Piibel, Raamatute Raamat, on läbi ajastute tänapäevani olnud ammendamatuks loomelätteks kirjandusele, muusikale ja kujutavale kunstile. Piibel, mille enda juured on Ida folklooris, on omakorda rikastanud ka paljude Ida ja Euroopa rahvaste folkloorset traditsiooni, sh. retoorilist varamut. Piibel on olnud mitte üksi süžeede, motiivide, tüpaažide, vaid ka ütluste, fraseologismide, metafoorsete jm. kujundite tähtis allikas.

Eriti oluline allikas ja võimendaja on Piibel olnud didaktiliste ütluste (vanasõnade, paröömiate) jaoks. Paröömiate hulk Piibli eri osades on muidugi väga erinev. Mõned piibliraamatud, nagu hästi teada, ongi pea tervenisti õpetussõnade kogumid ja nende panus folkloorsesse paröömikasse on iseäranis suur. Näiteks apokrüüfide hulgas leiduv Jeesus Siiraki Tarkuseraamat sisaldab üle 60 sellise koha, mil on arhiiviandmete põhjal tüpoloogilisi vasteid eesti suulises vanasõnatraditsioonis. Vana Testamendi Õpetussõnades (rahvusvahelise nimega Proverbia, st. 'Vanasõnad'), on selliseid kohti u. 50, Psalmides (e. nn. Taaveti Lauluraamatus) ja Koguja raamatus kummaski 20 ümber.

Nimetame tuntumaid paröömiaid, mis neist raamatuist pärinevad või vähemalt vastavate piiblikohtadega geneetilises suguluses on. (Lühend EV tähistab vastet väljaandes "Eesti vanasõnad" (1980–1988))

● Osa neist tuleb ette mitmes eri piibliraamatus ning harilikult on seesugused eriti laialt levinud ka suulistes traditsioonides. Näiteks:

Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (Ps 7,16; Õp 26,27; Kg 10,8; Siir 27,27; vrd. EV 11835);

Ära mine rikkaga riidlema ega vägevaga kohut käima (Kg 6,10; Siir 8,1; vrd. EV 14433);

Issanda teed on imelikud (Ps 139,14; Siir 11,5; EV Ø);

Silm ei saa täis vaatamisest liidetes paralleelkomponentidega Põrgu ei saa täis hingedest ja Kõrv ei saa täis kuulmisest (Õp 27,20; Kg 1,8; vrd. EV 9203 ja 10467).

● Piibel võib olla laenanud või võimendanud suulistesse folklooridesse terveid ütluste paradigmasid (ja nende kaudu üldisemaid kujundimalle). Üks selliseid on nt. ütluste sülem, kus looduslikku või eetilist järku väärtusi seatakse ülemaks kullast ( ~ hõbedast ~ varandusest) või nendega samaväärseiks. Tarkus, mõistus, õpetus on sagedasemaid nende rikkusele eelistatavate asjade seas (vt. nt. Õp 8,11 ja 16,16; Saal Tark 7,8–9 ja 8,5; Siir 51,37; vrd. EV 11680, 14751, 7023). Eestis esindab seda ütluste sülemit ka vist kõigist kõige tuntum ja korratum Kalevipoja-sentents (XVI laulust): Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada, mis on hiljem kooliõpikute jm. trükiallikate toel omandanud ka mõningase suulise käibe (vt. EV 15124). Üsna tõenäoliselt olid Kreutzwaldile selle sententsi vormimisel prototüüpideks mõned piiblikohad, kõige pigemini ehk Siir 51,37, mis Anton Thor Helle 1739. a. tõlke järgi tsiteerituna kõlab nõnda: Võtke see õpetus vastu kui suur hõbevarandus ja pidage see kallimaks kui palju kulda. Sedasama malli ütlusi leidub Piiblis (ja on võidud sealt laenata) teisigi. Peale tarkuse võivad kullast ja rikkusest ülemateks väärtusteks olla veel aus või hea nimi (Õp 22,1; Siir 41,15; vrd. EV 481), hea nõu (Siir 40,27; vrd. EV 11980 ja 11979) jm.

Toome veel mõned näited tuntumatest paröömiatest, mis leiduvad neis neljas piiblimaardlas.

● Siirak:

Lahke suu võidab palju sõpru (6,6; vrd. EV 5285);
Töö kiidab tegijat (9,21; vrd. EV 12515);
Sõpra tuntakse hädas (12,11; vrd. EV 8735);
Mis rahu on libahundil koeraga ja rikkal vaesega (13,23; vrd. EV 5779);
Metseesel kõrbes on lõukoera roog ja vaene on rikka roog (13,24; vrd. EV 13078);
Kui rikas räägib, siis on ilm vait (13,29; vrd. EV 9433);
Ära usu igat juttu (19,15; vrd. EV 1991 D);
Kolm kõige hirmsamat asja: kui vaene on uhke, kui rikas valetab ja kui vana mees abielu rikub (25,2; vrd. EV 8423 ja 13061);
Kes noorelt ei kogu, see vanalt ei leia (25,3; vrd. EV 7577);
Ole rahul sellega, mis sul on (29,27; vrd. EV 1909);
Parem vaene ja terve kui rikas ja haige (30,15; EV Ø);
Täna mulle, homme sulle (38,23; vrd. EV 12387).

● Õpetussõnad:

Keda Issand armastab, seda ta karistab (3,12; vrd. EV 9615);
Laisk, mine sipelga juurde! (6,6; vrd. EV 5370);
Meest kiidetakse ta mõistuse järgi (12,8; vrd. EV 6616);
Kes ei pruugi vitsa, see vihkab oma poega (13,24; vrd. EV 14255);
Tasane kostmine pöörab tulise viha ja Kibe sõna kihutab viha (15,1; vrd. EV 3686);
Parem keet kapsaid rahuga kui nuumhärg vihaga (15,17; vrd. EV 8969);
Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (16,8; vrd. EV 8911);
Inimene mõtleb, aga Jumal juhib (16,9; vrd. EV 2114);
Uhkus tuleb enne langemist (16,8 ja 18,12; vrd. EV 12843);
Hall pea on vanaduse kroon (16,31; vrd. EV 810);
Rikkal on palju sõpru (19,4; vrd. EV 9427);
Riiakas naine on nagu läbitilkuv katus (19,13 ja 27,15; vrd. EV 6140);
Kes vaest aitab, see laenab Jumalale (19,17; vrd. EV 13034);
Kes kõverust külvab, see viletsust lõikab (22,8; vrd. EV 4909);
Laisal on alati lõukoer teel ees (22,13 ja 26,13; vrd. EV 5316);
Koer läheb oma okse kallale (26,11; kontaminatsioonis ütlusega Pestud emis läheb jälle porri püherdama ka 2Pt 2,22; vrd. EV 4106);
Ära kiida ise, las teised kiita (27,2; vrd. EV 3749);
Parem sõber, kes ligi, kui vend, kes kaugel (27,10; vrd. EV 11032);
Kotka tee taeva all, mao tee kalju peal ja mehe tee neitsi juurde on jälgedeta (30,19; ka Saal. Tark 5,10–12; vrd. EV 5946);

● Koguja:

Igal asjal oma aeg (3,1 ja 3,17; vrd. EV 420);
Kahekesi on soojem magada (4,11; vrd. EV 15092);
Töötegija uni on magus ja Rikas ei saa rahuga magada (5,11; vrd. EV 12581 ja 13110);
Kuidas tulnud nii läinud (5,15; vrd. EV 12124);
Parem targa laitus kui lolli kiitus (7,5; vrd. EV 11611);
Elus koer on parem kui surnud lõvi (9,4; väga üldtuntud Ida suulistes traditsioonides; EV Ø);
Kala ei tea, mil ta püütakse; lind ei tea, mil ta lastakse; inimene ei tea, mil ta sureb (9,12; vrd. EV 5922).

● Psalmid:
Jumal teeb kõik hästi (37,5; vrd. EV 2656);
Rikkust ei saa hauda kaasa võtta (49,17–18; vrd. EV 870);
Silmad on – ei näe, kõrvad on – ei kuule (115,5–7, ka 135,16–17 jm.; vrd. EV 4892 ja 10449);
Jumala vastu ei saa seista (130,3; vrd. EV 2520).

Vähemal määral on Vanas Testamendis paröömilist ainest mujalgi.

● Moosese raamatutes (eriti 5Ms) leiduvad nt. järgmiste tuntud ütluste prototüübid:

Magavat lõvi ära ärata üles (1Ms 49,4; 4Ms 24,9; väga levinud ka Ida rahvaste suulises traditsioonis; vrd. EV 6305);
Silm silma, hammas hamba vastu (2Ms 21,24; 3Ms 24,20; 5Ms 19,21; ka Mt 5,38; vrd. EV 10485; taas eriti Idas ülituntud samaväärse kättemaksu printsiip; kaasaegsete eestlaste hulgas näib algne tähendus olevat tuhmuma hakanud, nõnda et ütlusega märgitakse ka lihtsalt vihast, järeleandmatut vastasseisu);
Inimene ei ela ainult leivast (5Ms 8,3; EV Ø);
Kes teisele annab, seda Jumal õnnistab (5Ms 15,10; vrd. EV 306);
Meelehea teeb tarkade silmad pimedaks (5Ms 16,19; vrd. EV 4490 ja 9480);
Hoora palka, koera hinda (5Ms 23,19; ka prohvetitel, nt. Js 23,17 ja Hs 16,33; vrd. EV 4121, eriti red. C);
Härja suud ei pea kinni seotama, kui ta pahmast tallab (5Ms 25,4; ka 1Kr 9,9 ja 1Tm 5,18; vrd. EV 1824).

● Prohvetid, mis muidu küll retooriliselt ja stilistiliselt üliküllased, on paröömiate poolest siiski üsna kasinad. Enamtuntud ütlustest esinevad prohvetitel nt. sellised:

Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime (Js 1,3; vrd. EV 509);
Kas riist ütleb oma tegijale või savitükk pottsepale: miks oled sa mind teinud? (Js 29,16; ka Rm 9,20–21; EV Ø);
Raha ei ole leib (Js 55,2; vrd. EV 9447);
Jumala mõtted ei ole inimese mõtted (Js 55,8; vrd. EV 2544);
Kuidas ema, nõnda tütar (Hs 16,44; vrd. EV 649);
Kes tuult külvab, see tormi lõikab (Ho 8,7; vrd. EV 12222);
Lõukoera eest põgeneb, karu tuleb vastu (Am 5,19; vrd. EV 10801).

Vana Testamendi ja apokrüüfide muis osades on paröömiad üsna haruldased.

● 1. Saamueli raamatus tuleb ette nt. ütlus Inimene näeb, mis silma ees, aga Jumal näeb, mis südames (16,7; vrd. EV 2116) ja kuulus lendsõna Kas Saul ka prohvetite seas? (10,11–12 ja 19,24), mis vormilt pole päris vanasõnaline ja on kasutusel väljendamaks üllatust, eriti kui keegi on käitunud ootamatult õilsalt, ilmutanud seniolematuid võimeid, järsku kõrgesse ausse tõusnud vms., samuti ka juba originaalis (24,14) vanasõnaks nimetatav Õela käest tuleb õel töö (aga minu käsi ei pea su külge puutuma).

● Hiiobil esineb eesti rahvanaljandis ärapilatud vormel Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud (1,21; vrd. EV 2548) ning ütlused Kas härg iniseb oma sulbi juures? (6,5; vrd. EV 1843), Suulagi tunneb, mis süüa kõlbab ~ roa headust (12,11 ja 34,3; vrd. EV 10930) ja mõned muud.

Nimetagem veel paari tuntumat asja apokrüüfidest.

● Saalomoni Tarkuseraamatus (2,1) on kõrvuti Surma vastu ei ole ohtu ja Surnuteriigist pole keegi tagasi tulnud (vrd. EV 10744 ja 10743).

● Tobia raamatus (4,13) vanasõnade Kõrkus toob hukatust (vrd. EV 12841) ja Kõlvatu elu on nälja ema (vrd. EV 4394), samuti Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (12,8; vrd. EV 8911) vasted.

Uus Testament, eriti evangeeliumide-osa, on samuti hästi rikas õpetuslausete, allegooriliste mõistujuttude, laiendatud metafooride jms. poolest. Suur osa neist on öeldud või jutustatud Jeesus Kristuse enda suu läbi.

● Kristuse mäejutlus (Mt 5–7) ainuüksi on lisanud eesti ja muude rahvaste suulisse traditsiooni otse või kaude üle 20 vanasõna:

Ära pane küünalt vaka alla (5,15; ka Mk 4,21, Lk 11,33; vrd. EV 5202);
Kui sulle lüüakse parema põse peale, pööra ka vasem ette (5,39; EV Ø);
Kui vaestele annad, siis ära puhu pasunat (6,2; vrd. EV 13039);
Su pahem käsi ei pea teadma, mis parem teeb (6,3; vrd. EV 317);
Kus on su varandus, seal on su süda (6,21; ka Lk 12,34; vrd. EV 13682);
Silm on ihu küünal (6,22; ka Lk 11,34; vrd. EV 10477);
Ükski ei või kahte isandat teenida (6,24; ka Lk 16,13; vrd. EV 3026);
Ihu on enam kui riie, elu enam kui toidus (6,25; ka Lk 12,23; vrd. EV 1945);
Homne päev muretseb ise enda eest ja Iga päev saab omast vaevast (6,34; vrd. EV 1468 ja 9254);
Mis mõõduga te mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (7,2; ka Mk 4,24 ja Lk 6,38; vrd. EV 7055);
Teise silmas näed pindu, aga omas silmas palki ei pane tähele (7,3; ka Lk 6,41; vrd. EV 11889);
Ära viska pärleid sigade ette (7,6; vrd. EV 9326);
Kes palub, see saab; kes otsib, see leiab; kes koputab, sellele tehakse lahti (7,8; ka Lk 11,9–10; vrd. EV 8377 + 8147 + 4380);
Mida tahad, et teised sulle peavad tegema, seda tee sina teistele (7,12; ka Lk 6,31; vrd. EV 11858);
Põrgutee on lai, taevavärav kitsas jts. sõnastusvormid (7,13–14; ka Lk 13,24; vrd. EV 3912);
Puud tuntakse viljast ja Hea puu kannab head vilja ja paha puu paha vilja (7,16–18; ka Lk 43–44; vrd. EV 9102 ja 963).

● Evangeeliumide muis osades on samuti rohkelt folkloorsete vanasõnade lähtekohti või paralleele. Mainime tuntumaid neist:

Kel on, sellele peab antama, ja kel pole, selt peab võetama viimanegi (Mt 13,12; Mk 4,25; Lk 8,18 ja 19,26; vrd. EV 7795);
Ükski prohvet pole kuulus omal maal (Mt 13,57; Mk 6,4; Lk 4,24; Jh 4,44; vrd. EV 8990);
Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku (Mt 15,14; Lk 6,39; vrd. EV 8865);
Igaüks peab oma risti kandma (Mt 16,24; Mk 8,34; Lk 9,23 ja 14,27; ka Gl 6,5; vrd. EV 7850);
Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki (Mt 19,24; Mk 10,25; Lk 18,25; vrd. EV 2823);
Tervele pole arsti vaja (Mk 2,17; Lk 5,31; vrd. EV 11969);
Arst, aita iseennast! (Lk 4,23 ja 23,37; vrd. ka Mt 27,42 ja Mk 15,30; vrd. EV 389);
Töötegija on oma palga väärt (Lk 10,7; ka 1Tm 5,18; vrd. EV 12578);
Kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakse (Lk 12,48; vrd. EV 8310);
Kiri ei või valeks jääda ~ ei valeta (Jh 10,35; vrd. EV 3817).

● Apostlite Tegude raamat sisaldab vist üheainsa paröömia – Õndsam on anda kui võtta (20,35), kuid apostlite kirjades kohtume esmakordselt mõnede praeguseks hästituntud lausetega:

Surm on patu palk (Rm 6,23; EV Ø);
Olge rõõmsad rõõmsatega ja nutke nutjatega (Rm 12,15; vrd. EV 9922);
Mees on naise pea (1Kr 11,3; Ef 5,23; vrd. EV 6591);
Kurjad kõned rikuvad head kombed (1Kr 15,33; vrd. EV 4643);
Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma (2Ts 3,10; vrd. EV 12448);
Raha on kõige kurja juur (1Tm 6,10; vrd. EV 9500).

3.1.2. Piibliparöömiate suhetest folkloorsete vanasõnadega

Kõigepealt tuleks piiblipassuste ja folkloorsete vanasõnade vahekordade kohta mainida paari üldtõika.

Esiteks.

Nagu juba alul öeldud, on Piibli enda juured heebrea ja üldse Idamaade folklooris ning Piibel ei pea olema tingimata esmaallikas kõigile paröömiatele, mis siit lähtuvad. Eriti laia rahvusvahelise levikuga ütluste korral, kui neil on juhtumisi vasted ka Piiblis, on printsiibis alati võimalik, et nad on ikkagi levinud rahvalt rahvale peam. naturaalsel, suulisel, folkloorsel teel ning Piibel võib olla nende levikut ehk ainult mõnevõrra võimendanud. On teada, et piiblisententside kandumist suulisse traditsiooni on vahendanud mitmesugused vaheallikad, sh. antiiksete ja keskaegsete autorite teosed. Ka on piibliütlustele tüüpiline, et paljud neist käibivad suuliselt mitte originaalvormis, vaid keele- ja suupärasemaks mugandatud redaktsioonides. Toome paar näidet.

● Õp 16,9 tõlge Hellel (ja üldse vanemais trükkides) on: Inimese süda mõtleb oma tee peale, aga Jehoova kinnitab tema sammusid, eesti suuline normaalkuju aga Inimene mõtleb, Jumal juhib (EV 2114 red. Ab), soomlastel Ihminen päättää, Jumala säätää, sakslastel Der Mensch denkt, Gott lenkt, inglastel Man proposes, but God disposes jne.

● Teine koht veidi alamal (Õp 16,18) on Thor Helle tõlkes sõnastatud Kõrkus tuleb enne, kui maha rõhutakse, ja enne, kui keegi komistab, on ta iseennast täis, eesti suuline tavavorm (EV 12843) on aga Uhkus tuleb enne langemist, soomlastel Ylpeys käy lankeemuksen edellä, saksas Hochmut kommt vor dem Fall jne.

● Eesti Töö kiidab tegijat (EV 12515), mille vasteid on noteeritud väga paljudelt rahvastelt, läheb tagasi piiblikohale Siir 9,21 (või on igatahes sellega geneetilises seoses) – Helle tõlkes: Üks töö kiidetakse targa tegija käes ja tark rahvavalitseja omast kõnest.

● Lihane keel lõikab luise kaela (EV 5827) on mutatis mutandis tuntud kõigil läänemeresoome rahvastel, kes üldse on alliteratiivset ütlemislaadi viljelnud (st. ka soomlaste, karjalastel ja vadjalastel), ning on arvatavasti seostatav passusega Õp 25,15 – Helle tõlkes: Pitka meelega võib vürsti meelitada ja pehme keel murrab luid katki.

● Apostel Pauluse kirjades tulevad ette kohad, mille tõlked Hellel on järgmised: Kristus on igaühe mehe pea, aga mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea (1Kr 11,3) ja Sest mees on naise pea, nõnda kui Kristus on koguduse pea, ja tema on oma ihu õnnistegija (Ef 5,23). Nood on kindlasti prototüüpideks eesti folkloorsele vanasõnale Mees on naise pea (EV 6591). Kaasajal, mil kogu folkloor üldiselt kaldub komiseeruma, on seegi ütlus endale sappa haakinud mitmesuguseid humoristlikke jätke, misläbi on sugenenud redaktsioon Mees on naise pea, aga naine on mehe kael ja pöörab pead sinna, kuhu ta tahab, aga ka muid vorme, nt. Mees on naise pea ja naine on heeringa pea jts.

