9. TÖÖ MÕISTATUSTE JA KÕNEKÄÄNDUDEGA
9.1. EESTI MÕISTATUSTE TEADUSLIK VÄLJAANNE
9.1.1. Koostamisloost ja problemaatikast 		9.1.2. Eesti mõistatusfondi koondkarakteristikuid
9.2. TÖÖ KÕNEKÄÄNDUDE JA FRAASIDEGA
Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Ptk. 7 | Ptk. 8 | Kirjandus


9.1. EESTI MÕISTATUSTE TEADUSLIK VÄLJAANNE

9.1.1. Koostamisloost ja problemaatikast

1988. aastal, kui EV köited olid täielikult ilmunud, läänemeresoome väljaande jätkamise perspektiivid aga endiselt ähmased, hakkas Tartu parömioloogiarühm tegelema EV-ga analoogilise mõistatuste väljaande (edaspidi: EM) ettevalmistamisega — alul muude muga ja aega parajaks tehes, kuid juba 90-ndate aastate algusest päris tegelikult ja intensiivselt. Väljaande valmimise tähtajaks on pandud aasta 2000 ja see peab ilmuma eesti folkloori fundamentaalväljannete sarjas "Monumenta Estoniae Antiquae". Töös on seni osalenud Rein Saukas, Anne Hussar, Arvo Krikmann ja Piret Voolaid, 1993. aastani ka Ingrid Sarv, kes on praegu juba pensionil.

EM-i, nagu EV-gi ettevalmistamise rutiinsed põhiprotseduurid olid:

1. Lisamaterjali hankimine: uuema või vahelejäänud arhiivimaterjali arvelevõtt ja kopeerimine, mõistatusi sisaldavate trükiallikate täiendav arvelevõtmine jms.

2. Tekstide rahvaehtsuse kontroll, st. trükistest kopeeritud või omaloomingulise ainese avastamine ja eraldamine. Nagu EV, nii ka EM-i juures kujunes see tööjärk ennustatavalt kõige aeganõudvamaks, kuigi eesti mõistatuste arhiivitekstide autentsustase on vanasõnatekstide omast tunduvalt kõrgem.

3. Mõistatustüüpide seesmine korraldus. Mõlemad väljaanded esitavad oma materjali tüpoloogiliselt, st. koondades kokku kõik "sama vanasõna" või "sama mõistatust" esindavad tekstid. Igat vanasõna- / mõistatustüüpi esindav allikmaterjal korraldatakse ka seesmiselt, püüdes järgida eelkõige kohalikke erivorme e. lokaalredaktsioone (olgu öeldud, et eesti mõistatuste lokalisatsioonid on koondkokkuvõttes märksa reljeefsemad ja efektsemad kui vanasõnade omad).

4. Tüübipiiride täpsustamine, tüübiliidete e. kontaminatsioonide leidmine ning dubleerimine jm. viimistlustöö.

EM-i ja EV ettevalmistamise mikroklimaatiline üldfoon oli diametraalselt erinev. Töö EV juures oli paljudel põhjustel pea algusest lõpuni üksainus kriisist kriisi liikumine (EV taustadest ja koostamiskäigust lähemalt vt. eespool, ptk. 8.2 ). EM-i koostamiskäiku pole olnud segatud mingeid vähegi tõsisemaid ja põhimõttelisemaid probleeme.

Mõlemad väljaanded põhinevad tehniliselt ERA tüpoloogilistel žanrikartoteekidel, mille rajajaks oli Erna Normann. Kuid mõistatuste kartoteeki hakati rajama 30-ndate aastate lõpupoolel ja see viidi ka lõpule (v.a. ehk tüübisisene detailkorraldus, mida siis ei peetud vajalikukski). Normann oli tollal oma parimais 30-ndates, ta vaim oli erk ja mälu terav ning tema ristviidetest, mis osutavad leksikaalseile või struktuurilistele sarnasustele eri mõistatuste vahel, on EM-väljaande tegijail olnud ülehindamatu abi. Vanasõnakartoteegi tegemine aga jäi sõjale jalgu, see oli EV-projekti alul (aastal 1964) alles üsna pooleli ja lõpetati tegelikult alles EV-meeskonna poolt väljaande ettevalmistamise käigus. Kuid lõppkokkuvõttes on mõlema lühivormiväljaande kõrvaltulemuseks žanrikartoteegid, mis on ERA omadest paremaid kui mitte parimad nii arhiivimaterjali täieliku esindatuse kui ka korraldustaseme poolest.

