Meie perel on koer, kelle nimi on Karu, ta on suur, ta karv on väga paks ning karu karva värvi, ta pea näeb välja nagu karu pea. Isa kasvatab jaanalinde, ka neil on oma nimed, aga neid on liiga palju, et siin üles lugeda.
Mul on hamster Chilly. Nime sai ta niisama, kui ma lihtsalt selle nime talle panin. Lugusid mul temaga eriti pole, sest ta on meie peres suhteliselt uus loom. Mul on veel kaks jänest, kellele ma veel nimesid polegi pannud.
Mul on üks lemmikloom. Selleks on koer, kelle nimi on Pitsu. Ma mäletan: tulin koolist koju, ta jooksis mulle vastu ma, siis laususin et: "Ei hüppa ülesse, lama!" ja ta viskas pikali ja mina läksin tuppa. Kui õue tagasi tulin, lamas ta ikka selle sama koha peal. Hõikasin siis: "Tule siia, poisu!" ja ise istusin trepile peale. Dublett: EFA, KP 116, 116 (1f).
Lemmikloom on koer nimega Bella, nime panin talle sellepärast sellise - algul tahtsin panna nimeks Isabella, aga Bella on lühem ja kuna ta on korralik ja tark koer. Kui ta tuppa tahab, läheb akna taha ja vaatab aknast sisse.
Mul on lemmikloom, kass. Ta nimi on Titsu. Selle nimega oli nii, et mu tädi pakkus välja nime Tiidu. Aga minul tuli selle nime peale mõte Titsu. Ja siis jäigi see nimi. Ükskord ta kukkus meie korteri aknast alla (me elame kolmandal korrusel). Ja me väga ehmatasime. Aga kui me õue jõudsime, siis oli kass seal ja urises rahumeeli teise kassi peale. Tal ei olnud midagi viga, ainult nina all oli pisike verevalum.
Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!
Minul on koer, ta on kolli ja nimi on Tessa (emane), kui ta sai väiksena kätte väga suure pappkasti, kiskus ta selle minitükkideks, mis lendasid aias tuulega ringi, pärast oli tubli tund korjamist.
Mul on koer Simpson ja kass Albert. Koer on väike ja teiste koerte vastu õudselt kuri, ta jäi selle tõttu ühest silmast pimedaks. Kass Albert on noor ja arg, koeraga saavad väga hästi läbi.
Mul on kass nimega Kiti. Meie perre tuli ta koos nimega. See nimi oli talle küll alles eelmisel päeval pandud, aga muutma me seda ka ei hakanud. Kiti on meie juures elanud üle kuue aasta, seega on juhtumisi temaga üsna palju. Olen teda vist liialt hellitanud. Näiteks hommikuti, kui ärkan, käib ja nurrub ta tükk aega minu juures, et ma temaga kööki kaasa läheksin. Kui ma seda teen, vaatab ta köögis mulle suurte silmadega otsa. Kui tal kausis süüa on, ütlen ma talle: "Söö!" Ja alles siis hakkab ta sööma. Ei tea, miks tal mind tingimata kaasa on vaja. Midagi hirmsat köögis pole, aga ta justkui käiks minu käest söömiseks luba küsimas. Kord, kui ma lugesin, tahtis Kiti hirmsasti minu tuppa sisse saada. Hüppas ikka ukselingi otsa ja üritas ust lahti saada. Ma ei viitsinud end voodist välja ajada, lootsin, et ema ta sisse laseb. Umbes poole tunni pärast lasigi. Kiti tuli kohe minu juurde pugema. Kuna mul sai raamat läbi loetud, sain temaga kööki minna. Seal ütlesin talle jälle, et ta sööks ja ta jäi sellega rahule - hakkaski sööma. Seega oli ta üle poole tunni meeleheitlikult tahtnud minu tuppa pääseda, et ma temaga kööki läheksin. Kiti ei ole selline kass, kes kõike sööks. Kui ma vorstisaia söön, tuleb ta minu juurde ja vaatab paluva näoga otsa, nagu tahaks ka vorsti. Kui ma talle siis tükikese annan, nätsutab ta selle läbi ja sülitab välja. Uuesti ta seda sööma ei hakka - vaatab mind sellise näoga, et söö ise seda vorsti, kui tahad. Aga kord, kui ma endale köha ravimiseks põdrasamblateed tegin, näitasin seda kassile, et näha, mis näo teeb. Kiti tahtis seda jooma hakata, aga ma ei lasnud. Imelik küll - vorsti ei söö, aga põdrasamblateed tahab küll! Mis jookidesse puutub, siis varem, kui meil olid konnad, kes elasid akvaariumis, käis Kiti nende vett joomas. Tal oli küll oma kausis ka vesi olemas, aga