Mul on kaks koera: Eskimo ja Terry, siis üks papagoi, ta nimi on Nero ja küülik Bibi. Terry nime pani onu, Eskimo nime pani perenaine, kuna Eskimo on valge, Nero nime saime ma ei tea kust ja Bibi sai lihtsalt. Eskimo on ju valge ja kui talv tuli, ta oli veel väike ja siis oli teda raske üles leida, kuna ta oli valge, et oli probleem, kuidas teda üles leida.
Mul on kodus kass, ta nimi on Sipsik. Sipsik sai oma nime raamatutegelase järgi, kuna ta lihtsalt oli Sipsiku nägu. Mu kass on üllatavalt tark. Ta oskab kõiki uksi lahti teha. Hüppab lihtsalt lingi peale ning uks tulebki lahti. Aga oleks siis, et ainult lingiga uksi - ei, ta avab ka uksed, mis näiteks haagis on. Üks targemaid kasse, keda ma näinud olen. Pealegi sööb ta toitu korralikult käppade vahelt, mitte ei pugi nagu mõni kassidest.
Minul on lemmikloom kass. Tema nimi on Jass. Nime pani talle ema, kuna minu mõeldud nimi oli nii jube. Olin siis veel väike ja armastasin seebiseriaale vaadata ning otsustasin ühe tegelase nime sealt panna. Kahjuks seda enam ei mäleta. Temaga ei ole erilisi lugusid juhtunud, kui siis see, kui ta mõnikord tuppa jääb ja oma looduskutsuvad vajadused just nimelt minu vene keele järgmise päeva tähtpäevaga ettekande peale teeb.
Jaa, mul on lausa kolm lemmiklooma: kass Tondu, koer Roi ja hamster Pärdik, tegelt hamstrit kutsutakse nagu pähe tuleb, heal lapsel mitu nime. Lugusid on meeletult. Hamstri ma leidsin paar suve oma aiast heki alt ja on meil siiani, kass on minu vana kassi laps, kes jäi ainukesena pesakonnast järele ja me ei kahetse seda - ta on imeline kass, jutustab ja on kui inimene. Koera saime ka inimestelt, kes korterisse olid ta võtnud ja ei suutnud enam pidada teda. Meie loomad on justkui kodutute varjupaigas, ja ometigi kallid meile.
Mul on prantsuse lambakoer. Nime sai planeedi Merkuur järgi (nimeks siis Mercury) Ta on väga energiline koer ja ükskord Inkkoo saarestikus kadus ta ära metsa, sest ta oli nii energiat täis ja ma ei jõudnud talle enam järgi.
Lemmikloom on Roberta, kaputsiini tõugu rott. Ta on saanud oma nime sellepärast, et see riimub sõnaga rott. Rott Roberta. Ükskord tuli kass talle kallale, ja ta hammustas kassi ninast nii kõvasti, et kass ei julge elu sees enam talle lähedale minnagi.
Mul on kodus kaks kassi. Üks suur kass, kelle nimi on Piraat ja teine väiksem kass, kelle nimi on Kiti. Piraadile pani nime isa, kes arvas, et see talle sobiks. Kiti nimi tuli õe käest, kuigi me kutsume teda teiste nimedega ka. Esimese kassi võtsime me ise, kuid teine tuli meile. Meil olid pööningul kassipojad ja siis üks väike kiisu võttis kätte ja kukkus sealt alla. Isa kuulis karjumist, tegi ukse lahti ning kass jooksis tuppa. Paar päeva värises ta, kuid siis harjus vist meiega ära. Ära me teda ka ei tahtnud anda. Alati on temaga naljakas. Kui ta veel väiksem oli, magas ta arvuti monitori peal, püüdes käpaga noolt. Nüüd ta sinna enam ei mahu ning magab printeri kõrval.
Mul on kolm lemmiklooma, aga räägiksin meelsasti oma koerast Zellyst. Temale panin nime mina. Ta oli kohe seda nägu, et talle tuleb nimeks Zelly. Temaga seoses tuleb mulle alati meelde, kuidas temaga palli mängin. Mitu miljon korda olen püüdnud talle õpetada, et ta mulle palli tagasi tooks. Paraku ei tee ta seda kunagi.
Mul on koer nimega Scully. Ta on saanud oma nime seriaalist Salatoimikud või siis inglise keeles X-files, naisdetektiivi järgi. Ta on üks suur õgard ja ta sööb kõike, üks kord ma peitsin suure kommikoti oma padja alla, järgmine päev, kui ma koolist koju tulin nägin, et kommipaberid on igal pool toas laiali, siis saingi aru, et koer on kõik ära söönd. Teine lugu on selline, et ükskord, kui me sõitsime autoga koju, koer oli meil kaasas. Jõudsime koju ja hakkasime juba jopesid ära võtma, kui mu väike vend ütleb, et koera ei ole ja ei ole, siis hakkasimegi mõtlema, et huvitav küll, kus koer on. Pärast saime aru, et jätsime Scully autosse.