EV- ja EM-meeskondade põhituumik on sama ja EM-tööd alustades oli meie käsutuses kogu EV juures saadud (küll suuresti negatiivne, kuid ehk seda õpetlikum) kogemuspagas. Algusest peale oli teada, millised etapid töö peab läbima ja kui palju need umbes aega nõuavad. Erinevalt EV-st, mille esialgseks valmimisajaks oli määratud täiesti sinisilmselt kaks aastat (!!), oli EM-väljaande tarvis võimalik otsekohe garanteerida piisav ajavaru. Erinevalt EV-st pole väljaande ja originaalkogude vahel ajakääre: kui EV ei sisalda 1960-ndate aastate keskpaigast hiljem kogutud ainest, siis mõistatuste originaaltekstid on kopeeritud ning lülitatud tüpoloogilisse kartoteeki ja EM-i up to date (praktiliselt žanri eluea absoluutse lõpuni, sest eesti mõistatuste kliiniline surm on kõige järgi otsustades praeguseks saabunud).

1992. a kevadel korraldasid Kirjandusmuuseumi ja Eesti Keele Instituudi folkloristid Eesti koolides tänapäeva õpilasfolkloori kogumise võistluse, mis tõi arhiivi väga suure hulga (ligi 27 000 lk.) uut materjali, sh. ligi 3200 "tavaliste" mõistatuste teksti ja ligikaudu 25 000 mõistatuste "perifeeriasse" kuuluvat teksti. See aines võimaldab saada huvitavat infot eesti mõistatuste praeguse staatuse kohta. Toimunud muutused on lühidalt öeldes sellised:

1) žanri "tsenter" (harilikud mõistatused) ja "perifeeria" (keerdküsimused, pildid jms.) on funktsionaalses ja produktiivsuse mõttes kohad vahetanud: endine perifeeria tradeerib elavalt ja lopsakalt, pärismõistatused seevastu on kõigi parameetrite lõikes taandumas ja kidumas;

2) triviaalse ainekihi osasagedus pärismõistatuste repertuaaris on kasvanud (resp. haruldasema osasagedus langenud); uute mõistatuste naturaalne suuline teke on vähene; mõistatusi õpitakse valdavalt raamatutest;

3) puhttekstoloogilisel tasandil on raamatuist päevselgelt mahakirjutatud tekstide osakaal neis kirjapanekuis erakordselt kõrge – u. 60%.

Vt. eesti mõistatuste nüüdisseisust lähemalt kirjutises "Lipitud-lapitud "Kommunaari" king" kogumikus "Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist" (1995).

EV ajal oli tehnoloogiliste unistuste tipuks elektrikirjutusmasin ja mõistatusete väljaannet tegema asudes kujuteldi, et selle väljaande profiil ja tehniline väljanägemine peaksid olema pea täiesti samased EV omadega. Kuid EM-i ettevalmistamise "teisel viisaastakul" jõudis IT-plahvatus Eestisse ja Tartu folkloristide üks kaugperspektiivilisi unelmaid on sestpeale olnud eesti folkloori täieliku andmebaasi rajamine. Mõistatustekstide autentsuskontroll lõpetati 1996. a. oktoobris ning nüüd seisis EM-meeskonna ees juba täiesti pakilisena leninlik küsimus "mida teha?". Kas asuda peatselt EM-väljaande käsikirja koostamisele, kasutades arvutit lihtsalt käsikirja enda vormistamiseks, ehk ka vajalike ümberjärjestuste, registrite jms. tegemiseks? Või toimida riskantsemalt, kuid strateegilisemalt: rajada arvutipank, mis sisaldaks praktiliselt kogu olemasoleva info eesti mõistatuste kohta (ja ühtlasi täidaks oma niši ERA juures kujunevas suures folkloori-andmebaasis) ja luua tarkvara, mis selle andmestiku põhjal vormistaks — täiesti omal jõul, korralikult ja kiiresti — EM-i käsikirja, tehes ühtlasi ka vajalikud statistikad jne.?

