Iial ei vahetaks ma ratsutamist millegi vastu. Hobuseid pean oma eluks, ka endal on hobune. Suvel töötan ka hobustega - õpetan neid, sõidutan lapsi, hipoteraapia. Kodus on ka koerad, kellega meelsasti tegelen. Mängin nendega ja dresseerin neid.
Minu hobi on lemmikloomadega tegelemine. Oman kassi, kelle nimi on Miisu. Mulle meenub, kuidas Miisu alati oma armsate silmadega justkui paluks minu käest jäätist, šokolaadi, krõpse jm, kui ma neid söön. Samuti meeldib talle minu juures öösiti magada.
Mul on koer. Tema nimi on tulnud kohe tema lapsepõlvest. Ta juhtis kogu aeg vägesi, nii ta saigi nimeks Pealik. Ta on üldse siuke loom, et sa ei saa kuhugi jala minna, muidu tuleb ta niutsub nii kõvasti, aga kui autoga lähed, siis ei tee sellest välja.
Kahjuks mul enam pole lemmiklooma. Meil oli kutsu Reki, aga ta suri 2005. aasta jõuludel. Nime pani talle emps, sest Reki kingiti talle sünnipäevaks. Mul endal on temast hilised mälestused, aga emps rääkis, et kui ma olin väike, kartsin Rekit julmalt. Olin hirmust igale poole roninud.
Mul on lemmikloomaks kass, ta sai oma nime sellest, et ta oli meie peres käsutaja ja boss. Meil on palju asju juhtunud. Ükskord koristasin ma kõik toad ära, aga pärast ajas tema kõik jälle segamini tagasi, hullemini, kui ennem.
Minu lemmikloom on koer ja ta nimi on Fredi, aga ma ei tea, kust ta nime saanud on. Sellega et, kui me tädi juurde kutsikana viisime, siis Fredi tahtis koguaeg minu juures olla, ta ei tahtnud üldse minu issi sülle minna ega minu venna, Fredi tahtis koguaeg minu süles või oma pesas olla.
Minul on lemmikloomaks kääbusšnautser Brändi, kes näeb välja nagu mängukoer, sest ta on nii nunnu. Meie temale nime ei pannud, see nimi oli juba teiste omanike poolt pandud, tema tegelik nimi passi järgi on Yospel Angelstorm. Mõnikord ma ei viitsi Brändiga jalutama minna, kuigi meil on oma maja ja aed. Lihtsalt meie aias on üks hästi suur vahe, kust Brändi läbi mahub ja ta käib mõnikord aiast väljas.
Jah, mul on lemmikloom. Ta on saanud oma nime selle järgi, et minu emal oli kass ja tema nimi oli Musi. Ja me panime ka oma kassi nimeks Musi. Musi on üks kõige toredam kass terves maailmas. Ükskord, kui ma väike olin, umbes viie aastane. Ma läksin vanni ning ema tegi parajasti torti. Kui ma kutsusin ema, et ta peseks mu ära, siis ema jättis oma tordi köögilaua peale. Kui ema mu ära pesi, nägi ta et, kass limpsis oma keelekesega kõik kreemi tordi pealt ära. Ema oli väga pahane tema peale. Aga nüüd, kui me tuletame seda meelde, naerame me end täisti surnuks.
Mul oli lemmikloom, merisiga, aga ta suri ära. Ta nimi oli Siblik või Elvis. Sibliku sai ta selle järgi, et ta koguaeg siblis oma saepuru laiali. Elvise sai ta aga selle järgi, et tal oli selline tukk, nagu Elviselgi. Ta oli väga armas loom. Ta elas väga vanaks, 6,5 aastaseks, mis on merisea kohta väga hea vanus. Sibliku kohta tuleb mul niipalju meelde, et alati, kui ta kuulis alt, et me lõikame talle kurki/salatit/porgandit jms, siis ta ruigas nii kõvasti, et see oli isegi alla keldrisse kuulda.
Mul on lemmikloom, see on kass. Mul on kodus ka kaks kassi - Šeff ja Tuust. Šeff sai oma nime sellepärast, et ta käitus juba šeffi moodi ja oli lihtsalt väga üleolev. Tuust on lühend tuustikust ja see tuli sellest, et tal on hästi pikad karvad, mis olid alati sassis. Algul olime kindlad, et nende nimedeks saavad Mirju ja Triibu, kuid need on nüüd vaid ühes kohas - loomakliiniku kaardil. Šeffiga mäletan üht lugu, kui ta oleks peaaegu ära kadunud. Oli vana-aasta õhtu, meil olid külalised. Käisime-vaatasime raketid ära, tulime tuppa. Mina niisama hakkasin šeffi otsima, tahtsin näha, kas ta on ikka veel närvis (ta vihkab raketi pauke). Ei leidnud teda kusagilt. Varsti otsis juba terve pere koos külaslistega. Üks neist ütles just siis, et kui uks oli kogemata lahti jäetud, nägi ta šeffi seal lähedal. Paanika missugune ja kõik õue teda otsima. Ema vaid korraks istus diivanile, et saapaid jalga tõmmata, ja mida ta nägi? Šeff magas rahulikult laua all tooli peal ja meie lihtsalt polnud teda märganud. Suur küla läbikammimine jäi ära :)
Koer (Cavalier King Charles spanjel) Arti. Kui ta sündis, siis talle pandi nimeks Artemon, aga kui me ta võtsime, siis me ei viitsinud pikka nimega kutsuda ja lühendasime seda. Muidu täispikk nimi on Relander Artemon. Ükskord, kui me mu vana kodu juures temaga jalutasime, siis ta nägi ühte suurt koera ja ta kartis nii väga, et ta jooksis üle autotee (õnneks auto alla ta ei jäänud) otse kodu trepikoja ette istuma. Muidu on ta hästi mänguhimuline koer.