● Eesti Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (EV 9956) on kindlasti otselaen saksa ütlusest Reden ist Silber, Schweigen ist Gold. Viimase seost Piibliga on esmapilgul raske tuvastada, kummatigi viib Georg Büchmann oma raamatus "Geflügelte Worte und Zitatenschatz" (2. tr., Stuttgart, 1958) selle saksa vanasõna algupoole seosesse Psalmiga 12,7 (Helle tõlkes: Jehoova kõned on puhtad kõned kui selgeks sula/ta/tud hõbe sauese poti sees, mis seitse kord on ära sula/ta/tud) ja ütleb, et pole teada, kust pärineb lõpuots ...Schweigen ist Gold.
Pole raske märgata, et need jt. folkloorsed vormid eri keeltes on märksa sarnasemad omavahel kui oma võimalike Piibli-prototüüpidega.

Mõnd huvitavat paralleeli Piibli ja Ida folkloorsete vanasõnade vahel on nimetanud Uku Masing artiklis "Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris" (kogumik "Teoloogia ja kirik. Teoloogilisi artikleid /---/ EELK peapiiskopile Alfred Toomingale 70. sünnipäevaks", Tallinn, 1977). Eestikeelse tõlke järgi on üht neist raske tuvastada, teist sootuks võimatu. (Tõsi küll, mõlemad ütlused on Eestis ja lähikonnaski tundmatud.)

● 1. näide: Madu jälgib ~ sihib inimese jalgu ~ kaigast, inimene mao pead. Masing viitab ühele aseri üleskirjutusele (igatahes on ütlus tuntud ka Türgis) ja arvab, et see on üks neid juhte, kus Piiblis on kasutatud Ida suulisest pärimusest pärinevaid paröömiaid; ta ei usu, et aseri tekst võiks olla sugenenud kuidagi Piibli kaasabil. Asjaomane piiblikoht iseendast on 1Ms 3,15, kus Jehoova sõitleb madu, kes oli Eedeni aias keelitanud Aadamat ja Eevat sööma keelatud puu õunu. Selle koha tõlge Thor Hellel on: Ja ma tahan vihavaenu tõsta sinu ja naise vahele ja sinu seemne ja tema seemne vahele; seesama peab su pea rõhuma ja sina võtad temale kanda rõhuda.

● 2. näide: Koguja raamatus (11,1) leidub koht, mille Helle on tõlkinud järgmiselt: Läkita oma leiba vee peale, sest pitka aja pärast leiad sa seda jälle – ning teisalt on paljudel Ida rahvastel tuntud vanasõna, mis käibib mitmes redaktsioonis, nt. algustega: Tee head ja viska vette ~ merre... või Lase kala (tagasi) merre... ja lõppudega: ...kui kala seda ei hinda, hindab Jumal ~ rahvas ~ vesi või ...kui inimesed sellest teada ei saa, kalad ikka saavad. Masing mainib selle vanasõna noteeringuid aseritelt, kumõkkidelt, turkmeenidelt, samuti abhaasi, armeenia ja süüria jutukontekstidest (kindlasti tuleb see ette veel nt. kurdi, türgi, lesgiini, tadžiki, usbeki ja tatari allikates). Selle piiblikoha ja vanasõna seost on esmapilgul võimatu tabada, väidetavasti ka Piibli-originaali korral. Kuid Masing näitab hulga keerukate jutuparalleelide kaudu, et seos tundub olevat tõepoolest olemas.

Teiseks.

On mitmeid piiblikohti, millest lähtuvad rahvapärased vanasõnad on tõepoolest tuntud paljudes eri keeltes. Tervikuna on aga piibliparalleelidega ütluste kontingent eri rahvaste suulises traditsioonis küllalt erinev ning on küllalt vähe rahvaid, kelle arhiiviline jm. allikmaterjal üldse võimaldaks objektiivselt hinnata, millised piibliparalleelidega ütlused antud rahva hulgas suuliselt käibisid, liiati seda, millal nad suulisse käibesse juurdusid, kui populaarne üks või teine neist on olnud jne.

Marksistlikud autorid on üha ja üha väsimatult toonitanud, et kuna varasemate vanasõnapublikatsioonide koostajad on sageli ise olnud vaimulikud, siis on nad püüdnud oma raamatuisse n-ö. sisse sokutada mitmesugust Piiblist pärinevat vm. religioosse sisuga ainest, mis tegelikult polnud suulises traditsioonis kodunenud. Et nad seda püüdsid, selles on marksistidel tuline õigus, ja need püüded on paljude allikate juures otse palja silmaga nähtavad. (Õieti pidasid nood koostajad silmas üksnes seda, et õpetuslausete sisu ja moraal vastaks nende õigekspidamistele; kas ütlus oli folkloorne või kust ta üldse pärines, sellel oli kõrvaline tähtsus.) Igatahes on fakt see, et kaugeltki mitte kõik, mis leidub vanemais paröömikaraamatuis, ei ole rahvapärased vanasõnad. Liiati oli 16. — 18. ja isegi veel 19. sajandil puhtfolkloorset ainest tervenisti üles kirjutatud väga vähe ning järgmiste väljaannete autorid ammutasid paröömiaid peamiselt eelmistest väljaannetest, puhuti neid muutes ja ümber töötades, mistõttu dublettide hulk kasvas ja kasvas ning tänapäeval on tihti juba väga raske öelda mitte ainult seda, mis on siin folkloorne ja mis mitte, vaid ka, kust üldse miski pärit on ja milliseid olemasolevaid allikaid see või teine koostaja kasutas.

Kuid marksistid eksivad kardinaalselt, kui väidavad, et kirikuisade jt. "pahade" katsed juurutada suulisse traditsiooni religioosse sisuga vm. reaktsioonilisi ütlusi olid pahatihti viljakad ning pilastasid oluliselt rahvamasside stiihilis-materialistlikku-ateistlikku maailmavaadet. Asi on selles, et folkloorile pole printsiibis võimalik midagi peale suruda ega tasse midagi meelevaldselt "juurutada". Folklooril on tänu ta suulisele käibele võimsad enesekaitsevahendid ning ta ei võta vastu midagi sellist, mille vastuvõtuks puuduvad eeldused, st. millega pole midagi peale hakata ja/või mis ei paku huvi ja/või mis tundub traditsioonikandjaile faktilises, moraalses vm. mõttes ebaõige ja/või mis pole vormilt piisaval määral "oma" jne.

Kui vaadata rahvusvaheliselt tuntud piiblivanasõnu, siis näeme, et nende seas on üllatavalt vähe selliseid, kus üldse oleks juttu Jumalast, jumalakartlikkusest vm. usuasjust. Kui aga mõnel rahval tõepoolest on palju Jumala-teemalisi ütlusi, siis on põhjust arvata, et Jumal kui mõtlemisaine on selle rahva jaoks tõesti olnud aktuaalne. (Provisoorsete muljete põhjal tundub näiteks, et venelastel on Jumalast kõnelevate ja üldse Jumala nime nimetavate ütluste osakaal märksa suurem kui eestlastel.)

3.1.3. Eesti piiblivanasõnadest

Heidame nende eelmärkuste järel paar lähemat pilku eesti piibliparalleelidega vanasõnadele.

Küsime kõigepealt: kui palju selliseid on? Ütluste spontaanse paralleeltekke võimaluse, folkloorset protsessi mõjustavate faktorite paljuse jm. asjade tõttu ei saa vastus olla üheselt täpne. Igatahes on EV-s u. 320 tüpoloogilist üksust (vanasõnatüüpi), mille juures on viited Piiblile.

Eesti vanasõnafond on piisavalt suur otsustamaks ligikaudseltki ka selle üle, kui populaarne (tuntud, produktiivne, sagedane) on üks või teine piiblivanasõna olnud meil u. 19. saj. lõpu- ja 20. saj. alguskümnenditel.

● Rahvaehtsate arhiivitekstide hulga järgi on eesti piiblivanasõnade edetabeli 35 esimest järgmised (ligikaudu võrdsete tekstihulkade korral on tüübid järjestatud neis esindatud kihelkondade arvu järgi):

1. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV 11835 — u. 280 var. < Õp 26.27; Kg 10,8; Siir 27,27);
   
2. Parem pool muna heaga kui nuumhärg pahaga (EV 8969 — u. 170 var. < Õp 15,7);
   
3. Millest süda täis, sellest räägib suu (EV 11341 — u. 135 var. < Mt 12,34);
   
4. Õndsam on anda kui võtta (EV 14736 — u. 130 var. < Ap 20,35);
   
5. Uhkus tuleb enne langemist (EV 12843 — u. 125 var. < Õp 16,18);
   
6. Töö kiidab tegijat (EV 12515 — u. 100 var. < Siir 9,21);
   
7. Halli pead austa, kulupead kummarda (EV 807 — u. 100 var. < 3Ms 19,32; Õp 20,29);
   
8. Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469 — u. 100 var. < 2Aj 15,7; Õp 19 alapealk.; 1Kr 3,8);
   
9. Ära kiida päeva enne õhtut (EV 3750 — u. 90 var. < Õp 27,1);
   
10. Kus õhtu, seal öömaja (EV 14521 — u. 70 var. < Siir 36,26);
    
11. Ära kiida iseennast, lase teised kiita (EV 3749 — u. 65 var. < Õp 27,5; 2Kr 10,18);
    
12. Kes otsib, see leiab (kes koputab, sellele tehakse lahti...) (EV 8147 — u. 60 var. < Mt 7,7–8; Lk 11,9–10);
    
13. Sädemest tuli, sõnast tüli (EV 11184 — u. 60 var. < Siir 11,38);
    
14. Kus iial raibe on, sinna koguvad kotkad (EV 9537 — u. 50 var. < Mt 24,28; Lk 17,37
    
15. Teise silma näed pindu, oma silma ei näe palkigi (EV 11889 — u. 50 var. < Mt 7,3; Lk 6,41);
    
16. Inimene mõtleb, aga Jumal juhib (EV 2114 — u. 45 var. < Õp 16,9);
    
17. Vaene on rikka roog (EV 13078 — u. 40 var. < Siir 13,24);
    
18. Kuidas ema, nõnda tütar (EV 649 — u. 40 var. < Hs 16,44);
    
19. Lihane keel lõikab luise kaela (EV 5827 — u. 40 var. < Õp 25,15);
    
20. Mis sa külvad, seda sa lõikad (EV 5150 — u. 40 var. < Gl 6,7);
    
21. Pime ei või pimedale teed juhatada (EV 8865 — u. 35 var. < Mt 15,14; Lk 6,39);
    
22. Kes ei taha tööd teha, see ei pea ka sööma (EV 12448 — u. 35 var. < 2Ts 3,10);
    
23. Kes tuult külvab, see tormi lõikab (EV 12222 — u. 35 var. < Ho 8,7);
    
24. Ega härja suud kinni seota, kui ta pahmast tallab (EV 1824 — u. 30 var. < 5Ms 25,4; 1Kr 9,9; 1Tm 5,18);
    
25. Mees on naise pea (EV 6591 — u. 25 var. < Ef 5,23; 1Kr 11,3);
    
26. Töötegija on palga väärt (EV 12578 — u. 25 var. < Lk 10,7; 1Tm 5,18);
    
27. Igal asjal oma aeg (EV 420 — u. 25 var. < Kg 3,1 ja 8,6);
    
28. Silm silma vastu, hammas hamba vastu (EV 10485 — u. 25 var. < 2Ms 21,24; 3Ms 24,20; 5Ms 19,21; Mt 5,38);
    
29. Kannataja näeb mitu (EV 3171 — u. 20 var. < Rm 5,4);
    
30. Koer sööb oma okse ära ja pestud emis läheb mudasse püherdama (EV 4106 — u. 20 var. < Õp 26,11; 2Pt 2,22);
    
31. Kel on, sellele antakse, kel pole, selt võetakse (EV 7795 — u. 20 var. < Mt 13,12 ja 25,29; Mk 4,25; Lk 8,18 ja 19,26);
    
32. Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada (EV 15124 — u. 20 var. < Õp 16,16; Siir 51,37);
    
33. Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (EV 8911 — u. 20 var. < Õp 16,8);
    
34. Mis sa tahad, et teised peavad sulle tegema, seda tee neile (EV 11858 — u. 20 var. < Tob 4,15; Lk 6,31);
    
35. Näe palju, kuule palju, ära palju pajata (EV 7667 — u. 20 var. < Jk 1,19).
    

● Toome võrdluseks 10 esimest analoogilisest pingereast läänemeresoome favoriitvanasõnade väljaandes Proverbia septentrionalia (Helsinki, 1985):

1. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (PS 1);
   
2. Nutt tuleb naerust (PS 8);
   
3. Kuidas ema, nõnda tütar (PS 14);
   
4. Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma (PS 29);
   
5. Ära kiida ise, lase teised kiita (PS 37);
   
6. Kuidas töö, nõnda palk (PS 44);
   
7. Mida külvad, seda lõikad (PS 58);
   
8. Kes otsib, see leiab (PS 96);
   
9. Töö kiidab tegijat (PS 106);
   
10. Koerale koera palk (PS 119).
    

Näeme samasusi kui ka erinevusi. Neid on põhjust tõsisemalt võtta juhul, kui vastavad absoluutsagedused on küllalt suured; kui mitte, siis mitte.

● Teisalt näitab eesti arhiivimaterjal seda, et mõned piiblilaused, mis tänapäeval võivad näida väga üldtuntud, pole meie suulises traditsioonis siiski kuigi juurdunud või on üldse tundmatud. Toome mõned näited seesugustestki:

Sinu pahem käsi ei pea teadma, mis su parem käsi teeb (Mt 6,3; EV 317 — u. 5 kindlamalt autentset varianti);
Kus mu vara, seal mu süda (Mt 6,21; Lk 12,34; EV 13682 — 4 var.);
Kes end ülendab, seda peab alandatama, ja kes end alandab, seda peab ülendatama (Mt 21,31; Lk 14,11 ja 18,14; Jk 4,10; ka Hs 21,31; EV 15126 — väh. 3 var.);
Olge rõõmsad rõõmsatega ja nutke nutjatega (Siir 7,35; Rm 12,15; EV 9922 — väh. 3 var.);
Silmist tunnukse süda ära (Siir 37,22; EV 10470 — väh. 2 var.);
Silm on ihu küünal (Mt 6,22; Lk 11,34; EV 10477 — väh. 2 var.);
Tervele pole arsti vaja (Mt 9,12; Mk 2,17; Lk 5,31; EV 11969 — väh. 2 var.);
Jumal jagab igaühele ta osa (1Kr 12,11; Ef 4,7; EV 6504 (red. C) — 1 var.);
Ära pane küünalt vaka alla (Mt 5,15; EV 5202 — väh. 1 var.);
Kibe sõna kihutab viha (Õp 15,1; vrd. ka Õp 15,18 ja 10,12; EV 3686 — 1? var.);
Kurjad kõned rikuvad head kombed (1Kr 15,33; EV 4643 — vist Ø var.);
Laisk, mine sipelga juurde! (Õp 6,6; EV 5370 — Ø? var.);
Mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (Mt 7,2; Mk 4,24; Lk 6,38; EV 7055 — Ø? var.);
Ükski ei ela ainult enesele (Rm 14,7; 2Kr 5,15; Gl 2,20; EV 567 — Ø? var.);
Andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis Jumala kohus (Mt 22,21; EV Ø);
Armasta oma ligimest nagu iseennast (3Ms 19,18; Mk 12,31; Gl 5,14; EV Ø);
Esimesed peavad viimasteks saama ja viimased esimesteks (Mt 19,30 ja 20,16; Mk 10,31; Lk 13,30; EV Ø);
Inimene ei ela üksipäinis leivast (5Ms 8,3; Mt 4,4; Lk 4,4; EV Ø);
Jumala kartus on tarkuse hakatus (Hi 28,28; Ps 111,10; Õp 1,7 ja 9,10; Siir 1,15 jm.; EV Ø);
Oma palehigi sees pead sa leiba sööma (1Ms 3,19; EV Ø);
Palju on kutsutud, aga vähe ära valitud (Mt 22,14; EV Ø);
Surm, kus on su oda, põrguhaud, kus on su võimus? (1Kr 15,55; EV Ø);
Surm on patu palk (Rm 6,23; EV Ø);
Ei ole hea, kui laste leib võetakse ja koerte ette heidetakse (Mt 15,26; Mk 7,27; vrd. ka Rm 3,1–2; EV Ø);
Kes minuga ei ole, see on minu vastu (Mt 12,30; Lk 11,23; vrd. ka Lk 9,50; EV Ø);
Kui sind lüüakse parema kõrva äärde, siis pööra ka teine ette (Mt 5,39; Lk 6,29; 1Pt 3,9; vrd. ka Nl 3,30; EV Ø);
Õndsad on need, kes on vaimust vaesed (Mt 5,3; Lk 6,20; vrd. ka Js 57,15; EV Ø).

Eesti arhiiviaines võimaldab ka anda statistilise vastuse küsimusele: kas võib öelda, et piiblivanasõnade osakaal mõnede Eesti alade paröömilises repertuaaris on suurem kui teiste alade omas?
Järgmine kaart näitab piiblivanasõnade osakaalu Eesti kihelkondadest üleskirjutatud vanasõnade kogumassis. (Tumedamail aladel on seos piiblivanasõnadega tihedam, heledamail hõredam. Andmed on naaberkihelkondade vahel silutud.)

Kaardi põhjal võib öelda, et vastus meie küsimusele on jaatav: põhjaeesti materjalis üldiselt (ning eriti Lääne-Virumaa ja Järva omas) on piiblivanasõnade osakaal tõenäosusnormist suurem, lõunaeesti materjalis väiksem.

Kuidas seda empiirilist tulemust tõlgendada?

Ilmselt ei ole põhimõjuriks olnud A. Thor Helle 1739. a. põhjaeestikeelne piiblitõlge: ta on selleks ilmselt liiga hiline, ta tiraaž oli üsna väike ja tegelik levik veel väiksem. Ka eestikeelseil luterlikel kirikujutlustel, mida peeti kindlasti juba 16. saj. lõpupoole, 17. sajandist alates aga väga massiliselt, ei ole statistiliste vaatluste põhjal otsustades olnud erilist rolli piiblivanasõnade vahendamisel eestlaste suulisse pruuki. Näiteks perikoopidest (st. jutluste käigus regulaarselt tsiteeritavaist Uue Testamendi katkenditest) pärinevate ütluste suulise käibe üldnivoo on väga madal: piiblivanasõnade esikümnes pole neist ühtki, 20 tuntuma hulgas ainult 3 — Mis sa seda pindu näed, mis venna silmas, aga palki oma silmas ei pane tähele (Lk 6,4; EV 11889), Kus iial raibe on, sinna koguvad kotkad (Mt 24,28; EV 9537) ja Mis inimene iial külvab, seda tema ka lõikab (Gl 6,7; EV 5150), ning neidki esindavad arhiivitekstid on hilised, tihti õpilaste poolt kirja pandud ja trükiallikaist võimendatud.

Kõige usutavam seletus asjaomase põhjaeestilise dominandi kohta on ehk see, et enamik produktiivsemaid piiblivanasõnu oli läinud Lääne-Euroopa suulisse traditsiooni juba enne, kui eestikeelne piiblitõlge vm. eestikeelne kirikukirjandus üldse tekkis, ning laenati ka eesti keelde puhtsuulisel teel — sakslastelt, rootslastelt, soomlastelt vm. rahvastelt. (Meil ei ole kahjuks analoogilist andmestikku saksa, rootsi ja soome vanasõnalaenude leviku kohta Eestis, kuid pole võimatu, et nende suhtelise leviku pilt osutuks üsna sarnaseks piiblivanasõnade omaga.)

3.1.4. Mitteparöömilised piiblifraasid ja -terminid

Piiblist on suulisse rahvatraditsiooni kandunud mitte ainult didaktilisi ütlusi, vaid ka vanasõnast vähemat järku fraase, võrdlusi, ühesõnalisi ja laiendatud metafoore, nn. paragonideks üldnimestunud pärisnimesid (Koljat = 'hiiglane'; Paabel = 'suur segadus'; Juudas = 'reetur' jpt.), termineid jm.

