Mul on koer. Nimi on tal Rocki. Nime sai ta endale suht lambist. Mõtlesin, et võiks talle sellise nime panna. Lugusid pole tema kohta ka väga kirjutada. Üks kord ta lohistas mind enda järel, kui kassi taga ajama hakkas. Ta on suhteliselt tugev ja suur koer.
Lemmikloomaks on mul koer. Tema nimi on Reki. Selle pani talle õde, lihtsalt niisama. Temaga seoses oleks palju lugusi meenutada. Näiteks noorena ta alati solvus, kui teda grillima kaasa ei võetud. Selle peale viskas ta meie jalanõusi aknast välja ja mida kõike veel.
Mul on palju lemmikloomi, neist suurimaks on koer. Kui meil veel oma maja oli, siis oli meil kaks koera, mõlemad nii armsad ning sõnakuulelikud. Öeldakse, et koer on inimese parim sõber ja nii see ka on. Kui linna kolisime, pidime koerad ära andma, kuna linnakorteris on neid raske pidada. Olen nüüdki mõelnud lemmiklooma võtta, kuid pole otsustanud, keda.
Kunagi oli mul palju lemmikloomi - koer, kass, jänesed, aga nüüd on mul ainult kaks tibutupsut alles, need on papagoid Ralf ja Raina. Nad on meil olnud neli aastat, nimed mõtlesime kogu perega välja. Kui need sain, tegelesin papagoidega kogu aeg, aga nüüd on unarusse jäänud. vahel ma istun nende juures, vaatan ja kiusan neid, vahel käivad närvidele, eriti hommikul, kui tahan magada, siis on tahtmine aken avada ja nad lendama lasta.
Mul on kodus kaks kassi ja koer. Koera nimi on Willy, mis oli minu valitud. Võtsin selle aabitsast. Kuna koer oli ise ka hästi karvane, siis sobis see talle küll. Tavaliselt mõtleme loomadele nimed peast. Willyle meeldib joosta oma mänguasjade järgi, kui me seda viskame. Mulle endale meeldib see, kui isa hoiab ta lelu hästi kõrgel ja siis Willy peab hoogu võtma ja hüppama, et seda kätte saada. Hüppe ajal on naljakas kõrvalt vaadata, kuidas tal jalad ja tagumine ots hakkavad veidralt liikuma. Kui ma temaga jalutamas käisin, siis oli sõbranna ka kaasas. Willy mänguasi ka. Siis ma andsin jalutusrihma sõbranna kätte ja viskasin Willy lelu. Loomulikult hakkas Willy kohe jooksma ning sõbranna lendas rohu sisse pikali. Esialgu ma naersin kõrvalt, siis tuli meelde, et koer saab ju vabalt joosta. Muidugi ma jooksin kohe talle järele, et ta päris minema ei jookseks.
Mul on lemmikloomaks rott, ta nimi on Näpster ja selle nime sai ta ühe filmitegelase järgi. Kui ma olin endale roti saanud, siis paar nädalat hiljem pääses ta kuidagi puurist välja ja näris vanaema püksid lõhki.
Mul on vanaema juures lemmikloom kass Öku. Nime pani talle vanaema, sest ta mõtles lihtsalt mingi nime ja mulle see meeldis. Üks päev, kui ma olin üksinda toas, vaatasin aknast välja ja nägin kassi, imelik elukas suus. Läksin talle järgi ja kui ma kohale jõudsin sain ma aru, et see ei olnud siil, mida ma arvasin, vaid muidugi kassipoeg. Ma hakkasin väikest kassi söötmas ja jalutamas käima. Ta oli mulle nagu laps.
Minu lemmikuks on meriseapoiss Joosep (võib ka Joss, Jossu, Pisi, Musi jne.). Ta on juba 4-aastane ja ÜLIARMAS. Ta sai oma nime juhuslikult. Olime ta just ostnud ja sõitsime Tallinnast kodu poole. Kõik pakkusid talle nimesid, aga tundus, et ükski ei sobi. Isa siis ütles ühel hetkel, et paneme talle nimeks Joosep. See sobis talle ja sellest hetkest ongi Joosep meie meriseapoisi ametlik nimi. Kui Joss esimesi päevi meie juures elas, siis me ei teadnud kohe mida ette võtta. Ta oli nii pisike ja nii hirmul. Ta istus terve öö ja päeva ühe koha peal ega julgenud end liigutadagi. Me mõtlesime, et ta on haige. Ta isegi ei söönud midagi. Küll meil siis oli hea meel, kui ta lõpuks end paremini tundma hakkas ja aru sai, et need ongi nüüd tema uus perekond ja kodu. Ta sai aru, et teda armastatakse ja et keegi ei taha talle haiget teha. Saime teda sülle võtta ja ta ei jooksnudki ära. Nii hea on tunda, et Joss meid usaldab. Ta tunneb end meie pere liikmena. Kui ta on süles, siis ta viskab end pikali ja nurrub nagu kass. Ta on ka väikseid tempe teinud. Ükskord pissis ta mu naabrite teki peale ja teine kord puges meie köögikapi taha ja keeldus sealt välja tulemast. Ta on mulle väga kallis. Ma arvan, et ma võin nii poolenisti oma lemmikuks pidada ka Tiuksut. Ta on umbes kolmeaastane emane musta-valgekirju kass. Ainus kass, keda ma ei karda.... Ühe koolipäeva hommikul kolme aasta eest leidime sõbrannaga Tiuksu ja tema venna mahajäetuna rohust. Otsustasime, et võtame nad enda hoole alla. Üks kassike sai minu ja teine sõbranna omaks. Tahtsin Tiuksu küll koju tuua, aga vanemad ütlesid, et korteris pole kassil hea. Ja kes teab, kuidas nad Jossugagi sobinud oleksid. Joss oli meil siis juba olemas. Tiuksu vend elas niisiis minu sõbranna juures. Umbes aasta eest kadus ta aga jäljetult. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Tiuksu elab aga rõõmsalt edasi, mängib kõigega, mis käppade vahele satub ja naudib päiksepaistel pikutamist.
