaks ka selliste variantide juurde, nagu Tyhjä astia enimmin kalisee, Tyhjät kattilat kolisee eniten või Tyhjä kumisee.
Äsja oli juttu sellest, et tüpoloogiasegadusi (tüüpide sildumisi ja põiminguid, raskesti liigenduvaid variandirägastikke) ilmneb seda enam, mida enam meie käsutuses on empiirilist (arhiivi)materjali, mis võib lõppeks anda alust loobumaks tüpoloogilisest korralduspõhimõttest ülepea. Soomlaste süsteemi spetsiifika tuleneb siiski vist pigem tehnilistest kui puhttüpoloogilistest kaalutlustest. SKS-i arhiivis on väidetavasti üle 300 000 teksti vanemat, "klassikalist" vanasõnaainest. Sellele lisanduvad Soome maakondade poolt 1930-ndail aastatel organiseeritud kogumisvõistluse tulemused — 1 425 000 teksti, samuti muu uuem juurdekasv, nõnda et Soomest noteeritud sananparsi-tekstide üldarv on praeguseks ületanud 2 miljoni piiri (tõsi küll, sinna kogumisse on arvatud mitte üksi vormipuhtad vanasõnad, vaid ka suur hulk "vanasõnalisi kõnekäände").
4. Tekstide tsiteerimisviis; tüpoloogilise kirje sisestruktuur.
Töö kestel toimus seski osas muutusi. Alul, kui ebainimlik ajatabel meid verejanuliselt jälitas ja polnud aega kutsuda varest muuks kui linnuks, kavatseti esitada ainult n-ö. põhiline osa eesti materjalist nii tüübi- kui ka tekstivaliku plaanis (kuigi kolleegiumi 1964. a. 3. detsembri koosolekuil on juhitud tähelepanu sellelegi, et eesti aines juhuslikuna tunduv tekst/tüüp võib omada paralleele teistel läänemeresoome rahvastel, st. selle väljajätmine oleks väär).
Esitatav aine aga oli esialgu kavas esitada väga ruumisäästlikul viisil — spetsiifiliste "variaablusvalemitena" (vt. lähemalt EV I, lk. 60). Nonde valemitega tekkis aga alatasa tehnilisi raskusi ning lisaks oli ilmne, et nad katavad kinni heakese osa allikmaterjalis peituvast infost (nii tekstilise variaabluse kui ka geograafilise leviku faktide mõttes). Seepärast mindi hiljem (kahjuks jälle poolelt teelt tagasipöördumise ja valmistoodangu ümbertegemise hinnaga) üle teisele moodusele: igast vanasõnatüübist tsiteeritakse kõik üksteisest veidigi erinevad sõnastuskujud, kusjuures murdevahesid ei loeta erinevusteks.
Iga sõnastuskuju on pandud esindama üks (taas võimalikult sagedane) allikmaterjalis reaalselt eksisteeriv tekst, murdevariandid aga näidatakse spetsiaalse leppemärgi kaudu eraldi. Iga sõnastuskuju järel paikneb teda puudutav kommentaar, maksimumjuhul järgmised andmed:
).
EV nagu muugi suvalise folklooriväljaande puhul võime rääkida kahest parameetrist:
Ma ei taha hakata siin kordavalt refereerima üpris suurt puhtfolkloristlikku ja tekstoloogilis-metoodilist kogemust, mille EV koostamine selle koostajaile andis, kuna sellele on pühendatud põhiosa EV mitmel korral juba jutuks olnud sissejuhatusest, vaid nimetaksin lihtsalt mõningad üldmuljed, mis puudutavad EV-taoliste suurte projektide organisatoorseid, finantsilisi jmt. külgi.
1. See võib tunduda julm ja paradoksaalne, kuid ometi paikapidav, et kui raha jm. vahendeid on napilt (ja kus või kunas neid on folkloristikas üldse olnud uputavalt?), siis on mõttekas teha esmajoones suuri, võimalikult täielikke, inforikkaid ja kvaliteetseid publikatsioone (ükskõik, kas kõne all on paberüllitised või arvuti-andmepangad vm. e-tooted). Hea, inforikas, täielik publikatsioon on (ehk küll veidi ebamugavalt) kasutatav ka lugemismaterjalina vm. "olmelisemail" eesmärkidel, populaarsete valimike jt. pretensioonitute väikeväljaannete teaduslik tarbeväärtus seevastu on reeglina minimaalne. Ulatusliku teaduspublikatsiooni (või tänapäeval liiati e-andmepanga) põhjal on võimalik üsna hõlpsasti ja ruttu koostada suvaline hulk suvalistes lõigetes popväljaandeid (meie "Vanasõnaraamat" ongi üks selliseid, ja see koostati ammu enne e-ajastu algust Eestis). Kuid väikeste, madala standardiga tehtud ainekogumike väärtus teaduslike fundamentaalväljaannete eeltöödena on praktiliselt null. 2. Samuti omal moel paradoksaalne — teoreetilises plaanis banaalsuseni endastmõistetav, kuid praktikas harutihti eiratav — on teine elutarkus, mille EV-töö juurest saime: Mõnd suuremat projekti alustades oleks ilmtingimata vajalik, et keegi meeskonnast kujutaks juba alguses üsna täpselt ette,Lõpetades ülevaadet EV koostamiskäigu ja -probleemide kohta pean oma moraalseks kohuseks anda ühe faktilise seletuse. Selle teose tiitlil on toimetajatena (alfabeetilises järjekorras) märgitud A. Krikmann ja I. Sarv. Kardan, et on üsna problemaatiline mõõta väljaande 6 põhikoostaja panuseid mingites arvparameetrites, kuid vaieldamatult selge on üks: Ingrid Sarve panus EV saamisloos on olnud paar peajagu suurem kui kellelgi teisel meist — niihästi isikliku artiklitoodangu hulga poolest kui ka töö tegeliku organiseerijana ja juhtijana, eriti pärast Tampere taandumist sellest rollist 1960-ndate aastate lõpupoolel. Sarve kavatsus tõsta mind koos temaga EV toimetaja ausse oli lihtsalt hea tahte žest, kõige pigemini ehk tunnustus osaluse eest EV sissejuhatuse kirjutamisel, võib-olla ka preemia väitekirja valmimise puhul. See mõte tundus mulle tookord ebaadekvaatse naljana ja kui EV oleks ilmunud kohe pärast seda, kui ta valmis sai, poleks ma lasknud sel iial teoks saada. Kuid töö jäi aastateks kirjastusse oma järjakorda ootama ja 1980. aastaks, kui I köide ilmus, projekti järgmine, läänemeresoome etapp käis juba täite tuuridega ja ma olin jõudnud vanasõnade kohta veel paar juttu avaldada, oli mu hinge kuhjunud piisavalt edevust ja ülbust, et lasta sel sündida.
Läänemeresoome väljaannet puudutavate alglepete järgi jäi soome ja karjala materjalide ettevalmistamine niisiis soomlaste hoolde, ülejäänud rahvad (eesti, vadja, liivi, vepsa) eesti folkloristide asjaks. Läänemeresoome väikerahvaste vanasõnade publitseerimine jäi KKI töötaja Vaina Mälgu ülesandeks. Nagu nähtub ka eespool refereeritud kolleegiumiprotokollidest, oli vadja, liivi ja vepsa materjali ettevalmistamine projekti algaastail sama aktuaalne, akuutne ja ajahädaline kui EV ettevalmistamine. Nendegi valmimis- ja ilmumistähtaegu on korduvalt pikendatud ning nende avaldamine nõudis koondkokkuvõttes isegi rohkem aega kui EV köidete avaldamine.
Koos oma kaastöölistega (fennougristidest T.-R. Viitso, A. Kährik, E. Adler, M. Joalaid jt., folkloristidest A. Hussar ja A. Krikmann) koostas ja avaldas Vaina Mälk järgmised kõrgetasemelised tühjendavad teaduslikud väljaanded: "Vadja vanasõnad eesti, soome, karjala ja vene vastetega" (1977; edaspidi lühendina: VV); "Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega" I–II (1981; edaspidi lühendina: LV); "Vepsa vanasõnad eesti, vadja, liivi, karjala ja vene vastetega" I–II (1992 edaspidi lühendina: VeV). Need tööd on omavahel üsna uniformsed nii aine esitusviisi, sissejuhatuste temaatika kui ka indeksite jm. lisamaterjali laadi poolest. Tüübiartiklite struktuur meenutab suuresti EV oma. Kuid erinevalt EV-st pole Mälgu väljaanded jäägitult ükskeelsed. Esiteks, kuna nad on Eestis tehtud väljaanded, siis on enamik tekste varustatud eestikeelsete tõlgetega. Teiseks on iga tüübiartikli lõpul toodud paralleelid neilt läänemeresoome jt. naaberrahvastelt, kellega sel või teisel väikerahval on olnud tihedaimad etnilis-ajaloolised ja keelelised kontaktid (konkreetsemalt vt. ülal tiitlites), läbivalt aga ka eesti vaste igal juhul, kus see on leidunud. Need paralleelandmed on eriti hinnatavad sellepoolest, et nad pärinevad vahetult (soome, läti) või trükiste vahendusel (eesti, karjala) vastavate naaberrahvaste arhiivimaterjalist ning ei piirdu pelkade tekstivastetega, vaid on kommenteeritud, kus iganes võimalik, ka asjaomaste vanasõnade geograafilist levikut nende rahvaste empiirikas. Mälgul endal on olnud võimalus töötada kahel korral SKS-i rahvaluulearhiivis Helsingis ja läti paralleelid liivi vanasõnadele on otsinud Elza Kokare, Läti nimekaim parömioloog sõjajärgsel perioodil. Kolmandaks on kõigi Mälgu teoste sissejuhatused varustatud täieliku tõlkega vene ja saksa keelde. Sissejuhatused ise on oma ülesehituselt küllalt sarnased. Neis tuuakse antud rahva etnilise ajaloo põhiseiku, valgustatakse ta folkloorikogumise ajalugu, nimetatakse ja iseloomustatakse tähtsamaid paröömilisi allikmaterjale. Igas väljaandes tuuakse allikmaterjali üldkapatsiteet ning tüüpide sagedusjaotus produktiivsusjärkude (tekstihulkade) ja päritolukohtade kaupa. Nimetatakse silmapaistvamad keelejuhid ja/või omast soost kogujad. Antakse lühiülevaade vanasõnade temaatikast ja väljaande konkreetsem tehniline iseloomustus: transkriptsiooniseigad, paralleelide toomise põhimõtted, allikad, geograafilise leviku tähised, tüübiartikli struktuur jne. Eraldi allosa moodustab igas sissejuhatuses vastava folkloorse mõjuvälja vaatlus: vanasõnaparalleelide hulk teiste läänemeresoome ja muude rahvastega; peamised võimalikud laenusuunad; vene-vadja, vene-vepsa, läti-liivi paralleelmaterjali analüüs jm. (vt. lähemalt järgnevas ptk. 8.6.5 ).
