Nägime, kui intensiivne on olnud 19. saj. lõpukümnenditel tarbetrükiste ja perioodika pahaloomuline kasutamine Hurda ja Eiseni korrespondentide poolt.
ERA asutamisega 1927. a. algab ka eesti rahvaluule kogumistöös kvalitatiivselt uus järk: muutuvad süstemaatiliseks kutseliste folkloristide ja filoloogidest stipendiaatide kogumismatkad, kohalike saatjate juhendamiseks hakatakse välja andma bülletääni Rahvapärimuste Selgitaja, mille järglaseks on Kirjandusmuuseumi Rahvapärimuste Koguja. Kuid ka kogumisüleskutsed ja küsitluskavad ise võivad olla saanud kopeeringute allikaiks. Nii on Elmar Päss avaldanud üleskutse "Päästke joomasõnu!" (Eesti Kirjandus 1925, nr. 12), kus tsiteeritakse 150 vanasõna- ja kõnekäänuvormilist arhiiviteksti joomise, viina, õlle ja kõrtsi teemadel; pseudomaterjali saatjana legendaarne Daniel Lepson (Räp) on neist hea hulga maha kirjutanud ja ERA-le tagasi saatnud (vt. ka EV IV, lk. 411). E. Normann on avaldanud Rahvapärimuste selgitajas nr. 6 (1939), lk. 188 jj. küsitluskava "Küsimusi mõistatustest", kus antakse mälutoeks 180 haruldase mõistatusteksti katkendid (alguosad); mitmed saatjad on need katkendid oma fantaasia järgi lõpetanud ja tulemused arhiivi saatnud. Sama autori küsitluskava Rahvapärimuste Kogujas 2 (1961) pärib teavet 32 hämaravõitu sisuga vanasõna tähenduse kohta; mitmed saatjad on kirjutanud üles oma luulusid selle kohta, mis need vanasõnad võiksid ehk tähendada, ja nood märkmed arhiivi saatnud.
1922. a. alustab Walter Anderson oma lastefolkloori fondi (A) loomist, aluseks koolidele saadetud küsitluslehed, saatjaiks vist tuhatkond õpilast. Kuigi nii J.Hurt kui ka O. Loorits on õpilaste kogumistöö suhtes avaldanud tõsiseid kahtlusi, on õpilaste kaudu kogumine 1920-ndaist aastaist alates üsna tavapäraseks saanud (kogumisvõistlused jmt.). Kahtlemata on õpilaskorjanduste kvaliteet žanriti väga erinev ja lastefolkloori kuuluvate žanride osas paiguti lausa hea, kuid vanasõnade (ning vist ka mõistatuste) osas kahtlemata väga madal: siin on kaduvalt vähe head kohalikku ainest ja vohavalt steeotüüpset õpikurepertuaari, mille allikaid on tihti raske jälgida. On palju ka otseseid mahakirjutusi, esmajoones jälle kooliraamatuist. Kui varem alustanud Kampmann kõrvale jätta, on ERA-aegsete kooliõpikute kui vanasõnaallikate pingerida EV IV andmeist väljaloetuna järgmine (mõistatuste autentsuskontroll on praeguseks lõpetatud ja tulemused ei tõota tulla palju helgemad):
1) M. Nurmiku lugemikke, eriti osi I–III (Tallinn, 1920–1923) on kopeerinud vähemalt 48 saatjat, enamik neist siin ja järgnevas õpilased;
2) V. Tammani ja A. Rulli"Huvitaja" I jagu (1. tr. 1921), II jagu (1. tr. 1923) ja "Huvitaja V lisa" (1935), kõik Tartus — vähemalt 32 saatjat;
3) Fr. Puusepa"Keelelisi harjutusi õigekirja õppimiseks" (Tartu) II jagu (1. tr. ?) ja III jagu (1. tr. ?) — vähemalt 16 saatjat;
4) A. Raua"Kirjanduslooline lugemik" I jagu (Tartu, 1. tr. 1921) — vähemalt 14 saatjat;
5) O. Looritsa"Vanarahva pärimusi" (Tartu, 1934) — vähemalt 12 saatjat;
6) J. Parijõe, G. Reiali ja A. Vaigla"Eesti koolilugemik" V õ.-a. (Tallinn, 1938) — vähemalt 9 saatjat;
muud koolikirjandust on kopeeritud vähem.