Teadsime, et Indrek Hein oli Eesti Keele Instituudi Roosikrantsi-poolel sõnastikutootmise ammuilma digitaliseerinud, nõnda et tarkvara sööb teatud viisil ettekorraldatud ja -märgendatud andmemassiivi ja väljastab tehniliselt tip-top käsikirja. Kuid teadsime ka, et meile vajalikku tarkvara ei õnnestu ilmselt n-ö. külast tellida ja exe-režiimil vmt. moel pimesi kasutada. Meil võib hiljem tekkida tahtmine mõnesid üksikasju muuta ja see tähendaks uute konsultatsioonide alustamist. Ka juhtub andmete sisestamisel paratamatult igaliiki näpukaid ja on raske ette näha, kuidas programm peaks neile reageerima. Tarkvara häälestamisaeg, mille kestel programmi autor peaks meile operatiivselt kättesaadav olema, kujuneks tõenäoliselt üsna pikaks. Ja üldse — küla asjad aetakse külmalt, nagu teada. Ja andmebaasisüsteemide juurde kuuluv tarkvara polegi üldiselt mõeldud nüansseeritud formaatimiseks, nagu teada.

Kujutelm, mille juurde 1997. a. suveks jõudsime ja mida läbi töötama hakkasime, oli selline: andmebaasi lähtevormiks saab olema lihtsalt suur-suur kimp Word'i tabeleid ja vahend, mille abil tabeliandmetest toodetakse käsikiri, saab olema lihtsalt üks Word'i makro. Keegi meist ei osanud sel hetkel ette öelda, kas WordBasic kätkeb piisavalt vahendeid kõigi meie soovide rahuldamiseks või annab mingis eriti olulises asjas otsad. Paarinädalase katsetamise järel oli selge, et midagi fataalset ei juhtu ja pärast suvepuhkust algas andmetabelite sisestamine. Selle töö tegid u. pooleteise aastaga ära Anne Hussar ja Piret Voolaid, Rein Saukase hooleks jäi tüüpide lõpliku redaktsioonilise liigenduse ja redaktsioonitähiste määramine. 1999. a. kevadeks oli andmebaas valmis (vajab küll veel väikest korrektuuri ja viimistlust murdekeele ühtlustamise jm. mõttes). Kui andmetabeleis pole vigu, võtab EM-väljaande materjaliosa käsikirja tootmine aega paar ööpäeva, mitte enam.

Arvame siiski, et eesti mõistatuste "paberipealne" publikatsioon ei peaks olema EV-ga täpipealt samane tekstivariantide ja lisaandmete enam-vähem tühjendav loetelu (tekstide jm. andmete tühjendava leidmise tagab arvutipank), vaid pigem mõistatustüüpide lühimonograafiate korpus, mis pakuks küll rikkalikult ka tekste iga eesti mõistatuse kõigi peamiste redaktsioonide kohta, kuid ühtlasi annaks palju enamal määral kui EV teaduslikumat järku kokkuvõtteid ja analüüse mõistatuste lokaalredaktsioonide, päritolu- ja laenusuhete jmt kohta, sh rohkesti levikukaarte (sedalaadi kaarte, kokkuvõtteid jm. infot on hakatud koondama ka saiti "Egah kolgah uma kiil" ).

Olgu öeldud, et eesti mõistatusaines ise võimaldab sedalaadi analüüside esitamist märksa enamal määral kui vanasõnad, sest mõistatuste üldine produktiivsustase arhiiviaines on palju kõrgem ja vastavalt ka produktiivsete ja üliproduktiivsete tüüpide osakaal märksa suurem kui vanasõnaaines; samuti on mõistatuste sõnastus- ja tähendusvariantide geograafilised levikupildid märksa selgemad ja korrapärasemad kui vanasõnadel.

Toome illustratsiooniks fragmendid

1) eesti mõistatuste andmetabelist ja

1) makro vahendusel toodetud eesti mõistatuste väljaande käsikirjast .