Nimetan siin mõned Mälgu väljaannete aluseks olnud tähtsamad allikad.
Vadja vanasõnade suurimaks allikaks (638 teksti) on olnud Paul Ariste käsikirjaline kogu "Vadja etnoloogiat", mis on suurim vadja folkloori, uskumuste ja kommete, etnograafilise andmestiku, fraseoloogia kogu maailmas, ühtlasi või eelkõige muidugi ka keelekogu. Ariste vadja publikatsioonidest "Kalevalaseuran Vuosikirja" mitmeis numbrites on saadud kokku 414 teksti (sel ainel on ilmselt mõningane ühisosa "Vadja etnoloogiaga"). Mälk on ka ise käinud neljal aastal (1964, 1965, 1966 ja 1969) vadja külades folkloori kogumas ja toonud neilt ekspeditsioonidelt kaasa 538 vanasõna.
Liivi vanasõnade trükiallikaist on suurimaid J. A. Sjögreni ja F. J. Wiedemanni "Livische Grammatik nebst Sprachproben" ja "Livisch-deutsches und deutsch-livisches Wörterbuch" (mõlemad 1861), kust on saadud kokku 242 teksti, ning E. N. Setälä publikatsioon "Näytteitä liivin kielestä" (1953; aines kogutud varem, 1888 ja 1912) — 254 teksti. Käsikirjalistest kogudest on vanasõnarikkamaiks osutunud O. Looritsa omad (666 teksti) ning liivlase P. Dambergi hilised korjandused (5423 teksti).
Vepsa allikaist tuleb mainida E. Lönnroti väitekirja "Om det Nord-Tschudiska språket" (1853), kus sisaldub ligi 50 vanasõnateksti, L. Kettuse grammatikat "Vepsän murteiden lauseopillinen tutkimus" (1943; 87 vanasõna), eriti aga J. Rainio korjandusi (aastaist 1943 ja 1966; kokku ligi 1100 vanasõna), millest suurem osa on avaldatud töös "Äänisvepsäläisiä sanaparsia" ("Kalevalaseuran Vuosikirja" 48 (1968)). Vepsa vanasõnadest on palju ka käsikirjalisi ülestähendusi, mis tehtud soomlaste Otto Hakulise ja Juho Perttola, samuti eestlaste Marje Joalaidi, Tiit-Rein Viitso, Krisiti Salve jt. poolt.
Mälgu kõigi väljaannete lõpul leidub ses või teises järjekorras veel hulk registreid jm. kasulikku abiinfot:
| Rahvas | Tüpoloogilisi üksusi |
Üksiktekste |
| eesti (EV) | 15140 | u. 84 000 |
| vepsa (VeV) | 1679 | 4937 |
| liivi (LV) | 1088 | 2045 |
| vadja (VV) | 728 | 1637 |
8.4.1. Eesti-soome paralleelid
Martti Rapola ja Toivo Vuorela kiri Kirjandusmuuseumile 27. septembrist 1963. a. (vt. ülal ptk. 8.1.3) laseb arvata, et läänemeresoome vanasõnaprojekt käivitus Helsingis veel varemgi kui Eestis, tegelikult veel enne sellekohase Soome-Eesti lepingu sõlmimist. SKS-is rajati 300 000 teksti sisaldav vanasõnakartoteek, tehti indeks K. Strömbäcki rootsi vanasõnade käsikirjalisest leksikonist jm. 1971. a. ilmus Liisa Miettise ja Pentti Leino koostatud karjala vanasõnade kogukas teaduslik antoloogia "Karjalaisisa sananpolvia" ja hiljem veel Kari Laukkase ja Pekka Hakamiehe suur soome antoloogia "Sananlaskut" (1978).
Ka Tartu töörühm ei piirdunud pelgalt EV koostamisega. Aastail 1968–1969, kui polnud veel olemas ei äsjamainitud suuri karjala ja soome publikatsioone, ka mitte läänemeresoome väikerahvaste omi, püüti saada esialgne pilt eesti-soome vanasõnaparalleelidest, toetudes soome olemasolevaile trükiallikatele, sh.: A. V. Koskimiehe "Kokoelma Suomen kansan sananlaskuja" (1906) Vaasan Jaakkoo "Eteläpohjalaisia sananparsia" (2. tr. 1958) R. E. Nirvi ja L. Hakulise "Suomen kansan sananparsikirja" (1948; (2. tr. 1953)Lauri Posti "Varsinais-Suomen sananparsia" (1936);
Armas Luukko "Etelä-Pohjanmaan sananparsia" (1938);
L.I. Kaukamaa ja Niilo Valose "Satakunnan sananparsia" (1939);
Jouko Vesikansa "Hämeen sananparsia" (1941);
Lauri Laiho "Etelä-Karjalan sananparsia" (1941);
Maila Saarto "Uudenmaan sananparsia" (1945).
Kõigest hoolimata oli EV prognoos praktiliselt juba 1970-ndate aastate algusest peale optimistlik ja põgusamaid kohtumisi Soome poole esindajatega (eelkõige Matti Kuusi endaga) toimus ka 70-ndate algupoolel päris tihti: 1970. a. oli Tallinas fennougristika kongress, mille käigus Kuusi organiseeris improvisatoorse parömioloogiasümpoosiumi, kus arutati vist peamiselt vanasõnade sisuliste klassifikatsioonide ja läänemeresoome väljaandega seonduvaid teemasid; 1971 toimus soome-eesti filoloogiasümpoosium Helsingis, 1973 analoogiline sümpoosium Tallinnas. Püüan siin restaureerida vanasõnaprojekti läänemeresoome etapi algust ja kulgu, toetudes peamiselt Matti Kuusi kirjadele ja omaenda katkendlikele mälestustele neist aastatest.