● Toome siinkohal sadakond tuntumat mitteparöömilist piiblifraasi ja -terminit:

A ja O (Ilm 1,8 ja 1,11);
astla vastu üles lööma (Ap 9,5 ja 26,14);
ei jää kivi kivi peale (Mt 24,2);
Egiptuse lihapotid (2Ms 16,3);
Egiptuse nuhtlus (2Ms 7 jj.);
Egiptuse pimedus (2Ms 10,24 jj.);
elevandiluust torn (Ül 7,15);
Eelias tulise vankriga (2Kn 2,11; Siir 48,9);
hea ja kurja tundmise puu (1Ms 2,9);
hiiobisõnum (Hi 1,14–19);
hüüdja hääl kõrbes (Js 40,3; Mt 3,3; Mk 1,3; Jh 1,23);
iseennast ära salgama (Lk 9,26);
jalajälgedele suud andma (Est 2,4);
jalgealuseks järiks panema (Ps 110,1; Js 66,1; Mt 22,44);
Jumala sõrm (2Ms 8,15; Lk 11,20);
Jumalat ja mammonat teenida (Mt 6,24);
juubeliaasta (3Ms 25,10 jj.);
juudasuudlus (Mt 26,48–49; Mk 14,44–45; Lk 22,48);
kaalutud ja leitud kerge olevat (Tn 5,27);
kahekümne hõbeseekli eest (1Ms 37,28);
kahe teraga mõõk (Km 3,22 jj.; Ps 149,6; Õp 5,4) ~ teravam kui kahe teraga mõõk (Hb 4,12);
kahtluse vaim (4Ms 5,14 jj.);
kainimärk (1Ms 4,15);
karvane kui Jeesav (1Ms 25,25);
kirju kuub (1Ms 37,3 jj.);
kiviviske kaugusel (Lk 22,41);
mida koi ja rooste rikub (Mt 6,19–20) ~ varas ligi ei saa ega koi riku (Lk 12,33);
koja kalju ~ liiva peale ehitanud (Mt 7,24–26);
Kolgata (Mt 27,33);
kolmkümmend hõbetükki (juudaseeklid) (Mt 26,15);
komistuskivi (Js 8,14);
koormakandja eesel (Mt 21,5);
kuldvasikat kummardama (2Ms 32,4 jj.; 1Kn 12,28);
kurjast vaimust vaevatud (Mt 12,22 ja 15,12; Mk 1,32 ja 5,15–18);
(pillutada) kõigi nelja tuule poole (Jr 49,36);
oma käsi sellest puhtaks pesema (Mt 27,24);
küljeluu (1Ms 2,21 jj.);
kümme käsku (2Ms 20);
lambaid sikkudest lahutama (Mt 25,32);
langeb iseenda mõõka (1Sm 31,4–5; 1Aj 10,4);
lonkab mõlemast jalast (2Sm 9,13);
Loti naine (1Ms 19,17 ja 19,26);
läätseleeme eest andma (1Ms 25,31–34);
maa, mis piima ja mett jookseb (2Ms 38);
maa sool (Mt 5,13);
metsalise märk (Ilm 14,9 ja 16,2);
mitte rahu, vaid mõõka tooma (Mt 10,34);
Moolok (3Ms 18,21 ja 20,2 jj.);
mooramehed (Sf 2,12);
Moosese käsulauad (2Ms 24,12 jj.);
Moosese pale (2Ms 34,29 jj.);
käib ringi kui möuraja lõukoer (1Pt 5,8);
kui noor lõukoer (1Mak 3,4);
nurgakivi (Ps 118,22; Js 18,13 ja 28,16; Mk 12,10; Ef 2,20; 1Pt 2,6);
Onan (1Ms 38,9);
Paabeli hoor (Ilm 14,8 ja 17,5);
Paabeli torn ~ Paabeli segadus (1Ms 11);
patuoinas (3Ms 16,21 jj.);
pelgulinn (4Ms 35,6; Jos 20,2 jj.);
Piileami eesel (4Ms 22,21 jj.);
pilliroog, mida tuul kõigutab (Mt 11,7);
pimedusega löödud (1Ms 19,11; 2Kn 6,18);
pinnuks silmas (Jos 23,13) ~ okas silmas (4Ms 33,55);
Potivari naine (1Ms 39,7 jj.);
nagu pottsepp saviga (Jr 18,16) ~ sõtkub kui pottsepp savi (Js 41,25);
raasukesed isanda ~ rikka laualt (Mt 15,27; Lk 16,21);
(nagu) rohutirtsuparv (2Ms 10,4 jj.; Km 6,5 ja 7,12);
Saalomoni otsus (1Kn 3,16–28);
Saalomoni tarkus (1Kn passim, nt. 5,9–10);
savist jalgadel (Tn 2,32 jj.);
seitse lihavat ja seitse lahjat lehma (1Ms 41,2–4 ja 41,18–20);
"Sibolet" (Km 12,6);
siitsaadik ja mitte enam (Hi 38,11);
silmahimu (1Ms 3,6);
Simson eesli lõualuuga (Km 15,15–17);
Simson ja Delila (Km 16);
Soodom ja Gomorra (1Ms 14 jj., ka 19,24 jj.; Js 1,9 ja 13,19; Jr 23,14; Sf 2,9; Mk 6,11);
soolasammas (1Ms 19,17 ja 19,26);
sääski kurama (Mt 23,24);
Söö, joo ja ole rõõmus! (Tob 7,14; Lk 12,19);
Taavet ja Koljat (1Sm 17);
taevaluugid lahti (1Ms 7,11);
taevamanna (2Ms 16,14 jj.; 31);
Tagane minust, Saatan! (Mt 4,10 ja 16,23; Mk 8,33);
taovad mõõgad kablideks (Js 2,4);
teri aganaist eraldama (Mt 3,12; Lk 3,17);
tolmu jalgelt puistama ~ pühkima (Mt 10,14; Mk 6,11; Lk 9,5 ja 10,11; Ap 13,51);
tuhka ~ põrmu pähe puistama (Jos 7,6);
tuld ja väävlit sadama (Lk 17,29);
tulest ja veest läbi (4Ms 31,23);
tõotatud maa (2Ms passim);
tühi töö ja vaimunärimine (Kg 1,14; 2,11; 2,16; 2,26; 4,4; 4,16; 6,9);
ulumine ja hammaste kiristamine (Mt 8,12; 8,16; 8,28; 9,32; 13,42; 13,50; 22,13; 24,51; 25,30; Lk 13,28);
uskmata Toomas (Jh 20,24 jj.);
vaene Laatsarus (Lk 16,19 jj.);
vaese mehe ututall (2Sm 12,1–4 jj.);
vaim on valmis, liha on nõder (Mt 26,41; Mk 14,38);
vananaiste jutud (1Tm 4,7);
vere hind (Mt 27,6);
viimsed veeringud (Lk 12,59);
vägi välja läinud (Mk 5,30).

3.1.5. Laiendatud metafoorid ja allegooriad

Kindlasti on Piibel levitanud ja võimendanud mitmeid metafoore ja allegooriaid. Laiendatud metafoore on väga rohkesti just Uues Testamendis. Nagu õpetuslaused, tulevad needki enamasti ilma Jeesuse enda suu kaudu, st. pärinevad tema poolt räägitud mõistujuttudest.

Nimetame mõningaid metafoorisülemeid. Kaks esimest nende hulgast on eriti produktiivsed.

● Taimede, vegetatsiooni, viljeluse jms-ga seotud tsükkel: rohu, puude, vilja, nende õitsemise/närtsimise, umbrohu, külvi ja lõikuse jmt. kujundid:

• laiendatud metafoor külvajast (Mt 13,3 jj.; vrd. Mk 4,3 jj.; Lk 8,5 jj.), kus tulevad ette elemendid, nagu kalju peale külvama; põud; juur; ohakad; linnud (kes seemneid ära söövad);

• metafoor umbrohust, mis nisu hulka külvati (Mt 13,24 jj.); sealsamas ka hea seemne, külvi ja lõikuse, orase, umbrohu väljakitkumise kujundid;

• kohe seejärel (Mt 13,31–32; vrd. ka Lk 13,19) tuleb ette lai metafoor sinepiivast, mis puuks kasvab; siin korduvad ka külvamise, põllu, seemne, pesategemise allegooriad;

• mõistujutt töötegijast viinamäel, taas hulga konkreetsete allegooriliste üksikelementidega (Mt 20);

• mõistujutt mehest, kes jättis oma viinamäe teistele "nuuma peale" (Mt 21,33 jj.; vrd. ka Mk 12,1 jj.; Lk 20,9 jj.);

• tähendamissõna jumalariigist kui seemne külvamisest (Mk 4,26–29);

• mõistujutt viljakandmatust viigipuust, mida taheti maha raiuda (Lk 13,6–9);

• mõistukõne viinapuust, taas viljakandmise, väljakiskumise, kuivanud oksa metafooridega (Jh 15,1 jj.);

• allegooria õigest õlipuust ja metsõlipuust, pookimisest, juurtest, okstest ja okste murdmisest (Rm 11,16–24);

• metafoor kaduvast rohuõiekesest, mida päike kuivatab ja närtsitab (Jk 1,10–11);

• metafoorikompleks kujunditega sirp, lõikus(eaeg), vili valminud, küpsed viinamarjakobarad (Ilm 14,15 jj.).

● Lamba ja talle, samuti hunti ja lammast vastandavad metafoorid:

• Mt 7,15 — kujund hunt lamba riides, mille rahvusvaheline folkloorne käive on otse tohutu (riides ~ kasukas ~ nahas);

• Mt 18,12–13 (sama ka Lk 15,4–6) — mõistujutt kadunud lambast ja rõõmust tema leidmise puhul;

• Mt 25,32 jj. — väga laialt tuntud lammaste sikkudest lahutamise motiiv;

• Jh 10,1 jj. — mõistujutt, kus tulevad ette kujundid lambad ja hunt, karjus ja vargad, samuti lambalauda uks (see lambalauda uks on öeldavasti Kristus ise).

Nimetame veel paari muud metafoorikollet Uuest Testamendist.

● Mt 6,26 on juttu lindudest taeva all, kes ei külva ega lõika, kuid Taevaisa toidab neid ometi. Selle motiivi on üle võtnud saksa luterlik kirikulaul "Ach Gott wie gehts doch immer zu" ning see figureerib juba kõige varasemates eestikeelseis laulutõlgetes, nt. proosatõlkena H. Stahli lauluraamatus (1637), samuti H. Gösekeni värsstõlkes 1656. a. lauluraamatus. Edasi on see kandunud läbi lauluraamatu paljude trükkide paarisaja aasta kestel ning selle üks järglasi on ka H. Nyländeri hästituntud ja suuresti folkloriseerunud versioon algusega Kas on linnukesel muret... Analoogilisi kujundeid leidub ka mitmete rahvaste vanasõnades (sh. eesti omades — vt. nt. EV 12068; vrd. ka 5878, 5920).

● Pauluse kirjas efeslastele (Ef 6,13 jj.) on loend vaimuliku võitluse sõjariistadest: Jumala sõjariistad; tõe vöö; õiguse raudriided; usu kilp; tulised nooled; õnnistuse raudkübar; vaimu mõõk (kõik Thor Helle tõlkes, uuemais pisut teisiti).

● Mt 9,16 (ja Mk 2,21) on metafoor vana kuue lappimisest vanutamata riidetükiga.

● Mt 13,33 (ja Lk 13,21) on hästituntud haputaigna metafoor.

Kõigil neil jt. metafooridel on Uues Testamendis muidugi usulised mõtestused. Kuid nagu metafoorid üldse, nii ka Piibli omad võivad esialgsest kontekstist lahtipääsnuna hakata elama omaenda elu, omandama uusi tähendusi jne.

3.1.6. Piiblist folkloori ja folkoorist piiblitõlgetesse

Kultuurilises mõjuväljas üldse ja folkloorses mõjuväljas sealhulgas ristleb alati palju mõjureid ühtaegu ning retrospektiivselt on pahatihti raske iga üksikut neist välja eristada ja tema panust täpselt hinnata. Vana-Idamaade folkloor on olnud Piiblile tähtis allikas ja Piibel ise on uuemate folklooride jaoks tähtis allikas. Piiblitõlgetes on omakorda võimalik leida jälgi folkloorse retoorika ja fraseoloogia kasutamisest.

Tõsi küll, vanasõnaliste üksuste liikumissuund on nähtavasti olnud üsna ühene — Piiblist folkloori. Eesti piiblitõlgetes pole igatahes märgata vähimaidki katseid piibliparöömiaid folkloorsete vanasõnade kaudu tõlkida. Kuid printsiibis on mõeldav seegi. Nii on Martin Luther teatavasti avaldanud ülimat pahameelt Piibli bukvaaltõlke üle, mis ei vasta elusa saksa keele mallidele, ja saksa piiblitõlkes võib ka folkloorsete vanasõnade kasutamist rohkem ette tulla.

Näiteks piiblikoha Hi 5,7 mõned saksa tõlked lähevad tõepoolest järsult lahku eesti tõlgetest: saksas on siin Sondern der Mensch wird zu Unglück geboren, wie die Vögel schweben empor zu fliegen (st. tõlge meenutab väga saksa vanasõna, mis sealt eesti keelde laenatuna kõlab umbes: Inimene on loodud tööd tegema ja lind lendama (EV 2143)), Thor Helle tõlkes seevastu: ...inimene on sündinud vaevaks, otsegu sütesädemed võtvad üles lenda kõrgesse; ka uuemais tõlgetes on järjekindlalt sädemed, mis vastab täpselt originaalile.

Vanasõnast alamat järku fraseologismide juures seevastu on piiblitõlgetes võimalikud mõlemasuunalised liikumised: nii Piiblist suulisse traditsiooni kui ka suulisest traditsioonist Piiblisse. Eesti piiblitõlked on selle nurga alt praktiliselt täiesti läbi uurimata, ka meie fraseoloogilise allikmaterjali arhiiviline korraldatus on hetkel veel selle töö ettevõtmiseks puudulik. Pealegi osaleb eesti varasemais piiblitõlgetes kindlasti "saksa faktor" ja võimalikult ka "soome faktor" (vt. ka alaptk. "Alliteratsiooni fenomen" ).

Toome näiteid materjalist, mis pärineb Vana Testamendi Lauluraamatust (e. Psalmidest e. Taaveti Lauluraamatust).

A. Paröömilisi üksusi

1. Ära karda, kui keegi rikkaks saab: ta ei võta surres midagi kaasa (49,17– 18; vrd. EV 870)
   
2. Kes jõuab Jumala ette seista (130,3; vrd. EV 2520)
   
3. Jumal on õige kohtumõistja (7,12; EV 2590)
   
4. Jumal teeb kõik hästi (37,5; EV 2656)
   
5. Õelad langegu omaenda võrkudesse (141,1; vrd. EV 2858)
   
6. Silmad on — ei näe, kõrvad on — ei kuule jts. (115,5–7; 135,16–7) ~ silm saab näha, kõrv kuulda (92,12); vrd. EV 4892; 10449
   
7. Ihusugu on armupalk (127,3; vrd. EV 5485)
   
8. Maoviha on nende huulte all (140,4; vrd. EV 5972)
   
9. Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega (126,5; EV 7608)
   
10. Tee head, tagane kurjast (34,15; 37,27; EV 7649)
    
11. Ela omal maal ja toida end rahu sees (37,3; EV 7853)
    
12. Natuke, mis õigel, on parem kui mitme õela suur varandus (37,16; vrd. EV 8911)
    
13. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (ja selle kõnekäänulised teisendid) (7,16; 9,16; 57,7; 119,85; EV 11835)
    
14. Viin vaese südant rõõmustab, leib kinnitab (104,15; EV 14127)
    
15. Kes õige, sel on palju õnnetust (34,20; EV 14556)
    
16. Ära pane oma südant vara külge (62,11; EV Ø, vrd. EV 13682; 9749; 9750)
    
17. Jumal üht alandab, teist ülendab (75,8; EV Ø, vrd. EV 15126)
    
18. Inimeste abi on tühine (108,13; EV Ø)
    
19. Issanda teod on imelikud (139,14; EV Ø)
    
20. Jehoova karistab rängalt, aga ei jäta surma kätte (118,18; EV Ø)
    
21. Jehoova on mu karjane (23,1; EV Ø)
    
22. Jumala kartus on tarkuse hakatus (111,10; EV Ø)
    
23. (Nende) keel on kui terav nuga ~ mõõk (52,4; 57,5; EV 4613)
    
24. Tasuvad hea eest kurjaga ~ teevad kurja hea eest (35,12; 38,21; 109,5; vrd. EV 1155; 4648 jt.)

B₁. Sõnapaare ja ridu

1. ajage taga ja võtke kinni (71,11)
   
2. armuline ja halastaja (111,4; 112,4)
   
3. hing ja ihu (31,10)
   
4. hommik ja õhtu (65,9; 103,12; 107,3)
   
5. hõbe ja kuld ~ v.v. (105,37; 115,4; 119,72; 135,15)
   
6. häbi ja teotus (69,20; 109,29)
   
7. inimestele ja lojustele (36,7)
   
8. kavalus ja pettus (55,12) ~ sajatamine, pettus ja kavalus (10,7)
   
9. kepp ja sau (23,4)
   
10. kitsikus ja mure (116,3)
    
11. kuu ja tähed (136,9)
    
12. köied ja paelad (140,6; 141,9; 142,4)
    
13. luud-kondid ~ luukondid (22,15; 22,18; 31,11; 32,3; 34,2; 35,10; 38,4; 42,11; 51,10; 53,6; 102,4; 109,18; 141,7)
    
14. luud lihas (102,6)
    
15. meri ja maa (95,5)
    
16. neerusid ja südant (läbi katsuma) (7,10; 26,2)
    
17. nälg ja janu (107,5)
    
18. ootus ja lootus (71,5)
    
19. pisuke ja suur (115,13)
    
20. põhi ja lõuna (89,13; 107,3)
    
21. päev(al) ja öö(sel) (74,16; 88,12; 121,6) ~ ööd ja päevad (42,4; 55,11)
    
22. päike ja kuu (72,5; 121,6; 148,3)
    
23. sarved ja sõrad (69,32)
    
24. söön liha ja joon verd (50,13)
    
25. söödab nutuleivaga, joodab nutuveega (80,6)
    
26. taevas ja maa ~ v.v. (69,35; 89,12; 103,11; 113,6; 115,15; 124,8; 134,3; 135,6; 146,6; 148,13)
    
27. ei tea ega mõista (146,9)
    
28. tuli ja vesi (66,12)
    
29. tuli ja väävel (11,6)
    
30. tõde ja õigus (45,5; 85,12; 111,8)
    
31. töö ja vaev (55,11)
    
32. tühi ja paljas (41,7; 62,10)
    
33. vaeslapsi ja leski (146,9)
    
34. vanad ja noored (148,12)
    
35. viletsus ja häda (44,25)
    
36. viletsus ja vaev (25,18)
    
37. vilets ja vaene (37,14; 40,18; 74,21; 86,1; 109,22)
    
38. väljaminemine ja sissetulemine (121,8)
    
39. värises ja vabises (77,19)
    
40. õigus ja kohus ~ v.v. (7,9; 33,5; 89,15; 94,15; 97,2; 103,6; 119,121; 119,160)
    
41. õigus ja kõverus (125,3)

B₂. Võrdlusi ja liialdusi

1. kui aganad tuule käes ~ mida tuul pillutab (1,4; 35,5)
   
2. parem kui härg, kel sarved ja sõrad (69,32)
   
3. (süda) hüppab rõõmu pärast (5,12; 25,2; 28,7; 60,8; 68,5; 108,8; 149,5)
   
4. vaarusid kui joobnud (107,27)
   
5. enam kui juuksekarvu (40,13; 69,5)
   
6. jooksis kui jõgi (105,41)
   
7. saavad otsa kui rasvased jäärad (37,20)
   
8. hoia kui karjane (28,9)
   
9. hauguvad kui koerad (59,7)
   
10. nagu koi riide ära ajab (39,12)
    
11. kallim kui kuld (ja hõbe) (19,11; 119,72)
    
12. kui kurt ja keeletu (38,14)
    
13. (inimesed) saavad vanaks kui kuub (102,27) ~ kui kuub ja kui vöö (109,19)
    
14. nagu kõrs tuule käes (83,14)
    
15. elupäevad kämblalaiuseks (39,6)
    
16. otsi kui kadunud lammast (119,176)
    
17. söövad nagu leiba (53,5)
    
18. (enam) kui liiva (mere ääres) (78,27; 139,18)
    
19. valgem kui lumi (51,9)
    
20. nagu möuraja lõukoer (22,14)
    
21. ihuvad keelt kui madu (140,4)
    
22. süda ~ sulab kui meevaha (22,15; 68,3; 97,5)
    
23. magusam kui mesi (19,11; 119,103)
    
24. ümber kui mesilased (117,12)
    
25. ihuvad keelt kui mõõka (64,4)
    
26. kui viljakandja puu veeoja ääres (1,3)
    
27. kui põrm(u) (78,27; 83,14)
    
28. valge kui päev (139,12)
    
29. hangunud kui rasv (119,70)
    
30. sulagu kui seatigu (58,9)
    
31. kiidan seitse korda päevas (119,164)
    
32. hoia kui silmatera (17,8)
    
33. kaovad kui suits (37,20) ~ aetakse ära kui suits (68,3)
    
34. halla kui tuhka (147,16)
    
35. mõõnaku kui vesi (58,8)
    
36. valanud verd kui vett (79,3)
    
37. (naine) kui viinapuu, mis vilja kannab (128,3)
    
38. lund kui villa (147,16)
    
39. lõpeb kui õli lambist (109,24)
    
40. lapsed kui õlipuu võsud laua ümber (128,3)
    

B₃. Varia: mitmesuguseid metafoorseid kujundeid, eufonisme jm.