9.1.2. Eesti mõistatusfondi koondkarakteristikuid

Olen raamatus SFL I väsimatult kurtnud, et pean eesti mõistatustest rääkima palju udujuttu, kuna žanri arhiivilised üldparameetrid pole teada, kasutama statistiliste hinnangute andmiseks "toortekstihulki", mitte aga rahvaehtsate tekstide hulki jne. Nüüd siis on võimalik öelda eesti mõistatuste arhiivifondi kohta juba üht-teist tegelikumat ja kokkuvõtlikumat (toodavad parameetrid võivad täpsustuste käigus ebaolulisel määral muutuda).

1. Eesti arhiivis on 2300 folkloorseks tunnistatud mõistatustüüpi e. "eri mõistatust". Võrdluseks meenutame, et EV-s oli 15 140 tüpoloogilist üksust (oma paar tuhat neist, tõsi küll, avaldatud in spe bona või honoris causa ega oma kardetavasti folkloorset kvaliteeti). Kui mitmeks tüpoloogiliseks üksuseks jaguneb eesti kõnekäändude ja fraseologismide aines (ja kas ta on üldse piisavalt homogeenne, et teda vaadelda ühtse žanrina), pole hetkel võimalik täpselt öelda. Fraseologismide nn. "üldosa" ja võrdluste-osa annavad kokku u. 12 350 tüpoloogilist üksust. Kuid siit on väljas nn. konsekutiiv- ja kontsessiivfraasid (Valetab nii et suus suitseb; Sadagu kas või pussnuge alla) jm. intensiivistav-hüperboolsed väljendid, samuti retoorilised tõrjevormelid e. reparteed (Mis kell on? — Masinavärk), naljasõnalised kaksikvärsid (Tere hommikust, tulin tammikust, tõin teile sooja sepikust), uuemad nn. killud ja paroolid, sõimu- ja tervitusvormelid, tekstid, kus fraseologismi esindab sõnapaaar või lühimetafoor, samuti suur hulk üheainsa tekstiga esindatud retoorilisi improvisatsioone. Ma ei imestaks, kui eesti kõnekäändude ja fraseologismide terviknimistu pikkus selguks olevat kuskil 20 ja 30 tuhande vahel.

2. Eesti allikmaterjalis on u. 81 200 rahvaehtsat mõistatusteksti. Meenutame võrdluseks taaski, et EV-s esinduvas vanasõnaaines oli vastav parameeter u. 84 000. Kõnekäändude ja fraseologismide autentsuskontroll on seni kahjuks tegemata, kuid kuna siin on keelekogudest pärinevate tekstide osakaal tunduvalt suurem kui eesti vanasõnade, liiati mõistatuste empiirikas, siis võib ennustada, et aine üldine autentsustase on kahe ülejäänud lühižanriga võrreldes tunduvalt kõrgem ja rahvaehtsate tekstide koguhulk kaugelt ülalpool 100 000 piiri. Küll on siin teistega võrreldes märksa problemaatilisem traditsioonilise ja improvisatoorse aine eristamine.

Seega võib nüüd juba senisest kindlamal alusel väita, et eesti mõistatusfond on "kitsa aluse ja kõrge istumisega" (arhiivitüübi keskmine suurus u. 34 teksti), vanasõnafond tunduvalt laiema alusega, kuid lamedam (tüübi keskmine suurus u. 7 teksti), kõnekäänu- ja fraasifond aga pea olematu kõrgusega laialivalgunud "loik": siin põrkub kasutaja alatasa juhtudele, kus täiesti igapäevasest fraasist on olemas vaid 1–2 üleskirjutust, ja see puudus on praegu kahjuks juba korvamatu.

3. Arhiivi- ja trükitekstide üldarv eesti mõistatuste kartoteegis on u. 134 100. Võrdluseks jälle sama parameeter EV-aine kohta — u. 162 500, lisaks veel vast 50–60 tuhat uuemast EV-järgsest arhiivimaterjalist pärit teksti, kokku siis kuhugi 220 000 kanti. Kõnekäändude ja fraaside fondi kogusuurus on kuskil nende kahe vahepeal. Igatahes selgub rahvaehtsa aine osakaal eesti mõistustekstide kogumassiivis olevat märksa kõrgem kui vanasõnafondis — u. 61% vanasõnade 52% vastu. Kõnekäändude kohta on selles plaanis esialgu võimatu mingit arvnäitu pakkuda.