1971. aastast on meie arhiivis Kuusilt üksainus kiri (3. maist), kus ta räägib, et sooviks eesti parömioloogidega arutada oma globaalse vanasõnasüsteemi prooviartikleid, teatab, et Miettise ja Leino karjala antoloogia on ladumisel, ning soovib kuulda EV-töö seisust Tartus, et lähiaastateks oma aega planeerida. 1972. aastal on Kuusi saatnud Tartu rühmale ainult jõulukaardi. 2. septembril 1973 kirjutab Kuusi Richard Viidalepale, et ta "Ovambo Riddles" on valmis, ja jätkab: "Tähan aion osaltani jättää afrikkalaisen ekskursioni. Se johtui tavallaan eestiläisistä, teikäläisen sananlaskujulkaisun viivästyminen mahdollisti tämän sinänsä kiintoisan retkeilyn bantukansojen kieleen ja folkloreen" ning avaldab lootust, et EV-st "tulee todellinen merkkiteos, kunhan se vain saadaan painetuksi. Toivottavasti se tapahtuu enne kuin minun työkykyni on lopussa." 4. oktoobrer 1973: Kuusi räägib Paul Aristele, Ingrid Sarvele, Ülo Tedrele ja mulle adresseeritud kirjas, et Vaina Mälk on Helsingis hoolega otsinud vadja vanasõnadele soome ja karjala vasteid, abiks Ulla Lipponen, ning avaldab lootust, et vadja väljaanne ilmub peatselt ja piisavas tiraažis. Samas arvab ta, et "Karjalaisia sanapolvia" on alguseks piisav võrdlusbaas karjala paralleelide leidmiseks, kuigi probleeme võib ehk tekkida Vienaga. Tuleval talvel saame loodetavasti kätte Looritsa liivi materjalid Rootsist. Kuusi leiab, et vanasõnatöö kogutempo määrab ikkagi EV valmimise ja ilmumise kiirus, ja küsib, kas keegi eestlastest saaks selle ilmumist omalt poolt tagant tõugata. Kui oleks võimalik saada valmis käsikiri Helsingisse, saaks võrdlemist alustada juba enne EV ilmumahakkamist. Vene paralleelide otsimise võiks jätta Eesti poole hooleks, kuna eestlaste vene keele oskus on parem. Kuusi omalt poolt on otsinud skandinaavia paralleele oma globaalkartoteegi põhjal. Projekti esialgsed ajaarvestused on osutunud lustakalt ebarealistlikeks, kuid peaasi, et töö edeneb. 2. november 1973: Kuusi teatab Sarvele, Normannile jt. Tartu rühma liikmetele, et saadab meile Lutz Röhrichi teose "Lexicon der sprichwörtlichen Redensarten" I–II, palub abi J. I. Lautenbachi raamatu "Î÷åðêè èçú èñòîð³è ëèòîâñêîëàòûøñêàãî íàðîäíàãî òâîð÷åñòâà" II (Tartu, 1915) hankimisel ja meenutab, et ootab minult artiklit "Proverbiumi" 23. numbrisse. 15. jaanuar 1974: saadetud koopia märgukirjast kevadel Helsingis planeeritava vanasõnasümpoosiumi osavõtjaile ja "Proverbiumis" 23 osalevaile autoreile. 23. jaanuar 1974: Kuusi tänab Tartu rühma talle saadetud Lautenbachi eest, leiab, et Lautenbach on mees, kelle käes on tähelepanuta jäämise rekord senises parömioloogias, teatab, et "Ovambo Riddles" on laotud ja ilmub kevadel ning et Anna-Leena Siikala ja Annikki Kaivola doktoritööd on valmimas, lisab täiendavaid üksikasju Helsingi sümpoosiumi ja "Proverbium" 23 kohta. 25. mail 1974 on Ingrid Sarvele ja mulle saadetud koopia kirjast Elza Kokarele, kus palutakse abi liivi-läti paralleelide leidmisel, ning teade, et Helsingi parömioloogiasümpoosium toimus (ilma tartlasteta). [Ma ei püüa siin taastada mingitki arvepidamist selle kohta, kuimitu korda ja millal me 70-ndail ja 80-ndail aastail esitasime edutuid taotlusi Helsingisse sõiduks — kas osalemiseks mõnel üritusel või tööks vanasõnaprojekti kallal. Igatahes oli neid kordi palju ja viiteid neile kohtab Kuusi kirjades ka mitmeil korril edaspidi.] 13. oktoobril 1974 kirjutab Kuusi taas R. Viidalepale: "Minulla on toivoa päästä taas ensi vuoden alusta virkavapaana sananlaskutyön ääreen. Olisi kiintoisaa kuulla Tarton työryhmän aikataulusta: minullahan on ensi kevääksi pari viikon tutkimusmatka Eestiin sovittuna suomalais-neuvostoliittolaisen yhteistyösopimuksen puitteissa. Jos suuri sananlaskueditio alkaa olla siinä vaiheessa, että sitä voisi käyttää pohjois-eurooppalaisten vertailujen pohjana, niin tämä vaikuttaa olennaisesti minun työsuunnitelmiini." 9. aprillil 1975 teatab Kuusi "Tallinnan ja Tarton kansanrunouden ja kirjallisuuden tutkija-ystävilleni", et ta Tallinna-sõit lükkub 5. maile, et Aime Luht maeti Stockholmis ja et liivi vanasõnamaterjal on Oskar Looritsa pärandi hulgast üles leitud ning koopiad sellest saadetakse peatselt Eestisse. 1975. a. mais, kui EV ja VV käsikirjad olid enam-vähem valmis ja ka LV hakkas kontuure võtma, tuligi Kuusi tõepoolest Eestisse, st. Tallinna ja korraldas umbes nädalased koostöötalgud. Eesti keskne folklooriarhiiv (ERA) asub küll Kirjandusmuuseumis ja Kirjandusmuuseum asub Tartus. Nii oleks Tartu olnud Helsingi kõrval meile loomulik kohtumis- ja töötamispaik. Kuid peale Kirjandusmuuseumi asus Tartus tollal ka Nõukogude strateegiline sõjalennuväli ja seetõttu oli Tartu välismaalastele jäigalt suletud linn. Meie tegelikeks kohtumiskohtadeks jäid ka edaspidi Tallinn ja Helsingi, eriti Tallinn, sest soomlastele oli Tallinna sõitmine kättevõtmise asi, eestlastele Helsingisse saamine aga harv ja vaevaline. See oli meie esimene füüsilise koostöö nädal. Kuusi sai esmakordselt tutvuda EV käsikirjaga. Olime töötalguteks koostanud ptk. 6.4.1 mainitud kartoteegi põhjal ka eesti-soome paralleelide esialgse nimistu. Talgute sisu ja ajatabel tervenisti oli üsna sumbuurne. Kuusi püüdis viia end eesti materjaliga kurssi, koostada läänemeresoome paralleelide kohta mitmesuguseid provisoorseid nimistuid ja konkordantse. Tegutseti Jussi Rainio vepsa materjali kallal, millele oli just pakilt-palavalt otsitud eesti vasted. Arutleti intensiivselt läänemeresoome võrdleva väljaande üldprintsiipide, võimaliku mahu, tüpoloogia jm. asjade ümber. Minule oli see liiati nädal kahe tule vahel seetõttu, et umbes kuu aja pärast pidi tulema mu väitekirja kaitsmine ja selle juurde kuulus tohutu bürokraatia (autoreferaatide laialisaatmine, arvamuste palumine, kõikvõimalike bumaagade täitmine jne.), mis suures osas dissertandi enda ahtaile õlgadele veeretati. Alatasa tirisid KKI funktsionärid mind kraedpidi Kuusi juurest bumaagade juurde ja alatasa tiris Ingrid Sarv mind kraedpidi bumaagade juurest ära, sest Kuusil oli mind miskiks asjaks vaja. Kuuldavasti toimus Kuusi Tallinnas viibimise ajal ka nõupidamine KKI direktori Endel Sõgla juures, kus eestlaste osavõtt läänemeresoome materjalide edasisest võrdlustööst ja võrdlustöö tehniline teostusviis näisid olnuvat ülepea problemaatilised (sest EV oli sellal alles ilmumata ja avaldamata käsikirja viimist Helsingisse ilmselt ei soovitud). Varsti maikohtumise järel saabub Kuusilt paar kirja, mis sisaldavad hulga küsimusi konkreetsete vanasõnatüüpide kohta. 1. augustil 1975 on Kuusi saatnud Soome — Nõukogude Liidu teaduslik-tehnilise koostöö komitee kirjanduse ja rahvaluule töörühma esimehele märgukirja, milles ta meenutab lühidalt Soome-Eesti vanasõnaprojekti käivitumist, vahepealse 10 aasta jooksul mõlemal pool tehtut, samuti oma maikuist Tallinna-reisi, ning juhib tähelepanu sellele, et töö on jõudnud uude järku, mistõttu 1976. aastal oleks äärmiselt vajalik mõnede Eesti töörühma liikmete sõit Helsingisse, et jätkata võrdlustööd ja arutelusid, ning kaaluda teiste NSV Liidu uurimiskeskuste eventuaalset liitumist töösse. Samuti oleks vajalik EV käsikirja ühe eksemplari toomine Helsingisse, et jätkata soome-eesti jm. paralleelide registreerimist. 5. november 1975: Suve jooksul on tehtud artiklitoorikud 400-st soome vanasõnatüübist, millel on vasteid muil läänemeresoome rahvastel. On tekkinud mõte koostada "Yleissuomalainen sananlaskurekisteri", mis võimaldaks viidata soome materjali üheainsa koondnumbri tagant (analoogiliselt EV-ga, mitte kõiki allikaid ühekaupa loetledes). Eesti-soome paralleelide konkordantsist ei piisa kõigi alltüübi- ja redaktsiooniprobleemide otsustamiseks (eesti tüübipiiritlus on üldiselt kitsam kui soome oma: näitena kommenteeritakse kaht konkreetset vanasõnatüüpi), Helsingisse oleks vaja EV täiskäsikirja. Kuniks seda pole, jääb ka soome vanasõnaregistri alustamine otstarbetuks. Lisaks marginaale kreeka vanasõnasuhetest muude maadega, Lönnroti Viena kirjapanekuist. Permjakov on saatnud Põhja-Vene vanasõnaallikate loetelu. 