Mul on üks lemmikloom. Selleks on koer, kelle nimi on Pitsu. Ma mäletan: tulin koolist koju, ta jooksis mulle vastu ma, siis laususin et: "Ei hüppa ülesse, lama!" ja ta viskas pikali ja mina läksin tuppa. Kui õue tagasi tulin, lamas ta ikka selle sama koha peal. Hõikasin siis: "Tule siia, poisu!" ja ise istusin trepile peale. Dublett: EFA, KP 116, 116 (1f).
Lemmikloom on koer nimega Bella, nime panin talle sellepärast sellise - algul tahtsin panna nimeks Isabella, aga Bella on lühem ja kuna ta on korralik ja tark koer. Kui ta tuppa tahab, läheb akna taha ja vaatab aknast sisse.
Minul on koer, ta on kolli ja nimi on Tessa (emane), kui ta sai väiksena kätte väga suure pappkasti, kiskus ta selle minitükkideks, mis lendasid aias tuulega ringi, pärast oli tubli tund korjamist.
Mul on koer Simpson ja kass Albert. Koer on väike ja teiste koerte vastu õudselt kuri, ta jäi selle tõttu ühest silmast pimedaks. Kass Albert on noor ja arg, koeraga saavad väga hästi läbi.
Mul on kass nimega Kiti. Meie perre tuli ta koos nimega. See nimi oli talle küll alles eelmisel päeval pandud, aga muutma me seda ka ei hakanud. Kiti on meie juures elanud üle kuue aasta, seega on juhtumisi temaga üsna palju. Olen teda vist liialt hellitanud. Näiteks hommikuti, kui ärkan, käib ja nurrub ta tükk aega minu juures, et ma temaga kööki kaasa läheksin. Kui ma seda teen, vaatab ta köögis mulle suurte silmadega otsa. Kui tal kausis süüa on, ütlen ma talle: "Söö!" Ja alles siis hakkab ta sööma. Ei tea, miks tal mind tingimata kaasa on vaja. Midagi hirmsat köögis pole, aga ta justkui käiks minu käest söömiseks luba küsimas. Kord, kui ma lugesin, tahtis Kiti hirmsasti minu tuppa sisse saada. Hüppas ikka ukselingi otsa ja üritas ust lahti saada. Ma ei viitsinud end voodist välja ajada, lootsin, et ema ta sisse laseb. Umbes poole tunni pärast lasigi. Kiti tuli kohe minu juurde pugema. Kuna mul sai raamat läbi loetud, sain temaga kööki minna. Seal ütlesin talle jälle, et ta sööks ja ta jäi sellega rahule - hakkaski sööma. Seega oli ta üle poole tunni meeleheitlikult tahtnud minu tuppa pääseda, et ma temaga kööki läheksin. Kiti ei ole selline kass, kes kõike sööks. Kui ma vorstisaia söön, tuleb ta minu juurde ja vaatab paluva näoga otsa, nagu tahaks ka vorsti. Kui ma talle siis tükikese annan, nätsutab ta selle läbi ja sülitab välja. Uuesti ta seda sööma ei hakka - vaatab mind sellise näoga, et söö ise seda vorsti, kui tahad. Aga kord, kui ma endale köha ravimiseks põdrasamblateed tegin, näitasin seda kassile, et näha, mis näo teeb. Kiti tahtis seda jooma hakata, aga ma ei lasnud. Imelik küll - vorsti ei söö, aga põdrasamblateed tahab küll! Mis jookidesse puutub, siis varem, kui meil olid konnad, kes elasid akvaariumis, käis Kiti nende vett joomas. Tal oli küll oma kausis ka vesi olemas, aga sellegipoolest otsis ta mujalt võimalusi, kust juua. Kui midagi üle ei jäänud, pidi ikka oma kausis oleva puhta veega leppima. Kiti oli varem hästi jutukas kass. Eelmises korteris elasime teisel korrusel. Soojemate ilmadega ööbis Kiti õues ja vahel käis päevalgi jalutuskäikudel. Kui ta tuppa tahtis saada, tuli ta minu toa akna alla ja hakkas näuguma. Otse meie all elas üks pooleldi soomlane. Tema sai sellest aru sedasi, et Kiti tahab temaga juttu ajada. Ta jutustas siis vastu. Nõnda nad siis rääkisid mõlemad oma raskest elust - kass ja soomlane. Kui me siis kassi sisselaskmispalveid kuulsime, läksime talle ukse juurde vastu. Kiti tuli rõõmsalt näugudes. Kõik oma seiklused rääkis selle aja jooksul ära, kui me trepist üles läksime. Kusjuures, vahel jäi ta trepile ootama, kui me ust kinni panime või muidu toppama jäime. Kitil oli ka komme vaielda. Enne seda kui ta kapi otsa hüppas, tegi ta "Mjäu!" selle peale ütles isa rangelt "Ei hüppa!" Kiti sellega ei nõustunud. Tema tahtis kapi otsa saada ja seda pidi ta ka saama. Ta vaidles vastu: "Mjäu!" ega isagi järele andnud: "Ei hüppa!" - "Mjäu!" - "Ei hüppa!" Nii võis see tükk aega kesta, kuni Kiti viimaks ütles otsustavalt viimase "Mjäu!" ja hüppas ruttu kapi otsa, enne kui isa midagi öelda jõudis. Kahjuks on Kiti nüüd vaiksemaks jäänud, ei jutusta tuppa tulles oma seiklustest ega vaidle ka. Tegelikult on see kurb, sest nii huvitav oli, kui kass sedasi suhtles. Kitil on olnud ka mitu pesakonda kassipoegi. Kui nad sööma õppisid, oli neid naljakas jälgida. Meil on kahekohaline kassikauss - ühes osas on jook, teises söök. Pisikesed kiisupojad sõid sedasi, et olid jalgupidi joogi sees. See ei paistnud neid üldsegi häirivat, et nende tagakeha märjaks sai. Samas kui nad jõid, olid nad jalgupidi söögi sees. Ühes pesakonnas oli veel selline huvitav kassihakatis, kes käis kassiliivakastis liivaterakesi närimas. Teda kutsusime seepärast Kiviklibuks. Teises satsis olid mustad karvased, natuke nagu hallitusega kaetud kassipojad, kõige heledamat neist kutsusime valgeks, kuigi tegelikult oli ta tumehall. Üks esimesi kassipoegi oli Kirp, sest ta oli must ja hüppas palju. Mõmmi oli ka, sest ta oli täpselt Mõmmi nägu, hästi rahulik ja mõtlik - tõeline kass-filosoof. Me andsime oma kassipojad ära. Ma ei usu, et neile nende uutes kodudes samad nimed jäid, tegelikult me ei öelnudki neid uutele omanikele. Meil on veel kaks merisiga - Põsa ja Rosetta. Seda, kuidas Põsa oma nime sai, ma täpselt ei mäletagi. Kutsusime teda ikka Põrsaks ja mingil hetkel oli temast Põsa saanud. Rosetta see-eest tuli jällegi meie perre nimega. Arvan, et see nimi pandi talle seetõttu, et ta on rosettmerisiga, tema karvas on siin-seal keerised. Meie kutsume teda Rosettaks üsna harva, enamasti on ta Roosu. Põsal ja Rosettal on olnud kaks pesakonda meriseakutsikaid. Teise pesakonna üks väike pruun merisiga oli Jeesus. Meil oli sel ajal merisigade jaoks midagi heinasõime sarnast ja Jeesusele meeldis seal olla. Kuna piiblist tuntud Jeesus oli ka pärast sündimist heinasõimes, saigi meie meriseapojast Jeesus. Kutsusime siis Roosut ka vahepeal Neitsi Maarjaks ja Põsat koguni Jumalaks. Varem olid meil ka kaks konna, vist aafrika küüniskonnad. Üks oli Loch Nessi Koletis ehk lihtsalt Nessu. Teine konn tuli hiljem, tal pidi ka siis sama väärikas nimi olema. Nõnda sai temast Lord Tommy. Seda, kas Tommy oli emane või isane, ma ei tea. Kokku konnad ei saanud, sest Tommy oli Nessust nii palju väiksem, et kartsime, et Nessu võib ta ära süüa. Meil oli plaanis nad hiljem kokku lasta, kuid enne suri Loch Nessi Koletis ära - veetase oli vist liiga kõrge ja ta hüppas akvaariumist välja. Leidsime ta hiljem teisest toast diivani tagant, aga siis oli juba hilja.
Jah, mul on lemmikloom, lemmikloomad, kui täpsem olla. Kaks seitsmekuust Džungaaria kääbushamstrit. Nende nimed on Ruudi ja Jassu, aga vahel kutsun neid lihtsalt rotudeks. Jassu sai oma nime sellest, et ta on selline paksuke ja talle sobis see nimi. Ruudi nimi oli mul olemas juba umbes pool aastat enne tema saamist. Minu meelest see lihtsalt on selline nimi, mis sobib väiksele armsale närilisele. Alguses olid nad ühes puuris. Varsti hakkasid nad aga kaklema ja me pidime nad eraldama. Kord panime nad diivani peal taas kokku. Nad nuusutasid üksteist veidi ja siis nagu kallistasid üksteist, rabelesid hirmsat moodi ja moodustasid nagu väikese karvase palli. Nad veeresid mööda diivanit, kuni üks neist maha kukkus. Selline nägi välja nende kaklus. Rohkem me neid kokku pole pannud.
Mul on väike krants ja ta nimi on Loigu. Ta on üleni pruuni-must laiguline ja tal on ka valgeid laike. Tal on palju hüüdnimesid - Loiks, Nunnu, Nupsik, Musirull jne, sest ta on nii armas väike paks nähvits. Kord pissis Loigu vaiba täis ja võõrasisa tahtis talle kerepeale anda. Minul hakkas tast kahju (tegelikult on Loigu minu ja mu õe oma) ja ma peitsin ta vannituppa ära. Võõrasisa otsis ja otsis, aga üles ei leidnud. Lõpuks, kui võõrasisa alla andis, kutsusin ma Loigut ja viimane tuli vannitoast välja. Kõik imestasid, kuidas ta sinna sai ja imestavad siiamaani.