4. Materjali sagedusjaotused kahes põhilõikes. Me saame nüüd mõistatuste andmed lisada muudele teadaolevaile.

Selle sarja 1. raamatus SFL I, ptk. 4 ja 5 (vt. ka ja ) oli juttu sellest, et kui me teeme tüpoloogiliste üksuste "suuruse" või "võimsuse" histogramme mingist naturaalsest keele- või folklooriainest (nt. sõnadest, vanasõnadest, mõistatustest), siis kalduvad need reeglina võtma nn. Zipfi jaotuse vormi. Ükskõik, kas kasutame üksuse võimsusmõõduna teda esindavate arhiivitekstide arvu, ta levikuulatust vm. (vrd. nt. graafikuid eesti vanasõnade kohta (tekstid) ja (kihelkonnad) — ülivõimsaid, suure sagedusega üksusi selgub fondis olevat nii või teisiti ülivähe, keskmisi keskmisel määral ja nõrku, vähesagedasi üksusi ülikülluses. Ja järsult enim tekib just ainukordse esinemusega üksusi.

Viimane seik näib keele või folkloori spetsiifikat arvestades paradoksaalne ja loomuvastane: ons üheainsa teatega esindatud pala üldse folkloor? või mida arvata üheainsa teatega esindatud sõna tegeliku levikuulatuse kohta?

On aga selge, et arhiiv pole elu, vaid elust tehtud valim ja sedalaadi sageduspiltides on tegelikult otsakuti kaks mõjurit — vastava aine enda tegelik võimsus ja selle aine talletatuse määr, nn. kogumistihedus. St. empiiriline sagedusnäit "1" esindab tegelikult ikkagi kas korduvusastet ">1" või "0". Viimane võimalus on eriti mõeldav just folkloori puhul: arhiivi võib tõesti olla sattunud kogujate endi poolt leiutatud või kelleltki kuuldud ainukordseid improvisatsioone. Kas me suhtume sedalaadi improvisatsioonidesse hea- või pahatahtlikult, loeme neid folklooriks või mitte, üks näib olevat ilmne: improvisatsioonid on folkloorse žanri jaoks (ja ehk ka laenulised jm. leksikaalsed neologismid keele jaoks) korvpallikeeles öelduna "pink" ning nende sugenemine arhiivimaterjali näitab žanri (või ka sõnavara) vitaalsena ning ta tulevikku optimistlikuna. Sagedusastmete "1"ja "2" suhe mõnedes seni äramõõdetud eesti ainetes nähtub järgmisest tabelikesest (murdeleksika puhul on võimsusmõõduks olnud kihelkondade arv, kust sõna on üles kirjutatud, ülejäänute puhul folkloorset tüüpi esindavate autentsete arhiivitekstide arv; suhe 3,12 saadakse näiteks niiviisi: sõnu, mida on üles tähendatud vaid mingist ühestainsast kihelkonnast, on murdearhiivis 31 184, kahest eri kihelkonnast noteeritud sõnu on 9992, nende jagatis on 3,12):

Murdeleksika 3,12
Vanasõnad 4,32
Mõistatused 2,04

Näib siis nõnda, et kuigi eesti mõistatuste"arhiivitüübid" on keskeltläbi vägagi suured, on mõistatuste "pink" teisalt tõesti lühike. See on vana ja praeguseks traditsioonist pea täiesti väljakidunud žanr, mis on loovutanud oma koha nooremale vennale — keerdküsimusele.

Zipfilikud hüperboolse käigujoonega graafikud, mis liuglevad alul vastu y-telge liibudes järsult allapoole ja pärast käänupunkti roomavad vastu x-telge liibudes peaaegu horisontaalselt paremale, on üsna igavad vaadata, seepärast esitame neist näidiseks ainult ühe ja värskeima — eesti mõistatusfondi põhjal tehtu:

Kihelkondade (või õigemini ühte x-intervalli sattuvate kihelkonnarühmade) histogrammid neist üleskirjutatud ainehulkade lõikes on teistsugust loomu — vt. järgnev joonis (vanasõnade histogramm on toodud ka raamatus SFL I, lk. 199):

Siin oleks nagu kõrvuti või osaliselt pealestikku kaks või enam normaaljaotusküüru ning kogu jaotuspildi raskuskese ja mediaan on selgesti vasakul — st. ainelt väga rikkaid kihelkondi näib olevat üsna vähe, ainelt väga vaeseid paiku on enam, kuid mitte enim; enim on suhteliselt vaeseid paiku. Ärgu huvitagu meid siinkohal see, millised on konkreetsed arvandmed ühel või teisel juhul, sh. kihelkondade kokkurühmitamise intervall (need on graafikutelt meelega kõrvaldatud), vaid sellise sagedusjaotuse mõeldavad tekkefaktorid.