1. eluraamatust kustutatud (69,25)
   
2. (nende) hambaroaks (124,6)
   
3. heidavad hinge (104,29)
   
4. käivad hinge peale (35,4)
   
5. inimeste teotus (22,7)
   
6. jalg vääratab ~ libiseb (37,31; 38,17)
   
7. (panen vaenlased) jalgealuseks järiks (110,1)
   
8. Jumala karjalambad (79,13; 95,7; 100,3)
   
9. kahevahel olema (88,16)
   
10. karikast pärmi jooma (75,9)
    
11. õnnetusekarikas (116,13)
    
12. keel suulakke kuivanud ~ jäägu (22,16; 137,6)
    
13. kitsas käes (9,10; 10,1; 18,7; 20,1; 31,8; 31,10; 66,14; 69,18; 77,3; 81,8; 102,3; 106,44; 107,6; 107,13; 107,19; 107,28; 120,1) ~ kitsikuses(t) (138,7; 143,11–12) ~ kitsast teinud (129,2)
    
14. kiskus katki nende jutad (107,14)
    
15. läkitas koeratõve nende hinge himu peale (106,15)
    
16. koorem raske (38,5) ~ paneb koorma peale (68,20)
    
17. alandati nende käe alla (106,42)
    
18. käte peal kandma (91,12)
    
19. võttis kõik leivajätku ära (105,16)
    
20. räägivad libeda keelega (66,3)
    
21. ajab nina püsti (10,4)
    
22. noor lõukoer (35,17)
    
23. noore ea patud (25,7)
    
24. nurgakivi (118,22)
    
25. nülivad teisi (73,8)
    
26. ei ole poolegi (38,11)
    
27. põlvest põlveni (22,31; 33,11; 72,5; 77,9; 85,6; 89,2; 89,5; 90,1; 106,31; 119,90; 135,13)
    
28. rebaste osaks saama (63,11)
    
29. räägivad üle rinna (73,8)
    
30. (õelate) sarved maha raiuda (75,11)
    
31. silmapilguks (30,6)
    
32. surma varjust (107,14)
    
33. ajavad suu ammuli (22,8)
    
34. kõigest südamest (86,12)
    
35. süda kees mu sees (39,4)
    
36. (annab) mis süda kutsub (20,5; 37,4)
    
37. südame põhjas (36,2; 40,9; 51,8)
    
38. taevamanna (78,24)
    
39. tegi taevauksed lahti (78,23)
    
40. (igaüks) taotab varju (39,7) ( NB! Puudub 1739. a. tõlkes)
    
41. libe tee (35,6) ~ heal ~ kurjal teel (36,5; 119,101) ~ õigele ~ kõverale teele (107,7; 125,5) ~ elutee (119,5) ~ tee, mida pean käima (143,8)
    
42. (Jumala) tiibade (alla) varju (17,8; 36,8; 61,5; 63,8; 91,4)
    
43. tuline viha (37,8; 38,1; 58,5; 59,14; 69,25; 76,11; 78,49; 85,4; 88,8; 90,7; 106,23) ~ viha põleb kui tuli (79,5) ~ süttis põlema (106,40; 124,3)
    
44. (lendas ~ käib) tuule tiibadel (18,11; 104,3)
    
45. tuule tuhin (55,9)
    
46. (saavad) vaekausile (62,10)
    
47. valasid vaga verd (106,38)
    
48. tegid vastuoksa (106,43)
    
49. verevaev(a pärima ~ riisuma) (78,46; 105,44; 109,11)
    
50. vihast turtsuvad (27,12)
    
51. viisiks võtnud (107,17)
    
52. võrgutamise paelaks (106,36) ~ linnupüüdjate paelast (124,7) ~ võrgud välja laotanud (140,6)
    
53. väekauba töö (7,17; 11,5)

3.1.7. Paar kummalist paralleeli

Läbi uurimata on ka Piibli suhted muu eesti folklooriga. Puhuti aimub väga kummalisi sarnasusi mõnede piiblitõlkekohtade ja Piiblist loomuldasa väga kaugete eesti folklooriüksuste vahel. Toome selgituseks paargi näidet.

● Eesti lastefolklooris leidub hästituntud kumulatiiv-alliteratiivne jada Paar päeva pärast paasapühi palusid paar pisikest punase peaga poissi: "Pai papa, pane paadile purpurpunased purjed peale..." — kas võiks see vormel olla inspiratsiooni saanud Uue Testamendi passusest Mt 26,2, mis varasemais tõlgetes näeb välja niiviisi: Teie teate, et kahe päeva pärast paasapüha on...?

● Samuti on eesti folklooris olemas lõppriimiline lorilaulusalm: Päike paistis nii, / et kuu oli kummuli, / ja tähed tukkusid / ja alla kukkusid, ja teisalt on samas Matteuse evangeeliumis (Mt 24,29; vrd. ka Mk 13,24–25) koht: Aga varssi pärast seda viletsuse aega läheb päike pimedaks, ja kuu ei anna oma valget, ja tähed langevad taevast maha, ja taeva väed peavad kõigutatama. Kas nende vahel võiksid tõesti olla laenusuhted?!

3.2. VANEM EESTIKEELNE KIRIKUKIRJANDUS

3.2.1. Eelmärkusi

16. sajandist on teada väga vähe eestikeelseid tekste, meieni säilinud veelgi vähem. Kuid 17. sajandi algupoolest on eesti kirjakeelemälestisi juba tuhandeid lehekülgi, enamiku sellest moodustab kirikukirjandus — katekismuse-, jutluse-, palve-, laulu-, perikoobi- jm. tekstid.Vanimate eestikeelsete kiriklike tekstide publitseerimisel on väga tänuväärse töö ära teinud Villem Reiman, kes aastail 1891–1899 avaldas ÕES-i toimetistes

1) Georg Mülleri jutlused (1891) — edaspidi: RM;
2) Joachim Rossihniuse 1632. a. väljaanded (1898) — edaspidi: RR;
3) 10 jutluseteksti vähemtuntud vaimulikelt ja anonüümidelt 17. sajandi keskpaigast (1899) — edaspidi: R I...X.

Kuid on teada, et vähemalt juba 16. sajandi teisest poolest ringles Eestimaa vaimulike seas rohkesti eestikeelset käsikirjalist kirikukirjandust, mis paljunes üha uute koopiate ja variantidena. Ka veel 17. sajandi algupoole tekstide vahel on aimata hämaraid ja seletamatuid laenusuhteid ja pea ühegi teksti kohta ei tea kindlasti öelda, kas ta on originaal või koopia, ja kui koopia, siis mille koopia.

Uku Masing, kes on õieti ainsana veidigi põhjalikumalt uurinud eesti vanimate kiriklike tekstide geneetilisi vahekordi, on artiklis "Hans Susi 1551. a. tõlkest" ("Emakeele Seltsi Aastaraamat" X, Tallinn, 1964, lk.121–136) avaldanud arvamust, et kogu see koopiate laviin, mis 17. sajandi 30-ndatel aastatel käibis juba mitmeis, võiks öelda, lokaalredaktsioonides, taandub lõppkokkuvõttes Hans Susi nimelise mehe poolhüpoteetilisele tõlkele, mis jäigi käsikirja. Susi tõlke üheks tähtsamaks järglaseks ja võimendiks võib oletatavasti pidada Tallinna Pühavaimu koguduses kasutusel olnud käsiraamatut, mille redigeerijaks oli ehk Balthasar Russow ise ja mis kindlasti oli olemas, sest Georg Mülleri jutlustes mainitakse teda korduvalt nime all "Meddy Kircko Ramat". ("Ilmamaa" kirjastus on nüüd Masingu keeleloo-alased tööd kokku kogunud ja avaldanud 1999. a. kevadel raamatus "Eesti vanema kirjakeele lood".)

17. sajandi lõpupoolelt ja eriti 18. sajandist on trükitud ja käsikirjalist kirikukirjandust säilinud juba hästi rohkesti, sh. piiblitõlgete fragmente jm., kuid kellelgi pole seni selgemat aimu, mida need ja varasemad allikad võiksid pakkuda eesti parömioloogia ja fraseoloogia jaoks. Sporaadilised esmamuljed annavad oletada, et siin on peidus nii mõndagi huvitavat, sh. võimalikke vastuseid nt. sellistele küsimustele:

1) kas ja kui palju on siin jälgi otseselt eesti vanasõnade ja fraseoloogia tundmisest ning kasutamisest?

2) osa piiblitekste (nt. evangeeliumid, epistlid) oli kindlasti alustekstideks kirikujutlustele ja -lauludele — kas neil (eriti ehk lauludel) võis olla mingi roll piiblifraseoloogia ja piiblivanasõnade "juurutamisel" eesti suulisse traditsiooni?

3) eestikeelse kirikukirjanduse vanimad tooted järgivad tolleaegset saksa kirikukirjanduse retoorika- ja stiilitraditsiooni ning perikoobi- ja laulutekstid ongi reeglina otsetõlked saksa keelest — kas neil siis võis olla mingi roll saksa fraseoloogialaenude vahendamisel eesti keelde?

3.2.2. Paröömiline ja fraseoloogiline aines Georg Mülleri jutlustes

Georg Müller on eesti kirjakeele ajaloos mitmes mõttes krüptiline kuju. Tema 39 jutlusefragmenti aastaist 1600–1606 on ulatuslikumaist eestikeelseist keeleallikaist vanimad. Seni on jäänud lahtiseks, kas Müller oli rahvuselt sakslane või eestlane. Ulatuslikem kirjutis Mülleri kohta on Uku Masingu kauaks käsikirja jäänud uurimus "Somnium umbrae" (1960?), mis on samuti ilmunud "Ilmamaa" vastses kogumikus "Eesti vanema kirjakeele lood" (1999, lk. 135–239). Kuigi Mülleri jutlusekonspektid on kirjutatud eesti-saksa segakeeles, on alatasa tunda, et Mülleri eesti keel on tunduvalt parem kui temaga samaaegsel Heinrich Stahlil: sõnavara rikkalikum, stiil elavam, rahvakeelest pärinevate ainete hulk suurem.

TÜ eesti keele õppetoolis on Valve Kingissepa juhtimisel käivitatud eesti vanema kirjakeele projekt, mille käigus ka Mülleri jutlusefragmendid on uuesti läbi vaadatud ja analüüsitud ning sellle ainese põhjal valmistatakse ette mitu teaduspublikatsiooni. Loodetavasti on Mülleri pärandi kohta peagi võimalik anda juba argumenteeritumaid hinnanguid ja teha tõekindlamaid üldistusi.

Anname siin lihtsalt ülevaate Mülleril leiduvaist paröömiaist ja fraseoloogilistest elementidest. Saksa- ja ladinakeelsed, samuti makaroonilised tsitaadid on toodud Mülleri omas kirjaviisis, eestikeelsed üksused aga edastatud ligikaudsete orientiiridega kaasaegses kirjaviisis ja ortograafias, kuna Mülleri graafika täpne edasiandmine pole meie kontekstis kuigi oluline ja põhjustanuks teisalt suuri tehnilisi raskusi. Sõnapaaride ja -jadade komponentide ühendamiseks on kasutatud lühendeid n. (vastab sidesõnale ninck ja selle muukeelseile analoogidele, nagu vnd, et) ja e. (vastab sidesõnale echk ja selle muukeelseile analoogidele), samuti koolonit (juhtudel, kui paari komponendid ei asetse originaalis vahetult kõrvuti või kui on tegemist sageli korduva paari või jadaga, mille komponendid võivad originaalis olla seotud mitmel eri viisil). Sulgudes numbrid näitavad lehekülgi Reimani publikatsioonis.

A₁. Piiblist pärinevaid vanasõnu ja muid lausevormilisi ütlusi

1. Elu on lühike, möödub pea (kui vari) jms. (218) < Hi 8,9; Ps 144,4; vrd. EV 570, 575, 576
   
2. Minu elul on üks täht (217/8) < Ps 39,5; vrd. EV 589 Gösekenilt
   
3. Üks häda tuleb teise peale ~ Kui üks häda lõpeb, tuleb kümme viletsust asemele (226, 231/2) < Ilm 9,12 ja 11,14; vrd. EV 859, 1768, 1798, 2825, 10753, 14719, 15094
   
4. Hea nõu suures hädas on suur ja aus asi (66) < Siir 40,27; EV 954, 955
   
5. ...den Abendlang weret das weinen, aber des Morgens die frewde (249) < Ps 30,6; vrd. EV 1450
   
6. Der Herr suchet alle hertzen, Vnd verstehet aller gedancken ~ Jumal katsub läbi kõigi südamed ja neerud ~ teab kõik ~ kõigi nõu ~ Jumala eest ei jää miski varjule (99, 104/5, 202, 203) < 1Aj 28,9 ja 29,17; Ps 7,10 ja 139,2; Jr 17,10; Lk 16,15; Ilm 2,23; vrd. EV 2116
   
7. (Nad on rumalamad kui) hobused, keda ainult valjastest saab juhatada (223) < Ps 32,9; Õp 26,3; vrd. EV 2154
   
8. Jumala ette ei või seista (kui ta tahab patud arvata) (23) < Ps 130,3; vrd. EV 2520
   
9. Jumal ei pane raskemat koormat, kui jõuame kanda ~ Kui Jumal meile koorma peale paneb, siis aitab ise ka kanda (25, 105, 236, 264, 265, 308) < Ps 68,20; 1Kr 10,13; EV 2523, vrd. 2594
   
10. Jumala tahtmata ei või ükski asi sündida ~ ei lange ükski juuksekarv ~ Kõik meie karvad on loetud jne. (105, 202, 232, 236) < Mt 10,30; Lk 21,18; EV 2527, 2528
    
11. Jumal näeb kõik, mõistab kõigi mõtteid jms. (99, 104/5, 202) < 1 Sm 16,7; Ps 33,13–14, 44,22, 94,11, 139,2–4; Õp 21,2; EV 2585, 2116
    
12. Puhtakspestud siga läheb jälle porri (276) < Õp 26,11; 2Pt 2,22; EV 4106
    
13. Kolmekordne pael ei lähe niipea katki (252) < Kg 4,12; EV 4299
    
14. Kõrvad on — ei kuule, silmad on — ei näe ~ Kel kõrvad, see kuulgu, kel silmad, see ... jne. (151, 322) < Ps 115,5–7 ja 135,16–17; Hs 3,27 ja 12,2; Mt 11,15 ja 13,43; Lk 8,8; Ilm 2,7 ja 13,9; vrd. EV 4892, 10449
    
15. Peame kurja maha jätma ning õppima head tegema (99) < Ps 34,15; Am 5,15; vrd. EV 7649
    
16. Ükski vaga inimene pole ristita ~ Igaüks peab oma risti kandma ~ Mitu inimest, setu risti; igaühel oma viletsus ja rist (215, 236, 242) < Mihhelsoni (Mih. 20) jm. andmeil risti kandmise motiivist, nt. Mt 10,38 ja 16,24; Mk 8,34; Lk 9,23; Gl 6,5; EV 7850
    
17. Jumala arm on suurem kui inimeste patud ~ Meil on palju pattu, Kristusel veel enam armu (100, 102) < Rm 5,20; vrd. 1Pt 4,8; vrd. EV 8422
    
18. Ein ieder für sich selbst, Gott für Vns alle (305) < Mihhelsoni (Mih. 51) andmeil vrd. Ps 53,23 (lapsus: tegelikult 54,23 venekeelses piiblis); Mt 6,34, 1Pt 5,7; EV 11038
    
19. ...piddawat isze in dem grube fallen, mea naemat meile Risti Rachwalle gemacht haben jms. (201,204) < Ps 7,16 ja 9,16; Õp 26,27; Kg 10,8; EV 11835
    
20. Tervetele pole arsti vaja, vaid haigetele (14) < Mt 9,12; Mk 2,17; Lk 5,31; EV 11969
    
21. Heute gesunt, morg[en] kranck. Heute lebendig, morgen tod ~ Heute könig, morgen Tod (216, 220) < Büchmanni (Büchm. 38) andmeil vrd. Siir 10,11–12; EV 12382, 12383, 12403
    
22. D[a]s werck lobet den Meister (94) < Siir 9,21; EV 12515
    
23. Igaüks saab oma usuga õndsaks (320) < Büchmanni (Büchm. 50) jm. andmeil vrd. Mk 16,16; Ap 4,12 jm.; EV 12943
    
24. Jumalal pole ükski asi raske (54, 267, 282) < Mihhelsoni (Mih. 19) andmeil vrd. 1Ms 18,14; Mt 19,26; Mk 10,27; Lk 18,27; EV Ø
    
25. Issanda käsi pole lühenenud, et ta ei peaks aitama, ega kõrvad paksuks saanud, et ta ei peaks kuulma (182) < 4Ms 11,23; Js 50,2 ja 59,1; EV Ø
    
26. Usk võib mägesid pöörata (56) < 1Kr 13,2; vrd. Hi 9,5; EV Ø
    
27. Der Mensch setzet im wol für im Hertzen, aber vom Herrn kompt, was die Zunge reden sol (20, 311) < Õp 16,1; EV Ø
    
28. Hea sõbra rääkimine on kui mesi, rõõmustab hinge ja teeb luud rõõmsaks (254) < Õp 16,24; EV Ø
    
29. Elu on rohu sarnane ~ Liha on kui hein ~ Alles Fleisch ist Hew (21, 211) < Ps 37,2, 90,5–6, 92,8, 102,12; Js 40,6–8; Jk 1,10–11; EV Ø
    
30. Surm, kus on su oda, põrguhaud, kus on su võimus? (18, 49, 69, 71) < 1Kr 15,55; vrd. Ho 13,14; EV Ø
    
31. Õndsad on need, kes on vaimust vaesed (14) < Mt 5,3; EV Ø
    
32. Leeripoiss ei ole üle meistri ega sulane üle isanda (34) < Mt 10,24; EV Ø
    
33. Kas savitükk ütleb pottsepale vastu: miks oled sa mind teinud? (260) < Rm 9,20–21; EV Ø
    
34. Tuhat aastat on Jumalale kui üks päev (209) < Ps 90,4; 2Pt 3,8; EV Ø
    
35. Just[us] moriatur pro Jniusto (67) < 1Pt 3,18; EV Ø

A₂. Ladina vanasõnu, antiikautorite sententse ja nende tõlkeid

1. Tänu on mitte ainult suurim voorustest, vaid kõigi ülejäänute ema (275); väidetavasti Cicerolt; vrd. Stev. 1025:2
   
2. quotidiè crescit poena, qa quotidiè crescit et culpa (225); väidetavasti Augustinuselt
   
