Mu lemmikloom on koer ja ta nimi oli Tuks. Mina mõtlesin oma perega selle nime. Ma mängisin temaga, kui ma käisin lasteaias. Kui ta veel elas, siis ta vedas mind kelguga.
Minu lemmikloomad on kass, koer ja hamster. Kass ja koer on küll väljas, aga ma toidan neid iga päev ja mängin nendega alles siis, kui mul on õpitud. Aga mul oli ka aasta tagasi paariaastane hamster. Kui mu hamster ära suri, oli mul väga kurb meel. Mu hamster suri vanadusse, ütles mu ema, aga ma praegu otsin juba omale uut hamstrit.
Minu lemmikloomad on kassid. Kui minul poleks kassi, oleks mul igav. Minu kõige armsam kass on Sonja, ta tuli meie ukse taha hulkuva kassina. Ta käis meie ukse taga ja mina andsin talle salaja süüa. Hiljem rääkisin emale, et äkki võin kassi endale võtta, ema oli nõus, aga isa ei lubanud. Kui isa läks tööle ja paar päeva koju ei tulnud, võtsime kassi tuppa. Kui isa tuli koju, ei olnud temal enam midagi öelda. Hiljem hakkasin kassile nime mõtlema, aga kuna ma olen seebikate fänn ja seal jooksis üks film, kus oli ühel naisel silm katki nagu minu kassilgi ja selle naise nimi oli Sonja, ja mina panin selle nime oma kassilegi - ta on mustvalge kirju nagu lehm ja emane. Hiljem sündisid tal lapsed: kaks emast ja kaks isast, nendele panin ka eesti staaride nimed. Tüdrukutele Karmen ja Janne, poistele Koit ja Mikk. Ükskord mõtles õde, et tahaks endal ka kassi, aga isast. Nii saimegi tädilt isase karvase kassi ja õde pani kassi nimeks Fredi. See nimi tuli õele pähe, kuna talle meeldis kunagi poiss nimega Fredi. Kui ma võtsin Sonja ööseks kaissu oli hommikuks nägu lõhki ja nüüd on mul silma all arm. Aga kassile ma midagi ei tee, kuna ma armastan kasse.
Lemmikelläi om mul kass, üldse kõik kaslasõq. Nimi om tal vist ametlikult Kriimik ja tallõ miilüs hirmsalõ küüdsi, ku tedä liiga paljo käpit. A muidu tore elläi om. Näütüses täänä naaksi hekki pügämä, säälsaman oll kass ja kõllane liblikas lenssi müüdä. Ja kass tahtsõ tuud kinni püüdä, hüpas uma meetrikorgusele õhku, mis oli peris nallakas vaatepilt. Olõs ti tuud nännüq, tuu oll hullõmp ku matrixi trikiq. :D
Mu lemmikloom on koer nimega REX, ta sai selle nime minult, sest mulle meeldib see nimi, me hüüame teda Rekuks. Ta sööb kartuleid ja on hästi sõbralik. Kui ma ütlesin sõbralik, siis ma eksisin: ta on võõrastele kuri, mul tuleb meelde see, et üks mees tuli meie poole ja ootas värava taga, aga Reku ei tundnud teda ja ta urises ja see mees läks ära, sest ta kartis Rekut. Ja ei oleks ära jooksnud, kui Reku poleks urisenud. Rex peab võõrast enne nuusutama ja siis on ta sõber.
Minu lemmikloom on kass, tema nimi on Cimmy, sest et minu sugulase nimi on ka Cimmi ja minu kiisupoeg oli Cimmy nägu. Cimmy on selle naljakas, alati kui ma hakkan talle pai tegema, siis ta hüppab mult eest ära.
Minu lemmikloomaks on eesti hagijas - kolmevärviline lontis kõrvadega koer ja jänesed. Koera nimi on Terri, ta on tõupuhas, sellepärast ei saanud me ise nime valida. Aga hüüame kas Terrikaks või Londuks. Jänestel enamusel pole nimesid, on vaid papsi lemmikud Sass ja Juss... Muide mina ütlen nende kõigi kohta Jänxid... Aga nad ju ongi, sama armsad kui kohukese Jänxki. Koeraga on meil igasuguseid pulle asju juhtunud: ta on mitu korda meie hambapasta ära söönud, vahel limpsib seepi ka - tal on selline imelik kalduvus nende asjade poole, siis üleüldse sööb ta kõike - alustades hapukurgiga, lõpetades elusate sääskede ja kärbestega... Lahe! Kui ilmad soojaks lähevad, tahab ta igal võimalusel ujuma. Ta ei tea, kust lõpeb maa ja algab vesi - ta armastab vett. Samuti tahab Terri Jänxidega musi-musi teha. Ja jänesed ei kardagi teda, kuigi ta on jahikoer. Meie jaoks diivanihagijas, sest öösel magab ta toas, diivanil. =) Hellik!