On üsna loomulik oletada, et Eestis või kus iganes on olemas folkloorilt rikkamaid alasid (nt. perifeeriad, mis on vahendanud ka eri suundadest tulevat laenutransiiti) ja vaesemaid (nii on Lääne-Eesti teadaolevalt folkloorivaene, väidetavalt ka oma hernhuutliku mineviku tõttu). Kuid näib täiesti loomuvastane oletada, et üks ala võiks olla teisest märgatavalt vaesem oma sõnavara poolest.

Kuid otse loomulikult on neilgi graafikutel ülestikku tegelikkusfaktor ja kogumisfaktor. St. kui mingi murdesõna või mõistatus on kihelkonna K graafikus sees 0-näiduga, võib see tähendada, et see sõna või mõistatus on seal tõesti tundmatu, kui ka seda, et seda pole lihtsalt jõutud sealt üles kirjutada. Tundub, et jõuline parempoolne küür murdeleksika histogrammil peegeldabki mitte erilise sõnarikka kihelkonnagrupi olemasolu, vaid pigem tõika, et on välja kujunenud murdeliselt üldhuvitavaks loetav kihelkonnagrupp, mille liikmeid kogujad on alatasa ja muudest sagedamini külastanud. Mulle isiklikult jätab "mõistatuskihelkondade" histogramm siinsest kolmest üldse kõige naturaalsema mulje ja näib enimal määral peegeldavat traditsiooni tegelikku jõulisust ja vähimal määral kogumisseiku.

5. Eesti mõistatusfondi ajaline kujunemiskäik ja kogumisdünaamika. Tänu jutuks olnud andmebaasile on mõistatusest saanud vist esimene eesti folkloorižanr, mille kohta sedalaadi teave on võimalik esitada nii täielikul ja usaldataval kujul.

Eesti mõistatuste allikaloo võib jagada lühivormide allikaloo üldkontuure järgides nelja suurde perioodi:

1) 1660–1876 e. "Gösekenist Wiedemannini";

2) 1877–1917 e. "Wiedemannist Oktoobrirevolutsioonini";

3) 1918–1940 e. "esimese vabariigi" aeg;

4) 1941–1999 e. II maailmasõda ja sellele järgnev aeg tänini.

Eesti mõistatuste kogumisdünaamika on kujutatud kahel järgmisel histogrammil — alul nelja põhiperioodi lõikes, seejärel nende põhilise kogumisperioodi (1850–1999) kohta 10-aastaste intervallide kaupa:

6. Eesti mõistatuste kogumistihedus kihelkonniti on viimane andmekoond, mille saame siin esitada (vt. järgnev kartogramm: arvud tähistavad sadasid variante):

Näeme, et Setust korjatud mõistatusaines on küll lausa ülivohavalt ulatuslik, kuid üldiselt ei kinnita mõistatusžanr siiski üldreeglit "Perifeeriad on eesti folkloori kuldalad" nii selgelt kui mõned muud ained (nt. regilaulud või vanasõnad). Mõistatusaine geograafiline jaotuspilt (nt. Põhja-Pärnumaalt ja Põhja-Viljandimaalt pärineva aine üllatavalt suur hulk) sunnib mõtlema võimalusele, et ehk käituvad suuresti laenatavad ja suuresti kohapeal loodavad folklooriosad geograafilises plaanis otse põhimõtteliselt eri moodi.