3. Homo bulla est (219); vrd. Wander III 596; 155; Stev. 1509:6
   
4. Sol oculus mundi (281); vrd. Wander IV 613:52; Stev. 1025:2
   
5. Vox amici, Vox Dei. Des freundes stie ist Gottes stimme (254); vrd. Wander I 1186:297; Stev. 1776/7:8
   
6. Ferat ergo Auxilium, qui dedit Consilium (67)
   
7. Innocens non est coram te innocens (80)

A₃. (Kindla või mõeldava) saksa päritoluga vanasõnu, sententse ning nende tõlkeid

1. Herrengunst vnd Rosenbletter, verkeren sich wie Aprillen wetter (143/4); vrd. Wander II 584:31–32; vrd. EV 337
   
2. Liebe Kinder haben viele Namen (64); vrd. Wander II 1301:684–685, 690; EV 942
   
3. Je erger Schalck, ie beszer glück (249); vrd. Wander IV 82:78; EV 3581
   
4. Me peame Jumala sõna peale lootma kui vägev oinas oma sarvede peale (306); vrd. Wander I 415:24; vrd. EV 2113, 6036 ja kõnekäänd
   
5. Kui reig suur on, peab plaaster veel suurem olema (175); vrd. Wander V 443:11,13, 444:29, 446:74, 448:14; vrd. EV 8252
   
6. Ei ole ühtki rohtu maa peal kasvanud, mis surma vastu võib aidata ~ Surma ei või keegi talitseda ~ Surma vastu ei või keegi seista (75, 77/8, 79, 137); vrd. Wander IV 1237:268; vrd. EV 10727
   
7. Täna rikas, homme sant (216); vrd. Wander II 637:89; vrd. EV 12383, 12392, 12393
8. Tuleb niipea noore vasika kui vana härja nahk turu peale 'noored lapsed surevad niisama äkitselt kui vanad inimesed' (313); vrd. Wander II 1110:1; EV 13876
   
9. Vits teeb vagad lapsed ~ die Rute.... machet froe Kind' (248, 261); vrd. Wander III 1779:10, 1780:31; 1781:47; EV 14261, 14263
   
10. der Mensch ist ein Thor usque ad annum 40. Darnach wenn er erkennet, d[a]s er ein Narr ist, sysz on taema Ello möda (221); väidetavasti Lutherilt
    
11. Theten wir w[a]s wir solten, so ginge Vns, Wie Wir Wolten. Weil wir aber thuen, Was wir wollen, so müszen wir auch Leiden, Was wir Sollen (226); vrd. Wander IV 1172:137; EV Ø
    
12. Jumal annab igale inimesele mõõdu, kui palju ta peab kannatama (249/50); vrd. Wander II 23:483; EV Ø
    
13. Tähti ei saa päikesepaistel näha, vaid ainult õhtul ja öösi (281); vrd. Wander IV 617:163; EV Ø
    
14. Keda Jumal tahab ülendada, seda ta alandab esiteks (299); vrd. Wander II 77:1881; EV Ø

A₄. Ütlusi, mille vahetute allikate kohta pole söandatud oletusi teha

1. Inimesed on tüdimata lojused, kellele kõik ilm kitsas ja pisukene on (219); vrd. ka EV 1970
   
2. Jumal annab meile aega parandada (130); vrd. Stev. 1956:4, 1563:7; EV 2547 Gösekenilt
   
3. Mis saja aastaga üles ehitatud, saab päevaga maha kistud ja tulega ära põletatud (226); vrd. Stev. 252:11, 557:5; vrd. EV 10023
   
4. Teekäija näeb teel palju vaeva (215, 216); võib-olla kaudselt < 2Kr 11,25; vrd. EV 11745 Vestringilt
   
5. Kes õndsalt tahab elada, peab palju kannatama (214); vrd. EV 14549, 14556
   
6. Üks tahab seda, teine teist (195); vrd. Stev. 2508:13; vrd. EV 15030
   
7. Armulik[kuse?] allik ei kuiva ~ ei lõpe ~ ei saa tühjaks (27, 309); ilmselt viide elava vee allika motiivile; EV Ø
   
8. Kus Jumal ei ela, seal elab kõhnret (103, 123); EV Ø
   
9. De haben wir eine gute vnd friedsame stunde, so haben wir 10. böse dagegé (217); EV Ø
   
10. Nagu jäätükk palava päikese käes sulab, nõnda on kõigi inimeste tõotus (266); EV Ø
    
11. Üks usk on nii hea kui teine (320); vrd. Stev. 1947:9; EV Ø

B₁. Sõnapaare, ridu, vastandusi, kõrvutusi

1. abi n. arm(u) (21, 100, 105, 141, 143, 144, 151, 181, 265, 272, 297)
   
2. abi n. nõu (82, 99, 251, 258, 262)
   
3. abi n. troost (100)
   
4. aeg n. tund (96, 210)
   
5. aknad n. uksed (301)
   
6. armas n. kaunis (122)
   
7. armutu n. hale asi (218)
   
8. elavad n. surnud ~ elu n. surm jms. (4, 59, 90, 92, 207)
   
9. elu n. õnn (44,241)
   
10. enne n. pigemasti (107,113)
    
11. esimene n. viimane (140, 257)
    
12. hea n. armas (94)
    
13. hea : kuri (53, 99, 109, 226, 320)
    
14. hea töö e. kauni karva pärast (333, 340)
    
15. helde n. armuline (18, 125, 265)
    
16. hiired e. maod (190)
    
17. hoolt n. muret (204) ~ suure hoole n. usina murega (220)
    
18. häbi n. au (226)
    
19. häbi n. viletsus (42)
    
20. hädast n. surmast (323)
    
21. häda n. vaev (22, 71)
    
22. häda : viletsus ~ viletsus : häda (36,83, 86, 90, 106, 116, 126, 128, 129, 134, 140, 146, 148, 168, 171, 174, 214, 216, 218, 220, 223, 224, 225, 228, 238, 242, 257, 258, 263, 265, 294, 296, 327, 334, 340)
    
23. häda, viletsus n. patud (81)
    
24. häda, viletsus, südame kiskmine n. surm (220)
    
25. hääle, silmad, käed n. südame (22)
    
26. hüppas n. kargas (8)
    
27. ihu : hing (18, 42, 48, 55, 97, 104, 106, 126, 134, 142, 153, 156, 170, 188, 195, 249, 251, 271, 278, 313, 315, 341)
    
28. ihu n. veri (81)
    
29. ilm n. inimesed ~ ilma inimesed (41, 119)
    
30. ilu(s) n. au(s) (4, 226)
    
31. kadedus n. viha (42, 341)
    
32. kaela n. kahju peale (305)
    
33. kaela, linna n. maa peal (225)
    
34. kaela n. õlade peal (169)
    
35. kahju n. kurja (92)
    
36. kaitsnud n. hoidnud (341)
    
37. katk n. kallis aeg (18, 85/6, 87, 224)
    
38. kavalus n. pettus ~ kaval petis (96, 98, 137)
    
39. kavala kombe n. suure hirmsa väega (193)
    
40. kirikus n. kodu (108, 113)
    
41. kirikud n. koolid (130, 226)
    
42. kulla n. hõbeda (238)
    
43. kurat : põrguhaud (310)
    
44. kurbus e. rõõm (59)
    
45. kõhnret, surm n. põrguhaud (146)
    
46. kõrvad : süda (328)
    
47. käed n. jalad (200)
    
48. käsi n. sulg (232)
    
49. käed n. süda (94)
    
50. käe n. valla alla (207)
    
51. kääname n. pöörame (286)
    
52. laisad n. unised (261)
    
53. leivaga : veega (241)
    
54. libeda keele, kavala meele n. herise kombega (76)
    
55. liha : veri ~ veri : liha (5, 6, 7, 10, 27, 29, 34, 36, 39, 40, 47, 53, 54, 67, 80, 85, 139, 147, 154, 179, 197, 208, 252, 263, 264, 289, 299, 309, 331)
    
56. liha, veri n. luud (6)
    
57. liha, veri, rasv n. luu (77)
    
58. teeb liiga n. ülekohut (251)
    
59. linnad n. külad (226)
    
60. lust n. rõõm ~ rõõm n. lust (142, 316)
    
61. luu n. liha (35) ~ liha luude pealt (279)
    
62. luuliikmene ~ -liikmesed (116, 251, 254, 275, 279, 287, 302, 318, 325) ~ luuliikmesed n. luud (280)
    
63. maa n. meri (146, 216, 281)
    
64. maad n. rahvas (226)
    
65. meel n. mõtlus (25, 118, 120, 188, 232, 300, 313, 329, 333, 339)
    
66. meel n. süda (144, 190)
    
67. minule n. sinule (38) ~ mina n. sina (236)
    
68. mure, kurbuse e. tõbe (327)
    
69. mõtelda n. ütelda (109)
    
70. mõõga, tule e. muu kurja vihaga (188)
    
71. märk n. tunnustäht (131, 132)
    
72. nuhtlus n. rist (99)
    
73. nõiad n. lausujad (251, 258)
    
74. nõu n. tahtmine (105)
    
75. nägema n. kuulma ~ kuulma n. nägema (123, 171, 194, 195, 263)
    
76. näljased n. kiskjad (200)
    
77. otsima : leidma (173, 224)
    
78. paast n. palve (333)
    
79. kõigest paigast n. nurgast (193)
    
80. paremal n. pahemal käel ~ pahemal n. paremal käel (4, 198)
    
81. patust, hädast, surmast n. põrguhauast (56)
    
82. patt, surm, kurat n. põrguhaud (16, 20, 311)
    
83. patt, surm n. põrguhaud (16, 49, 75) ~ surm, patt n. põrguhaud (95)
    
84. pikk n. pime (13)
    
85. pordu n. pordusundja (144)
    
86. päike n. kuu (6, 34)
    
87. põrm n. aganad (325)
    
88. rahu n. rõõm ~ rõõm n. rahu (311, 312, 313, 314, 317)
    
89. rikkust n. rõõmu (222)
    
90. rist e. Jumala vits (274)
    
91. rist : viletsus (26, 34, 99, 126, 222, 230, 233, 236, 239, 240, 246, 247, 250, 256, 259, 263, 264, 267, 268, 272, 274, 308, 336, 341)
    
92. rist : häda : viletsus vm. jrk. (25, 139, 168, 211, 228, 271, 308)
    
93. roaks n. söödaks (237)
    
94. rumalad olete, rumalaks jääte (109)
    
95. sarved n. sõrad (269)
    
96. siidid n. kroonid (218)
    
97. siin n. seal (307)
    
98. silmad n. kõrvad ~ kõrvad n. silmad (86, 188, 263)
    
99. silmad, kõrvad, käed n. jalad (275)
    
100. silmad n. südamed (313)
     
101. Soodom n. Gomorra (90)
     
102. sugu n. hõimlane (213)
     
103. sugu n. võsa (61)
     
104. surm, häda n. põrguhaud (70)
     
105. surm, kurat n. põrguhaud vm. jrk. (2, 18, 198)
     
106. surm : põrguhaud (18, 48, 49, 69, 71)
     
107. suu, huule n. keelega (300)
     
108. suu n. keel ~ keel n. suu (62, 94, 302)
     
109. suu n. süda ~ süda n. suu (39, 94, 115, 117, 271, 272)
     
110. suur n. lai (277, 280)
     
111. suur e. pisuke (335)
     
112. suve n. talve (326)
     
113. sõda n. taplus (231)
     
114. sõja, vaenu, kalli aja e. muu risti n. viletsusega (99)
     
115. sõda n. verevalamine (226, 252)
     
116. söödab : joodab (241)
     
117. südame kiskmise n. viletsuse (214)
     
118. (rõõmsa) südame n. meelega (314)
     
119. süda, meel, mõtlus n. tarkus (77)
     
120. südame, suu, keele n. meele (183)
     
121. taevas : maa (19, 34, 58, 80, 101, 106, 118, 120, 121, 145, 152, 155, 166, 167, 181, 196, 205, 228, 237, 278, 316)
     
122. teab, kuuleb n. näeb (263)
     
123. teadma : mõistma (94, 99, 112, 113, 134, 220, 263)
     
124. teadma n. uskuma (263)
     
125. toidab n. katab (271)
     
126. troost n. rõõm (189)
     
127. tuhk n. põrm (18, 307)
     
128. tules n. vees (264)
     
129. täna : homme (224)
     
130. töö n. tegu ~ tegu n. töö (28, 117, 160, 170, 260, 302, 327)
     
131. türann(id) n. verekoer(ad) (99, 101, 186, 333, 339)
     
132. udu : pilv (227)
     
133. usk n. lootus (45)
     
134. vaesus n. rikkus (59)
     
135. vale, pettus n. kavalus (122) ~ valss n. kaval petis (187)
     
136. valjud, sitked n. kanged (89)
     
137. viha n. vaen ~ vaen n. viha (43, 108, 113)
     
138. viin e. õlu (255)
     
139. viss n. tõsi ~ vissist n. tõest (144, 189, 201)
     
140. kõhnreti võrgus n. valla all (244)
     
141. väe n. kavala nõu (186)
     
142. hirmsa väe n. viha (199)
     
143. väetumad n. rammutumad (193)
     
144. vägi n. võimus (48, 75, 78/79, 171, 197, 264)
     
145. väriseda n. vabiseda (337)
     
146. õige n. kohus (40, 116, 120, 128, 165, 184, 272, 322)
     
147. öö(d) : päev(ad) (52, 155, 192, 200, 213, 240, 245, 280, 281, 316, 320, 321, 325, 332)
     
148. ühest kõrvast sisse, teisest välja (125, 132, 190)
     
149. ülendama : alandama (22)
     
150. ümber n. üle (4)

B₂. Võrdlusi ja liialdusi

1. tuul pillutab kui aganaid (251, 331)
   
2. rumalad kui hobused (223)
   
3. parem kui härg, kel sarved n. sõrad on (269)
   
4. nagu juukseidpidi tõmmatud (229)
   
5. nii hirmsasti, et juuksekarvad püsti tõusevad (195)
   
6. mitte üks juuksekarv ~ vähem kui juuksekarv jms. (129, 166, 199/200, 203, 236)
   
7. tapetakse kui koerad (226)
   
8. helistada kui kella (205)
   
9. kui raske koorem (169)
   
10. (jumalasõna) parem kui kõige kaunim kuld (318)
    
11. määgivad kui ~ rumalad kui lambad (94, 108, 112, 113)
    
12. puhas kui vastsündinud lapsuke (12)
    
13. enam kui liiva (mere ääres) (22, 165, 275)
    
14. kui möuraja lõukoer ~ wie ein brüllender Löwe (142, 245)
    
15. nagu madude sekka elama (229)
    
16. tormavad peale kui merelained (194)
    
17. magusam kui mesi (17, 318)
    
18. (usk) kui müür ~ tuline müür ümber (206, 306)
    
19. (kustutatakse) üleastumised kui pilv ning patud kui udu (227)
    
20. poolsurnuks häbenema (108, 111)
    
21. süda keeb kui pott tulel (200)
    
22. kaunisti ehitud kui pruut (126)
    
23. kui põrm (e. aganad) (325, 331)
    
24. (inimesed lasevad end arstidel) lappida kui vana riiet (220)
    
25. kerjab kui vaene sant ~ tratt (22)
    
26. kui palavas saunaleilis (171, 222)
    
27. (Jumal sallib kurjategemist) veel vähem kui silmatera (190)
    
28. (patused ajavad endast püha vaimu) kui suits mesilased ära ajab (126)
    
29. kui näljased n. kiskjad soed ~ kui näljane susi (200, 253)
    
30. (nii pehmed, et oleks võinud) pisukese sõrme ümber köita (274)
    
31. vajus põhja kui tinatükk (276)
    
32. (on Jumala ees) kui tuhk (331)
    
33. kaob kui vari (212)
    
34. kisendavad kui hullud veised (139)
    
35. rumalamad kui veised (166)
    
36. surevad ära kui veised (170)
    
37. (süda ja usk peavad olema) kui veljeksed (306)
    
38. katki vajutada kui mäda õun (203)
    
39. surm kui uni ~ surmauni (138, 171, 283, 315)

B₃. Mitmesuguseid metafoorseid kujundeid, eufonisme jm.

1. aeg ei või sallida (111)
   
2. ahnekott (89)
   
3. elavalt ära neelata (194)
   
4. ennast vastu 'rase' (252, 257)
   
5. hambairvitamine (306)
   
6. hapu joomise joonud (230, 232)
   
7. ennast hapult tundma (300)
   
8. (vaimutoiduga) hinge söötma (122)
   
9. hinge vaakuma (216, 307)
   
10. hinge välja ~ ära sülitama (86, 207)
    
11. hinge õnne pärast (116)
    
12. hädaorg (30, 36, 221)
    
13. ihuvili (7, 47)
    
14. (peaks) ilm hukka minema (130)
    
15. kõige ilma nurgast (206)
    
16. (rist) teeb jalad (261)
    
17. jalgadega ~ jalge alla tallama (186, 188, 226)
    
18. (Jumala) jalasammude sisse astuma (114, 230, 236, 337)
    
19. annab Jumal tervit (47, 92, 106, 107, 111, 133, 233, 324)
    
20. laseb Jumal meid elada (92, 107)
    
21. Jumal paraku (30, 88, 111, 170, 274, 319)
    
22. kaela peale võtma ~ panema jne. (66, 129, 177, 220, 223, 224, 229, 236, 248, 256, 272, 292, 298)
    
23. kaelapidi kinni hakkab (223)
    
24. peavad oma kaela õiendama (228)
    
25. kange kael (293, 295)
    
26. kahevahel olema (145, 146, 152, 154, 257, 282, 285, 290)
    
27. (viha)karikas (238, 249, 250)
    
28. (hea) karjane (27, 253)
    
29. keel(t)e peale kirjutatud (107, 113)
    
30. kivi südamelt langenud (254)
    
31. kuradi kurgust (292)
    
32. kurjast kombest (94)
    
33. kõhnreti sõela sees sõelutud (146)
    
34. kõrge karva eest (242)
    
35. kaks kõrva (118)
    
36. kisendavad kõrvad täis (307)
    
37. kõrvad avada (129)
    
38. kõrvad kurdiks ~ kurdid kõrvad (108, 188)
    
39. kõrvad paksud kuulma (182)
    
40. kõrvuni hädas ~ rüveduse sees (181, 261)
    
41. (Jumala) käe alla alandama (100, 248, 255)
    
42. (Jumala) käsi ei ole lühendatud (182, 266, 300)
    
43. käsi käib (hästi ~ kurjasti) (201, 213, 216, 245, 265, 276, 320, 326, 331)
    
44. tühjade kätega (125)
    
45. küünalt südames süütama (139, 167)
    
46. taeva küünlad 'tähed' (281)
    
47. eksinud lambad (82, 253, 330)
    
48. süüta lambukene ~ Jumala lammas jms. (23, 102, 138)
    
49. igapäevane leib (125, 132, 261)
    
50. liha lusti himu ~ liha lusti sees (222, 339)
    
51. läbi liha nõtruse (268)
    
52. imelik lind (280)
    
53. missugune lind (303)
    
54. meelevalda võtma ~ andma (88, 99, 204)
    
55. merd pähklikooresse valama (173)
    
56. mullatükid 'tühised, vääritud' (263)
    
57. nahaga maksma (222)
    
58. tark nina ~ ninatark (46, 224)
    
59. nipsu nina ette lööma (181)
    
60. viimse otsa peale mõtlema (313)
    
61. viha paistab palavasti (307) ~ palav päev paistab (326)
    
