Lemmikloom on koer, nimi Rocky, nime sai näitleja S. Stallone järgi. Eelmise koera nimi oli Rambo, kes oli samuti võetud samalt näitlejalt filmi tegelaskuju järgi.
Mu lemmikloom on koer, ta sai oma nime ühe ilusa koeranime järgi. Ta nimi on Bimbo, kuna seda nime on raske välja öelda, muutsime siis ta Pipiks. Sellega nimega kutsume teda alati ja kuuletub ka sellega väga hästi. Mulle tuleb üks lugu tema peale mõeldes meelde, oli üks päev, kui me isaga metsa läksime, me kuulsime, et midagi on metsas, välja ilmus kits. Oi mis siis juhtus - koer hakkas kitse taga ajama ja koer jäigi kaks päeva kadunuks. Kolmandal päeval jõudis ta koju, mõtlesime küll, et kuidas ta nii ära elada sai.
Mulle meeldivad kassid ja koerad. Hetkel on mul koer nimega Sipsu. Tema nimi on tulnud Sipsikust, kuna ta tegi väiksena palju pättust nagu Sipsik. Kui ma kuulen nime Sipsu, meenub mulle esimesena selle koera veearmastus. Talle meeldib väga ujuda. Ükskord sõitsime vanaisa juurde maale, kus on tiik. Kohe, kui Sipsu tiiki märkas, ronis ta sinna ning alles õhtul enne magamaminekut tuli tuppa.
Minu lemmikloomaks on puudlikutsu, kelle nimi on Cessika. Edasi sai temast Cessu ja nüüdseks, mitu aastat hiljem on ta meile Tupsu. Algne nimi pärineb temal tõutunnistuselt. Iga päev koos temaga on suur seiklus.
Lemmikloom on mul koer. Kui mu koer oli väike, siis ta oli nii karvane, et panime talle nimeks Nässu. Talvel meeldib talle lumehange hüpata ja kui talle keskmist sõrme näitad, siis tuleb kallake.
Koer on, kelle nimi on Klähvi, ta sai oma nime selle järgi, et ta väiksena hästi palju viuksus ja klähvis. Eriti oma esimesel ööl uues kodus ehk minu juures.
On küll lemmikloom. Ta sai oma nime ühe kirjaniku kohta. See kirjanik on Agata Kristi ja koera nimi on Krista. Oh lugusi on palju, aga paberit on vähe.
Lemmikloomaks on minul pikakarvaline minitaks Robi. Selle nime sai ta seetõttu, et minule meeldis nimi Ramon ja emale nimi Roobert, siis selle keskmiseks otsustasime, et tema nimeks saab hoopiski Robi. Taksi kohta on ta meil väga intelligentne koer. Mäletan lugu, kuidas me ta endale saime. Mina olin kuusteist ja Tallinnas isa juures tööl. Just parasjagu, kui veranda peal tikksaega parketti lõikasin, helises telefon - ema helistas. Jätsin töö korraks pooleli, ema ütles, et tema tahab koera võtta. Mul kukkus saag ka käest maha ja me hakkasime üksteise peale karjuma. Eelnevad aastad on olnud alati sellised, et nii kui me endale lemmiklooma oleme võtnud, oleme pidanud ta aasta kahe pärast ära andma, sest kolime, või midagi seesugust. Ma ei olnud sellega nõus, et ema toob koju looma, kiindun temasse ning siis pean jällegi pisarais temast lahkuma. Eriti naljakas on tagant järele vaadates see, kuidas töömehed hoovi peal ehmusid minu reaktsiooni peale, kui ema ütles, et tõug on taksi ja ta on koera juba välja vaadanud. Ta oli mulle sellest varem rääkinud, aga ta teadis minu seisukohta sellel teemal ja ma ei võtnud teda eriti tõsiselt. Ma pistsin röökima, kujutasin juba ette, kuidas ema koleda, lühikeste jalgadega viineri koju toob. Töömehed vaatasid mind kui lehm lennukit. Töö oli justkui kõigil peatatud ja kõik kuulasid huviga. Pidasime emaga kaks nädalat sõda selle koera üle. Kõige hullem oli see, et ta tahtis, et koera eest hoolitseks kooli ajal mina, kuni tema tööl on. Vastutuse lükkas minu kaela, aga mulle taksid ei meeldinud. Kui töö läbi sai ja aeg Tartu poole minema hakata, olin ikka veel koera vastu, kuid kui koju jõudsin ja ema kutsika auto katusele pani, ma ei uskunud, et see taksi oli. Ta oli ju nii armas, pikkade karvadega väike totu. Mu süda sulas kohe. Nüüd juba pigem kakleme emaga kummast koer rohkem hoolib. Eks Robi veidi põikpäine ole, kuid ta kuulab ikka mingil määral sõna. Käsklustele ta allub, tema kõige naljakamad küljed on need, et ta küsib ilma hääleta, laulab telefonihelinale kaasa ja kuulab, kui temaga räägitakse ning kõige kummalisem on see, et kui enamus koeri ei vaata inimesele silma, siis temal on just vastupidi. Jaanipäeval saab ta kolme aastaseks ja on kõik temaga rahul.
Mul on koer Palli. Nime sai talle kergelt mõelda, sest ta oli palli suurune ja musta-valge kirju. Sain ta endale 9-aasta sünnipäevaks. Ma tõin ta koju põues, vihma sadas ka tol päeval. Ta on üleüldine naljatilk.
Jah, mul on oma lemmikloom ja selleks on musta värvi koer Pätu, kellele mina ise panin Pätu nimeks, kuna ta oli sellise armsa näoga. Temaga saab alati nalja, sest talle meeldib mängida ja ta on hästi aktiivne.