9.2. TÖÖ KÕNEKÄÄNDUDE JA FRAASIDEGA

Fraseoloogia alalt võib sõjajärgsest Eestist nimetada kolme nime: Feliks Vakk, Agnia Reitsak ja Asta Õim. Feliks Vaka teoreetiliseks huvialaks oli eelkõige fraseologismide etümoloogia, genees, laenusuhted, samuti püsiva sõnaühendi olemus; ta tuntumaid raamatuid on "Suured ninad murdsid päid..." alapeakirjaga "Pea ja selle osad rahvalike ütluste peeglis" (1970) ja populaarne "Miks just nõnda" (1986), mis valgustab .... eesti fraseologismi geneesiküsimusi. Agnia Reitsak, hariduselt vene filoloog, on avaldanud töid peamiselt vene-eesti fraseoloogiliste suhete kohta (vt. ka ptk. 7 eelnevas). Asta Õimu senine suurim publikatsioon on "Fraseoloogiasõnaraamat" (1993).

Tartu parömioloogiarühma tegevusalast olid kõnekäänud ja fraseoloogia üldse pikka aega praktiliselt kõrvale jäänud. Ingrid Sarv angažeeriti läänemeresoome vanasõnaprojekti juurde mõni kuu enne seda, kui ta kaitses oma väitekirja "Eesti kõnekäändude alaliikidest ja funktsioonidest" I (1964), mis oli mõeldud pikema uurimustesarja esimese osana ja milles detailsemalt vaadeldakse kordustel rajanevaid ütlusi, püsivaid sõnapaare ja rahvapäraseid võrdlusi. Viimaste kohta on Sarv juba varem avaldanud eriuurimuse "Rahvapärane võrdlus kui kõnekäänu eriliik" (1960), samuti vähemaid kõnekäänuteemalisi kirjutisi. Töö vanasõnade juures katkestas selle suuna tema tegevuses aastakümneteks.

Eesti folkloristikas on termin kõnekäänud olnud hästi avarate piiridega ja tähistanud põhimõtteliselt kõiki traditsioonilisi mitteparöömilisi ütlusi, mille piire ja suhteid "ülespoole" (nt. vanasõnadega, retooriliste tõrjevormelite e. nn. repartee'dega, koomiliste mininarratiividega) ega "allapoole" (fraseologismidega, keeleliste metafooridega) pole keegi seni püüdnud selgitada. See pole mõistagi eestlastele geneetiliselt omane erijoon: ka nt. ingliskeelseist kirjutistest on võimatu saada selget aru, millised fraasid on just proverbial ja millised mitte, termini sprichwörtliche Redensart mõtestused Fr. Seileril ja O. Mollil on kardinaalselt erinevad jne.

Kirjandusmuuseumis asuv kõnekäändude kartoteegiks nimetatav ainemassiiv, kus peaksid leiduma koopiad kõigist eesti keele- ja folkloorikogudes leiduvaist mitteparöömiliste ütluste kirjapanekuist, on ehk veidi alla 200 000 teksti suurune. Põhiosa sellest oli kuni 1994. a suveni jaotatud lihtsalt üleskirjutuste pärinemiskohtade (kihelkondade) järgi, igasugune tüpoloogiline süsteem puudus ja materjali leidmine mistahes mittegeograafiliste tunnuste järgi oli saatanlikult vaevaline. Kuid 1994. a juulikuust õnnestus käivitada Eesti Teadusfondi ühe grandiprojektina töö, mille esmaeesmärgiks oli see kaos likvideerida ja seada kõnekäändude kartoteek samasugusesse tüpoloogilisse korda nagu vanasõnade ja mõistatuste omad. Projekt pidas vaikimisi silmas veel paari lisaeesmärki:

1) sillutada teed eesti kõnekäändude ja fraseologismide teadusliku väljaande ettevalmistamiseks;

2) käivitada loomulik rotatsioon parömioloogiarühmas, mille isikkoosseis oli selleks ajaks lootusetult vananenud, tagada eesti parömioloogia järjepidevus ja taastada Eestis fraseoloogia-alane uurimistöö, mis pärast A. Reitsaku ja F. Vaka surma (1974 ja 1987) on seiskunud.

Tööd ongi olnud võimalik jätkata veel teisegi ETF grandiprojekti raames, kus põhirõhk oli pandud juba uurimistööle. Nende projektide täitjateks on olnud eranditult noored lingvistid ja folkloristid, meeskond on aastate vältel vaheldunud, kõikekokku on neis osalenud Anneli Baran, Toomas Born, Tiit Konsand, Mari Sarv ja Katre Õim.

