Jah. Lemmikloomaks on mul koer. Eriti suured koerad. Lemmikuks on siiski enda koer - puhtatõuline kaukaaslane. Nimi on tal Rax. Nime sai ta mu vanema venna Taivo klassivenna järgi, kes oli täitsa kompu kutt:)
Lemmikloomaks on mul koer Mortimer. Ta sai oma nime Sherlok Holmesi raamatust, kus oli samanimeline dr. Mortimer. Üks selline kurvem lugu, mis temaga juhtus oli see, et ükskord lasime ta üksinda välja, olime seda ka varem teinud. Mõne aja pärast läksin vaatama, kus ta on. Ei olnud teda kuskil. Käisin väga kaugelt teda otsimas, kuid ei midagi. Poole tunni pärast hakkasin kodu poole minema ja olin väga mures, ta on ju niii kallis. Kui olin jõudnud enda maja juurde, jooksis Mortimer kõrvalmaja juurest jooksuga minu juurde. Ma olin väga vihane, aga see oli suur kergendus.
Koer Pätu ja merisiga Põssu. Mäletan, kui ma oma perega olime Rohuküla praami peal ja Põssu oli väikse karbi sees. Ta kukkus karbi seest välja ja läks maha rändama. Õnneks saime ta ruttu kätte :)
Mul on kollikoer, Tuksi. Ta on 10-aastane ja saab mais 11. Ma sain ta, kui olin kolme-aastane, siis panin talle ka nime Ema rääkis, et olin koera näinud ja hüüdnud: "Tuksi, Tuksi!" Selle järgi pandigi nimi. Koeraga seoses on juhtunud palju meeldejäävaid lugusid. Nt 7-aastaselt opereeriti teda ja siis tal oli ümber pea plastikust koonuse-kujuline ese, et ta ei saaks haava lahti närida. Tal on olnud kaks pesakonda poegi, enne operatsiooni.
Mul on kodus koer Retty. Mäletan, et kui me selle kutsu koju tõime, jooksis ta kohe sõnajalgade vahele ja vaatas salakavala näoga. Algul ta lihtsalt kartis meid. Nime mõtlesime me terve perega koos.
Jah mul on enda lemmikloom. Koer nimega Mops. Mops on tal sellepärast, et kui me ta tõime, siis ema võttis ta sülle ja koer hakkas ema kohe lakkuma. Sealt sai ta endale nime. Lugusid... mmm... Me käisime eelmine nädal Kassaris (mere ääres). Meie perega olime allpool, koer üleval. Mops hakkas haukuma ja urisema. Vaatasin, et milles probleem. Aga ta oli vihane lumehange peale. Meile aga oli väga naljakas.
Mul on koer, jänes ja nagu ma juba eespool kirjutasin, hobune. Kõige põnevam nimi on minu jänesel. Vunts. Ta sai selle nime mustade vuntse meenutavate laikude järgi nina juures. Minu koer, Rex, sai oma nime lihtsalt selle pärast, et mulle meeldis telesari "Komissar Rex" ja Rex näis ta nimeks kõige paremini sobivat. Ta käitub ka natuke Rexi (kuninga) kombel. Ta on natuke töntsakas, ei viitsi palju mängida vaid keskendub rohkem oma tööle - maja valvamisele. Vahetevahel on ta natuke laisk ka. Anne nime ei pannud me talle ise, see nimi oli tal juba olemas, kui me ta ostsime. Rexiga seoses huvitav juhtum oli see, kuidas me ta saime. Tegelikult on see pigem armas. Mu õde tõi ta Muhust. Rex sai praamiga sõita. Ta oli siis veel nii pisike. Kui praam sadamasse hakkas jõudma vahtis ta, keel ripakil mu õe sülest üle reelingu. Kui me hakkasime kodu poole sõitma, käisime läbi ka peolt, mis toimus Harju tuuliku juures. Seal jooksis Rex alguses rõõmsalt ringi, pärast jäi aga akordionimängija tooli alla magama. Ülejäänud tee ta lihtsalt magas autos. Kodus ei saanud ta trepist üles, me pidime teda süles tuppa viima.