Jah, mul on lemmikloom, ta nimi on Kurr. Alguses me panime ta nimeks Pätu ja muud, aga ta ei reageerinud sellele. Siis hakkas ta tegema "Kurr-kurr!", mitte "Njäu-njäu!" Täitsa kohutav. Alguses oli lahe, aga nüüd ta ikka ei njäugu ja nüüd on ta nii tige ka.
Mul on koer Rocky, teine koer Madonna, aga kutsume Donnaks, siis kassid Pätu, Tondu ja Hallu. Rockyle pani ema nime lihtsalt niisama, Madonnale e. Donnale ma ise nime ei pannud, ta omanikud olid meie tuttavad ja nad tõid ta siia, kui ta oli paari kuune, Pätu sai omale nime tänu sellele, et ta oli pidevalt pättust täis, Tondu selle pärast, et ta on halli värvi ja muud nime ei tulnud pähe. Rockyga seoses tuleb meelde, kui me ta saime, ema tahtis seda koer ja mulle ütlesid, et nad me ei võta Rockyt, aga kui nad mind kooli viisid, siis ema tuli kaasa, kuigi see päev ta poleks pidanud. Kui ma koju läksin, oli ema õhtuses vahetuses ja kui ma toa ukse lahti tegin, vaatas mulle nunnude silmadega väike must kutsu vastu. Ma helistasin emale ja karjusin: "Emme meil on koer!" ning ema telefonist tuli ikka siuke naer, et anna olla. Donnaga on seoses see, et kui ta oli kutsikas ja me käisime poes ning kui me tulime tagasi, siis kapist oli jahu välja tõmmatud, prügikast maas laiali ja tema oli keset tuba ja vaatas meile armsalt otsa. Kassidega on ju alati midagi ägedat juhtunud, eriti siis, kui lõngaga mängivad, nad on selili ja vahest kukuvad naljakalt toolilt maha.
Mul on koer nimega Toti. Ta on saanud oma nime Itaalia jalgpallur Fransesko Totti järgi. Sellel suvel, kui me koera võtsime, käisid just parasjagu jalgpalli maailmameistrivõistlused ja siis õde pakkus, et paneks koerale Toti nimeks ja nii ta oma nime saigi. Üks tema pahandustest, mis mul kohe meelde tuleb on see, et ta mu uue plätu ära näris.
Jah, mul on lemmikloom, ta nimi on Jacky ja oma nime sai ta omale oma tõunimetuse järgi: Jack Russel terjer. Alati, kui ma olen kas haige või kurb, tuleb ta alati minu juurde, kas sülle või jääb mu juurde väga lähedale, külje juurde. Kui mul kõrge palavik oli, tudus ta mu kaisus alati.
Mul endal on kodus kaks Siberi kääbushamstrit Minny ja Manny. Nad on kindlasti mu lemmikloomad. Tegelikult on mul varemgi neid pisikesi karvapalle olnud, nad on lihtsalt kohutavalt nunnud ja toovad päeva killukestki rõõmu =) Muidu mulle meeldivad ka väga-väga rebased.
Mul oli kunagi jänes. Ta nimi oli Jasper. Ta sai nime ühe jutu järgi - Jesper, Jasper ja Joonatan. Ma seda lugu ainult täpselt ei mäleta. Ta oli väga armas jänes. Halli tooniga. Talle meeldis väga ringi joosta toas. Vahest tuli, hüppas diivanile ja puges sulle kaissu. See oli minu arust hästi armas. Ta oli väga uudishimulik. Kahjuks jäi ta haigeks, et ta enam piinlema ei peaks, panime ta magama. See toimus 11 september. Kõigile tuntud päev. Kusjuures see on ka mu ema sünnipäev. Matsime ta vanatädi juurde aia taha metsa äärde. Hea poiss oli see Jasper.
Mul on kodus koer Johanna, oma nime sai ta Kuldse Trio "Johanna" järgi, kuna esimest korda autoga sõites magas ta ja seda lugu kuuldes ta haugatas ja asi oli otsustatud - tema nimeks sai Johanna. Peale selle ta tantsib ja kui talle "hopp" öelda, siis ta hüppab sülle.
Lemmikloomad on kassid ja maal on mul neid palju. Kunagi oli lemmikuks kass nimega Palli, sest tal oli ümmargune pea ja ta oli väga mänguhimuline. Palli hüppas alati akna peale, kui tahtis tuppa saada, rippus akna küljes oma täies ulatuses ja vaatas tuppa ning mäugus.
Minu lemmikloom on minu enda kass Liisu, kes on minuga juba väikesest peale koos üles kasvanud ja arvatavasti just seepärast on ta mulle nii armas. Temaga saab alati nalja ja tema käitumine paneb tihti imestama. Liisu on ärahellitatud, sest ta ei söö seisnud toitu, vaid kõik peab olema värske, mida ta sööb ning põhiliselt sööb ta ainult kuivtoitu kassidele või liha.
Meil on kodus koer Suusi. Algupäraselt oli ta nimi Susanna, kuid nüüd on kõik Suusi peale üle läinud. Temaga saab palju nalja, aga samas võib ta ka väga tüütu olla, alati kui keegi sööb, läheb ta selle inimese juurde ja passib hüpnotiseeriva pilguga seda inimest kogu selle aja. Omamoodi naljakas, aga tüütu.