Mul on kodus väike pini nimeks pandi talle Tibi. Hommikuti vorsti loeb, õhtul teki alla poeb. Mul on lemmik loom, koer. Nagu luuletusest aru said, on ta nimi Tibi. Luuletusest on puudu mõned read, mis mul paraku meelde ei tulnud. Kui me väiksemad olime (mina ja mu õde), siis koolist koju tulles kogu aeg me vaidlesime, et kes koera esimesena kallistada saab.
Ja mul on lemmikloom, ta on koer ja ta sai oma nime niimoodi, et onu tõi koera ja ta ise pani nime, milleks oli Bimbo. Ükskord nägi ta üht jänest põllu peal ja hakkas siis teda taga ajama, aga kätte ta jänest ei saanud, sest jänes põgenes nii kiiresti, et ta ei teadnud, kuhu minna. Pärast tuli kodu ja oli surmväsinud, sest ta oli leidnud ühe uru, mida ta siis nii hullult kaevas.
Koer Päta, lihtsalt mõtlesime koerale nime ning siis leidsime selle nime Päta raamatust. Üks kord, kui me kooli hakkasime minema (bussi peale), siis Päta kohe tundis, et üks võõras koer on läheduses ja Päta käis ümber meie nii kaua, kuni me bussi peale saime mindud.
Mul on lemmikloomaks kass. Ta nimi on TILLU-LILLU. Nime sai ta sellest, et meie poputame teda väga palju. Me olime maal ja kass hakkas kakale minema, tal oli kõht lahti ja ta kakas üle kasti ääre.
Hobune, kuid ma ei tea, kuidas ta nime sai, ta nimi on muidu Ginnie Walker ja ta on traavel, on ka hipodroomil võistelnud mitu aastat. Minu koer HAPPY - nime sai ta ühe hobuse järgi ja huvitav lugu on see, et see koer ronib puu otsa ja lakka. Ja koer MAIU - nime sai ta sellest, et ta oli lumivalget värvi.
Mul on koer Tuki. Ta on väike taks. Kahe aastane ja talle meeldib mängida. Vahel on ta kuri ka ja uriseb, aga ta ei hammusta kunagi. Nime sai ta lihtsalt ühel õhtul, kui kõik talle nime pakkusid. Tukit hüüame vahel Tuksiks! See sobib hästi - taks Tuks. 8) Temaga on juhtunud hästi palju seike. Nt: Kui ta oli kadunud, kuigi meie ei teadnud seda. Istusime köögis ja kuulsime imelikke hääli ja pärast tuli välja, et ta oli trepi alla kinni jäänud. See ei tundunud eriti naljakas, aga siis kui see oli, oli see nii naljakas.
Minul on koer Ruubi. Temale pani nime minu isa (võib-olla oli see hoopis ema). Tegelikult ma selle kohta lugu ei mäletagi, et kust ta selle nime sai, aga muid lugusid võib küll kirja panna. Kui Ruubil oma venna Dobby’ga kutsikad olid, siis minu õde võttis mingi vana riide (ma ei mäleta täpselt, mis see oli) ja hakkas seda enda järel vedama. Siis kutsikad jooksid sellel järel nagu kassipojad. Ükskord, kui nad juba suuremad olid, oli talv ja lumi oli maas. Mina istusin kelgu peale ja hoidsin koeral rihmast kinni. Tema hakkas jooksma ning vedas mind kelguga tükk maad. Tegelikult on Ruubit raske pidama saada. Vahest ma ei jõuagi teda kinni hoida.
Minul endal lemmiklooma pole, aga mu õel on. Mul on lontkõrv kääbusküülik. Ta on emane ja tema nimi on Päntu. Selle nime valis ta endale ise. Nimelt otsisime ema ja õdedega toredaid nimesid. Kui siis umbes kuus nime leitud, panime need ringina maha. Päntu aga pandi ringi keskele. Esimesena hakkaski jänkuke seda paberit närima (või midagi sellist oli) ja siis, kui me selle paberi alla vaatasime oli seal kirjas Päntu. Praegu on ta üle ühe aasta vana ja tal on viis poega. Pahandusi oskab see plika küll hästi teha. Mulle jääb hästi meelde, kui ma teda esimest korda nägin. Ta oli siis nii pisike ja kui ta mu õlale ronis ja sealt mu õe sülle hüppas. Kuidas ma kartsin, et ta võib jala ära murda. Veel tuleb meelde minu esimene õueskäik temaga. Sellest ma ei oska eriti kirjutada. Tegelikult mäletan ma temaga seotud asju veel paljusi, aga selliseid kindlaid asju ma ei mäleta. Ma tean vaid üht. Ta on ikka igati tore ja vahva jänkutüdruk.
Jah, mul on kaks koera, sain nad oma tädilt, ühe koera nimi on Mai-Port ja talle meeldib laulda, ta käis ükskord Pealtnägijas ka laulmas, ta sai oma nime sellelt tädilt. Teise koera nimi on Leti ja talle meeldib väga joosta ja oma palliga mängida, ta sai oma nime ühe seebika järgi. Ning mul on veel hobune, tema õige nimi on Pierre Le Fu, aga meie kutsume teda Puntiks ja ta on välismaalt toodud.