15. detsember 1975: Üldarutelu ja suur hulk konkreetseid küsimusi seoses teoksil oleva "Virittäjä"-artikliga 35 üldtuntuma eesti vanasõna kohta. Looritsa liivi materjalis on palju kõnekäände ja fraseoloogiat, kuid üsna vähe vanasõnu. On tekkinud mõte koostada Viena ja Põhja-Aunuse vanasõnade publikatsioon. Madis Norviku andmeil võib juhtuda, et Eesti parömioloogidel lastakse 1976. aastal sõita Helsingisse. 23. detsember 1975: Äsja oli Helsingis Soome — Nõukogude Liidu ühistöörühma koosolek. NSV Liitu esindas vaid Madis Norvik, kuid tal "oli ilmeisesti Sõgelin eväät mukana". Rõõmustav eelteade: Sarv ja Krikmann (ehk muudki?) saavad sõita 1976. a. III kvartalis 20 päevaks Helsingisse. Noor andekas tudeng Pekka Hakamies sai ülesande viia lõpule SKS-i vanasõnakartoteegi "teise märksõna" viitekaartide kirjutamine, mis Pentti Leinost ja Kari Laukkasest jäi pooleli. Artikkel 35 tuntuma eesti vanasõna kohta on valmimas. Leea Virtase, Annikki Kaivola-Bregenhøj ja Aarre Nymani suur soome mõistatuste väljaanne on mitmeil põhjustel takerdunud, ka mõistatuste tõlkimine inglise keelde "ei ole mitään tavallista puuhaa". 16. jaanuar 1976: Tänuavaldus Ingrid Sarvele ja Vaina Mälgule abi eest artikli "Itämerensuomalaisuuden profiili Viron yleisimmissä sanalaskuissa" ettevalmistamisel ning lähemaid kommentaare eesti vanasõnade internatsionaalsusastme kohta. Marje Joalaid on väljendanud muret vepsa tekstide publitseerimise pärast ilma keelelise eelkontrollita (transkriptsioon jm.). 19. jaanuar 1976: Referaat nõupidamisest Soome-Eesti järjekordse filoloogiasümpoosiumi teemal, mida planeeritakse sügiseks; lähem arutelu võimalike folkloristlike ettekannete ümber. 9. august 1976: Sümpoosium on edasi lükkunud, kuid kuidas on Sarve ja Krikmanni Helsingi-sõiduga? On andmeid, et EV käsikirja koopiat ei lubata Soome enne, kui I köide on ilmunud. Ka Mälgu vadja-raamat viibib — kas saaksime sügisel, kui tuleme, tuua kaasa nt. VV poognad (neid oleks vaja Viena ja Põhja-Aunuse vanasõnade analüüsiks)? Pekka Hakamies on hetkel Leningradis vene keelt õppimas. 14. oktoober 1976: Õnnitlused EV tutvustuse puhul, mis ilmus "Keeles ja Kirjanduses" nr. 9. 13. oktoober 1977: Kuusi saadab koopia tema ja Pentti Leino poolt allkirjastatud ametlikust kutsest Sarvele ja mulle tulla kaheks nädalaks Helsingisse millal tahes enne 1978. a. suve. Meie jaoks reserveeritud vahetusstipendium on jätkuvasti jõus. Talv 1977? (s.d.): "Huhut kertovat", et Sarv ja mina saame siiski järgmisel kevadel komandeeringu Helsingisse. Ülo Tedre on toonud nimistu produktiivseimaist eesti vanasõnadest. Võib-olla peakski läänemeresoome võrdlust alustama just sellistest "kõige üldisemaist"? Kuid ikkagi oleks vaja detailsemat pilti eesti materjali kohta redaktsioonianalüüsi tarvis. 15. detsember 1978: Meie 3-nädalane Helsingi-sõit näib teoks saavat 1979. a. jaanuaris. Kuusi on vestelnud Pentti Leinoga ja tal hakkab kinnistuma mõte, et aine valik läänemeresoome väljaandesse peaks rajanema nimelt produktiivsus- või favoriitsuskriteeriumile: "Meidän mielestämme se yleisimpien itämerensuomalaisten sananlaskujen vertailu, josta kirjoitin Virittäjässä ("Itämerensuomalaisuuden profiili...") pari vuotta sitten, tuntuisi realistiselta yritykseltä. Siis esimerkiksi 300 yleisintä suomalaista, samoin virolaista, ehkä 200 karjalaista ja 100 vatjalaista, vepsäläistä ja liiviläistä. Lappi ei tunnu tarkoituksenmukaiselta tässä yhteydessä, siellä on skandinaavisia lainoja niin runsaasti, että sikäläisen vertailuaineiston käsittely kuuluisi luontevammin itämerensuomalais-skandinaavisen vertailun yhteyteen." Meie jaanuarikohtumise põhieesmärkideks peaks olema: tüübiartiklimalli kindlaksmääramine; keskustelu tüübikriteeriumide ja -piiride üle; otsus selle kohta, kas väljaanne üritab pakkuda uurimuslikumat redaktsioonianalüüsi või piirdub lihtsalt vastenäidete loetelu(de)ga. Laukkase ja Hakamiehe "Sananlaskut" jäi kirjastaja tahtel rahvaraamatuks, millest meie töös pole palju abi. Miettise ja Leino karjala-raamatust ning Viena ja Põhja-Aunuse vanasõnadest on juba välja valitud 20 või enama teisendiga esindatud ainekiht. Oleks hea, kui saaksime võtta kaasa mõnekümne produktiivse eesti vanasõnatüübi EV-koopiad koos vepsa ja liivi vastetega. Võiks tuua kaasa näiteid Eesti-poolseist levikukaartidest, kuigi väga suurt hulka kaarte väljaandesse kardetavasti ei mahu. 22. detsember 1978: On välja selgitatud 200 tuntuimat karjala vanasõna. Nende ühisosa eesti favoriitidega (60 või enam arhiiviteksti) on 26 tüüpi. Kui lisaks soome, eesti ja karjala ainele võtta hulka sadakond favoriiti igalt väikerahvalt, kipub vanasõnatüüpide arv raamatus vast üle 800. Detailse redaktsioonianalüüsi korral võiks siis tekkida ruumipuudus, kui aga panna pearõhk läänemeresoome ja muude (slaavi, balti, germaani) naaberrahvaste ainete võrdlusele, võiks läänemeresoome sisevariaabluse esitus jääda pinnapealsemaks. Kuusi kordab soovi, et tooksime kaasa teatud hulga eesti soosiktüüpide artiklinäidideid EV-st. Sellestki põgusast referaadist on täiesti selge, mis toimus ligi 4-aastasel ajavahemikul maist 1975 jaanuarini 1979: ei toimunud midagi olulist. EV käsikiri oli valmis, kuid selle koopiat Helsingisse viia ei lubatud, kuigi seda pakiliselt vajati. Kellelgi Eesti rühmast Soome sõita ei õnnestunud, kuigi taotlusi esitati ja lootusi anti pidevalt. Võis nokitseda üksikküsimuste kallal ja saata kirja teel pisiteavet, kuid ühe rahva publikatsioonide jm. eeltööde juurest "läänemeresoome etappi" siirduda polnud võimalik.
1979. a. jaanuaris kauaoodatud ime siiski juhtus: me saime Ingrid Sarvega Soome — NSV Liidu teadlastevahetuse raames 20-päevase komandeeringu Helsingisse. Loomulikult tuli sõita rongiga, loomulikult Moskva kaudu. Loomulikult koos kõigi rutiinsete protseduuridega NSVL TA välisosakonnas ja Nikitnikov pereuulokis, kus meil lasti lugeda rangelt ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud brošüüri ja loeti peale mitu kihti õpetussõnu. Õpetussõnade pärisspetsialisti Petrovi polnud sel päeval juhtumisi kohal ja teda asendas ajutine spetsialist Sidorov. Sidorov küsis, mis asju me Helsingis ajama hakkame. Meie ütlesime, et "ïîñëîâèöû". Sidorov tegi funktsionaalse näo pähe, võttis funktsionaalse tooni ja teatas: "Äà, ïîñëîâèöû — ýòî, íà ïåðâûé âçãëÿä, ïðåäìåò äîâîëüíî áåçâèííûé. ÍÎ..." ning loetles seejärel umbes veerand tundi vanasõnades peituvaid tegelikke ohte (ma ei suuda ühtki neist praegu enam meenutada ega mõistnud tookordki, kustkaudu ta need endast välja imes). Loomulikult kontrollis kompetentne sõjamees Vainikkalas läbi kõik mu rahakoti sahtlid, kõik mu pintsaku taskud, voodrivahed ja õmblused. Jne. See kõik oli aga loomulikult köömes. Peaasi oli see, et meil lubati viia Helsingisse paari puuda jagu väljavõtteid EV käsikirjast — kõigi eesti vanasõnafavoriitide tüübiartriklid. Keegi isegi ei mõõtnud mingites üksustes kaasavõetud eesti materjali hulka ja tagasi tõime me sellest pelgalt sümboolse näputäie.
Sel kohtumisel osalesid Kuusi, Kari Laukkanen ja meie kaks ning seal vaieldi selgeks ka viimane lahtine küsimus, mis puudutas tüübiartikli profiili ja ülesehitust. Kuusi kaldus endiselt olema arvamisel, et tüübiartikkel peaks sisaldama küllalt palju ka redaktsioonianalüüsi elemente, hüpoteese laenusuhete kohta jm. uurimuslikku poolfabrikaati. Meie, kolm ülejäänut, ajasime vastu, et meil pole selleks vähimaidki väljavaateid, kuna
"Proverbia septentrionalia. 900 Balto-Finnic Proverb Types with Russian, Baltic, German and Scandinavian Parallels" (by Matti Kuusi in cooperation with Marje Joalaid, Arvo Krikmann, Pentti Leino, Elsa Kokare, Kari Laukkanen, Vaina Mälk, Ingrid Sarv) ilmus 1985. a. FFC-sarja 236. numbrina. Sõktõvkari fennougristika kongressil, mis toimus 1985. a. juuli lõpul, oli Kuusil kaasas paar albumikujulist maastikformaadis proovieksemplari, kogutiraaž tuli hiljem sügisel.