sellegipoolest otsis ta mujalt võimalusi, kust juua. Kui midagi üle ei jäänud, pidi ikka oma kausis oleva puhta veega leppima. Kiti oli varem hästi jutukas kass. Eelmises korteris elasime teisel korrusel. Soojemate ilmadega ööbis Kiti õues ja vahel käis päevalgi jalutuskäikudel. Kui ta tuppa tahtis saada, tuli ta minu toa akna alla ja hakkas näuguma. Otse meie all elas üks pooleldi soomlane. Tema sai sellest aru sedasi, et Kiti tahab temaga juttu ajada. Ta jutustas siis vastu. Nõnda nad siis rääkisid mõlemad oma raskest elust - kass ja soomlane. Kui me siis kassi sisselaskmispalveid kuulsime, läksime talle ukse juurde vastu. Kiti tuli rõõmsalt näugudes. Kõik oma seiklused rääkis selle aja jooksul ära, kui me trepist üles läksime. Kusjuures, vahel jäi ta trepile ootama, kui me ust kinni panime või muidu toppama jäime. Kitil oli ka komme vaielda. Enne seda kui ta kapi otsa hüppas, tegi ta "Mjäu!" selle peale ütles isa rangelt "Ei hüppa!" Kiti sellega ei nõustunud. Tema tahtis kapi otsa saada ja seda pidi ta ka saama. Ta vaidles vastu: "Mjäu!" ega isagi järele andnud: "Ei hüppa!" - "Mjäu!" - "Ei hüppa!" Nii võis see tükk aega kesta, kuni Kiti viimaks ütles otsustavalt viimase "Mjäu!" ja hüppas ruttu kapi otsa, enne kui isa midagi öelda jõudis. Kahjuks on Kiti nüüd vaiksemaks jäänud, ei jutusta tuppa tulles oma seiklustest ega vaidle ka. Tegelikult on see kurb, sest nii huvitav oli, kui kass sedasi suhtles. Kitil on olnud ka mitu pesakonda kassipoegi. Kui nad sööma õppisid, oli neid naljakas jälgida. Meil on kahekohaline kassikauss - ühes osas on jook, teises söök. Pisikesed kiisupojad sõid sedasi, et olid jalgupidi joogi sees. See ei paistnud neid üldsegi häirivat, et nende tagakeha märjaks sai. Samas kui nad jõid, olid nad jalgupidi söögi sees. Ühes pesakonnas oli veel selline huvitav kassihakatis, kes käis kassiliivakastis liivaterakesi närimas. Teda kutsusime seepärast Kiviklibuks. Teises satsis olid mustad karvased, natuke nagu hallitusega kaetud kassipojad, kõige heledamat neist kutsusime valgeks, kuigi tegelikult oli ta tumehall. Üks esimesi kassipoegi oli Kirp, sest ta oli must ja hüppas palju. Mõmmi oli ka, sest ta oli täpselt Mõmmi nägu, hästi rahulik ja mõtlik - tõeline kass-filosoof. Me andsime oma kassipojad ära. Ma ei usu, et neile nende uutes kodudes samad nimed jäid, tegelikult me ei öelnudki neid uutele omanikele. Meil on veel kaks merisiga - Põsa ja Rosetta. Seda, kuidas Põsa oma nime sai, ma täpselt ei mäletagi. Kutsusime teda ikka Põrsaks ja mingil hetkel oli temast Põsa saanud. Rosetta see-eest tuli jällegi meie perre nimega. Arvan, et see nimi pandi talle seetõttu, et ta on rosettmerisiga, tema karvas on siin-seal keerised. Meie kutsume teda Rosettaks üsna harva, enamasti on ta Roosu. Põsal ja Rosettal on olnud kaks pesakonda meriseakutsikaid. Teise pesakonna üks väike pruun merisiga oli Jeesus. Meil oli sel ajal merisigade jaoks midagi heinasõime sarnast ja Jeesusele meeldis seal olla. Kuna piiblist tuntud Jeesus oli ka pärast sündimist heinasõimes, saigi meie meriseapojast Jeesus. Kutsusime siis Roosut ka vahepeal Neitsi Maarjaks ja Põsat koguni Jumalaks. Varem olid meil ka kaks konna, vist aafrika küüniskonnad. Üks oli Loch Nessi Koletis ehk lihtsalt Nessu. Teine konn tuli hiljem, tal pidi ka siis sama väärikas nimi olema. Nõnda sai temast Lord Tommy. Seda, kas Tommy oli emane või isane, ma ei tea. Kokku konnad ei saanud, sest Tommy oli Nessust nii palju väiksem, et kartsime, et Nessu võib ta ära süüa. Meil oli plaanis nad hiljem kokku lasta, kuid enne suri Loch Nessi Koletis ära - veetase oli vist liiga kõrge ja ta hüppas akvaariumist välja. Leidsime ta hiljem teisest toast diivani tagant, aga siis oli juba hilja.