Eriti värssmõistatuste, keerdküsimuste, tähemängude jm. mõistatusperifeeria tutvustamine ja kopeerimine on toimunud ka lasteperioodika kaudu: nt. Lasteleht sisaldab oma aastakäikudes 1901–1940 u. 610 p. sedalaadi ainest (ja ka tavalisi mõistatusi), Laste Rõõm aastail 1930–1940 ligi 240 p., "Õppuri A ja O. Kalender käsiraamat" 1937/1938 40 p.
Mõistatuste võimendina on kindlasti arvestatav Elmar Nugise"Ajaviitetaskuraamat" (Tallinn, 1939; 2. tr. pealkirjaga "Ajaviiteraamat" Tallinn, 1991), mis pakub seltskondlikke mänge, kaardi-, tiku- jm. trikke, huvitavaid füüsikakatseid, arvutusülesandeid, tuntud paradokse, ka keerdküsimusi ja kirjutusülesandeid ning 255 tavalist mõistatust.
Järgnev nõukogude periood lisab hulga omi kooliõpikuid ja lasteperioodikat ning folklooriväli saastub trükirepertuaarist üha enam.
Kuid ajavahemikus 1955–1979 saavad lapsed ka kolm kena folklooriraamatut, mille sisu pärineb Kirjandusmuuseumi kogudest ja milles on (ka) lühivorme, mõlema koostajaiks on E. Normann ja S. Lätt: need on "Üle õue õunapuu" ( Tallinn, 1955) ja "Sada saarelehte, tuhat toomelehte" (Tallinn, 1968). Esimeses on muu folkloori kõrval ka 176 mõistatust ja u. 30 vanasõna, teises 133 mõistatust ja u. 80 vanasõna; vanasõnade hulgas on mõlemas palju didaktilisi monolooge.
1979. a. annab Vilma Metstak välja lasteraamatu "Mõista, mõista... Eesti rahva mõistatusi" (Tallinn), milles leidub 264 mõistatust temaatilises järjestuses lahenduste järgi ja üks mõistatusjutt ning saatesõna, kus räägitakse mõistatuste temaatikast, maagilisest funktsioonist jm. asjust. (V.M. on kirjutanud ka peatüki eesti mõistatuste kohta ülevaates "Ýñòîíñêèé ôîëüêëîð" (Tallinn, 1980), lk. 323 jj.)
Kui mitte arvestada mõnede Eiseni väljaannete teisi trükke, ilmub sel allperioodil ainult üks suurem lühivormiraamat — E. Normanni"Valimik eesti vanasõnu" (Tallinn, 1955). See kätkeb u. 3600 teksti sisulis-temaatilises korralduses järgmiste peatükkidena:
1. Loodus
2. Töö ja tegutsemine
3. Tootmisalad
4. Tootmissuhted ja sotsiaalne protest
5. Õiguslikud ja kaubanduslikud suhted
6. Inimese välimus, riietus ja toitlus
7. Inimese elukäik ja perekonnaelu
8. Inimese iseloom, käitumine ja rahvamoraal
9. Elunähtuste seaduspärasuste mõistmine.
Materjal on pärit Kirjandusmuuseumi arhiivist ja vanemaist trükistest. regulaarselt tuuakse sisu- ja sõnaseletusi. Sissejuhatuses antakse ülevaade eesti vanasõnade temaatikast, suhetest teiste rahvaluuležanride ja kirjandusega, troopidest, kõlakujunditest ja allikaloost.
Normanni valimikku on kasutanud Andrus Saareste"Eesti keele mõisteline sõnaraamat" I–IV (Stockholm, 1958–1963), kus paljude märksõnade (semantiliste väljade) lõpul tuuakse üsna pikki vanasõnasarju.
Samuti on Normanni valimik olnud eesti vanasõnade põhiallikaks fraseoloog Agnia Reitsaku väljaandele "Valimik vene vanasõnu eesti vastetega" (Tallinn, 1969), mis annab ligi 1500 vene-eesti vanasõnaparalleeli täppisvastetest kuni sünonüümideni. Kasulik käsiraamat on ka Reitsaku posthuumselt ilmunud "Valimik vene fraseologisme eesti vastetega" (Tallinn, 1975), milles on 5039 fraseoloogilist üksust.