PS-il on kolm erijoont, mis ta mitmekeelsete vanasõnapublikatsioonide hulgas eriliseks teevad. 1. Ta on läänemeresoome favoriitvanasõnade (so. tuntuimate, produktiivseimate vanasõnade) väljaanne ja on oma struktuurilt mitmes põhiplaanis orienteeritud sagedusprintsiibile — nii materjali valiku ja järjestuse poolest kui ka ses mõttes, et iga vanasõna tuntus igal läänemeresoome rahval on mõõdetud vastavate autentsete alliktekstide arvu kaudu. 2. Tas esinduva arhiivi- jm. allikmaterjali hulk on üpris suur. 3. Ta alguosas (lk. 42–76) leidub nn. analüütiline tabel, mis pakub väljaandes sisalduva materjali kohta tõepoolest hiigelhulga infot ülimalt (ehk liigagi?) kokkusurutud vormis. Annamegi nüüd PS-i tehnilise iseloomustuse ennekõike nonde kolme eritunnuse lõikes.A.
Favoriitsus- ja sagedusprintsiip Kuusi kirjadest ei anna eriti selgelt välja lugeda, kas PS-ist sai favoriitvanasõnade väljaanne peamiselt olude sunnil (mahud, rahad jne.) või põhimõttelistel kaalutlustel (hõlmatav suur infohulk, klassikalises parömiograafias tavaks saanud ihalus "kõige-kõigemate" rahvusvaheliste vanasõnade vastu, Kuusi enda globaalregister). Mõte kerkib igatahes esmakordselt esile 1977.–1978. a. talvel ja favoriitsuse määramise kriteeriumid rappuvad paika põhiliselt kahe järgmise aasta jooksul. Need kriteeriumid määravad PS-is publitseeritavate vanasõnatüüpide valiku ja on oma lõplikul kujul järgmised: 1. Iga läänemeresoome rahva vanasõnatüübile on kehtestatud teatav "favoriitide hulka arvamise" künnis (autentsete alliktekstide hulk), mis sõltub paröömilise allikamaterjali üldhulgast sel rahval — mida suurem allikmaterjal, seda kõrgem künnis: soome vanasõnatüübi künnis on 120 teksti, eesti omal 60, karjalal 20, vadjal, liivil ja vepsal 5. Künnised määras Kuusi intuitiivselt, statistilisi eelvaatlusi asjaomaste ainestike sagedusjaotuste vm. karakteristikute kohta ei tehtud, ka hiljem pole keegi püüdnud teha takkatarku mõõtmisi hindamaks, kui "kohakuti" eri rahvaste künnised tegelikult on. PS-i suurima komponendi — soome ainestiku osas poleks selliste mõõtmiste tegemine vist mõeldavgi ilma aastatepikkuse lisatööta. Igatahes on Kuusi favoriitsuskriteeriumid osutunud õigeteks selles mõttes, et nende põhjal valitud ainestik ja selle saatematerjal mahtus ühte keskmise paksusega FFC-köitesse. 2. Kui vanasõna(tüüp) oli sattunud favoriitide hulka vähemalt ühel üksikrahval, siis oli ta sellega arvatud ühtlasi ka läänemeresoome favoriitide üldnimistusse ja tema kohta esitati PS-is kogu leiduv paralleelmaterjal kõigilt läänemeresoome jm. naaberrahvastelt, olgu ta nende repertuaarifoonil siis favoriitide hulgast või mitte. Tüüpide järjestusprintsiibi küsimus näib olevat kerkinud 1979. a. lõpul, Kuusi põhimõtteline otsus sageduslik-produktiivsusliku järjestusprintsiibi kasuks on tehtud vist märtsis 1980, mõte rakendada tüüpide esmase järjestuskriteeriumina neis esindatud läänemeresoome rahvaste arvu ja konkreetset rahvakombinatsiooni on tekkinud sama aasta novembris ning Pentti Leino poolt väljapakutud ja PS-is tegelikult rakendatud rühmasisene järjestusviis 1981. a. märtsis. PS esitab siis kõigepealt kõigil 6-l läänemeresoome rahval tuntud vanasõnad, seejärel 5 eri rahval tuntud tüübid konkreetsete rahvakombinatsioonide kaupa, edasi samal viisil 4, 3 ja 2 rahva kombinatsioonid ning lõpuks need tüübid (tegelikult pigem teatud valimi neist), mis kuuluvad ühel läänemeresoome rahvaist favoriitsesse ainekihti, kuid ülejäänute empiirikas puuduvad hoopis. Seespool igat rahvakombinatsiooni on iga rahva "toores" sagedusnäit igas tüübis (st. alliktekstide arv) ümber arvutatud 9-astmelisele suhtelisele skaalale, arvestades selle rahva favoriitsuskünnise kõrgust ja vist ka allikmaterjali koguhulka (skaalaastmete ja toorsageduste vahekorrad on toodud PS-i sissejuhatuses, lk. 27; vrd. ka Kuusi kirjas 29. märtsist 1981). Iga tüübi suhtelised sagedushindepallid on summeritud läbi kõigi selles esindatud rahvaste (maksimaalne diapasoon seega 54-st 0-ni) ja tüübid järjestatud nende summade järgi. Summade kattumise puhuks on Kuusi kehtestanud veel detailsed mitmeastmelised eeskirjad (toodud memos 9. oktoobrist 1981), mida ma ei refereeri, sest nad on üsna mehaanilist loomu — penaltite löömiseni asi igatahes ei lähe.B.
Kapatsiteet Kuna PS-is on tegu paröömiliste favoriitidega e. kõige stereotüüpsema kihistusega läänemeresoome rahvaste vanasõnafondis, siis on iga selles leiduv tüüp alliktekstide arvu poolest keskeltläbi hästi suur, seda suurem, et ka tüpoloogilise üksuse kui sellise piiritlus on hästi avar, kuna tegu on mitmekeelse ainestikuga — igatahes palju avaram kui nt. EV-s (erinevusele PS-i koostajate tüübipiiritluse käsituses on korduvalt viidatud ka Kuusi kirjades ja memodes). PS-is on ainult 900 vanasõnatüüpi, kuid nende 900 tüübi taga peitub kõikekokku üle 144 000 allikteksti, st. keskmiselt 160 ühe tüübi kohta: soome omi üle 83 000, eesti omi ligi 47 000, karjala omi u. 10 500, vadja omi 1150, vepsa omi ligi 1700 ja liivi omi üle 900.C.
Analüütiline tabel See tabel haarab PS-is lk-vahemiku 42–76. Iga tüübi jaoks on eraldatud üks rida üle kahe peegellehekülje. Vasakul lk-poolel paiknevad tüüpide numbrid ja ingliskeelsed tiitlid (või ruumipuuduse korral nende katkendid), paremal poolel 14 veerus mitmesugust infot iga tüübi kohta:D.
Tüübiartikli ülesehitus Iga tüübikirje algab tiitelteksti tõlkega. Tiitliks on valitud üks võimalikult "normaalvormiline" tekst tüübi allikmaterjali hulgast; vahel on toodud tiitlitõlkes ka mitu alternatiivset sõnastusvarianti. Tiitlile järgnevad leitud paralleelid mitte-läänemeresoome naaberrahvastelt (üldjuhul vene, läti, saksa ja rootsi) — tsiteeritud üks tekst igalt rahvalt. Edasi tulevad tekstinäidete valimid igalt läänemeresoome rahvalt (lühenditega FIN, KAR, EST, VOT, VEP, LIV), kelle allikais antud vanasõna esineb; iga rahva näitejada lõpus on arv, mis näitab, mitme autentse üleskirjutusega see tüüp sel rahval on esindatud. Tüübiartikli lõppu on koondatud kõik selle juurde kuuluvad allikaviited (rahvaste ja enamasti ka tekstinäidetega samas järjekorras), samuti mitmesugused viited juhuvastetele muudes folkloorižanrides jms.E.
Sissejuhatus Raamat algab ulatusliku sissejuhatusega. Selles antakse kõigepealt lühiülevaade senistest võrdlevaist vanasõnaväljaannetest 16. sajandist kuni tänaseni, rõhutades ühtlasi, et Põhja-Euroopa rahvaste osas on siin lünk, mida PS püüab täita. Seejärel leidub 14 rida infot selle kohta, millised rahvad Põhja-Euroopas üldse elavad ja millistesse keelkondadesse nende keeled kuuluvad. Nimetatakse iga läänemeresoome rahva senised tähtsamad vanasõnaallikad, sh. mainitakse olemasolevaid arhiive ja arvandmeid neis sisalduvate vanasõnahulkade kohta. Järgneb üsna pikk allosa, mis algab nõnda: "By 8000 B.C. there were probably about five million people on the globe. By 4000 B.C. this had increased to approximately 100 million. The most densely populated centre of growth was South-West Asia"; seejärel antakse mitmekülgne ülevaade läänemeresoome rahvaste etnilisest ajaloost (arheoloogilistest järkudest alates), suhetest oma mitte-läänemeresoome naabritega ning sellest, kuidas need suhted võiksid väljenduda vanasõnades; ühtlasi tuuakse andmeid nende mitte-läänemeresoome naabrite vanasõnaallikate laadi ja suuruse kohta. Lõpuks esitatakse väljaande enda tehniline kirjeldus. Omaette sissejuhatava osana on toodud statistiline hinnang läänemeresoome rahvaste omavahelise suhtlemistiheduse kohta ning ning läänemeresoome rahvaste suhtlemistiheduse kohta oma mitte-läänemeresoome naabritega PS-ainese põhjal (vt. lähemalt järgnevas, ptk. 8.6.6 ).