62. palehigi sees (132)
    
63. palest palesse (36)
    
64. patud merre heita (227)
    
65. päästa patu paelast (197)
    
66. patu palk (132)
    
67. patuuni (183)
    
68. pealaest jalatallani (12)
    
69. punane veri (15, 101, 205, 241)
    
70. veripunased ~ punase vere patud (21, 24)
    
71. põrgukoer (23, 49, 69, 300)
    
72. põrgu must kaaren (247)
    
73. põrgu noodamees (307)
    
74. põrgu persepale (181)
    
75. põrgu söötesead (217)
    
76. põrgutunglid (102)
    
77. põrguvalu sees (244)
    
78. päevast päeva (265)
    
79. püha palge ees (240)
    
80. läbi püha vaimu valgustada (39)
    
81. naise seeme (9)
    
82. (Jumal) selja meie poole pööranud (25, 193, 264, 305)
    
83. joobnud siga (126)
    
84. silmade ette maalima (130, 204, 209)
    
85. (iga) silmapilk nt. igka Silma pilckmesze siddes jms. (103, 142, 193, 203, 227, 236, 249, 271, 294)
    
86. silmaterasse kinni hakkama (206, 264)
    
87. surma vari (84)
    
88. surnu suu peale (tunnistust andma) (108)
    
89. sutehaua sisse 'põrgusse' (319)
    
90. ei anna head sõna (84)
    
91. nimetame kahe sõnaga 'lühidalt' (188)
    
92. sõna sai lihaks (9, 9)
    
93. sõnad suhu pannud (109)
    
94. söödab nutuleivaga, joodab nutuveega (241)
    
95. kõigest südamest ~ südame põhjast jms. (15, 115, 125, 132, 272, 286, 306)
    
96. närivad omaenese südant (254)
    
97. südamesse istutama (274)
    
98. südame rõõm (188)
    
99. taaspidi taganema (28, 287)
    
100. taevane roog (185, 188)
     
101. tahi ära kustutada (102)
     
102. õige ~ kurja tee peal käima (151, 156)
     
103. Jumala (armuliku) tiiva alla (265, 297, 301)
     
104. tuld tuha seest otsima (181, 299)
     
105. tuliste tangidega katki kiskuda (235)
     
106. tunnistäht (223)
     
107. töö on tühi (302)
     
108. ukse ees ~ ette ~ lävel (88, 90, 232, 257)
     
109. uks nina ees kinni löödud ~ lööb inimeste uksed kinni (220, 256)
     
110. (harva) und silma tulnud (213)
     
111. vaesed patused (54, 61, 102, 338)
     
112. valjad suhu pannud (189)
     
113. verekoer(ad) ~ näljased verekoerad (74, 101, 188, 189, 204, 213, 341)
     
114. viha vaigistama (48, 234, 246)
     
115. viletsuse sees ujuma (222)
     
116. (head) vilja kandma ~ viljakandja puu (veeoja ääres) (125, 132, 147, 172, 241, 321, 324, 325, 326, 332)
     
117. vitsaoksakene (51)
     
118. vägeva väe (eest) (98, 106, 188, 260, 276)
     
119. ülekäte võtma ~ andma (86, 88, 89, 102, 225, 254, 264)
     
120. ütlen ümber (109)
     

Näeme niisiis, et Mülleri materjalis — eriti vanasõnast alamat järku fraseoloogias — aimuvad üsna mitmekesised geneetilised vahekorrad.

1. Siin on palju spetsiifiliselt piibellikke väljendeid, samuti saksa fraseologismide tõlkelaene eesti keelde.

2. Siit võib aga leida ka ilmekaid tõendeid eesti keele enda fraseoloogiliste vahendite heast valdamisest:

hea töö ehk kauni karva pärast kaela nink kahju pääle katk nink kallis aeg meel nink mõtlus pikk nink pime sarved nink sõrad suu nink süda töö nink tegu vägi nink võimus kuradi kurgust

käsi käib (hästi) liha lusti sees nipsu nina ette lööma patu palk põrgu persepale surnu suu peale (tunnistama) tunnistäht töö on tühi vägeva väe eest jmt.

3. Selgesti paistab silma ka varasema kirikukirjanduse retoorika kandavaim tunnusjoon — sõnapaaride ja -jadade rohkus, omalaadne "ninck"-stiil, mille lätted on Piiblis ning ilmselt võimendatud saksakeelsete luterlike allikate kaudu.

Mülleri tekstid tõstatavad mitmeid irriteerivaid probleeme metafooride geneesi osas.

3.2.3. Kas Mülleril ja Stahlil on eesti vanasõnu?

Nii Mülleril kui ka Stahli raamatutes leidub kohti, mis on läbi sõnastatud eesti keeles ja meenutavad mõnesid eesti vanasõnu (või on nendega juhtumisi koguni identsed). Mülleril on näiteks mitmes variandis ütlemisi selle kohta, et surma vastu pole rohtu, et surma vastu ei või keegi seista, või et noore vasika ja vana härja nahk võivad ühtaegu turule sattuda jmt. Pole siiski vaja kiirustada lugema seesuguseid eesti vanasõnade väga varajasteks kirjapanekuteks, sest neil on ka saksa vasted ning (Stahlil kindlasti, Mülleril arvatavasti) on nad pigem lihtsalt vastavate saksa vanasõnade mehaanilised tõlked eesti keelde, mitte enamat.
Minu isikliku rumaluse ja sögeda vasikavaimustuse tõttu ongi üks sedalaadi koht Stahli "Lauluraamatust" sattunud eesti vanasõna pähe EV-sse (nr. 429): Iggal asjal oma aick, sks. All ding, ein weil (HH II, lk. 113). Peaaegu oleks EV III köitesse lipsanud veel teinegi Stahli lause: tullep aick / tullep nüuw, sks. kompt zeit / kompt Raht (HH ???; vrd. EV 12129).

3.2.4. Sõnapaarid ja -read vanemas eestikeelses kirikukirjanduses

A. Sõnapaarid on parallelismi "molekulid"

Parallelism on võimas üldsemiootiline või -kognitiivne printsiip, mis täiesti universaalselt organiseerib inimmeele talitlemist. Parallelism on ka pea igasuguses kunstilist järku sõnaloomes fundamentaalne ja läbiv printsiip, mis haarab ja seob teksti häälikulisi, süntaktilisi ja semantilis-leksikaalseid tasandeid. Sõnapaarid (olgu püsivad, poolpüsivad või improvisatoorsed), mis omavad tunnuseid kõigil neil tasandeil, on parallelismi ehituskivid või neuronid või molekulid.

Sõnapaarid annavad head ainet ka mõtisklemaks parallelismi seosest teise fundamentaalse semiootilise dihhotoomiaga 'metafoor/metonüümia', st. "poolustega", mis R. Jakobsonil esindavad kaht äärmiselt üldistatud operatsionaalset printsiipi (R. Barthes on hiljem taandanud Jakobsoni poolused veelgi üldisemale semiootilisele opositsioonile 'süsteem/süntagma', mis on vist mõisteliselt kattuvad paariga 'paradigmaatiline/süntagmaatiline'). Sõnade paarumine on kõige sagedamini rajatud komponentsõnade tähenduslikule kontrastile (sh. antonüümiale) ja lähedusele (sh. sünonüümiale). Jakobsoni järgi on aga nii antonüümia kui ka sünonüümia ilmselt üht ja sama "metafoorset" tüüpi vahekorrad.

Kauni nimega hendiadüoin on termineeritud ühest küljest lihtsalt sünonüümidest moodustatud sõnapaare, teisalt paare, mille komponendid on omavahel metonüümilises suhtes (just sel viimasel viisil on hendiadüoini mõtestanud ka nt. Linnar Priimägi oma kunagises kirjutises "Hendiadüoin" — vt. "Kirjanduse ja rahvaluule radadelt" II, Tartu, 1976, lk. 48–58).

Kolmandalt poolt on empiirikast (sh. meil järgnevas toodud näidetest) selge, et vastandlikkusel põhinevad paarid ei lase end kuigi edukalt arendada ridadeks, sünonüümial põhinevad paarid aga lasevad väga hästi. Jne. Kuid kõik see kipub juba kanduma väljapoole selle teema raame.

Parallelismi ja seega ka sõnapaare kohtab igal sammul vist kõigi maailma rahvaste folkloorides ja fraseoloogiais ning paljudes kirjandustüüpides, ka Piibli (eriti Vana Testamendi) mitmetes osades. Kirikukirjandus on Piibliga kongeniaalne (ja eestikeelne kirikukirjandus saksa kirikukirjandusega) ka retoorilises plaanis, seetõttu pole üllatav, et vanema eestikeelse kirikukirjanduse markantsemaid vormitunnuseid on sõnapaarid ja -jadad.

Ingrid Sarv on mitmetes oma töödes lugenud püsivaid sõnapaare kõnekäändude üheks alaliigiks, ja kindlasti täie õigusega, sest võrdluste ja mõnede muude asjade kõrval paistab see vormiline prototüüp selgesti silma. Kuid sõnapaaride folkloorse esinemuse jälgimine või registreeriminegi on tehniliselt tülikas ja töömahukas. Igasugune vanasõnast või aforismist (so. üldistavast täislausest) alamat süntaktilist järku fraseologism või kõnekäänd on kahepaikse loomuga selles mõttes, et ta on ühest küljest tüpoloogiline üksus või "pala", teisest küljest kujund või "ehitusmaterjal". Kõigist kõnekäänuliikidest on sõnapaarid eriti selgelt ehitusmaterjal: ainult väike osa nende esinemustest on fikseeritud eraldi tekstidena ja et nende elust ülevaadet saada, tuleb enamus neist kokku otsida süntaktiliselt aredamaist kõnekäänutekstidest, vanasõnatekstidest, laulutekstidest jm. kohtadest. Tehniliselt tülikas on ka nende registreerimine 17. sajandi eestikeelsest kirikukirjandusest: olulise osa selle massist moodustab Stahli "Leyen Spiegel" (edaspidi: LS), mille tekst tervenisti on keerukas parallelistlik põimik, kus sõnapaaride komponendid võivad esineda üsnagi hajutatult, passaažide süntaktilis-leksikaalne sümmeetria võib olla mittetäielik jne.

Toome öeldu tõenduseks ühe sellise passaaži LS-i leheküljelt 326.

Selle fragmendi parallelistlik struktuur oleks siis umbes järgmine:

B. Sagedasemate paaride näiteid

Märkus: Järgnev statistika ei peegelda adekvaatselt paaride sagedusvahekordi aastani 1656 incl. teadaolevate tekstide kogumassis, sest hetkel, mil see "edetabel" koostati, oli Stahli LS-ist läbi vaadatud vähem kui pool.

Sage- dus	Eestikeelne paar	Saksa vasteid, märkusi
121	maa + taevas	Himmel + Erde
119	hing + ihu	Leib + Seele
81	elu + surm ~ elama + surema	Leben + Todt ~ leben + sterben
69	liha + veri	Fleisch + Blut
65	joo(t)ma + söö(t)ma	essen + trincken ~ speisen + drencken ~ fressen + sauffen
59	päev + öö	Tag + Nacht
55	ihu + veri	Leib + Blut
53	häda + viletsus	Noth + Elend ~ Trübsal + Elend ~ Trübsal + Leid ~ Trübsal + Vnglück ~ Noth + Anliegen ~ Angst + Gefahr
41	rist + viletsus	Creutz + Vnglück
	siin + sääl	hier + dort
40	au + kiitus ~ austama + kiitma	Ehre + Lobe ~ Ehr + Preisz ~ Lob + Danck ~ Lob + Ehr + Preisz
36	kiitma + tänama ~ kiitus + tänu	Loben + Dancken ~ loben + preisen ~ preisen + dancken
33	inimene + Jumal	Mensch + Gott
29	abi + arm	Hülff + Trost ~ Hülff + Gnade ~ Macht + Gnade
	häda + vaev	Mühe + Arbeit ~ Mühe + Gefahr ~ Mühe + Noth ~ Angst + Noth ~ Jammer + Noth ~ Mangel + Noth ~ Wehe
22	ajalikult + igavesti ~ ajalik + igavene	zeitlich + ewiglich
	arm + heldus ~ armuline + helde	Gnad + Gunst ~ barmhertzig + gnedig
	suu + süda	Hertz + Mund
21	hea + kuri	gut + böse
	rahu + rõõm	Fried + Frewd ~ Ruh + Frewd
	rõõm(ustama) + troost(ima)	Frewd + Trost ~ erfrewden + trösten
19	meel + mõte	[saksa vasted puuduvad]
18	laps + pärija	Kind + Erbe
	tõsi + viss ~ vissist tõsi	gewisz + warhafftig ~ gewiszlich
17	au + nõu	[esmakordselt 1656. a. värsslauluraamatus]
	eksitus + patt ~ eksima + pattuma	Missethat + Sünde ~ Missethat + Fall
	kohus + õigus~ õige	Gericht + Recht ~ Gericht + Gerechtigkeit
	kuulma + nägema	hören + sehen
16	hilja + vara	spät + früh
15	au + rõõm	Ehre + Frewde ~ Ehre + Trost ~ Frewd + Wonne
	noor + vana	jung + alt
14	abi + nõu	Hülff + Rath
13	au + vägi	Ehre + Macht ~ Herrligkeit + Macht ~ Herrligkeit + Krafft
	kannatus + surm ~ kannatama + surema	Marter + Todt ~ Leiden + Sterben
	meel + süda	Sinn + Hertz
	mees + naine	Mann + Weib ~ Mann + Frau
	pühitsus + õigus	Heiligkeit + Gerechtigkeit
12	häbi + patt	Schand + Sünd ~ Schand + Laster
	kavalus + pettus	Argelist + Heucheley ~ List + Trug
	leib + viin	Brot + Wein
	tegu + töö	Werck
11	arm + hea(tegemine) ~ armas~ armuline + hea	Gnade + Gut ~ Gnade + Wolthat ~ Huld + Wolthat
	ema + isa	Mutter + Vater
	ihu(lik) + vaim(ulik)	Leiblich + Geistlich
	leidma + otsima	finden + suchen;
	rõõm + õnn(istus)	Frewd + Seeligkeit ~ Trost + Hort
10	hea + õige ~ hästi + õigesti	gut + recht ~ wol + recht
	is(s)and + kuningas	Herr + König ~ Herr + Fürst
	kuulma + õppima	zuhören + lernen
	lapsed + pere	Kinder + Gesinde
	lootus + usk ~ lootma + uskuma	Hoffnung + Glauben ~ trawen + glauben
	vaen + viha	Zwitracht + Auffrucht
9	abi + troost ~ avitama + troostima	Hoffnung + Glauben ~ trawen + glauben
	au + tänu ~ austama + tänama	Ehr + Danck ~ Lob + Danck
	hoidma + paimendama	behüten + bewachten
	hõbe + kuld	Silber + Gold
	häda + rist	Noth + Creutz ~ Vnglück + Creutz ~ Verfolgung + Creutz ~ Creutz ~ Pein
	liha + luu	Fleisch + Bein
	mure + rõõm	Trawrigkeit + Frewde ~ Leid + Lieb
	rikas + vaene ~ rikkus + vaesus	Reichthumb + Armuth
8	alam + ülem ~ alandama + ülendama	Obrigkeit + Vnterthan ~ erniedrigen + erhöhen
	A(lgus) + O(ts)	Anfang + Ende ~ Alpha + Omega
	elama + valitsema	leben + regieren
	hommik + õhtu	Morgen + Abend
	kahju + kuri	Gefahr + Schaden ~ Gefahr + Leid ~ Schaden + Leid
	kartus + värisemine	Furcht + Zittern ~ Furcht + Schrecken
	lesk + vae(va)ne~ (vaene)laps	Wittwe + Wayse
	linn + maa	Stadt + Land
	maa + meri	Land + Wasser ~ Erde + Meer
	mina + sina	ich + du
	põrm + tuhk	Erd + Koth
	silm(ad) + süda(med)	Augen + Hrtzen
	tahtma + võima	wollen + können
	teine + üks	ander + ein
	vaba + vallalis	losz + ledig ~ frey + ledig
7	ahastus + häda	Angst + Noth ~ Angst + Weh
	arm + vägi	Gunst + Krafft ~ Gnade + Almacht
	au + kõrgus ~ ausasti + kõrgesti	Ehre + Hoheit ~ löblich + herrlich ~ herlich + prechtig
	elu + ihu	Leben + Leib
	elu + õnn(istus) ~ elama + õndsaks saama	Leben + Heyl ~ leben + selig werden
	hää + õnn(is) ~ hästi + õndsasti	selig
	kallis aeg + katk	thewre Zeit + Pestilentz
	lust + rõõm	Lust
	pahem + parem	linck + recht
	patt + surm	Sünde + Todt
	türann + verekoer	Tyrann + Bluthund
	õige + õnnis ~ õigus + õnnistus	gerecht + sehlig
6	arm + rõõm	Gnad + Trost ~ Hort + Trost ~ Frist + Trost
	arm + õnn	Gnade + Segen
	helde + rohke	mild
	homme + täna	morgen + heut
	ilus + kaunis	zart + fein ~ schön + lieblich
	isa + laps(ed)	Vater + Kinder
	julge + rõõmus	frölich + getrost
	jääma + olema	bleiben + seyn
	keel + suu	Zunge + Mund
	kurb + rõõmus ~ kurvastama + rõõmustama	[saksa vasted puuduvad]
	kuri + vaga	böse + fromm
	muld + põrm	Erde + Staub ~ Asche + Staub
	mure(tsema) + vaev(ama)	Trübsal + Pein ~ Mühseligkeit
	pimedus + valgus	Finsternis + Liecht
	põrguhaud + surm	Höll + Todt
	teadma + uskuma	wissen + glauben
5	aeg + tund	Zeit + Stund
	arm(as(tama)) + au(s(tama))	lieben + ehren
	arm + rahu	Gnade + Friede ~ Liebe + Friede
	arm + tõde	Gnad + Warheit ~ Güt + Warheit
	arm + usk	Lieb + Glauben
	au + häbi	Herligkeit + Vnehr ~ Herrlichkeit + Schande
	hoidma + õnnistama	behüten + segnen
	isand + sulane	Herr + Knecht
	kavalus + vägi	List + Macht ~ Tück + Macht
	kurb + murelik ~ kurvastus + mure	betrübt + trawrig ~ müheselig + beladen
	kuri(tegu) + patt	Gefahr + Sünd
	kuulma + rääkima	hören + reden
	laps + naine	Kinderlein + Weib
	liha + vaim	Fleisch + Geist
	nägema + tegema	[esmakordselt 1656. a. lauluraamatus]
	paast(uma) + palve(tama)	fasten + beten
	rõõm + tänu ~ rõõmustama + tänama	frewden + dancken ~ frolocken + dancken
	sõda + verevalamine	Krieg + Blutvergiessung
	tuli + vesi	Fewer + Wasser
	tuli + väävel	Fewr + Schweffel ~ Pech + Schweffel
4	Aadam + Eeva	Adam + Eva
	armas + kaunis	lieb + fein
	austama + kartma ~ au + kartus	ehren + fürchten
	elama + olema	[saksa vasted puuduvad]
	elu + usk	Leben + Glauben ~ Leben + Lehre
	haav + reig	Schlag + Wund
	hing + süda	Seele + Hertz
	hoidma + pidama	behüten + erhalten ~ verwahren + beschlossen
	hoidma + toitma	pflegen + nehren
	häbi + naer	Schande + Spott ~ Hohn + Spott
	häda + patt	Leid + Sünd ~ Noth + Sünd
	häda + surm	Noth + Sterben
	igavesti + nüüd	[saksa vasted puuduvad]
	kahju + patt	Schand + Sünd
	keel + meel	[esmakordselt 1656. a. lauluraamatus]
	kiitma + tunnistama ~ tundma	preisen + erkennen
	kirik + kodu	Kirche + Hausz
	kuningas + vürst	König + Fürst
	kurat + kuri ilm~ inimene~ rahvas	Teuffel + arge Welt ~ Menschen~ böse Leute
	kõrv + silm	Ohr + Auge
	leib + vesi	[saksa vasted puuduvad]
	Lunastaja + Õnnistegija ~ lunastama + õndsaks tegema	Erlöser~ + Heyland ~ Seligmacher + Heyland
	mägi + org	Berg + Thal
	nägema + tunnistama	sehen + erkennen ~ sehen + bekennen ~ weisen + bekennen
	patt + süü	[esmakordselt vist 1656. a. lauluraamatus]
	patt + võlg	Sünd + Schuld
	piin(ama) + vaev(ama)
	pisuke + suur	klein + grosz
	puhas + selge ~ puhtast + selgest	rein + lauter
	põrgu + taevas	Hell + Gottes Stul
	raha + vili	Gelt + Gut
	raske + suur	über die massen
	sees- + väljas- ~ sisse + välja	ein- + ausz- ~ innerlich + eusserlich
	suur + vä(h)ike	[saksa vasted puuduvad]
	sõna + tegu	Wort + Werck
	tarkus + vägi ~ tark + vägev	Witz + Krafft ~ weiszlich + mächtig
	teadma + tundma~ tunnistama	wissen + bekennen
	troost + õnn	Trost + Heyl