Mul on koer Roy ja merisiga Šeffu von Lepik. Roy sai oma nime vanaisa käest, kuna sel hetkel vanaisa välja pakutud nimi Roy oli minu meelest maailma ilusaim nimi. Ja Šeffu sai oma nime minu käest. Mu ema ütles, et šeffu on väga šeff poiss ja sellest tuletasin ma nime Šeffu von Lepik. Nende mõlemaga tuleb mul meelde see: kord kui tõime šeffu aeda rohtu sööma ja Roy nägi teda esimest korda. šeffu oli täiesti rahulik, kuid Roy ei teadnud, mida teha. Ta oli segaduses, kuid mänguhimuline. Aja pikku harjus Roy ära ning nüüd suvel võin ma šeffu rahulikult puuriga õue viia teades, et Roy ei tee talle midagi.
Minul on kodus kass, kelle nimi on Kitty. Kui ta väike kassipoeg oli, sõitsime me Maardusse tema järele, sest me tahtsime just sellist pikakarvalist ja punast värvi kassi nagu tema. Siis kui me koos kiisuga koju tulime, siis me mõtlesime selle nime juba autos talle. Ma ei mäleta, kuidas aga keegi ütles, et paneme Kiti ja siis ema ütles, et paneme ta nimeks Kiti, aga kirjutame kahe "t" ja "y"-ga ja nii saigi kiisu oma nimeks Kitty. Kitty oskab teha trikke. Ta annab käppa, hüppab läbi rõnga ühe tooli pealt teisele ja sitsib. Paar aastat tagasi me olime Kittyga saates "Miisu, Pontu ja muud loomad" ning näitasime Kitty trikke ja rääkisime temast. Veel sööb Kitty salatilehti, mida tavaliselt just kassid ei tee. Talle meeldib ka, kui teda pildistatakse ja filmitakse ning siis ta hakkab poseerima. Vahel ta käib võsas hiiri püüdmas ja siis viib need aeda magamistoa akna alla. Ükskord, kui me vanas kodus elasime, siis naabritel olid hiired ja ühel päeval diivani taga oli must hiir. Me arvasime, et see on Kitty mänguhiir, aga tegelikult oli Kitty hoopis ühe hiire kinni püüdnud.
Mul on kodus koer, kelle nimi on Baikal. See nimi oli tal juba sünnist saati ning me otsustasime seda mitte muuta (ise me kutsume teda Baikaks). 1. Ühel külmal talvehommikul ärkasime me perega kõik üles tugeva külmatunde pärast. Kõik olid terve öö külmetanud ning isa ei saanud aru, milles asi on. Kui isa hiljem õue läks, siis ta avastas, et Baikal oli oma ninaga meil gaasi välja lükanud (meil on aias selle jaoks üks kang) ning seetõttu meil oligi öö läbi külm. Kuna Baikalil ise on väga paks karv, siis ema viskas nalja, et ju ta sellepärast sooja meilt ära võttiski, et tema jaoks oli meil toas liiga palav. 2. Talve jooksul tekkis Baikalil tobe komme hakata öösel, kui ta sisse tahab, välisukse peale hüppama ja kraapima. Muidu mind see ei häiri, kuna mina magan kõige tagumises toas ja olen sügava unega, kuid üks öö ärkasin ma küll Baikali pärast üles. Põhjus oli selles, et Baikal lasi tol öösel meil uksekella. Samal ajal kui ta hüppas, siis ta virutas ka kogemata käpaga uksekella nupu alla. Kui ta oli seda juba kaks korda teinud, siis isa otsustas ta sisse lasta, sest muidu poleks keegi meist magada saanud.
Mul on koer Mia-Elizabeth. Ta sai oma nime nii, et kui me esimest korda emaga üldse kutsikat valimas käisime, siis tagasi koju sõites tuli meil see lihtsalt pähe. Ja ma olin just vaadanud ka filmi, kus oli sellise nimega tegelane. Elizabethi lisasime hiljem. Tahtsin et nimi oleks uhkem, kuna ta oli siiski tegelikult pooleldi tõukoer ja neil on tavaliselt pikad nimed. Kui koera kutsume, kutsume Mia. See, et tal on ka teine nimi on mõndadele siiani teadmata, kuid mulle meeldib tema nimi. Mia käib minuga iga pühapäev ratsutamas kaasas. Seal on ka teisi koeri. Kõige rohkem Mia juures hämmastab mind see, et ta on nii väike, kuid ta läheb ikkagi suure koera juurde haukuma. (peale seda jookseb ta saba jalge vahel minema, kartes haiget saada.)