80-ndate aastate alul oli mõningast poleemikat Kuusi ja ta kaastööliste vahel selle ümber, kas sissejuhatuses antav etnilis-ajalooline taust peab olema nii avar, nagu Kuusi seda kavandas; selleteemalisi märkusi leidub ka Kuusi kirjades. Üldiselt võttis Kuusi põhjendatud vastuväiteid kuulda, kuid ses osas jäi enda juurde kindlaks: kui näiteks mõni brasiilia (raamatu?)kaupmees satub raamatut lehitsema, näeb märksõnu "Soome", "Eesti" jne., ning küsib endalt, mis need sellised on ja kus asuvad, siis peaks ta raamatust neile küsimustele vastused leidma.
F.
Kommentaarid, konkordantsid, registrid jm. lisad Teose lõpus on tosinkond registrit jm. lisaosa:
PS-il on üksainus suur puudus: tasse pole ära mahtunud kaugeltki kõik läänemeresoome vanasõnaparalleelid. 900 favoriitvanasõna näol oli publitseeritud tegelikult vast 1/3 kogu olemasolevast läänemeresoome paralleelainest, seejuures kõige stereotüüpsem, internatsionaalsem, "üld-põhjaeuroopalikum" osa, kus suurtelt naaberrahvastelt laenatud ainese osakaal on hästi suur, ja välja on jäänud kõik vähemproduktiivsed kihistused, mis aga puht-läänemeresoome uurimisväljas oleksid ehk just kõige kõnekamad ja huvitavamad.
Kuusi oli PS-i ilmumise ajal 71 aastat vana, ta oli kindlalt otsustanud, et läänemeresoome favoriitide köide jääb selle projekti juures temapoolseks luigelauluks, ja ta viis oma otsuse ka täide. Meie, PS-i teised asjaosalised olime alul lapsemeelselt veendunud, et tööd õnnestub Kuusi eemalejäämisest hoolimata peatselt jätkata ja enam-vähem endises tempos lõpule viia, ning saatsime mõlema maa instantsidele mitmeid sellekohaseid memorandumeid. Eesti osapool oli ehk eriti tugevasti nende illusioonide meelevallas, sest just Eestis oli tehtud eeltöid võrreldamatult suuremas mahus, kui neid PSis tegelikult on ära kasutatud: tosin köidet publikatsioone, suur hulk juba fikseeritud läänemeresoome jm. paralleele Vaina Mälgu raamatuis, eesti-soome ja eesti-vene vanasõnavastete kartoteegid jne. Projekti väljasuremine näis liiati mõttetu ja traagiline seetõttu, et läänemeresoome väljaande üldprintsiibid, tüübiartikli tehniline mall, registrite jm abiinfo süsteem (sh. analüütiline tabel) olid selgesti ja üheselt välja töötatud ning PS-i najal ka praktiliselt järele proovitud ning töö taaskäivitumisel olnuks neid äärmiselt lihtne järgida. Kuid pikkamööda hakkasid illusioonid hajuma. Soome folkloristikas toimunud prioriteedimuutuste tõttu jäi asi venima, varsti lahkus SKS-i rahvaluulearhiivist ka Kari Laukkanen, kes oli Kuusi kõrval olnud projekti kandvamaid mehi. Eesti töörühmas nihkus huvikese 1980-ndate aastate lõpul samuti teisale, mõistatuste juurde, ja kümnendivahetusel olid projekti jätkamise väljavaated muutunud pelgalt teoreetiliseks.Reaalsemad lootused hakkasid taaselustuma alles 1993. a. sügisest peale, mil pidasime Pentti Leinoga eeldialoogi PS-projekti tuleviku teemal. Panin ette, et Eesti pool võiks tema käsutuses olevate publikatsioonide, paralleelikartoteekide jm. allikate abil taasalustada tööd ja jätkata seda mõnda aega ühepoolselt, kuni Soomes suudetakse leida rahalisi vahendeid uue meeskonna komplekteerimiseks ja töösse lülitamiseks. 1994. a. suvel asuski Tartu parömioloogiarühm (Ingrid Sarv, Rein Saukas, Anne Hussar ja mina) läänemeresoome vanasõnade teema juures uuesti tööle ja sai selleks tööks aastail 1994 ja 1995 tänuväärset abi Avatud Eesti Fondilt.
1995. a. maikuus arutati läänemeresoome väljaande jätkamise perspektiive, võimalikku ajakava, finantseerimisallikaid jmt. Tartus Pentti Leino, Pekka Hakamiehe ja Eesti parömioloogide osavõtul. Soome kollegid veendusid, et eestlastel on tõsi taga ja töö prognoos kipub vägisi optimistlikuks. Leiti ka, et poleks õige piirduda läänemeresoome ühisainese pelga publitseerimisega ning otsustati vormistada projekt "Pohjois-Euroopan kansojen yhteisten sananlaskujen vertaileva tutkimus", mis kätkeks ka olulist uurimuslikku komponenti, ja esitada Suomen Kulttuurirahastole taotlus selle rahastamiseks. Projekti planeerimise ja selle täitmise teadustaseme eest tehti vastutavaks Soome poolelt Pentti Leino, SKS-i rahvaluulearhiivi juhataja Pekka Laaksonen ja Pekka Hakamies, Eesti poolelt Arvo Krikmann. Lepiti kokku, et Eesti parömioloogid jätkavad PS-i jätkuköidete ettevalmistustööd ja annavad oma töötulemused (sisuliselt käsikirjatooriku) arvuti-andmebaasi kujul Soome asjaosalistele täienduste tegemiseks. Aastail 1996–1998 ongi Suomen Kulttuurirahasto tänuväärselt toetanud oma stipendiumidega Eesti poole tööd läänemeresoome vanasõnaprojekti juures. 1996. a. sügisel sai ka Soome meeskond (Pekka Hakamies, Outi Lauhakangas, Eija Hukka, Kari Laukkanen) projektis osalemiseks stipendiumi Soome Teaduste Akadeemialt. Sellega olid taastatud kõik eeldused Soome-Eesti vanasõnaprojekti täistähenduslikuks jätkamiseks. 1997. aastast alates on töö jätkunud täistempos mõlemal pool lahte ja käesoleva, 1999. a. lõpuks on oodata läänemeresoome vanasõnade väljaande kahe jätkuköite valmimist. Väljaanne järgib põhiosas Kuusi poolt väljatöötatud tehnilis-metoodilisi malle. Oleme neil aastail pidanud koos Soome poolega arvukaid töökoosolekuid ja sümpoosiumi, ka vahetame Helsingi rühmaga pidevalt meile, arutades jooksvaid probleemjuhte ning lahendades vähemad küsimused ruttu ja operatiivselt. Ma ei suuda siiani ohjeldada vaimustust mõeldes, kui drastiliselt hõlpsaks on muutunud lävimine muu maailmaga arvutite ja interneti olemasolu ning nõukogude võimu puudumise tõttu. Lisaks sidepidamisele hõlbustavad ja kiirendavad arvutid oluliselt käsikirja tehnilist vormistamist, võimaldavad teha operatiivselt kvantitatiivseid analüüse, leida ja võrrelda tüüpide vm. nähtuste geograafilist jagunemist, teha levikukaarte, analüüsida tekste stiili-, struktuuri-, sisu- vm. tunnuste järgi. Projekti raames on kavas välja anda ka elektrooniline versioon läänemeresoome ühisvanasõnade andmepangast CD-ROM-il ning köite jagu uurimuslikke kokuvõtteid: teoreetilised käsitlused vanasõnatüübi mõistega seonduva problemaatika ning arhiivimaterjali ja folkloorse tõeluse vahekordadest; kvantitatiivne hinnang läänemeresoome rahvaste vanasõnarepertuaaride sarnasuse / erinevuse kohta, ülevaade eri stiilijoonte, süntaktiliste ja modaalsete stereotüüpide, metafoorsete jm. retooriliste mallide, temaatiliste dominantide esinemusest eri rahvastel jm. Need käsitlused suudavad loodetavasti anda lisateavet keele- ja kultuurikontaktide kohta Läänemere regioonis ning eri rahvaste mentaliteetides nähtuvate samasuste ja erisuste kohta ning ühtlasi selgitada kultuuriökoloogilisi faktoreid, mis võiksid olla soodustanud või takistanud teatud vanasõnade levimist teatud kultuurialadele.Meenutame lõpetuseks veel seda, et ka läänemeresoome projekt ise oli Kuusi poolt mõeldud Põhja-Euroopa hüperprojekti esimese astmena. Kuusi algatus on ilmselt virgistanud viimastel kümnenditel parömioloogilist tegevust mitte ainult Soomes ja Eestis, vaid kaudselt ka Lätis ja Leedus. Mainitagu kasvõi selliseid väljaandeid ja uurimusi, nagu Elza Kokare tööd "Divu tautu dzīves gudrība" (1967), "Latviešu un lietuviešu sakāmvārdu paralēles" (1980) ja "Latviešu un vācu sakāmvārdu paralēles" (1988) ning Kazys Grigase teaduslik antoloogia "Patarlių paralelės" (1987), kus leedu vanasõnadele on toodud rikkalik rahvusvaheline paralleelaines ja ulatuslikud kommentaarid. Praegu on Grigase juhitav töörühm lõpetamas leedu vanasõnade täielikku teaduslikku väljaannet.
Loodetavasti ei jää baltlaste tähtsad publikatsioonid lihtsalt "asjadeks iseeneses", mis ei suubu enam mingisse suuremasse jõkke ja selle kaudu maailmamerre. Baltlaste töödes sisalduva aine internatsionaalne kiht on juba inkorporeeritud Kuusi ja Lauhakanga globaalpanka, kuid tahaks loota, et nad leiavad oma koha ka Põhja-Euroopa projekti kontekstis. See on aga juba veidi kaugema tuleviku muusika.
Töö läänemeresoome vanasõnade alal ei ole piirdunud publikatsioonidega. Nimetaksin siin vaid mõningaid esileküündivamaid töid, esmajoones neid, kus vanasõnu käsitletakse nimelt läänemeresoomelise ainena, st. geneesi, leviku- ja laenusuhete jms. aspektist, mitte lihtsalt kui vanasõnu vanasõnade hulgas.
Matti Kuusi töö "Suomalaista, karjalaista vai savokarjalaista? Vienan ja Pohjois-Aunuksen sananlaskut ja Kalevalan runojen alkuperäkiista" (1978).
Soomes, nagu teada, on juba üle 100 aasta peetud vaidlusi Kalevala hälli või algkodu asupaiga ümber. Kuigi sel ja eelmisel aastasajal on Karjala olnud tõepoolest kalevalatraditsiooni põhiala ja -allikas, on Aksel Borenius juba oma aastail 1871–1873 ilmunud töödes väitnud, et ajaloolisi ja keelelisi seiku silmas pidades on põhjust oletada, et kalevalarunod on siiski tulnud Karjalasse nimelt lääne poolt, st. Soomest, mitte vastupidi. Borenius toob oma väite kinnituseks järgmised argumendid:
Pekka Hakamiehe doktoriväitekirja publikatsioon Venäläisten sananparsien vaikutus karjalaiseen ja suomalaiseen sananparsistoon (1986).
Vene põhimaterjaliks on V. I. Sreznevski poolt a. 1903 Velikaja Guba nimelisest külast Äänisjärve põhjapoolsest otsast leitud käsikiri, millest põhiosa on avaldatud M. Meltsi, V. Mitrofanova ja G. Šapovalova koostatud kogumikus "Ïîñëîâèöû, ïîãîâîðêè, çàãàäêè â ðóêîïèñíûõ ñáîðíèêàõ XVII–XX âåêîâ" (1961). Töö sisaldab peale asjaomaste rahvaste ajaloolisi kontakte ning keelesuhteid, parömioloogilise teooria põhiküsimusi jm. käsitleva sissejuhatava osa u. 300 vanasõnatüübi lühianalüüsi. Hakamiehe tööl on mitmeid olulisi erijooni: 1. Ta rõhutab jõuliselt seika, et paralleelide tekkel on printsiibis võimalikud kaks eri teed: sugugi mitte kõik vasted eri rahvastel ei seletu laenamise e. nn. geneetiliste suhetega, vaid on olemas ka nn. tüpoloogiline alternatiiv, mis põhineb spontaansel rööptekkel (generatio aequivoca e. generatio spontanea). Folkloristikas on olnud üsna tavaline, et viimane võimalus unustatakse sootuks ja kõiki eri rahvaste folkloorides ilmnevaid samandeid ja lähendeid kiputakse käsitama laenudena. 2. Ta paneb ütluste sisu analüüsile lootusi ka geneesisuhete indikaatorina, mis võiksid ilmutada erinevusi ja samasusi vaadeldavate rahvaste maailmapildis ja kultuuri olemuses. Kardan küll, et sellesuunalised katsed põrkuvad enamasti suurtele raskustele, mille hulgas üks ja oluline on vist infovaegus: a) meil pole piisavalt otseteavet ütluste tähenduste ja kasutamissituatsioonide kohta; b) oletatavasti esindavad produktiivsemad ainekihid suurelt jaolt rahusvaheliselt levinud ütlusi ja seega ka valdavalt "üldinimlikku" sisukomponenti, kultuurispetsiifiline komponent aga peitub (kui ta üldse võiks olla ekstraheeritav) esmajoones vähemproduktiivseis ainekihtides, kus sagedused on pahatihti ebapiisavad üldistuste tegemiseks. 3. Ta püüab kasutada tekstide keele- ja stiilitunnuseid abivahenditena vanasõnade algupära ja laenusuundade määratlemisel.
Kari Laukkase litsentsiaaditöö Kuusalun sananlaskut virolais-suomalaisessa perinnekentässä (1988).
Kuusalu kihelkonna ranna-ala on vist kõige soomemõjulisema folklooriga paikkond Eestis üldse ja Kuusalu vanasõnades on soome laenude osakaal pea suurusjärgu võrra suurem kui muudel eesti aladel. Kari Laukkanen on Kuusalu vanasõnu uurinud juba alates 1960-ndaist aastaist ning ta väitekiri sisaldab Kuusalu vanasõnafondi ulatusliku ja detailse analüüsi geneesi- ja laenuvahekordade aspektist ning lisaks sellele suurel hulgal üldteavet Kuusalu kihelkonna, selle etnilise ajaloo, murdekeele iseärasuste jm. kohta. Eriti oluline on ulatuslik taustinformatsioon Soome ja Eesti väliste rännete kohta, mis võiks sageli abiks olla folklooris ilmnevate vahekordade seletamisel.
Vaina Mälgu raamatute (VV, LV ja VeV) sissejuhatustes tehtud tähelepanekud läänemeresoome jt. naaberrahvaste folkloorisuhete kohta.
1. Suur osa neist vadja, vepsa ja liivi vanasõnadest, millel on olemas vastavalt vene ja läti paralleelid, on (veelgi üldisema) rahvusvahelise tuntusega. See tähelepanek võiks olla järjekordne tõend "Koskenjaakko-Kuusi efekti" paikapidavuse kohta (vrd. selle kohta ka SFL I, ptk. 5.1
ja siin eespool ptk. 8.2.3
). Sama näivad kinnitavat ka muud materjalid, sh. Gyula Paczolay töödes leiduvad andmestikud Euroopa, soome-ugri ja idamaade paröömilise ainese kohta. Vististi esindab see üht aspekti "zipfilikust" sagedusjaotusest, mis on omane samuti väga paljudele asjadele maailmas, sh. kindlasti folkloorifondide "tüübimõõtme" ja "tekstimõõtme" ning muudele "üksusmõõtme" ja "massimõõtme" vahekordadele. Folkloorse produktiivsuse juures tohib nähtavasti eristada "horisontaalset" ja "vertikaalset" dimensiooni (vrd. metafoorid hunnik on lai / hunnik on kõrge). Esimest neist on loomulik tõlgendada ruumilise leviku mõõduna, teise kehastuseks võiks olla nt. antud nähtust esindavate arhiivitekstide hulk, mis omakorda on paljude funktsionaalsete, esteetiliste jm. produktiivsusstiimulite ning kogumistöö enda karakteristikute resultant. Praktiliselt kõik mulle teadaolevad andmestikud ja vaatlused näivad kinnitavat, et folkloorse leviku horisontaal- ja vertikaalmõõtme vahel kehtib selge positiivne korrelatsioon, kuid ma ei oska vastata küsimusele, kas see seos on triviaalne või ei ole.
2. Mälgul on ka eritähelepanekuid üksikrahvaste kohta.
2.1. Vadja:
(1) Vanasõnarühmades, kus vene vaste puudub, on ainese läänemeresoomeline loomus (esmajoones kalevalamõõdulisus) märksa selgem kui laiemat levikutausta omavais rühmades.
(2) Eestis on kindel nn. vadjapärane kirderajoon (eelkõige Alutaguse) ja nn. vadjapärane Põhja-Tartumaa), kuhu tihti lokaliseeruvad läänemeresoomelise algupäraga vadja vanasõnade eesti vasted. VV lõpus on toodud 20 eriti ilmeka levikuga vadja vanasõna levikukaardid.
(3) Lõuna- ja Kagu-Eesti on vadja vanasõnade eesti vastete teine tüüpiline lokaliseerumisala.
(4) Vadja vanasõnade soome ja karjala vasted on levinud enamasti kas Soome-Karjala alal tervenisti või siis selle ala idaosas: Ingeris, Kagu-Soomes, Karjala kannasel, Laadoga- ja Põhja-Karjalas. Pelgalt Vadjas ja Soomes tuntud vanasõnadest on umbes 1/3 väga kitsa levikualaga, mis Soome poolelt haarab ainult Karjala maakitsuse ning Kesk- ja Lääne-Ingeri. Mälk rõhutab, et Kagu-Soome kultuurialal on olnud suur tähtsus läänemeresoome folkloorilaenude transiitalana (sealhulgas Eestist Soome ja vastupidi). Sama kinnitavad ka Laukkase Kuusalu-ainest johtuvad järeldused.