Minu lemmikloom on koer. Ta sai oma nime selle järgi, et ta on hästi karvane, nässakas. Nimelt ta nimi on Nässu. Ta on hästi armas koer. Mulle meenub temaga kohe sain. Ühel päeval ütles meie tollane inglise keele õpetaja Aiki Jõgeva, et tal on kolm kutsikat ning ehk keegi õpilastest sooviks endale koera. Selle peale läksin ma inglise keele õpetajaga rääkima, et kuidas ma saaksin neid vaadata. Ta ütles, et mine koos mu tütre Kaisaga meie poole. Nii me siis läksime. Kui me sinna jõudsime, vaatasin neid kutsikaid. Üks koer oli palju energilisem ja särtsakam kui teised. Nii ma siis mõtlesin, et võtan selle kõige rõõmsama ja särtsakama, kuna tema harjub võõras keskkonnas kõige kiiremini. Nii siis läksingi temaga bussi peale. Kui me koju jõudsime, siis ma andsin talle piima ja jäin ema ootama. Ma ei olnud ju emalt luba küsinud koera võtta. Kui ema koju jõudis, siis alguses ei osanud ta midagi öelda. Noomis mind, kuna ma ei küsinud tema käest, kuid aja mõõdudes kiindus ta Nässusse. Nüüd on ta lausa rõõmus, et ma koera võtsin. Teine lugu on väga kurb... Ühel õhtul lasime Nässu välja jooksma, kuid ta ei tulnud tagasi. Kell oli juba väga palju ja me hakkasime magama sättima. Kuid siis tuli longates Nässu, ise verine. Naabri koerad olid teda purenud. Mu õde hakkas kohe nutma ja vaatas Nässut ja küsis kas temaga saab ikka kõik korda.. Õnneks on tema nüüd terve ja midagi väga hullu ei juhtunud. Välised haavad kasvasid küll kinni, kuid me ei tea, kas sa sisemised...
Jah, mul on lemmikloom, lemmikloomad, kui täpsem olla. Kaks seitsmekuust Džungaaria kääbushamstrit. Nende nimed on Ruudi ja Jassu, aga vahel kutsun neid lihtsalt rotudeks. Jassu sai oma nime sellest, et ta on selline paksuke ja talle sobis see nimi. Ruudi nimi oli mul olemas juba umbes pool aastat enne tema saamist. Minu meelest see lihtsalt on selline nimi, mis sobib väiksele armsale närilisele. Alguses olid nad ühes puuris. Varsti hakkasid nad aga kaklema ja me pidime nad eraldama. Kord panime nad diivani peal taas kokku. Nad nuusutasid üksteist veidi ja siis nagu kallistasid üksteist, rabelesid hirmsat moodi ja moodustasid nagu väikese karvase palli. Nad veeresid mööda diivanit, kuni üks neist maha kukkus. Selline nägi välja nende kaklus. Rohkem me neid kokku pole pannud.
Mul on kass, ta nimi on Kiti. Mu kassile pani nime mu oma õde Victoria. Mu kass on kaks korda teise korruse aknast alla kukkunud kärbest püüdes. Rohkem juhtumeid mul hetkel meelde ei tule.