C. Sõnaridade näiteid

● Näiteid sõnu au ~ aus ~ austama sisaldavatest ridadest

• au + tänu + kiitus:
  annap suhre auwo / ninck tenno / ninck iggal ajal kihtusse (grosz Ehr vnd Danck mit höhestem fleisz / zu allen zeiten Lob vnd Preisz) — HH II 43;
  kihtus / auw / ninck körgk tenno (Lob vnd Ehr mit höhem Preisz) — HH II 81;
  Kihtma, auwustama n. tennada — R IX 69;
  sünno kitussex / tennux / ninck auwux (dir zu Preisz / Lob vnd Chron) — HH II 177;
  tenno / auwo / ninck kihtusse-offer (Danck-opffer / Danck vnd ewign Preisz) — HH II 16;
  tenno / Kihtus Auwo kah — HHK III 132
  
• kiitma + austama + paluma:
  kihtame / awwustame / pallume sünd (loben / preysn / anbeten dich) — HH II 50; vrd. RR 209
  
• kiitma + armastama + austama:
  kihtetut, armastanut n. auwustanut — R III 17 ja 25
  
• armastama + tänama + austama:
  armastawat, tennawat, ninck auwustawat — SC 132 (nn. Saaremaa käsikirjas)
  
• kiitus + selgus + tänu + au:
  kihtus ninck selgkus / tenno ninck kahs suhr auw (Preisz vnd Klarheit / Dancksagung vnd Herrligkeit) — HH II 190
  
• kiitus + au + rahu + rõõm:
  kihtus / auw / rahwo / ninck röhm (der Preisz / Ehr / Frewd vnd Wonne) — HH II 163; vrd. RR 214
  
• elu + rahu + rõõm + au + õnnistus:
  meije Surma on meile üx te ninck uxe sex ellux rahwux röhmux auwux ninck igkaweszex önnistuszex — R VII 53
  
• au + õnnistus + tervis:
  Jummala nimmil auwx n. Meile Igkawesex onnistusex n. terwex — SC 71 (Lars Vigæuse tekstis)
  
• elu + õnnistus + au:
  Igkawesze ello, önnistusze n. auwo errakaddonut — R X 74
  
• au + parandus + trööst + õnn:
  temma auwux nink meye parranduszex, tröstix nink iggaweszex onnex — R VIII 57
  
• au + rõõm + kinnitus + parandus + õnn (parallelistlikes liidetes):
  /Jumala/ pöha nimi auwux, meite hinge römux, nöddre usck kinnidusex, meite pattuse ello parrandusex, ninck wiemseld, meite keickente iggawet önnex — SC 130 (nn. Saaremaa käsikirjas)
  
• armsasti + heldesti + ilusasti + kõrgesti + suuresti + ausasti ( + kõrgesti + vägevasti) (parallelistlikes liidetes):
  armsast / heldest / illusast ninck körgkest / suhrust ninck auwsast / rickas andest / körgkest ninck weggiwast ülletöstetut (Lieblich / freundtlich / schön vnd herrlich / grosz vnd ehrlich / ninct von Gaben / hoch vnd sehr prächtig erhaben) — HH II 107
  
• ausasti + puhtasti + kasinasti + ilusasti:
  omma ello piddama auwsast / puchtast / kassinast / ninck illusast (halten keusch das Leben dein / mit Zucht vnd Mässigkeit fein) — HH II 52
  
• vägev + aus + kõrge + ilus:
  weggiw / auwus / körgk / ninck illus (gewaltig / herrlich / prächtig / schön) — HH II 43–44
  
• aus + kõrge + vägev:
  Auwus / Körgk ninck Weggiwenn' — HHK III 256
  
• vägi + au + rikkus:
  keicke ilma weggi / auw / ninck rickus (aller Welt Macht / Ehr / vnd Gut) — HH II 9; vrd. RR 234
  
• au + raha + vili:
  nöitap / omma auwo / raha / ninck wilja (zeiget / Ehr / Gelt / Gut / all jhr Zier) — HH II 153
  
• raha + vili + au:
  Keick temma Raha / Willi / Auw / On Muld ninck Pörm / ja Tuchk ninck Sauw — HHK III 522
  
• nõu + raha + vili + hüüs + au:
  Mis aitap nühdt se körgke Nouw / Mis Raha / Willi / Hühdt ninck Auw — HHK III 523
  
• nõu + vägi + au:
  Keick kolmel on üx ainus Nouw / üx Weggi ninck üxsarnan' Auw — HHK III 523.

● Sõnu kurat, patt, põrguhaud, surm sisaldavaid ridu

• kurat + patt + põrgu:
  Kurrati Kehjest / Pattust / Pörgko waiwast — HHK 150
  
• kurat + surm + patt:
  Se Kurrat / Surm ninck Patto Sühdt — HHK III 239 ja 254; vrd. ka R III 22; LS 97;
  keikest pattust, sest surmast, ninck kurrathi wehjest — SC 131 (Saaremaa käsikirjas); vrd. ka HHK I [26];
  se surma / pattu / ninck wehje (der Sünd / desz Todts vnd Teuffels Recht) — HH II 38
  
• surm + kurat + põrguhaud:
  se surma / pörgkohauda / ninck kurrati ehs (... Tode ... Hellen ... Teuffel) — LS 72; vrd. ka RM 2, 18, 98
  
• patt + põrgu + surm:
  pattu / pörgko / ninck surma (Sünd / Höll vnd Todt) — HH II 122;
  Sest Pattu- ninck kahs Surma Wehst / Ninck Pörgko Hauda Pihna seest — HHK III 275; vrd. ka RM 16, 49,75
  
• patt + kurat + surm + põrguhaud:
  wasto kurrati / surma / pattu / ninck pörgkohauda (wider Teuffel / Todt / Sünd vnd die Hölle) — HH II 45; vrd. ka R VII 59;
  keick pattut / Kurrat / Surm / ninck se pörgkohaud (alle Sünde / Teuffel / Todt / vnd die Hölle) — HH II 51;
  pattut / surma / kurrati / ninck pörgkohauda üllewoima (Sünde / Todt / Teuffel vnd Hell überwinden) — LS 91; vrd. ka LS 119; HH II 152; R IX 67
  
• surm + patt + kurat + põrguhaud + elu + arm:
  Surm, patt, kurrat, pörgko haud, ello ninck arm kick Christusse kägge sissen om — RR 272
  
• surm + patt + kurat + elu + arm:
  Surm / Patt / Kurrat / ello / ninck arm (Todt / Sünd / Teuffel / Leben vnd Gnad) — HH II 37
  
• patt + käsuneedmine + kurat + põrguhaud + surm:
  pattu nuchtlussest, sest kesckneedmissest, sest kurrati weggest, sest pörcko hauwa pinast, se iggätzest surmast — RR 259; vrd. LS 220
  
• patt + surm + kurat + põrguhaud + hukatus:
  pattust / surmast / kurratist / pörgkohaudast / ninck igkawessest huckatussest (von Sünde / Todt / Teuffel / Hell / vnd ewiger Verdamnusz) — LS 3
  
• kurat + patt + surm + ilm + rist + ahastus:
  köitetut sest kurratist / neist pattust / sest surmast / ilmast / ristist / ahastussest (gebunden vom Teuffel / von Sünden / vom Tode / der Welt / dem Creutz / Elend / Angst / vnd Noth) — LS 29
  
• patt + häbi + köis + pael + surm:
  pehstap pattust ninck hebbedast / köijest ninck kahs pailast / ninck kus ollex se surm (erret von Sünd vnd Schanden / von Ketten vnd von Banden / vnd wenns noch wer der Todt) — HH II 109
  
• (maod + põrm + muld + )pärapatt + nõtrus + vaev + surm:
  [me oleme] waiset maddut / pörm / ninck multh / perrapatu / nöddrusse / waiwa / ninck surma kahs kohrmatut (arme Würmlein Staub vnd Erden / mit Erbsünde / schwachheit / Noth / vnd Todt beladen) — HH II 73
  
• ristihäda + vaesus + viletsus + vaev + mure + surm:
  Ristihedda, waisusse, willettzusse, wajwa, murre n. surma kahn — RR 257
  
• surm + kurb(ad)us + valu + ahastus + heiditus:
  ep üchtekit surm / üchtekit Kurbadus / üchtekit Wallo / Ahhastus / ep kahs Heititus sahp olla — HHK IV 55
  
• häda + vaev + surm:
  Se Hedda / Waiwa / Surma kah — HHK III 409
  
• häda + vaen + surm:
  Ep kartat Hedda üchtekit / Ep Waino ep kahs Surma mitt — HHK III 235
  
• kannatus + rist + surm + reig:
  So Kannatus / so rascke Rist / So kibbe Surm / so monda Reigk — HHK IV 65.

D. Esmamuljeid

Keegi ei ole seda ainest geneesi, sisu, folkloorsuse vm. plaanis uurinud ning me saame siin heita talle pelga põgusa pilgu ja tuua välja 4 semantilist dominanti või stereotüüpi, mis kõnealustes sõnapaarides kõige selgemini nähtuvad. [Nagu produktiivseimate paaride loendis ülal, nii ka järgnevais näidetes on tüvepaarid eelistatavasti antud lühimas substantiivi- vm. noomenivormis; tegelikus empiirikas (eriti muidugi LS-is) on morfoloogiline ja sõnaliigiline variaablus palju suurem: nt. paari arm + au taga peituvad ka vormid armas + aus ja armastama + austama, paari ihu + vaim taga ka ihulik + vaimulik jne.]

1. "Kategoriaalset" leksikat kätkevad paarid, mis esindavad parallelistlikke "universaale", mitte kirikukirjanduse retoorilist spetsiifikat; nende paaride komponendid on enamasti antonüümsusvahekorras:

maa + taevas; elu + surm; sööma + jooma; päev + öö; siin + seal; inimene + Jumal; ajalikult + igavesti; hea + kuri; kuulma + nägema; hilja + vara; noor + vana;

mees + naine; ema + isa; rikas + vaene; alam + ülem; algus + ots; hommik + õhtu; linn + maa; maa + meri; üks + teine; pahem + parem; homme + täna;

isa + lapsed; isand + sulane; laps + naine; tuli + vesi; elama + olema; igavesti + nüüd; mägi + org; pisuke + suur; põrgu + taevas; sees + väljas; suur + väike jt.

2. Inimese "aspekte", somaatikat, meeltetegevust märkival leksikal rajanevad, üldse vaimu ja füüsist puudutavad paarid, kus komponendid võivad olla vastandatud või sünonüümsed:

hing + ihu; liha + veri; ihu + veri; suu + süda; meel + mõte; meel + süda;

ihu + vaim; liha + luu; silm + süda; elu + ihu; liha + vaim; nägema + tegema;

hing + süda; keel + meel; kõrv + silm; sõna + tegu; keel + suu jt.

3. "Halbade asjade" paradigma, kus paar moodustub printsiibis sünonüümidest; siia oleme arvanud ka paarid, kus komponendid esitavad inimese eksimusi Jumala vastu ja karistusi nende eksimuste eest:

häda + viletsus; rist + viletsus; häda + vaev; patt + eksitus; kannatus + surm (tavaliselt Kristuse kannatamisloos); häbi + patt; kavalus + pettus; viha + vaen; häda + rist;

kahju + kuri(= kurjus); ahastus + häda; kallis aeg + katk; patt + surm; mure + vaev; põrguhaud + surm; kurbus + mure; kuri(= kurjus) + patt; sõda + verevalamine; haav + reig;

häbi + naer; häda + patt; häda + surm; kahju + patt; kurat + kuri ilm; patt + süü; patt + võlg; piin + vaev jt.

4. "Heade asjade" paradigma, kuhu oleme tinglikult liigitanud sünonüümipaarid, mis väljendavad harrast suhtumist Jumalasse ja Kristusesse ning positiivseid ja õndsaid hingeseisundeid üldse, Jumala positiivseid toimeid inimese hingeseisundile, maapealsele ja hauatagusele käekäigule, samuti Jumala võimsust jmt.:

au + kiitus; kiitus + tänu; abi + arm; arm + heldus; rahu + rõõm; rõõm + trööst; au + rõõm; abi + nõu; au + vägi; pühitsus + õigus; arm + hea(dus); õnn(istus) + rõõm; hea + õige;

usk + lootus; abi + trööst; au + tänu; arm + vägi; au + kõrgus; hea + õnnis; lust + rõõm; õige + õnnis; arm + rõõm; arm + õnn; helde + rohke; ilus + kaunis; julge + rõõmus;

arm + au; arm + rahu; arm + tõde; arm + usk; hoidma + õnnistama; rõõm + tänu; armas + kaunis; austama + kartma; lunastaja + õnnistegija; puhas + selge; tarkus + vägi; trööst + õnn jt.

Nagu võisime veenduda juba eeltoodud näidete põhjal, osalevad produktiivsemad leksikaalsed moodustajad mitmete eri paaride koosseisus ja produktiivsemad paarid paljude eri ridade koosseisus. 3–4-elemendilistest stereotüüpidest on sagedasemaid vist ühendid

• kiitus + au + tänu (vrd. ka au-tüve sisaldavate ridade näited eelnevas);
  
• usk + lootus + armastus;
  
• patt + surm + kurat + põrguhaud (vrd. ka neid sõnu sisaldavate ridade näited eelnevas).
  

Eriti taas H. Stahli väljaannetest (nt. LS, HH II), kus rööbiti jooksevad n-ö. eesti veerg ja saksa veerg, nähtub selgesti, et eestikeelsete paaride ja ridade vahekorrad oma saksa vastetega pole sugugi üksühesed (eeltoodud näiteseeriais leiduvad saksa vastedki pärinevad reeglina Stahli töödest). Juhtub, et saksa ühesõnalisele väljendile vastab eesti keeles paar või vastupidi.

Stahlil on saksakeelne paralleel ilmselt "originaal" ja eestikeelne ilmselt "tõlge". Kuid vähemalt praeguseks kuuluvad paljud kirikukirjanduse sõnapaaridest kaheldamatult eesti fraseoloogiasse ja tulevad ette muiski eesti folkloorižanrides, ning esialgu pole mingit kindlamat teavet selle kohta, mis on eesti traditsiooni juurdunud kirikukirjanduse mõjul, mis on kirikukirjandus ise üle võtnud eesti fraseoloogiast ning kuidas on sel või teisel juhul lood vastavate üksuste kaugemate geneesisuhetega.

E. Kas laenati ja kummas suunas?

Esmamuljete tasemel tundub küll, et kirikukirjanduse roll eriti sünonüümistampide juurutamisel eesti fraseoloogiasse on olnud üsna suur. Eriti oluliseks vahendajaks võivad osutuda luterlike kirikulaulude tõlked. Paljud siinseis nimistuis toodud klišeed esinevad proosatõlgetena juba Stahli "Lauluraamatus" (HH II) ja J. Rossihniuse lõunaeestikeelse materjali publikatsiooni (RR) lõpus, st. 1630-ndail aastail, ning nood tõlked pole de facto kindlasti varaseimad, vaid nagu alulgi juba viitasime, võivad tagasi minna Mülleril mainitavale "Medi Kirkoraamatule" või Hans Susi hüpoteetilisele 1551. a. tõlkele. Edasi kanduvad need klišeed mutatis mutandis 1656. a. lauluraamatusse (HHK III), so. esimesse eestikeelsesse värsslauluraamatusse, mille tõlkijad / mugandajad / värsistajad olid teatavasti H. Göseken, R. Brocmann, G. Saleman ja M. Giläus; sealt võeti enamik neist üle 17. sajandi lõpul ilmunud redigeeringuisse ning edasi arvukate kordustrükkide kaudu kahe järgneva sajandi vältel võis osa neist kanduda ka eestlaste suulisse kõnepruuki. Senised provisoorsed statistikad viitavad küll sellele, et nt. luterlikel perikoopidel pole olnud vist mingitki forsseerivat toimet piiblivanasõnade juurdumisel eesti suulisse traditsiooni. Kuid perikoobitekstide vastuvõtt oli passiivne, laulude käive seevastu aktiivne: neid lauldi ja nad jäid kindlasti paremini meelde. Eesti kirikulaulutõlkeid (valdavalt saksa keelest) on samuti üsna vähe uuritud, kuid Siret Rutiku kirjutab (või kirjutas) just sel teemal oma magistritööd ja ehk on siingi peatselt loota esimest läbimurret.
Pole mingit ülevaadet sellestki, kui rohkesti selliseid "kiriklikke" sünonüümipaare (vm. paare vm. klišeid) ringleb eesti uuemais folkloorikihtides, nt. lõppriimilises rahvalaulus, samuti eesti vanemas ilukirjanduses.

F. Paralleele Lydia Koidulalt

Sirvisin katseks läbi Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula luuletused, ja selgus, et Kreutzwaldil pole "kirikukirjanduslikke" sõnapaare ja -jadasid peaaegu üldse, Koidulal seevastu üsna nimetamisväärselt. (Teades Koidula kristlikku kasvatust, on see ka ootuspärane.)

Nimetame mõningaid näiteid.

● Värsse luuletusest "Ema süda":

kus varjul truu(d)us, arm ja õnn;
au, kiitust, sõbrust tunda saad;
kui kõik sind põlgvad, vihkavad;
kui usk ja arm sust lahkuvad;
truu, kindla ema rinna naal.

● Üksikuid paare ja ridu:

usk, lootus, arm (jm. variandid) — vähemalt 6 luuletuses;
arm ja õnn — peale "Ema südame" veel vähemalt 3 luuletuses;
au, kiitus — peale "Ema südame" veel luuletuses "So oma süda";
au ja õnn — vähemalt 5 luuletuses;
elu ja õnn — vähemalt 2 luuletuses;
õnn ja rahu — vähemalt 2 luuletuses;
õnn ja rõõm — vähemalt 7 luuletuses;
mure, vaev — vähemalt 2 luuletuses;
põlgama, vihkama — peale "Ema südame" ka luuletuses "So oma süda";
meel ja mõte — vähemalt 4 luuletuses;
tundma ja teadma — vähemalt 2 luuletuses;
liha ja veri — vähemalt 2 luuletuses;
suu ja süda — vähemalt 4 luuletuses.

● Tulevad ette veel järgmised paarid:

tänama, kiitma — luuletuses "Anna aega!";
lootma, uskuma — luuletuses "Tarve";
valetama, petma — luuletuses "Veel hiilgvad kõrges";
vaen ning viha — luuletuses "Neid austa";
töö ja tegu — luuletuses "Lõokene";
vaim ja vägi — luuletuses "Miks tähekesed taeva võlvil".

● Peale nende on Koidulal mõningaid universaalsemat loomu sõnapaare, mida ei söanda lugeda kiriklike stiililaenude hulka:

päev ja öö — vähemalt 9 luuletuses;
maa ja meri — vähemalt 8 luuletuses;
kuld ja hõbe — vähemalt 4 luuletuses;
suu ja süda — vähemalt 4 luuletuses.