Mul on kass nimega Tripsu! See nimi tuli sellest, et ta on triibuline. Muidu on ta selline helepruunikas, aga ainult sabaots on valge. Ta on kõige armsam kass üldse. Ta saab kohe varsti aastaseks. Aga ükskord oli Tripsu juba umbes viis päeva kadunud olnud ja ma olin mega paanikas. Aga õnneks on kõik lemmikloomad olnud mul väga õpihimulised. Juhtus siis nii, et mul oli parajasti geograafia tund, kui järsku mu sõbranna ütles mulle: "Kreet, kas see seal õpetajalaua akna peal ei ole sinu kass?" Ma ütlesin ruttu õpetajale, et kas ma võin oma kassi koju viia. Õnneks ta lubas ja ma olin üliõnnelik. Aga kunagi, kui mul oli üks suur koer, sai ta pidevalt oma ketist lahti ja tuli minu juurde koolimajja. Siis hakkas seda juhtuma iga päev. Ta tuli mitu korda ka kooli sisse ja kõik hakkasid teda paitama. Kaks korda juhtus ka nii, et kui mul inglisekeele tund läbi sai, ootas minu koer mind ukse taga. Üldse igasuguseid naljakaid asju on juhtunud.
Minu esimeseks koduloomaks oli (kahjuks on ta nüüd surnud) rott. Tema armastas kogu aeg minu õlal istuda ning ta jälgis hoolega mu igat liigutust. Ta nimi oli Tuti. Tal oli väga rumal komme kõik väiksemad ja läikivad asjad oma urgu vedada. Ja kui midagi väärtuslikku kadunud oli, siis teadsime, kust otsida. Järgmisteks lemmikuteks said meil linnud. Kui esialgu oli neid kolm, siis nüüdseks on neid 12 ja neile ei jõua enam isegi nimesid välja mõelda. Eelmisel aastal täitus mu suurim soov - ma sain kutsu. Sain kokku paraja summa raha ja koos emaga valisime interneti kaudu koera - chow-chow. Käisime teda Räpinast toomas. Kahjuks oli kasvataja talle juba nime ära pannud - Naomi. Muidu ise olin mõelnud, et panen nimeks Sarah-Cathy del Sandra. Ja juba nädala pärast on mul võimalus panna see nimi, kõige ilusamale Naomi kutsikale. Tulevikus kavatsen võtta veel endale kalad ja Pärsia kassi. Kahjuks on mul meenutada üks kurb lugu seoses Naomiga. Jalutasin koeraga väljas, kui kuulsin selja taga karjumas ühe mehe häält: "Võta oma koer ja jookse!" Oli mõeldamatu, et ma saan oma koera sülle võtta - ta on ju nii raske! Vaatasin selja taha ja nägin kuidas bullterjer meie poole jookseb. Olin šokis. Ta haaras kramplikult Naomi seljast kinni, ega lasknud enam lahti. Hiljem sain teada, et need koerad ongi aretatud tapmiseks. Naomit päästis Falk-i tulek. Suure vaevaga suutsid nad Naomi päästa. Siiani tuleb hirm kuuldes, et selle tõu kasvatajad kiidavad bullterjereid ja räägivad kui sõbralikud nad on.
Mul on kolm kassi ja koer. Kassidel ei ole nime, aga koera nimi on Jack. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, sest ma olin ainult kuu aega vana kui ta toodi. Ta kunagi hammustas mind ja peale seda olen ma temaga paremini läbi hakanud saama.
Mul oli kunagi koer kelle nimi oli Herbi, aga nädalavahetustel oli ta nimi Herbert. See nimi oli minu mõeldud kuna ma lugesin ühte raamatut, kus oli see nimi ja hüüdnimi oli Herbert, aga Herbiga juhtus õnnetus ja ta suri.
Mul on koer, viieaastane minikolli. Tema nimi on Dindekar-Little Chessy. Hüüame teda lihtsalt Chessyks. Ta on superarmas. Kui me ta esimest korda tõime, tahtsin ma koju jääda, ma tahtsin terve päeva temaga koos olla. Valetasin emale, et olen haige ja nii ei pidanudki kooli minema.