Töö senine kulg on olnud lühidalt järgmine.

1. Eeltööde etapil vaadati läbi eesti kõnekäändude kartoteek ja eraldati sellest

a) selgemini eristuvad alaliigid ja vormitüübid, nagu võrdlused, nii et- ja kas või -vormilised jmt. hüperboolid, tõrjevormelid, sõnapaaridel põhinevad ja lõppriimilised üksused, ühesõnalised metafoorid jms.;

b) kaardid, millel leidus 2 või enam eri teksti, mis tulevad edaspidi dubleerida lahku;

c) kogujate endi ilmne omalooming, samuti muu mittefraseoloogilist järku (sh. puhtkeeleline) aines;

d) tekstisülemid, mis olid juba varem tüpoloogiliselt kokku viidud (R. Põldmäe poolt 1930-ndail aastatel või eesti vanasõnade teadusliku väljaande ettevalmistamise käigus).

2. Järgnes kõnekäänumaterjali tegelik tüpoloogiline korraldamine: igast tekstist noteeriti teatud tehniliste lepete järgi üks kindel märksõna ja tekstid sorteeriti nende märksõnade järgi alfabeeti; seejärel viidi iga märksõna piires kokku sama tüpoloogilist üksust esindavad tekstid ja korrigeeriti dubleeringud eri märksõnade vahel. Praeguseks on eesti kõnekäändude tüpoloogilise korraldamisega praktiliselt lõpule jõutud (jääb lahendada veel mõningaid probleemjuhte ja teha kartoteegi lõplik tehniline vormistus).

3. Paralleelselt paberkartoteegi korraldamisega hakati tegema FoxPro-süsteemis tüübiregistriloomuseid (esialgu puhttehnilise abivahendina, kergendamaks tüpoloogiavigade leidmist), millest praeguseks on kasvatatud välja üsna detailne tüpoloogiline arvutipank, mis esindab u. 13 000 tüpoloogilist üksust e. u. 25 000 erinevat sõnastusvarianti e. u. 130 000 reaalset arhiiviteksti).

4. On alustatud eesti kõnekäändude ja fraseologismide uurimistööd. Kõik noored fraseoloogid on oma probleeme ja töötulemusi tutvustanud iga-aastastel noorte folkloristide konverentsidel Tartus. Kolm praegust täitjat on kaitsnud magistrikraadid — Katre Õim teemal "Eesti võrdluste süntaktiline struktuur" (1997), Anneli Baran teemal "Eesti keele fraseoloogia põhijoontest ja struktuurist" (1999) ja Mari Sarv teemal "Regilaulu poeetiline süsteem" (1999).

Vanem folkloor, sh. ütlustraditsioon on Eestis viimastel kümnenditel üha kiiremini taandunud. Selle asemele on astunud täiesti uus (nii allikate, loomepõhimõtete kui ka tüpoloogilise koostise poolest) kiht retoorikat, mis säilitab endas elemente ka varasemast, kuid saab toitu põhiliselt massiteabevahenditest, filmidest ja kirjandusest, on eri sootsiumides suuresti erinev ning külgneb tihedasti slängiga. Nende paroolideks, kildudeks vm. viisil nimetatavate üksuste käive on (eriti noorema generatsiooni kõnes) vohavalt intensiivne, kuid folkloristidel ja lingvistidel on seni kogutud vaid armetult vähe empiirikat, et neist mingitki üldettekujutust saada, liiati siis neid uurida. Mai Loogi "Esimene eesti slängi sõnaraamat" (1991) on selle uusainese tundmaõppimiseks tänuväärne allikas, kuid ta ajaline ja sotsiaalne representatiivsus ei ole eriti suur. Aaastail 1994–1995 korraldatud tudengifolkloori kogumisvõistlus tõi ka slängi ja kildude osas mainitavat lisa. Kuna see aines on aga äärmiselt päevakajaline ja lühiealine, siis peaks selle kogumise intensiivsus olema veel kordi suurem, kui tahame end varustada uurimistööks piisavas konditsioonis oleva empiirikaga.

Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Ptk. 7 | Ptk. 8 | Kirjandus