G. Alliteratsiooni fenomen

Mitmed osad Vanast Testamendist on juba originaalis eufooniliselt korraldatud. Ka A. Thor Helle eestikeelses piiblitõlkes on puhuti nii suisa alliteratiivseid kohti, et on üsna raske kirjutada neid pelga juhuse arvele.

Toome mõned näited kas või Psalmide tõlkest:

• Sa peästad mind rahwa riidlemistest,
  sa panned mind pagganate Peaks (18,44)
  
• ma käisin kurwaste ja kummarkülle (35,14)
  
• ta on ennast mo poole pöörnud
  ja mo kissendamist kuulnud (40,2)
  
• ma jään kowwaste omma kaebdussesse,
  ja wingun waljuste (55,3)
  
• Ja keik kunningad kummardawad tedda,
  keik pagganad teniwad tedda (72,11)
  
• Ma mötlen nende päwade peäle, mis wannast,
  nende aastade peäle, mis ammust aiast (77,6)
  
• Miks sinna Jehowa! heidad mo hinge ärra,
  ja panned omma pallet mo eest warjule? (88,15)
  
• peästab sind ärra linno-püüdja paelast,
  kahjoteggewa katko käest (91,3)
  
• kippuwad hulgaliste selle hinge peäle...
  ja moistwad wagga werd hukka (94,21)
  
• Ma lautan ommad käed laiale so pole,
  mo hing himmustab so järrele
  kui Ma, mis märga tahhab (143,6)
  
  Ka kirikukirjanduses kohatavaist sünonüümipaaridest on paljud alliteratiivsed:

  ihu ja hing; abi ja arm; helde ja armuline; suu ja süda; rahu ja rõõm; meel ja mõte; töö ja tegu; hää ja armas;

  viha ja vaen; luu ja liha; kahju ja kuri; maa ja meri; silm ja süda; elu ja ihu; elu ja õnn; hää ja õnnis;

  õige ja õnnis; arm ja õnn; armas ja aus; au ja häbi; usk ja arm; hoidma ja õnnistama; paast ja palve jpt.

  Selliste paaride juures kerkib eriti teravalt küsimus: kas nad sattusid eesti fraseoloogiasse nimelt kirikukirjanduse mõjul või ehk peegeldab kirikukirjandus ise hoopis eesti fraseoloogia tundmist? Ei saa printsiibis arvest välja jätta ka kolmandat võimalust, et laenusuhted puuduvad üldse ja tegu on lihtsalt sõltumatu paralleeltekkega (nn. generatio spontanea e. generatio aequivoca).

  Ühelt poolt on hästi teada, et eesti ja mitmes muus läänemeresoome keeles on alliteratsioon olnud folkloorse ja fraseoloogilise koodi (nn. kalevalakoodi) kandvamaid elemente. Folkloorses poeetikas, vastandina kaasaegsele kunstluulele, pole ilmselt olnud nõutav tekstielementide vahelise semantilise liiasuse ilmtingimatu järsk vähendamine, nõnda et paljud alliteratiivsed püsiühendid võivad olla kujunenud üsnagi spontaanselt: mitmete sünonüümsete kombinatsioonide hulgast muutub domineerivaks see, mis on eufooniline.

  (Selles plaanis võiks olla huvitav jälgida, kas nt. eesti liitsõnade hulgas on tõenäosusnormist rohkem alliteratiivseid liitsõnu, nagu ajaarvamine või kandekott või laualina või padjapüür või seasõrg või vihmavari või müriaad muid, ja kas nende produktiivsus on keskeltläbi suurem kui mittealliteratiivsete oma.)

  Teiselt poolt on vanemas kirikukirjanduses esinevad eestikeelsed paarid üldjuhul ikkagi mingite saksakeelsete paaride üsna täpsed tõlked, ning saksa originaalpaarid on juba ise sageli alliteratiivsed või üldse eufoonilised, nii et alliteratsioonipüüd võis tulla ka sealt.

  Vaadakem näiteks järgmisi paaride paarikuid:

  arm und elend (tõlgitud tav. vilets n. vaene);
  Gnad und Gunst (tõlgitud tav. arm n. heldus);
  Fried und Freud (tõlgitud tav. rahu n. rõõm);
  Schand und Sünd (tõlgitud mitteeufooniliste vastetega, nt. häbi n. patt);
  Leid und Lieb (tõlgitud mitmeti, ka mure n. rõõm);
  loss und ledig (tõlgitud vaba n.vallalis);
  Sünd und Schuld (tõlgitud patt n. võlg);
  Geld und Gut (tõlgitud raha n. vili);
  Wort und Werk (tõlgitud sõna n. tegu) jne. jne.

  Seega on täiesti mõeldav, et tõlkija otsis alliteratiivsele paarile eelistatavasti ka alliteratiivset tõlkevastet, vahel konstrueeris selle ise, vahel kasutas talle teadaolevat traditsioonilist paari, vahel ei leidnud midagi kõlaliselt sobivat.

  Eriti Georg Mülleri jutlustes kohtab mitmeid parallelistlikke jm. ühendeid, mis ei esine teistes varastes allikates ja panevad vägisi arvama, et tegu võiks olla autentse eestikeelse väljendusviisiga. Näiteks:

  ütlen ümber;
  tema enese kahju nink kaela pääle;
  hää töö ehk kauni karva pärast;
  põrgu persepale vmt.

  H. Ohakad ja orjavitsad

  Geneetiliselt ehk kõige salapärasem on minu jaoks paar ohakad ja orjavitsad, mis puudub ülaltoodud paarinimistus, sest kogu ta esinemus lähtub ühe kindla piiblipassuse (1Ms 3,18) tõlkest — see on hästituntud koht, kus Jehoova ajab Aadama ja Eeva paradiisiaiast välja ning ütleb sel puhul üht-teist alul maole, siis Eevale ja lõpuks Aadamale.

  Vana Testamendi seni uusimas, vist 1968. aastast pärinevas eestikeelses tõlkes (Briti Piibliseltsi 1989. a. väljaanne) kõlavad 1. Moosese raamatu 3. peatüki salmid 14–19 järgmiselt:

  14. Siis Jehoova Jumal ütles maole: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!
  15. Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!"
  16. Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!"
  17. Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, üteldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
  18. Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!
  19. Oma pale higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest oled sa võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"

  Selle piiblikoha saksakeelses tõlkes (ning viidetes sellele ka nt. Stahli LS-i saksakeelses veerus) on regulaarselt Distel vnd Dornen või Dorn vnd Disteln vmt., st. samuti alliteratiivne ühend. "Leyen Spiegel'i" eestikeelses veerus ja varasemais eestikeelseis piiblitõlgetes on siin järjekindlalt paar ori-tüve sisaldavad vasted.

  Näiteks lõunaeestikeelses käsikirjas, mis pärineb vist 17. sajandi keskpaigast ja esindab Johann Gutslaffi tõlget, on 18. salm niisugune: Ohhat ninck orjat peab temma Sinnulle welja kaswatama, Virginiuste käsikirjas 17. sajandi lõpukümnendilt aga: Orjawitso nink ohhakid peap täma sulle kandma. o-alliteratsiooniline vorm esineb samuti soomekeelse täispiibli esiktrükis (Stockholm, 1642): Orjantappuroita ja ohdackeitä pitä hänen kaswaman.

  Thor Helle 1739. a. piiblitõlkes (ja sellest hilisemais) on siin orjavitsa asemel juba kibuvits, kuid muude piiblikohtade tõlkes tulevad Hellel ette ka ohakad ja orjavitsad (nt. prohvet Hoosea raamatus 9,6), aga ka orjavitsad ja kibuvitsad (nt. prohvet Jesaja raamatu mitmeis kohtades).

  Orjavits on kibuvitsa varasem murdenimetus, sel sajandil registreeritud peamiselt Eesti idapoolseilt aladelt Virust kuni Võruni. Seevastu orjaohakas, mis tähendab karuohakat, on selgelt lääne-eestiline. Ka soome keeles on kibuvitsa tähendavad sõnad seotud ori-tüvega, nt. orjanruusu ja orjantappura. Ma ei oska öelda, kuidas on Gutslaffi tõlkesse sugenenud orjad: vähemalt "Väikeses murdesõnastikus" ei ole küll ühtki ori-märksõna, mis tähendaks kibuvitsa (parim lähend on ehk 'suur puu', kuid sellegi levik pole eriti lõunaeestiline).

  Eesti folkloori- ja keelearhiivide praeguse seisu juures on võimatu paugupealt ütelda, kui arvukalt on ohakaid ja orjavitsu dokumenteeritud puhtfraseoloogilise ühendina. Küll leiduvad folkloorikogudes mõned ütluste nägu tekstid, nagu Kadakad on karjavitsad, ohakad on orjavitsad (varianditi ka jätkudega nõgesed on nõmmemarjad vm.), mis on eesti vanasõnade väljaandes koondatud tüpoloogilisse üksusse EV 2840. Veel tulevad ohakad ja orjavitsad ette regilaulutüübis "Kõik peab ori nägema", mille vähesed üleskirjutused pärinevad Eesti põhjarannikult.

  Võib-olla tuleks siin — ja ka muude alliteratiivsete kohtade puhul eestikeelses piiblitõlkes, ning eestikeelse Piibli ja kirikukirjanduse stilistika juures üldisemalt — silmas pidada võimalust, et mõjuväljas osaleb n-ö. soome faktor. Pole küll kindlalt teada, kas ja kui oluliselt on eestikeelsete piiblitõlgete tegemisel kasutatud soomekeelseid vaheallikaid (nt. 1656. a. lauluraamatu tõlkimisel teatavasti on). Võimalik see igatahes olnuks. Mikael Agricola oli juba 16. sajandi keskpaiku teinud mitmeid tõlkeid, nt. Uuest Testamendist 1548, Psalmidest 1551. Ka on soome kirikukirjandus algusest peale palju ulatuslikumalt kui meil kasutanud rahvakeele stiilivahendeid, kindlasti juba seetõttu, et tõlkijad/autorid ise olid valdavalt soomlased või vähemalt oskasid rahvakeelt hästi. Rootslane Lars Vigæus (vt. SC 70–96), kelle jutlusekatkendid pärinevad 1640-ndaist aastaist ja on keele poolest tugevasti soomemõjulised, kultiveerib ka eestikeelses tekstis täiesti väljapeetult alliteratiivset stiili.

  3.2.5. 1656. a. värsslauluraamat ja G. Salemani Etzliche Gebete

  1656. aastal ilmunud kirikuraamat "Hand- Hausz- Und KIrchen-Buch Für die Pfarrherrn und Hausz-Väter Ehstnischen Fürstenthumbs" /---/ (Reval) on suuresti H. Stahli raamatu "Hand- und Hausbuch" uustrükk ja järeltulija, kuid selle kõige mahukama, III allosa moodustab varaseim eestikeelne värsslauluraamat, mida oleme paaril korral juba maininud. Laulud tõlkisid ja/või mugandasid eesti keelde H. Göseken, R. Brocmann, G. Saleman ja M. Giläus. Gösekeni kvantitatiivne panus tõlketöösse on vaieldamatult suurim ja selle kvaliteet vaieldamatult madalaim.

  (Üldülevaadet 1656. a. lauluraamatu kohta võib lugeda U. Masingu ja A. Soosaare artiklist "Kolme sajandi eesti värsistatud lauluraamat", mis on ilmunud "Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Aaastaraamatus" (Tallinn, 1956, lk. 49 jj.))

  Ka siin on mõistagi rohkelt piibliaineid. Saksa kirikulaulude vahendusel tuleb sisse mõningaid uusi saksa vanasõnade ümberluulendusi. Sellegi materjali päritolu pole keegi püüdnud selgitada, samuti mitte seda, kuivõrd ja milliseid kiirgusi on 1656. a. raamatust omakorda kandunud eesti suulisse folkloori.

  Nimetame kõnealusest raamatust mõningaid asju, mis pälvivad tähelepanu eesti lühivormide allikaloo kontekstis. Ühtlasi möönab allakirjutanu oma kaasvastutust rohkete väljajätete eest, mis on tekkinud selle raamatu läbivaatamisel EV koostamise ajal.

  ● Siin esineb esmakordselt (tõsi küll, mitte lauluraamatus) kaksikvärss
  
  Kusz igka üks teep omma Töh,
  Sihs on keik Assi Majas heh.

  Tahaks arvata, et salmike lähtub mingist saksa prototüübist, kuid mulle kättesaadavate allikate põhjal on raske teha prototüübi ja ta päritolu kohta konkreetsemaid oletusi. K. F. W. Wanderi saksa vanasõnade mammutväljaandes (Wander II, 1011:107–109) leiduvad näiteks
  Wenn jeder sich hält, wie er soll, so steht es allenthalben wohl;
  Wenn jeder thut das Seine, so wird zu Grossem das viele Kleine;
  Wenn jeder thut, so viel er soll, so gehen Ross und Wagen wohl,
  kuid nende kattuvus eestikeelse tekstiga ei ole just kuigi hea.

  Salmikesest on eesti rahvaluulearhiivis kümmekond jälge, millest on formeeritud tüpoloogiline üksus EV 12473, kuid nende algallikas on näitamata jäetud. Võimendina algallika ja arhiivitekstide vahel on ilmselt toiminud ajakiri "Kündja", mis aastail 1882–1884 trükkis ära suurema osa vanasõnadest ja kõnekäändudest, mis F. J. Wiedemann oli avaldanud oma raamatus "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (St. Peterburg, 1876). Wiedemann sai oma teksti arvatavasti otse 1656. a. raamatust.

  1656. a. lauluraamat võib olla rajanud või võimendanud mitmeid lõppriimistampe, mis tulevad ette hilisemas eesti folklooris ja kunstluules. Ka neid pole keegi seni lähemalt uurinud.

  ● Riimistampi aita — laita nimetasime juba seoses ütlusega Kus viga näed laita, seal tule ja aita (SFL I, lk. 114–115, vt. ka ).

  ● Teine riimipaar, mis samuti lõppriimilises rahvalaulus jm. folklooris üsna sagedane, on au — nõu. Näiteks Gösekeni tõlkes laulust "Wem Gott ein ehrlich Weib beschert" kiidetakse head naist järgmisete sõnadega:

  Se Meehe Trohst ninck Meehe Auw /
  Se Meehe Sanna / Meehe Nouw /
  Se Meehe Südda / Meehe Lust /
  Kust temmal muit' sahx Kinnitust? (lk. 70)

  Pole võimalik tõestada ega kummutada oletust, et see passus võiks olla olnud kuidagi eeskujuks Rudolf Kallasele, kellelt pärineb enamik üleskirjutusi eesti vanasõna Habe mehe au (EV 739) redaktsioonist Habe mehe au, naine mehe nõu.
  

  ● Riimipaar (sugu)võsa — osa tuleb ette Gösekeni tõlkes saksa laulust "Aus meines Hertzen Grunde":

  Kahs minno Sugguwössa /
  Ninck keicke minno Ossa (lk. 86),

  ning siin on põhjust küsida, kas sel võinuks olla mingi roll eesti vanasõna Koh suguvõsa ~ võsa, siäl ~ sääl osa (EV 10641) tekkes. Olgu lisatud, et ütlus on selgelt kagueestilise levikuga: üleskirjutusi ainult Vastseliinast, Rõugest ja Urvastest.

  1656. a. raamatul on ka IV osa, mida tuleb kindlasti eraldi ära märkida — Georg Salemani tõlgitud või mugandatud, osalt kindlasti ka luuletatud "Mõningad palved" ("Etzliche Gebete Für die Ehstnische Gemeine in Liffland" /---/ (Reval)), mille ilmumisaasta on tiitli järgi 1655. Siin leidub rubriik "Ehstnische Reime nach den Deutschen und andern Sprichwörtern gesetzt" ja selles mõndagi allikalooliselt olulist.

  ● Esiteks on siin järjekordne (või koguni varaseim?) modifikatsioon vanasõnast Libe keel, tige meel (EV 5786):

  Mönnel on kül libbe Keel /
  Kennel on doch herris Meel (lk. 104).

  See on ühtlasi EV 5786 herise-redaktsiooni varaseim näide (kuid EV-s kahe silma vahele jäänud); teine näide leidub Gösekeni grammatikas (1660), lk. 363 ja on samuti EV-s märkimata jäänud.

  Ka EV 5786 kibe-redaktsioonist on kaks väga varast kajastust: üks neist samas 1656. a. lauluraamatus 12. psalmi tõlkes (R. Brocmanni tõlge):

  üx kihtap / toine laitap se /
  üx Nouw ep eal peetaxe /
  Keel libbe on / Meel kibbe (lk. 321),

  teine Gösekeni grammatikas, lk. 490:

  Libbe Keel / Kibbe meel.
  

  ● Teiseks on Salemanil vanim notiits vanasõnatüübist EV 11180:

  Ke souwap / jouwap (lk. 103).
  

  ● EV-st on välja jäänud terve vanasõnatüüp Kes kuuleb, see luuleb (≈ mõtleb, arvab, oletab), millest on praeguseks kuni 4 iseseisvat kirjapanekut:

  1) Salemanil kõnealuses rubriigis "Ehstnische Reime" (lk. 99): Ke kuhlep / luhlep;
  2) Gösekeni grammatikas (lk. 110): ke kuuleb / seh luuleb;
  3) Th. Sömeri tekst Kärlast 1899. a.: Kes kuuleb, see luuleb, kes teab, see ei pane tähelegi;
  4) J. Arikese murdesõna luulema näitena toodud Muhu tekst aastaist 1937–1941 sellesama arvatavalt saaremaise jätkuga: Kes kuuleb, see luuleb, kes teab, seep pane mette tähelegid.

  Ütlusele on ka häid soome lähendeid, nagu Kon muist kuulet, niin ittestäs luulet jm.

  Rubriik "Ehstnische Reime" koosneb juba pealkirjajärgselt ("nach den... Sprichwörtern") pea tervenisti vanasõnadest, nende töötlustest ning neist inspireeritud luuletustest. Töötluste hulgas on mitmeid selliseid, millel on ka eesti tüpoloogilised vasted, kuid kuna neil on ühtaegu ka saksa prototüübid (tihti sealsamas eestikeelsete töötluste juures tsiteerituina), siis on ehk siingi, nagu vanimate eestikeelsete allikate puhul üldiselt, mõistlikum oletustega piiri pidada. Toome paar näidet ka sedalaadi töötlustest:

  ● Saksa vanasõnast Traw und shaw on inspiratsiooni saanud värsike

  Ke tark on / truwip mitt / kut e'e wallatap /
  Ke pea usckma lehp / se pea pettut sahp (lk. 99)

  ● Värsike valetamise ja varastamise seose kohta:
  Ke walletap / kahs warrastap /
  Ninck wihmselt Wöllass' Palckax sahp (lk. 99)
  

  Saksa "irritant", mille järel see ja üks teine värsike paiknevad, pole küll Wer lügt, der betrügt, liiati mitte veel lähedasem Wer lügt, der stiehlt, wer stiehlt, der hängt (vrd. ka Wander III, 270:132–133), vaid Wahrheit besteht / Lügen vergeht. Võimalik eesti prototüüp Kes valetab, see varastab (EV 13278) on jõuliselt folkloorne vanasõna (u. 110 ehtsat varianti) ja uuemais üleskirjutustes on tõesti väga produktiivsed ka Salemani omaga analoogilised (kuigi mitte samad) vemmalvärsilised jätkud, eriti ...ja vangimaja armastab, aga ka ...ja põrguauku ~ -augus ~ -katlas tunnistab; ...ja põrgutuli põletab; ...ja põrgunuia koputab jmt. Kuid seda on siiski vähe oletamaks, kas ja millised teadmised eesti vanasõnade alalt olid Salemanile abiks selle värsikese vormimisel.

  Toome lõpuks neli näidisleheküge (99, 103, 104 ja 106), kus paiknevad Salemani eestikeelsed vanasõnad, millest äsja juttu oli: