Mul oli koer nimega Elsa. Tema esimesed omanikud panid nime ja meie ei hakanud seda muutma. Ta on teinud palju toredat. Kui ma väike olin tiris ta mul ja mu sõbrannadel kindaid käest ja jooksis minema. Siis oli vaja teda taga ajada, et kindad kätte saada. Kui teda paitati, siis käis ta terve päev paitaja sabas ja tahtis, et teda veel paitataks. See oli armas, kui ta oma tumbas nurru lõi, täpselt nagu kass. Aiast välja saamine oli meie jaoks nagu mingi kunst, sest tema tahtis ka tulla. Esimesel võimalusel jooksis aiast välja. Siis pidi teda taga ajama. Kavalust oli vaja. Muu ei aidanud.
Mul on kodus kääbusšnautser Brändi, meie talle nime ei pannud, sest see oli juba enne olemas. Tema tegelik nimi on Yostel Angelstorm. Ma armastan oma koera, ta on rasketel hetkedel mu parim sõber. Nooremana ta näris kõik sussid, juhtmed ja ajalehed ära. Enam ta seda ei tee, aga kui salvrätikud kätte saab, siis kolme sekundi pärast on need puruks. Mul on ka veel akvaariumikalad, nende liike ma kõiki ei tea, aga ühed on neoonkalad.
Minul ei ole kahjuks enam oma lemmiklooma, kuid kunagi oli mul jänes Joosu. Me ostsime ta ühele sõbrale sünnipäevakingituseks ning seniks (kaheks nädalaks) jäi ta meie juurde. Ta oli nii väike ja armas ja iga päev, kui koolist koju jõudsin, mängisin ma temaga. Ta oli ka ulakas, kuna tegi oma hädad ebasobilikele kohtadele. Kuid sellele vaatamata kiindusin ma temasse ega suutnud teda ära anda. Niisiis lahkumise päeval peitsin ma ta kappi, et mu vanemad teda ära ei viiks, kuid ilmselgelt tuli see asi päevavalgele ning nii ma oma jänkust ilma jäingi. See kaks nädalat möödus nii kiiresti, et midagi erilist juhtuda ei jõudnudki.
Mina pean kassi ja koera, kuid ei nimetaks seda hobiks. Koera ja kassiga tegelen nii nagu iga tavaline inimene tegeleb. Kassiga teen igasugu trikke. Ta ei ole selline igapäevane vastu jalutav kass, vaid kõigist erinev! Toredaid juhtumeid on liiga palju.
Koera ja kassi kasvatamine. Kassi ma tegelikult eriti ei kasvata, ta on isepäine. Koera treenin ma näituste jaoks. Koeraga olla on alati omamoodi naljakas, sest ta on põmmpea.
Jaa, Suvi ja Lumi on saanud oma värvidest nimed! Neid on nii palju, aga lühidalt võib rääkida. Kui Lumi oli harjunud käe peale tulema, võtsin ta välja, siis tuli automaatselt Suvi välja, kes ei luba end paitada. Suvi on poiss, kui nad mõlemad olid väga kaua lennata saanud, võtsin Suve kätte ja tahtsin teda puuri tagasi panna, aga ta hammustas ja ma lasin ta lahti, siis ta lendas lillepotti XD ja sealt võtsin ta välja ja panin puuri!!!
Lemmikloomaks on koer. Oma nime on ta saanud oma esivanematelt. Meenutusi oma koeraga koos olles nii palju, et kunagi paar aastat tagasi läksin ma oma koeraga välja ja unustasin võtmed koju ja vanemad olid ka juba ära läinud kodust ja siis pidin olema oma koeraga mitu tundi väljas. Lõpuks väsis koer ära ja ei jaksanud enam kõndida. Istus lihtsalt tee peale maha ja ei kõndinud edasi.
Jah, mul oli lemmikloom, ta oli laborirott, valge ja hästi armas. Temaga midagi märkimisväärselt naljakat ei juhtunud, kuigi tal oli selline komme alati pükstelt üles, õla peale ronida. Ta oli väga kallis sõber.
Mul on kodus pikakarvaline taksikoer. Ta on oma nime saanud ühest raamatust. Iga kord kui hakkame koera arsti juurde minema, siis väriseb koer juba kodus nagu haavaleht. Ta on hirmunud ka siis, kui seal talle midagi ei tehta. Ükskord oli meil maal nii, et mõtlesime, et kuhu koer kadus. Hakkasime siis kõik koos teda igalt poolt otsima, nii maja ümbert kui ka metsast. Olime juba kaua aega teda otsinud, kui tuli välja, et tema vaatas kõrgelt keldrikatuse ääre alt välja ja naeris meie üle. Siis oli meil probleem, et teda sealt hoopiski lõpuks alla saada.
Mul ei ole enam lemmikooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul on kass Tondu. Ta on üleni süsimusta värvi ja luurab sind pidevalt kusagil. Sellest on ta ka Tondu on hull laserkiirte järgi. Ükskord hüppas ta laseriga näidatus valgustäpi pärast kolm.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millegi vastu või kukkus kuskilt alla.
Mul oli kunagi hamster, aga õiget nime tal polnudki. Tal oli alati kombeks ronida aknast sisse ja uksest välja ning vastupidi. Pidin ta ära andma, sest emal on allergia loomade vastu.
Kass Aisi, nime sai ta selle järgi, et minu isa mõtles kunagi sellise nime oma mängukitsele ja kuna me ei tahtnud mingit tavalist nime oma kassile panna, nt Miisu, siis panime selle nime. Kui Aisi veel väike kiisu oli, ronis ta ükskord meie maja rõdult katusele ja hüppas sealt alla, ma olin parasjagu koolis kui ema ja isa ta üles leidsid. Õnneks midagi väga tõsist ei juhtunud.
Mul on kodus kass, kelle nimi on Miša. Ta on saanud oma sellise nime, sest koridoris olid vene noorukid kogu aeg hängimas ja mu õele ei meeldinud see. Sellepärast otsustas mu õde, et paneb kassile nimeks Miša. Kass on mitmeid kordi aknast alla kukkunud ja väga agressiivne uute inimeste suhtes ning sellepärast olen pidanud alati, kui sõber külla tuleb ukse kinni panema, et kass sisse ei saaks.
Mul on jänes nimega Jänku, kuna nimepanek jäi hilja peale, hakkasimegi teda nii nimetama. Hea nimi tegelt. Lugusi… kord viisime ta maale, nii palav oli, et ta ei viitsinud suurt midagi ennast liigutadagi, aga kui maakoer seal korra haukus ta peale, polnud nähagi, kui ta juba teisel pool aeda oli.
Mul on hamster, ta nimi on Peeter, aga… mina ei tea, kust tema nimi tuli. Mu ema lihtsalt arvas, et ta peaks olema Peeter ja ongi Peeter nüüd. Temaga pole eriti midagi juhtunud. Ta lihtsalt, elab enda puuris, magab, jookseb ratta sees või sööb. Igav loom.
On kass, kes teoreetiliselt on õe oma. Nime saanud lihtsalt õe mõttest, et see hea nimi. Viimastel aastatel pole kass millegi erilisega hakkama saanud, aga kui ta väike oli, siis tihti suutis ta igast väiksemast praost läbi ronida ja välja joosta.