2.2. Liivi:
(1) Kui liivi vanasõnadel on läti ja ühtlasi läänemeresoome vasted, on läti vasted liivi tekstidega sõnastuse poolest sarnasemad kui läänemeresoome omad. On väga palju otseseid läti laene, mis ajaloolis-geograafiliselt (sh. arvestades liivlaste pikaajalist kakskeelsust) on ka ootuspärane.
(2) Liivi vanasõnade eesti vasted on üsna tüüpiliste lokalisatsioonipiltidega (kui jätta arvestamata üle-eestilise või peaaegu üle-eestilise levikuga juhud):
a) Lõuna-Eesti;
b) Lääne- ja Lõuna-Eesti;
c) Saaremaa ja Lõuna-Eesti;
d) Lääne-Eesti;
e) Saaremaa üksi.
Paralleelid Lõuna-Eestiga võivad olla tekkinud ka läti laenude vahendusel ja Kagu-Eestiga läti või/ja vene laenude vahendusel. Mälk arvab, et ka Saaremaa osalus võib peegeldada lätlaste ja eestlaste vahelisi maitsi või meritsi toimunud kontakte.
Läti paralleel aga ei esine sugugi kõikjal, kus eestipoolne levik haarab ka Saaremaa. Mälk viitab O. Looritsa arvamusele, et praegused ühisjooned Lõuna-Eesti ja Saaremaa folklooris võivad mõnel juhul olla seletatavad nende piirkondade sildumisega just Liivi ala kaudu — juba enne sakslaste vallutusi, kui liivlaste oletatav asuala oli väga suur, haarates terve Riia lahe idaranniku ja Kuramaa. Mälk arvab aga, et see Looritsa arvamus ei kehti nii hilisaegse ainese juures, nagu seda on liivi vanasõnad ja nende paralleelid, ning see arvamus tundub ülimalt usutav. Paralleelid, kus eestipoolne levik piirdub Saaremaa ja Lääne-Eestiga, seletuvad ilmselt pidevate kokkupuudetega Kuramaa asukate ja Eesti saarlaste vahel (kalurid, hooajatöölised jne.).
(3) Mälk märgib, et üldiseltki on liivi vanasõnade puht-läänemeresoomeline spetsiifika palju väiksem kui ülejäänud rahvastel, välja arvatud ehk vepsa.
2.3. Vepsa:
(1) Absoluutarvudes enim on vene vasteid, tihti võivad need olla otse- või toortõlked, mille kuuluvus vepsakeelsesse folkloori on küsitavgi. Kakskeelsetes sootsiumides on sellised situatsioonid muidugi üsna igapäevased.
(2) Eesti vasteid omavate vanasõnade hulgas on palju selliseid, kus eestipoolseks levilaks on Kirde- ja/või Kagu-Eesti. Mälgul on kindlasti õigus, kui ta arvab, et need paralleelid ei kajasta mingeid vepsa-eesti kunagisi otsesuhteid, vaid pigem vene laenude tüüpilisi lokalisatsioone Eestis.
(3) Vepsas tuntud üld-läänemeresoomeliste vanasõnade levik küünib enamasti läänemeresoome areaalist väljapoolegi, sealhulgas on neil reeglina vene paralleel. Mälk loetleb küll ka juhtumeid, mis on eelmise reegliga vastuolus, s.t. vanasõnad on tuntud vaid läänemeresoome rahvastel ja mitte-läänemeresoome paralleele neile ei leidu.
Näiteks olgu rühm vepsa+eesti+vadja+karjala+soome, mille eesti vasted on:
Pojast on poolgi turva, tühi turv on tütrest (EV 8931);
Täna härg, homme nälg (EV 12381);
Hea annab vähestki, paha ei anna paljustki (EV 897);
Kesse merd võib kirvel täütä (EV 6720);
Ei kaguta suve ega talve saa (EV 2910).
(5) Mälk, nagu Hakamieski, rõhutab ka vepsa ja karjala materjali suurt ühisosa, sealhulgas keelte endi lähedust. Vene laenude roll on sellegi ühisosa tekkes ilmselt hästi suur.
Minu mõned statistikad, nt. töödes Some Statistics on Balto-Finnic Proverbs (1985) ja "Statistilisi vaatlusi populaarsemaist läänemeresoome vanasõnadest" kogumikus "Rahvaluulest (1987, lk. 76–124) samuti PS, lk. 29–36.
Nagu nägime, on põhiosa läänemeresoome vanasõnade senisest uurimisest keskendunud tüübitasandile, st. üksikute vanasõnatüüpide uurimisele. See on iseendast väga loomulik, silmas pidades etümoloogilise (geneetilise) uurimistöö enda eesmärke kui ka soome koolkonna uurimisparadigmat, mis on olnud selle töö juureks või taustaks. Tüüp on folkloori põhiüksus ja vanasõnatüüpide uurimine peab kindlasti jääma esiplaanile ka tulevikus. Teisalt on üksiktüüpide uurimine mingis mõttes puude uurimine ilma metsa uurimata. Olen mõnedes 80-ndate aastate algupoolel tehtud katsetes üritanud harrastada umbes teist äärmust — n-ö. uurida metsa ilma puid uurimata. Neis on põhiprobleemiks olnud võimalikult objektiivsete meetodite leidmine absoluutsageduste hindamiseks ja võrdlemiseks ainemassiivides, mis jagunevad väga ebaühtlase suurusega osahulkadeks. Printsiibis kõiki folklooristatistikaid komplitseerib see, et pole võimalik teha korduskatseid ega kasutada ühtlase suurusega ainevalimeid.Kaks lihtsat menetlust, mida olen senistes ja siinseis statistilistes vaatlustes kasutanud, on
1) nn. kolligatsioonikoefitsientide arvutamine valemist
(A∩B märgib nähtuste A ja B vahelise ühisosa suurust, Σtab — tabelinäitude kogusummat läbi kõigi ridade ja veergude, ΣA — nähtuse A summarset sagedust ja ΣB — nähtuse B summaarset sagedust; kui λ = 1, siis on sündmused A ja B teineteisest sõltumatud; kui λ > 1, siis on A ja B seos positiivne, kui λ < 1, on seos negatiivne)
1. joonisel toodud kuusnurk näitab läänemeresoome rahvaste sisesuhteid:
2. joonis püüab kujutada läänemeresoome ja mitte-läänemeresoome naaberrahvaste suhete pilti tervikuna:
Nagu öeldud, on Tartu parömioloogiarühm aastail 1994–96 võtnud kokku läänemeresoome paralleelid sellele osale eesti vanasõnaainest, mis PS-ist puudub. Uusi vanasõnatüüpe, kus eesti on üks asjaosaline, selgus olevat u. 2900. PS-is oli esindatud kõikekokku u. 1300 eesti tüüpi, nii et läänemeresoome vasteid omavate eesti vanasõnade koguhulk on praeguseks tõusnud u. 4200-le.
Üks küsimusi, millele olen juba kaua aega tahtnud saada kasvõi põhimõttelistki vastust, on see: kas läänemeresoome vanasõnafondide vaheliste suhete statistikas on võimalik laskuda tervikrepertuaaride tasandilt veel alamale, nt. tasandile kihelkond / naaberrahvas või isegi kihelkond / kihelkond? Esimesed katsed selles suunas tegime Tartu Ülikooli diplomandi Katrin Mikuga 1995. a. kevadel, kui meie käsutuses ei olnud veel läänemeresoome paralleelmaterjali uut osa. Sellest hoolimata ei tundunud tulemused lootusetuina ja 1996. a. kevadel tegin uue ringi katseid, kus enamik vahepeal lisandunud materjali oli juba arvesse võetud. Eesti kihelkondade seosetihedused karjala ja mitte-läänemeresoome naabrite ainega on küll arvutatud ainult PS-is leiduva materjali põhjal, kuna juurdetulnud läänemeresoome ühistüüpide mitte-läänemeresoome vasted on alles välja selgitamata, eesti-karjala paralleelid küll leitud, kuid statistikasse liitmata. Toome järgnevas ainult tulemkartogrammid (ilma massiivsete arvandmeteta) Eesti kihelkondade ning läänemeresoome jt. naaberrahvaste vanasõnaainete seosetiheduste kohta. Tehniliselt on eesti-läänemeresoome (v.a. karjala) kartogrammid esitatud 4 kaardist koosnevate blokkide kaupa, mille komponendid on järgmised:
Suhted soome vanasõnadega
Suhted liivi vanasõnadega
Suhted vepsa ja vadja vanasõnadega
Suhted karjala vanasõnadega
Suhted mitte-läänemeresoome naaberrahvaste vanasõnadega
Kordame üle, et siin refereeritud eksperimendi ainsaks eesmärgiks oli saada vastus küsimusele, kas läänemeresoome vanasõnafondide vaheliste suhete statistikas on võimalik minna tervikrepertuaaridest ja -rahvastest detailsemate vahekordade vaatlemisele. Söandaksin nüüd arvata, et see vastus on põhimõtteliselt jaatav.
Praeguses tööjärgus on ilmselt vara püüda anda läänemeresoome vanasõnaväljas ilmnevaile geograafilistele vahekordadele ajaloolisi, majanduslikke, keelelisi, demograafilisi vm. seletusi. Kardan koguni, et folkloori ja tõeluse suhete paikapidavam eritelu tervikuna (sealhulgas geneetiliste ja laenusuhete lõikes) nõuab märksa suuremate infohulkade kasutamist kui seda on üks või teine konkreetne folkloorižanr.