Kuni üsna viimase ajani arvati, et vanimad tekstipudemed, mida võib ehk käsitada kui eesti vanasõnade ülestähendusi, pärinevad aastast 1587 ja on kirja pandud Lorentz Beckeri poolt. Becker on olnud 16. saj. lõpupoole Hiiumaal lihtne arvekirjade kirjutaja ja eesti kultuuriloos üldiselt on ta eikeegi. Kuid ajaloolane P. Johansen on leidnud Rootsi Riigiarhiivist Beckeri 1587. a. soolaarve-marginaalidelt mitmesuguste alamsaksakeelsete frivoolsuste hulgast ka kaks eestikeelset lauset, mida hea tahtmise korral võiks pidada eesti vanasõnadeks — need on
●Arro, Rickus / Ikapeeuf Remus ja
●Kuy Taiuas koitap / si Tallopoick hobosett jotap.
Johansen on avaldanud Beckeri ja tema kritselduste kohta "Ajaloolises Ajakirjas" 1930, nr. 4 artikli "Analecta estonica" ja ütleb sealses kommentaaris, et 1. teksti 2. sõna võiks välja lugeda ka Rickas. St. kui see tekst on vanasõna, annaks teda vist mõtestada kahel eri viisil:
a) '(Kel on) aru ja rikkust, (see on) igapäev rõõmus' ja
b) '(Olen küll ~Keegi on) harva rikas, (kuid) igapäev rõõmus' või isegi 'Kes on..., see on...'.
Lugem Rickas tundub tõepoolest märksa usutavam, sest esiteks on (h)aru tähenduses 'harva' tuntud just lääne ja saarte murdealal, teiseks on sel lausel kindlasti vasteid juba väga vanades saksa allikates, nt. Henischil (1616): Offt frölich, selten reich, teisal veel nt. Immer fröhlich ist selten reich jm. variante. Viimane seik annaks küll teisalt oletada, et siin pole ikkagi tegu folkloorse eesti vanasõnaga, vaid Beckeri enda juhutõlkega või paremal juhul tõlkelaenuga, mis ehk oli käibel kuskil kakskeelses mõisamiljöös.
Ka hobusejootmise-ütlust on esmapilgul problemaatiline pidada normaalseks eesti vanasõnaks. Esiteks, siin on rütmis eesti vanasõnale väga ebatüüpilised trioolid: ta-lo-poig ho-bo-set. Edasi, mida see tekst võiks üldse tähendada? Kas lihtsalt 'Talupoeg peab väga vara üles tõusma (ja tööle minema), st. juba koiduga hobuseid jootma'? Kuid hobusejootmise motiiv esineb teatavasti ka armumaagias, samuti on eesti fraseoloogias sellised metonüümilis-eufemistlikud parafraasid, nagu hobuseid söötma, hobuseid vaatama jts., mis tähendavad öist väljaskäimist (tavapäraselt laudas või tallis). Ka sellele ütlusele on saksa paralleeli otsitud siin ja Saksamaal, kuid edutult.
Üllataval kombel aga selgub, et just hobusejootmise-lausest on siitsamast Eestist paar muudki väga vana jälge, üks neist isegi Beckerist varasem. (Võlgnen tänu Mart Oravale, kes mu tähelepanu neile materjalidele juhtis.)
Väliseesti ajaloolane Vello Helk on otsinud eestikeelseid sissekandeid muulaste (peam. sakslaste) reisialbumitest ning avaldanud ülevaate leidudest ajakirjas "Tulimuld" 1973, nr. 3 ja 4 ning — mis meie kontekstis eriti oluline — 1974, nr. 1, pealkirja all "Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest".
Lundi Ülikooli raamatukogus on säilinud Daniel Hermanni album. Hermann oli Ida-Preisimaalt pärit tuntud humanist ja luuletaja, kes astus 1578. a. Poola kuninga Stefan Bathory teenistusse, võttis osa sõjakäigust Venemaale ning asus 1582. a. elama Riiga, kus mitmed liivimaalased on kirjutanud pühendusi tema albumisse. Nende hulgas on Palupera mõisniku Friedrich Dukeri sissekanne 14. augustist 1583 pooleldi ladina, pooleldi eesti keeles:
●Cum Dies Iouat, Tunc Mamees Hebbese Iotap —
seega 4 aastat enne Beckerit ja hoopis teisest Eestimaa nurgast!
Briti Muuseumis Londonis on hoiul album, mida on kasutanud keegi Wilhelm Buhel, kes pärineb Švaabimaalt ja on pärast õpinguid siirdunud 1622. a. Eestisse ning olnud kooliõpetajaks Kloostri mõisas (Lihula lähedal). Johann von Derfelden, samanimelise Rootsi asehalduri poeg on 1623. a. samas Kloostri mõisas kirjutanud tema albumisse veel ühe variandi hobusejootmise-lausest:
●Kus Taywas Koytap / Sies Mames Hebbese Jotap.
Selle paralleelmaterjali ilmsikstulek ei tee kõnealusest värsipaarist muidugi veel eesti vanasõna. Vormilt on ta eesti vanasõnaks veider kõigis oma variantides. Ehk on ta pigem Eesti muulaste ringkondades käibinud albumisalm — oli ju eestikeelse juhuluule harrastamine tolleaegsete haritud eestimaalaste seas hästi moes.
Taolisi pudemeid võib olla säilinud veelgi ja arhiividest tuleb alatasa välja vägagi üllatavaid leide. Meenutame kasvõi kunstiloolase Ants Heina poolt refereeritud juhtumit (vt. ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 1993, nr. 11), kus fortifikatsiooni- ja arhitektuurispetsialisti Jacob Staehli käsikirjade hulgast tulid välja eesti regilaulude ülestähendused, mis Heina hinnangut mööda võiksid pärineda u. 1660. aastast, st. olla paarkümmend aastat varasem kui seni vanimaks peetud Nötko, nötko, nögelken (1680).